Elu on parem kui väljamõeldis

Üks. Uljalt pidurite kriginal peatus mu elukohajärgse kohviku ees luksuslik kabriolett. Sealt välja ja kohvikusse sisse tormas üks neljakümne tuuris lilleke, kes aktsendiga eesti keelt rääkides nõudis informatsiooni. Noh, mõtlesin mina, mingu parem selleks ettenähtud kohta ja nii me saatsime ta i-punkti poole teele.

Viis minutit hiljem aknast välja vaadates avastasin, et auto koos roolis istuva, nii kuuekümne ringis härrasmehega, seisab ikka veel seal, kus varem. See tähendab kenasti peatumist keelava kollase ristküliku peal. Hetk hiljem lähenes vilkuritega politseiauto aga seekord ei huvitanud neid valesti pargitud auto üldse. Erinevalt tavalisest.

Siis laekus ka suvalisest kohast teed ületav lilleke ("näh, miljonär on endale "noore" poisi leidnud," kommenteeris üks õelavõitu keel...), ronis masinasse ning kukkus ägedalt žestikuleerima, vehkis ühe hotelli reklaambukletiga, näitas käega selja taha ning kukkus lõpuks ennastunustavalt GPS-i toksima. Nojah, eks nad olid sellest hotellist tõesti oma sada viiskümmend meetrit varem ju mööda sõitnud ja nagu me kohvikutüdrukuga naersime, näitab geps nüüd kohalejõudmiseks kindlasti marsruuti, mis samal ajal teeb neile ka kena linnaekskursiooni. Kas see just nii oli, ei tea, fakt on see, et kohviku eest lahkudes nad sellest hotellist igatahes eemaldusid. Selleks, et nelja-viie minuti pärast uuesti vastassuunast saabuda ning kui ma pärast spetsiaalselt vaatamas käisin, olid nad tõesti kenasti hotelli parklasse jõudnud. Võimalik, et seks ajaks juba ka voodisse, tont neid teab.

---

Kaks. Vilkuritega politseil teatavasti olid omad asjad ajada ja ühel hetkel hakkas lisaks igast ilmakaarest veel ka tuntud ja tundmatuid fotograafe kokku kogunema, seejärel peatus tänavaservas tagasihoidlikes värvides mikrobuss ning hetk hiljem oli klõpsivatele paparazzodele lõvide vahel trepil poseerimas neli-viis pigimusta meest. Et ka kohalik kulturnik seal ringi sebis, arvasime meie, et ehk on mõni bänd, kellele nüüd uhket vastuvõttu korraldatakse. Isegi linnapea oli kohal ja puha aga võta varbast! Varsti selgus, et ei mingit bändi. Hoopis üks Musta Mandri riigitegelane oli meid oma väisamisega austada võtnud. Sealtsamast LAV-i naabrusest, kus me paari aasta eest käisime ja kus kogu minu lugupidamise juures normaalsetesse musta rassi kuuluvatesse inimestesse pidin ma tunnistama, et seda musta saasta (loe: saast seepärast, et ta saast on, mitte seepärast, et ta musta nahavärviga on) on seal maailmanurgas ikka igal tasandil, suvalisest tänavapätist kuni upsakast korruptandist ministrini välja, kaugelt liiga palju saanud. Noh, samas pole ju olukord ka meil siin kröömikestki parem aga see on juba teine teema.

Nüüd igatahes oli meil üks must minister (kellele ma teadmatusest tulenevalt küll eelnevat väidet laiendada ei söanda) koju kätte toodud. Ning kõik paistsid nii elevil olevat. Sealsamas seisatas ka üks ilmselt Soomest pärit vanem abielupaar väikese klähviva "asjaoluga"* ning hetk hiljem tuli nendega vestlema üks politseinik. Millest, ei oska öelda aga midagi nad seal kätega vehkisid ja lõpuks nad oma koerakesega sealt eemale läksid. Võimalik, et VIP leidis selle heleda häälega klähvimise oma õrnade kõrvade jaoks liiast olevat. Aga võib-olla ka mitte.

Muide, linnapeale mõjus kogu see ettevõtmine niimoodi, et enne kui ta härradele majja järele tormas, ajas ta paar sõna ühe teise ametnikuga tänaval juttu ning ühel hetkel kukkus kõigi nähes ennastunustavalt oma kintsu kratsima. "Eks temagi on ju ainult inimene," õhkas mu kõrval selle peale üks õrn hääl...

---

Kolm. Tunnike hiljem. Üks teine, seekord ilma lõvideta ja hoopis väikesele haljasalale viiv trepp, mille ülemisel astmel kõõlub keskealine mees, seljas üsna kallina tunduv hele suvepintsak, selle all laia lahtise kraega taevasinine särk ning jalas allapoole põlvi ulatuvad disainerteksad. Millegipärast küll tumesinised. Ja kõige ehtsamad kummist rannaplätud varvaste vahel.

Niisiis kõõlub ta seal trepimademel, pooleliitrine longeropurk käes ