Raamatutundliku lugemislambiga järjehoidja

Neli prantsuse disainerit on maha saanud järjekordse geniaalse vidinaga ja nagu kõik geniaalne, on ka see äärmiselt lihtne. Lubage esitleda: lamp, mis kustub kui seda järjehoidjana kasutada ning mis raamatut uuesti kätte võttes kohe põlema hakkab.


(via core77)

Tervitused ja soovilugu :)

Nagu vahel selgub, ei pruugigi mu gaydar väga rikkis olla. Lihtsalt mõnedel inimestel võtab iseendas ja ilmaasjades selgusele jõudmine natuke kauem aega. :)

Lugu sai alguse pea veerand sajandit tagasi, mil üks sama õrnas eas noormees kui mina tookord, jäi mulle silma. Ning tekkis kahtlus, et meil võib päris mitmeid ühiseid jooni olla. Lisaks näiteks sellele, et ajal, mil enamik eakaaslasi kuulas italo disco't ja saksa kultuuriruumis toodetud europoppi, oli tema küll vist kõige tulihingelisem Johnny Hates Jazz'i fänn, keda ma iial teadnud olen. Noh, seal oli muidugi palju muid asju kah. Kõikvõimalikesse kohtadesse kleebitud, toonase popmuusika "ilusate poiste" (lisaks JHJ-le näiteks ka Rick Astley, Jason Donovan - kelle muusikat ta mu mäletamist mööda küll üsna kirglikult vihkas - ja mitmete teiste) piltidest kuni selleni välja, et üks ta tookordsetest parimatest sõpradest oli mees, kes üsna kiiresti tutvustas oma tegudega end avalikkusele kui "natuke homo - aga ainult siis kui promill sees on!"

Ei, tema muidugi ei olnud mingi homo. Ka mitte promilliga. Kaugel sellest! No ikka tükk aega väidetavasti ei olnud. Kuni ühel kenal õhtupoolikul, mil ma parajasti olin avastanud, et kunagine Johnny Hates Jazz'i "ilus poiss", laululooja ja laulja Clark Datchler on möödunud aastal uue albumiga maha saanud (kõrvalepõige: niih, autorikaitsjad, kus kuradi kohast ma peaksin selle albumi legaalselt saama kui seda - nagu ka kõiki teisi Datchleri sooloalbumeid - lihtsalt mitte kusagil ei ole? peale ühe second-hand plaadipoe, kus ketas maksab 103 eurot pluss 7 eurot saatmine? jajah, ma tean küll, et te tahaks ju ka need teise ringi poed üldse ära keelata, sest sealt te ju raha ei saa pommida...) ja kuulasin ta kodulehelt viimase plaadi materjale ning siis saabus ootamatult informatsioon, et (tsiteerides Tohtrihärrat) "diagnoos kinnitus". Kutt pidavat juba mõnda aega teise kutiga koos elama.

Seda viimast kokkusattumust muidugi ei riskiks ma enam juhuseks pidada. Imaginaarseks tervitus- ja soovilooks tuleb olude sunnil (s.t. kuna ma ei suutnud tuvastada euroopa videoversiooni "I don't want to be a hero'st" - ja USA versioon sakib) Johnny Hates Jazz'i "Shattered dreams". :)



Muide, veel üks väga haruldane akustiline versioon ühest Johnny hitist, mida Clark mängib koos Candy Dulfer'iga oma tulevasele abikaasale, tuntud hollandi meedianaisele Simone Walraven'ile kui viimane 1988. aastal MTV Countdown'i saatejuhi kohast loobus. Siit näeb.

(Tõesti, ma peaksin hakkama kirjutama kolmesõnalisi lihtlauseid...)

Kümme aastat varem - 19/07/99 - 25/07/99

ancientboy's weekly notes. 19/07/99 - 25/07/99.

Oh was this a boring-boring week. Usual routine from Monday to Friday, then quick trip to Viljandi and back on Sunday morning. The result of this week was that I missed most of folk festival, spent far too much money on things I probably won't need at all, declared to my friend that it's now war between us (however I cleared this thing up next morning, so I'm not wearing iron anymore) and last but not least, my bank refused to issue credit card for me. So I have to live on with my VISA Electron and Maestro/Cirrus cards.

(For explanation. In Estonia we have actually two banks left after all these financial crisises here and these two will do whatever they want. They decide that it would be excellent to give people cheap loans and two months later the situation is changed and poor people have to pay back much more than they agreed; they think that my income 700-800 dollars per month isn't good for them and they won't give me credit card, however I asked for card with limit only $350 per month and offered them pawn. They don't care that I might need credit card for my business and without it I wouldn't receive more money and I have nothing to keep in bank... Sorry for that whining but I'm really pissed off.)

The bright side of this week was enormous amount of e-mails, I'd received. Total amount was 53 (from 32 unique users) and I was pretty busy with writing answers. It's interesting fact actually because I checked my counter and didn't noticed much more visits than my usual 200-300 per day, perhaps people had become just more active?

Anyway, I truly appreciate your writings, keep them coming. Thank you all and this week's special thanks goes to Normand (for his long hug), Mari (she makes best chicken-sandwich in whole world!)* and Pierre (for his story of him playing flute once...)!

__________
* On täiesti tähelepanuväärne, mismoodi ajalugu ringiratast käib. Kuigi SELLE Mariga on mul tänaseks kontakt kadunud, kordus see maailma parima kanasalatiga sändvitši lugu kümme aastat hiljem (s.o. siis tänavu) ühe teise Mariga, kes nüüdseks küll juba samuti suurde linna suurt tarkust taga nõudma on tõtanud. :)

Hall eluproosa

Või pigem mitte niivõrd hall kui kooruv. Seda ma kiitsin siin üleeile, mil kaasa kurtis, et osakesed temast on irduma hakanud, et minul pole häda kedagist. Tänaseks on selgunud traagiline tõsiasi, et iidsetel korallrahudel patseerides on salakaval päike siiski ka mulle üks null ära teinud ning mu juuste ja alalõua vaheline ala on nagu üks kena epidermilise sõja tallermaa. Natuke narmendav...

Sellistel päevadel tundub mõte loorist üsna ahvatlev.

Kümme aastat varem - 12/07/99 - 18/07/99

ancientboy's weekly notes. 12/07/99 - 18/07/99.

The heat. As somebody said in Estonian sci-fi mailing list, it's too hot even for killing people, no matter what Ray Bradbury ever had wrote. Most of the week our temperature was higher than on Canary Islands or Morocco which locate five thousand kilometers to south from us, so I can't imagine why the hell I traveled last year so far... Shouldn't we really have the button where we could turn the sun off for a while?

Thursday I had meeting with my architect (remember that house which needs renovating?) and now I have some important and unnecessary papers in my hands. After transfering a lot of money to his account of course. So I can't say anymore that nothing's moving.

On Friday one old lady offered me a good old painting by well-known Russian painter Nikolai Petrovitsh Bogdanov-Belski for only about 2000 dollars (usually the prices of his similar works in galleries are between 3000-5000 USD). However the picture was just lovely and in excellent condition (as good as a 97 years old oil painting could ever be) and I really wanted this, I couldn't buy this because I have to save money for house renovating. Damn!

I had no idea that our small town could handle with such a number of tourists. Saturday was the whole day like a crusade, shops were open from 10.00 to 20.30 (normally from 11 to 15) and all the time people were busy watching-trying-asking-buying...

From next Friday to Sunday I'll be in Viljandi where this year's Festival of folk music will take place (Viljandi Folk '99, their official webpage is at http://www.folk.ee/). However I am not absolutely nuts about folk music, I like this festival because of it's different mood and feeling. Some sort of other reality, filled with magical freedom. And they do have some very good artists indeed. Both locally and internationally known. So few examples: Wimme Saari, "Hedningarna", "Hoven Droven" and many others.

Oh and this week I met the guy at last. The guy who previously had canceled two meetings. He's nice and we spent our time together with beer and laugh but as he specifically asked me not to write details about our date, I stop here. Sorry!

R.I.P.

Mnjah. Niikauaks siis venna perel seda kassilast oli. Tervelt paar nädalat...

Eile õhtul ajas keski sitapea ta värava juures autoga konkreetselt alla.

Jumal teab, et ma pole eriti kassiinimene aga see oli küll vist kõige ilusam ja nutikam loom oma liigist, keda ma kunagi tundnud olen. Paraku ei aita vahel toore jõu vastu midagi...

Veel Venemaalt

Irw!!!

Kümme aastat varem - 05/07/99 - 11/07/99

ancientboy's weekly notes. 05/07/99 - 11/07/99.

If a week before my nights were filled with writing and answering, then last seven days passed by in other way, with only 10-20 messages each day. Probably everybody is spending their summer (winter?) vacations.

Same is here. Streams of tourism hit our nice small town day by day and night by night, without any break. And however this is good as they all bring money with them and left a lot of small colourful pieces of paper, decorated with numbers and pics of dead persons, I sometimes think (usually after 10-12 hours in service), is this really worth it?

The guy who didn't arrived two weeks ago, did it again. Which means that after we'd agreed new meeting place and time, he sent a message to my phone with apologies and promises to explain his behaviour via e-mail. So it's almost 72 hours ago for now and his e-mail is still on the way, it looks like I really have to be patient...

Nevertheless is was a week, filled with fun. On Tuesday I had with my aunt and her husband a luxurious dinner in a national restaurant. The meal was delicious and so was my beer. My relatives ordered 4 cl of brandy for two but after three hours they both were drunk and glasses still full of brandy. And however bartender looked surprised, the secret was simple: they just had bought a bottle from shop before and took this with them. So we were poor cheaters that night, I suppose.

Thursday was a night-off for me, so my brother was busy with driving the car and showing them some interesting places in neighbourhood. I spent the evening with trying to organize my business papers but I left this nice idea after three hours of indecent swearing. Should I really hire a bookkeeper at last?

Wednesday night was time for another grill-party in our landhouse's garden. At first we remembered to buy a meat and some other important products (as beer, a lot of strong beer actually!) but we totally forgot about salad. Which concluded to our second shop-trip where we filled our baskets with tomatoes, cucumbers, grapes and other green and fresh plants. Just arriving, my bother discovered that we're out of charcoal and I had once more to drive about ten miles to shop and then back. I am sure that all this mess gave a good opportunity for my dear relatives to talk about "things".

Friday they (my aunt and husband) left and for a whole four or so hours it was a weird empty feeling. Then I saw my long-time friend (and a guy next door) coming back from Roskilde Festival in Denmark and I felt life going on.

P.S. The end of this week, Friday to Sunday, my ISP's mail-server was down, so it's possible, I didn't received all my post. If anybody sent me some e-mails on these days, please repeat your messages.

Elu on parem kui väljamõeldis

Üks. Uljalt pidurite kriginal peatus mu elukohajärgse kohviku ees luksuslik kabriolett. Sealt välja ja kohvikusse sisse tormas üks neljakümne tuuris lilleke, kes aktsendiga eesti keelt rääkides nõudis informatsiooni. Noh, mõtlesin mina, mingu parem selleks ettenähtud kohta ja nii me saatsime ta i-punkti poole teele.

Viis minutit hiljem aknast välja vaadates avastasin, et auto koos roolis istuva, nii kuuekümne ringis härrasmehega, seisab ikka veel seal, kus varem. See tähendab kenasti peatumist keelava kollase ristküliku peal. Hetk hiljem lähenes vilkuritega politseiauto aga seekord ei huvitanud neid valesti pargitud auto üldse. Erinevalt tavalisest.

Siis laekus ka suvalisest kohast teed ületav lilleke ("näh, miljonär on endale "noore" poisi leidnud," kommenteeris üks õelavõitu keel...), ronis masinasse ning kukkus ägedalt žestikuleerima, vehkis ühe hotelli reklaambukletiga, näitas käega selja taha ning kukkus lõpuks ennastunustavalt GPS-i toksima. Nojah, eks nad olid sellest hotellist tõesti oma sada viiskümmend meetrit varem ju mööda sõitnud ja nagu me kohvikutüdrukuga naersime, näitab geps nüüd kohalejõudmiseks kindlasti marsruuti, mis samal ajal teeb neile ka kena linnaekskursiooni. Kas see just nii oli, ei tea, fakt on see, et kohviku eest lahkudes nad sellest hotellist igatahes eemaldusid. Selleks, et nelja-viie minuti pärast uuesti vastassuunast saabuda ning kui ma pärast spetsiaalselt vaatamas käisin, olid nad tõesti kenasti hotelli parklasse jõudnud. Võimalik, et seks ajaks juba ka voodisse, tont neid teab.

---

Kaks. Vilkuritega politseil teatavasti olid omad asjad ajada ja ühel hetkel hakkas lisaks igast ilmakaarest veel ka tuntud ja tundmatuid fotograafe kokku kogunema, seejärel peatus tänavaservas tagasihoidlikes värvides mikrobuss ning hetk hiljem oli klõpsivatele paparazzodele lõvide vahel trepil poseerimas neli-viis pigimusta meest. Et ka kohalik kulturnik seal ringi sebis, arvasime meie, et ehk on mõni bänd, kellele nüüd uhket vastuvõttu korraldatakse. Isegi linnapea oli kohal ja puha aga võta varbast! Varsti selgus, et ei mingit bändi. Hoopis üks Musta Mandri riigitegelane oli meid oma väisamisega austada võtnud. Sealtsamast LAV-i naabrusest, kus me paari aasta eest käisime ja kus kogu minu lugupidamise juures normaalsetesse musta rassi kuuluvatesse inimestesse pidin ma tunnistama, et seda musta saasta (loe: saast seepärast, et ta saast on, mitte seepärast, et ta musta nahavärviga on) on seal maailmanurgas ikka igal tasandil, suvalisest tänavapätist kuni upsakast korruptandist ministrini välja, kaugelt liiga palju saanud. Noh, samas pole ju olukord ka meil siin kröömikestki parem aga see on juba teine teema.

Nüüd igatahes oli meil üks must minister (kellele ma teadmatusest tulenevalt küll eelnevat väidet laiendada ei söanda) koju kätte toodud. Ning kõik paistsid nii elevil olevat. Sealsamas seisatas ka üks ilmselt Soomest pärit vanem abielupaar väikese klähviva "asjaoluga"* ning hetk hiljem tuli nendega vestlema üks politseinik. Millest, ei oska öelda aga midagi nad seal kätega vehkisid ja lõpuks nad oma koerakesega sealt eemale läksid. Võimalik, et VIP leidis selle heleda häälega klähvimise oma õrnade kõrvade jaoks liiast olevat. Aga võib-olla ka mitte.

Muide, linnapeale mõjus kogu see ettevõtmine niimoodi, et enne kui ta härradele majja järele tormas, ajas ta paar sõna ühe teise ametnikuga tänaval juttu ning ühel hetkel kukkus kõigi nähes ennastunustavalt oma kintsu kratsima. "Eks temagi on ju ainult inimene," õhkas mu kõrval selle peale üks õrn hääl...

---

Kolm. Tunnike hiljem. Üks teine, seekord ilma lõvideta ja hoopis väikesele haljasalale viiv trepp, mille ülemisel astmel kõõlub keskealine mees, seljas üsna kallina tunduv hele suvepintsak, selle all laia lahtise kraega taevasinine särk ning jalas allapoole põlvi ulatuvad disainerteksad. Millegipärast küll tumesinised. Ja kõige ehtsamad kummist rannaplätud varvaste vahel.

Niisiis kõõlub ta seal trepimademel, pooleliitrine longeropurk käes ja juurdleb ilmselt tõsiselt millegi üle. Ning siis avab suu ning laseb mingil pudrul sealt välja voolata. Isegi ilmselt üksjagu imestades vaatab ta natuke seda lasu oma jalgade ees, raputab õrnalt pead, tõmbab käega üle suu, pühib käe kõrvalolevasse põõsasse puhtaks ja võtab otsustavalt lonksu jooki. Muidugi on hea, et see kohe niimoodi sobilikult käepärast juhtus olema.

Ja siis, jõudes arvatavasti otsusele oma edasise liikumissuuna suhtes, astub kindlal sammul oma varbavahedega otse okseloiku. Ei, ta ei vaevunud jalga tõstma hakata, et varbaid kah põõsasse puhtaks pühkida, selle asemel ta rühkis juba veidi kõikuvana edasi ainult talle teada olevasse sihtpunkti. Ehk siis liikus lavalt vasakule ära.
___
* "asjaolu" - pisemat sorti koerahakatis, kelledest näiteks Viin kubiseb, väljendi autoriõigus kuulub Professorile juba eelmise aasta jaanuarist saadik.

Senine rekord

Üks kindlasti toredate inimeste kindlasti tore firma suutis täna end mu spämmifiltritest läbi murda ning üllatada mind eestikeelses kommertsteadaandes tehtud haruldase hulga vigadega. Kui tõlkerobotite eestikeelne "toodang" kõrvale jätta, siis vähemalt* neliteist apsakat kuuest lihtlausest koosnevas tekstis on senine spämmimeilide rekord. Vähemalt nende seas, mis minuni jõudnud on. Vist.

Ja kuna ma parajasti midagi muud teha ei viitsinud, siis nikerdasin siin seda lollust värviliste kastikestega veelgi ilusamaks disainida...
___
* "vähemalt" seepärast, et mõne pigistaks veel juurdegi ("reklaampinnale" vs. "reklaamipinnale", "hinnale" vs. "hindadele" jne) aga need on tänapäevaste leebete keelereeglite juures juba vaieldavad.

Kuidas iidse homoporno eest 150'000 krooni maksti

Harlan J. Berk'i oksjonimajas oli hiljuti müügil haruldane Vana-Rooma münt, mille aversil kujutatud stseeni ei saa kuidagi muuks kui homopornoks tituleerida. Ilmselgelt oli seks juba kahe aastatuhande eest nii hea müügiartikkel, et seda isegi rahadele vermiti. :)

Mündi lõpphinnaks kujunes 13'500 USA dollarit ehk siis umbes pooleteistsaja tuhande krooni ringis.

Op-kunst. Pöörlevad.

Unifitseerimine

Tsitaat ühelt skautmasterilt:

"eks sa proovi praegusel ajal laagris skaudil ja gaidil vahet teha esmase välise vaatluse järgi :-)... kui täisvormi seljas pole, siis on see praktiliselt võimatu, kas tegemist on skauditüdruku või gaidipoisiga :-)......

Night at the museum: Battle of the Smithsonian (2009)

Night at the museum: Battle of the Smithsonian (Öö muuseumis 2)
Lavastaja: Shawn Levy
2009
http://imdb.com/title/tt1078912/

Öö on langenud kuulsale Smitshoni muuseumikompleksile Washingtonis. Tuled on kustutatud, giidid koju läinud, uksed lukustatud. Ent endine öövaht Larry Daley (Ben Stiller) leiab end peatselt keset sellist seiklust, mis ei mahuks kuhugi mujale kui maailma suurima muuseumi seinte vahele (tegelikult koosneb tohutu kompleks lausa 19 muuseumist!). Kui korraga ärkab ellu kõik selles tohutus hoones peituv, maalidest seintel kuni lae all rippuvate lennumasinateni, siis ei saa öö tulla rahulik. Eriti veel tänu maailma valitsemisest unistavale võimuahnele vaaraole (Hank Azaria), kelle abilisteks on Al Capone, Napoleon ja Ivan Julm! Ent ka Larry pole päris üksi, saades tuge ja kasulikke näpunäiteid ausalt Abraham Lincolnilt, geniaalselt Albert Einsteinilt ning legendaarselt naislendurilt Amelia Earhartilt (Amy Adams). Viimane suudab ka äratada Larrys vahepeal uinuda jõudnud lusti ja seiklusjanu. Seda on vaja, sest muud moodi päikesetõusuks seda suurt segadust kõrvaldatud ei saa.

Kuna juba eelmine osa oli paras jura, siis ma jõudsin enne vaatama hakkamist juba omaette irvitada, et mu masohhistlik pool lööb taas välja. Aga üsna ootamatult selgus, et lugu nii hull ei olnudki. Asi võis muidugi olla ka selles, et seekord ma juba teadsin, mis ja mismoodi ekraanil toimuma hakkab ning teiseks oli niimoodi koju kätte tooduna täitsa põnev vaadata killukesi Smithsonian'i muuseumitest.

Muidugi oli film tegelikult sama tobe kui esimene osa aga kindlasti on neil mõlemil ka suur lisaväärtus. Üksjagu filmi vaadanutest lähevad nüüd ka muuseumisse - päris paljud esimest korda elus - ning näevad seal ehk rohkemat kui lihtsalt ühte hoonesse kokku kogutud kopitanud vanakraami hunnikut. Nii et kultuuriasutuste populariseerijana võib filmi(de)le punkti lisaks anda küll. :)

3/10

Täiesti vältimatu...

...oli muidugi peale seda kui me vennase "toitlustuskeskuses" improviseeritud kilekatuse alla (sest vihma tibutas ja plekist katust veel lihtsalt pole) peitunult olime juba neli tundi grillinud, kaarte mänginud ning oma huilgamisega tigedat naabrimutti jälle paar sammukest hullusele lähemale ajanud, minna resturaani. Selleks, et tarbida sööki ja jooki. Noh, lisaks sellele varem kodus ära söödud kilole lihale ja teisele kilole vorstile ning umbes neljale liitrile veinile. Kolme peale.

Sellega seoses tuli mulle meelde parajasti pooleli lugemisega olev raamat Gerald Durrelli õeraasu Margo mälestustest, kus ta kirjeldab kurba sündmust Inglismaal, mil üks mamma Durrelli koertest nende seast lahkus. "Suri täiesti loomulikku surma," kinnitas nende veterinaar. "Jajah," porises selle peale Margo omaette, "muidugi suri täiesti loomulikult. Ülesöömisesse." Isegi hea, et loomad veel veinijoomist ära pole õppinud...

Ning see kõik omakorda meenutas eilset avastust, et nagu Margo vendki, on ka minu vennas ilmselt otsustanud hakata loomaaeda pidama. Lisaks nende juures juba mõnda aega elavale igavesti lahedale koeralapsele oli neid nädala sees oma pererahvaks suvatsenud valida mingi noor kass, kes lihtsalt astus uksest sisse ning keeldus enam ära minemast ja peale oma uue aia valmissaamist on vennasel kindel plaan ka hundikutsikas hankida. Noh, üks viib teiseni ja teine kolmandani ning lõpuks ongi nagu mamma Durrellil, kes ühel ilusal päeval avastas endalegi üllatuseks, et ta tagahoov kubiseb klunksuvast, kriiskavast, röhitsevast ja muust sellisest elust.

Kümme aastat varem - 28/06/99 - 04/07/99

Kuna ma juba mõnda aega mitmetel põhjustel ei viitsi, ei oska, ei taha ja muud asjad, siis tuleb siit taaskord üks väike jupike kümne aasta tagusest online-päevikust, mida Google cache'st juba ei leia :)

ancientboy's weekly notes. 28/06/99 - 04/07/99.

Since April when I started with small promotion of this page, I'd received a lot of requests to post these "forbidden" pictures I couldn't upload to Ancient galleries. Some of you had also sent me e-mails with attached great "thematic" JPG-s to trade. My answer to all of you was usually the same: as I have my collections physically in photos, postcards and magazines (in a word, not digitally), I can't send these. But I said once to myself that if 100th request will hit my mailbox, I have to do something.

This is what actually happened last week and I had to act. So I spent whole Wednesday's afternoon with scanning and reworking the 36 pictures from "Soft boys" serie. All of these were also posted into several newsgroups.

The conclusions of this story are that I really should buy a much better scanner, the day after posting the pics this page here was a total hit (more than 1000 visitors within 24 hours!) and I started counting the next 100...

On Tuesday my dear auntie with her husband and dog arrived from Tallinn and started their active holidays. Which means that whirlpool of shopping-cooking-eating-cleaning in our landhouse is available for more six days. Damn, all strawberries are already gone and as I'm not very optimistic about remaining grandmother's homemade wine too, I hid some bottles.

It's fourth time when I found out that LE's FastCounter live it's own life. Again the numbers were wrong and I had to correct the counter (for explanation, LE will keep the right numbers on my account-page, divided by weeks, but somehow couldn't calculate the same numbers for my homepage). So it's three times when the counter was showing less and once 500+ more (?!) hits than reality. Therefore I won't suggest this counter to anyone but I am probably too lazy myself to change the company.

I saw a dead cute boy yesterday on the beach. Actually not a boy but platinum blonde Eros himself in his mid-twenties. As he wore a solid gold necklace and stylish earring with small diamond (it is really unusual here to see men wearing earrings with stones), I remember myself thinking of him as a male equivalent of Marilyn Monroe. So I walked on the beach, back and forth, and passed him probably some hundred times and looked desperately for all my small pieces of courage which were lost somewhere. And then a little girl with her mother ran to him and only then I had eyes to see a ring in his finger... So can I say, it was a quickie??

Last week was the week of e-mails from USA. So I got one from Texas with some good suggestions about re-designing this page (I seriously have to think a bit more about that), another from Seattle with petition to give my blessing for using some pics from my site (sure they got this), one from New York guy who kindly offered me sleeping in his apartment on Manhattan (I have no idea when I will bite a piece from Big Apple, and who would find time to sleep in NY after all?), and four more with intelligent and long letters from different places in US. Plus e-mails from all around the world, mailing lists, all my regular "mail-mates" and business mail... Whoohoo - it was a week of writings.

Mõned kommentaarid. Pikalt ja põhjalikult ei viitsi, tegu on praegu ikkagi esiteks oma ajast ning laiemast kontekstist väljakistud fragmendiga. Aga paar asja siiski.

"This page" oli kadunud xoom'i serveris olnud ancientboy koduleht. Kusagil on need skännitud pildid ka alles aga kas need kunagi ka uuesti üles saavad, tont teab.

See kuramuse skänner oli aga käsiskänner. Selline fotorulli (kui keegi veel mäletab, millised need veel välja nägid :) ) moodi asjandus, mida pidi konstantse kiirusega üle pildi lohistama. Iga väiksemgi jõnksatus kajastus kohe ka skännitud pildil ja siis sai neid ma-ei-mäletagi-mitmenda Photoshopi piraatversiooniga hiljem arvutis õgvendatud. Oeh, see oli tüütus!

Tädi on uuemate uudiste järgi ka tänavu laekumas. Nagu viimastel aastatel ikka, tuleb üksinda, jättes abikaasa kodu valvama. Või mida iganes ta seal teeb. Nende koer on juba ammu paradiisi künoloogilises sektsioonis (arvestades kui kõrgele see tegelane hüpata suutis, pole kahtlustki, et tal avaldusid juba maa peal mõningad tiivulise koeraingli geenid) ning kümnendik sajandit on oma tööd teinud ka inimloomade kallal aga eks see külaskäik saab kõigest hoolimata taaskord üsna lahe aeg olema. Eriti kui arvestada, et möödunud aastal olin ma sama ürituse ajal hoopistükkis teisel pool maakera ning me suhtlesime paar korda telefonitsi kui ta loomulikult helistas sealse aja järgi pool neli öösel. :)

Kümne aastaga on ka ajad kõvasti muutunud. Täna ei ole kiviga rõngas mõne kuti kõrvas enam mingi uudis, ma olen isegi oma homme fatale'le juba mitme aasta eest Hispaaniast mitu paari selliseid rõngaid kohale tarinud. Aga siis oli see midagi uut. Nagu veel kaheksa-üheksa aastat varem oli uus see kui ühe õnnetult surma saanud kuti vanem vend provintsis ühena esimestest vasakusse kõrvalesta istutatud kuldrõngaga ringi patseerima hakkas ning sellega elukutseliste klatšimooride ja -vaaride maailmapildi üsna sassi lõi. Nojah, see oli umbes samal ajal kui mina ühel linna peatänavatest teise kutiga käest kinni ringi patseerisin ja seegi võttis mitmed inimesed kõnevõimetuks. :P

Veel üks asi, mis on selle kümne aastaga kolossaalselt muutunud, on see va interneedus ise. Ning muidugi ka ma ise. Kui tookord püüdsin ma pea igale kontakti võtnud inimesele midagi vastata, siis nüüd ei viitsi ma seda enamasti üldse teha. Tuttavad ja mõni erandlik, mingi põhjusel muljet avaldanud võõras ehk välja arvatud. See oli alles eile, mil üks pildi järgi otsustades üsna kena filipiinost kutt üritas viisakat vestlust arendama hakata ja mina kehitasin õlgu ning kustutasin selle kirja lihtsalt ära. Ning kui mõnes populaarses veebikeskkonnas üritab mõni minu jaoks absoluutselt tundmatu isik (minu tuttava tuttava tuttavaks olemine tähendab endiselt tundmatut isikut, eksole) end mu üsna olematusse sõpruskonda möllida, siis unustagu ära. Reeglina saavad nad eitavad vastused. Kümme aastat tagasi oleksid asjaolud aga tükkis teistmoodi olnud, samas kümme aastat tagasi ei olnud veeb täis veel ka selliseid rahvamasse. :)

Naljakas loom nimega inimene

Helistas mulle hiljuti üks entusiastliku olemisega proua ja nõudis aru. Et mina olevat hästi informeeritud ja teadvat kõike ning temal on nüüd selline mure, et vaja kingituseks suurt maailma atlast. Noh, seda hõbedaste kaantega, kus maakera peal ja mis on väidetavasti suurim eestikeelne. Mine tea, tõenäoliselt ehk ongi... Aga et vat provintsis ei paista seda enam kusagil olevat ja nüüd on mure. Igavene pirakas mure. Et äkki ma teaksin, kuskohast seda saada võib ja et vahest oskan ma koguni selle hinnagi öelda?

Noh, mis siis muud kui toksisin arvutisse sisse ühe heastivarustatud raamatupoe aadressi ning seal ta oligi. Täiesti saadaval ja varasemalt pea üheksasajalt kroonilt mugavasti kolme ja poolesajani alandatud hinnaga. Edastasin info ning selgus, et nüüd tekkis proual väga tõsine, vaat et elu suurim dilemma.

Tallinnast raamatu äratoomine polevat probleemiks (pealegi saaks seda ju ka postiga lasta saata), muret valmistab hoopis alatult odav hind. Tõsi ta on, et tegu on trükisega, mida selle saaja tahab aga no mismoodi sa ikka kingid olulisele inimesele midagi, mille rahaline väärtus ootamatult nii niruks langenud on? Järelikult peab sellel ikkagi midagi viga olema ning tõenäoliselt tuleb leida midagi muud, mis ikka rohkem maksaks!

Kindlasti oleks mõni kristallvaas abiks, tahtsin ma öelda ja tõtt-öelda oli mul veel ka kange tahtmine teha ettepanek, et kingituseks planeeritud rahasummast ülejääva võiks ta mulle ju konsultatsiooni eest maksta, siis oleks tema jaoks atlase väärtus ikkagi see, mis vaja aga lõpuks ma hoidsin suu kinni. Milleks inimest veelgi enam segadusse ajada. :)

Vahepeal ehk juuni viimane nädal

Vahepeal on juhtunud jube palju. Näiteks mitmeid üritusi. Või ettevõtmisi. Või kui ajas tagasi minema hakata, siis on nendega niimoodi nagu järgnevalt mainitud. Hea küll, vähemalt mõnedega, sest kõiki ei jõua mina kah enam siin üles märkida. :)

Mitte väga ammu näiteks helistasin emale (õigupoolest oli küll veerand kaks öösel!) ja veendusin, et ta jõudis laste- ja koerahoidmissessioonilt ilusasti koju tagasi. Põikpäine nagu ta meil on, otsustas ta taksost kategooriliselt loobuda ning marssis läbi öise linnadžungli mu vennase juurest enda koju jala. Kuigi linn olevat inimtühi olnud, ei meeldi see mulle mitte kõige vähematki ja selle teema ma veel tõstatan. Arvatavasti pean ma seda korduvalt tegema...

Veidi varem saabusime vennase jahiga merelt. Kuna Mister B., kes veel päev varem oli kogu tänase afääri peainitsiaator, otsustas kaheteistkümnendal tunnil ikkagi kahe jalaga maa peale jääda ning Tantsulõvi ei saanud töölt õigel ajal tulema, said kaasa tulla ka paar sõpra. Asi oli viimasepeal lahe ning tundus, et lõppkokkuvõttes jäid ettevõtmisega kõik rahule. :)


Veel enne seda veendusin, et kaine olemisel on oma miinused. Suutsin vennase kutsikat ja lapsi kantseldades oma Nike-tossu servaga väliterrassi põrandalaudade vahele kinni jääda ning publiku üldiseks rõõmuks tagumiku peale niimoodi maha käntsatada, et maa värises. Vähe sellest. Lisaks üritasin ma sama ettevõtmise käigus ka õlaga ühte katuse tugiposti maha niita (õlg on praegu kenasti potisinine) ning tekitasin terrassil õhtusööki sööva paarikese seas tõelist elevust (üle muusikamasina helide kostev melodramaatiline sosin: "Sa nägid ju ikka, kuidas ta oleks oma pea napilt vastu seda posti lõhki löönud?!?!?!?!?"). Seegi, et ma sealsamas olevast trepist käkaskaela alla ei veerenud, läheb puhtalt preili Õnne heatahtlikkuse arvele. Igatahes pole minuga kunagi midagi sellist juhtunud siis, kui ma olen klaasikese või kaks veini ära joonud, seega on siin ruumi tegemaks väga tõsiseid järeldusi alkoholitarbimise ja/või turvalise elu seostest.

Eelneval õhtul, peale seda kui Admiral-Pootsman oli enda kodu poole suundunud ning mina oma elamise poole otsekursi maha märkinud, jooksis mulle läbi linna ootamatult (siis kui ma olin peaaegu koduukseni jõudnud, eksole!) järele üks tütarlaps, kes vedas mind tagasi toitlustusasutusse, kuskohast saadeti vist juba umbes neljakümne teist korda ära ühte kihvti kokapoissi, kes peaks sõjaväkke minema. Kuigi ega ma kindel ei ole, sest neid ärasaatmispidusid ja viimaseid tööpäevi on juba nii palju olnud, et arvatavasti usun ma selle mehe sõjaväeteenistust alles siis kui see läbi on. No koju jõudsin ma juba uue päeva mitte enam nii varasetel hommikutundidel.

Mõned vahepealsed päevad on mälus juba veidi udusse mattunud aga jaanilaupäeval oli meil igatahes eriti kelmikas jaanituli. Lisaks ka üsna ekstraordinaarne. Kuigi midagi samalaadset oli meil mõne aasta eest ka Põhja-Itaalias, Dolomiitide kauneima järve Lago di Braies'e kaldal. Nimelt istusime me sel aastal endalegi ootamatult juba varasest õhtupoolikust peale oma tavapärase toitlustuskoha sisehoovi terrassil ning kuna me ei viitsinud organiseeritud (ja tasulisele!) jaanitulele minna, tegime me seda mõne küünla ja paari (et mitte öelda miljoni...) klaasi veiniga. See oli mõnus, tänud pererahvale! :)

Veel ajas tagasi jalutades meenub kusagilt näiteks ka üks piduõhtu, mille märksõnade hulka kuuluvad muuseas "klubi" ja "poolpaljad poisid" aga selle kõige semiootilise tähenduse üle pean ma veel veidi juurdlema. Võimalik, et kunagi hiljem. Või siis mitte.

Kümme aastat varem - 21/06/99 - 27/06/99

ancientboy's weekly notes. 21/06/99 - 27/06/99.

As 23rd and 24th June are the biggest summer-season holidays in Estonia, it was an endless party. "Jaanipaev" (could be translated something like "the day of John") is the time of the year when Estonians burn a giant flares all over the land and drink until image falls to their pockets...

Anyway, I'm not a big fan of vodka's overdose but it's a good time when you're interested about watching the people, their reactions and inner dirtiness. And however I usually visit one of these party-places each year, this time it was different. I had agreed to meet one guy with whom we exchanged some e-mails earlier and so I was pretty excited and nervous. Who wouldn't? So, there I sat on the rock, watching at first the minutes going by, then hours and some century later suddenly my phone beeped. It was him declaring that he's still about 100 miles away and probably (!) won't arrive this day at all.

Of course also next day passed by without his arrival.

My auntie called me and said that she's coming to spend her this year's vacation in our landhouse, so she'd bought tickets for 29th. Which means that next two weeks we will have more grill-parties with mountains of grated carrot and rivers of Spanish wine. And evenings, filled with funniest stories ever heard. Guaranteed!

On saturday I had to delete from my Inbox again three stupid letters about Armageddon on July 19th. I think I've received similar things more than 20. Geez, do some people really believe this crap??

Also on saturday I got another e-mail with excuses from the guy (he had asked me twice not to mention his name here, so I won't) who should had to be my date on wednesday... Personally I think his courage just gave up but I can understand him, it's not so easy to be out in small towns, and whole Estonia is actually one big small town.

Oh and before I forgot, I bought Boyzone's last album, "By request". They do have couple of beautiful songs.

Drinking buddies

Kümme aastat varem - 14/06/99 - 20/06/99

ancientboy's weekly notes. 14/06/99 - 20/06/99.

Week of disasters. However these were funny.

One guy with whom we were classmates some fifteen (is it really so far history?) years ago, had found my site and decided to come and say hello. So one thing followed to another and suddenly we were sitting on the bed in his small apartment. We shared our memories, talked about cars, politics, sex and gay lifestyle. Everything was just perfect and when I started to feel myself very comfortably in his bed (after finishing large bottle of Cinzano), I was curious about next step. So I asked myself, what will happen and then, in the middle of speech about gay sex technics, he declared that it's time to sleep. And if I want to stay, I can sleep on the floor...

Three days later my (ex-?)boyfriend who had decided to spend short vacation alone and think about "things", missed the bus to Tallinn (I couldn't imagine him missing anything but that's another story) and asked my help to catch the bus. We were successful but it was really a strange ride, as he's still angry, he didn't spoke with me at all except unavoidable short words.

I discovered that I can't buy more CD-s because I simply have no more room for these. Perhaps I should rent a garage or something?

Boyzone's cutie Stephen Gately came out and he deserves all my respect for his courage. I am wondering when (if ever?) some Estonian pocket-star will be brave enough to declare publicly that he's gay?

I had to cancel my trip to Amsterdam and Paris in August because they changed the time-schedule which isn't okay for me. So here I am, with no plans for vacation; I had had some discussions about an idea of car-trip in North-Sweden with one of my friend but it's too many open ends yet.

Moodsa kodu mööbel

Mõned näited seni minu jaoks tundmatuks jäänud triumviraadi (disainer, modell ja fotograaf) ühisloomingust sündinud moodsast mööblist.




-----
edit. Nagu selgus, on vähemalt üks (aga tõenäolisemalt kõik kolm) triumviraadi liige(t) noor hispaanlane David Blázquez, kelle esimene fotonäitus "Mobiliario humano" tänavu aprillist maini Sevillas avatud oli.

Kümme aastat varem - 07/06/99 - 13/06/99

ancientboy's weekly notes. 07/06/99 - 13/06/99.

"Waterloo" - this word describes the mood of this week. After months of secret underground partisan war I got the physical proofs about unethical and unacceptable behaviour of one business competitor of mine and now the battle is open. And I am sure that in the result we will both lose something and win nothing. Stupidness.

I've been asked to write more stories of my (not so) well-hidden private life. Okay. A major controversy between me and my boyfriend happened again. It's actually my fault because I just couldn't concentrate enough to his worries. Whole thing started as a small misunderstanding but ended with another fight. Looks like this (the relationship) can not work and I feel really sorry about it.

Another fight with bureaucrats continued. And however I had some progress, it is very likely that when things will move with same speed as now, I won't start the actual renovating before five years.

From the brighter side of life, amongst others I received a lot of e-mails from cute and talented guy from Sweden (Hi, Sven!) and however his name is so typical for Scandinavian man, his high-quality work is another story. The high discipline and outstanding methods of expressions in his black and white photos are faboulous. Sadly he didn't gave me permission to put some of his works online but I hope he will change his mind soon.

Another End-of-Millennium-Top was compiled in America (where else?): 100 greatest gay novels of all time. It was nice to see that 3 books from my personal Top 5 were in All-Time-Top-Twenty but I can't understand the judges' logic, why the hell is 'Moby-Dick' (by Herman Melville) on 64th place?? Perhaps I didn't catch anything but was Moby-Dick really a gay character??

Oh, and before I forgot, now when the summer is officially open here, beach is full of people and ice-cream is the bestseller, I should thank in public two great girls, Katrin and Monika, who helped me through a pretty piquant situation. So thank you both and remember, you asked for it yourselves ;)

Yes, last week was definitely the Waterloo, however I don't know who was actually playing the role of Napoleon.

Täiesti koomiline...

Logisin end üle mitme-setme aja ratesse sisse. Ja peale kümmetkonda minutit niisama klõpsimist sattusin ziljonite homokutsikate peale. Kusjuures jõudsin nendeni läbi heterokuttide, kes ilmselt niisama lõbu pärast selle homondusega flirdivad. Paras neile!

Igatahes ei ole Angelil veel erilist pankrotiohtu ette näha (eksole, kõik need geihakatised pluss nende tuhanded faghag'idest sõbrannakesed, kes kõik hakkavad kompaniile varandust kokku tassima - noh, vähemalt peale seda kui nad täisealiseks saavad :D ) ja igaks juhuks logisin ma end kiiresti sealt ratest uuesti välja. See peab küll väga eriline homolaps olema, kellel ma praegusel ajajärgul viitsiksin jälle kätt hoidma hakata. Sorry, guys! Võib-olla kunagi tulevikus jälle... :)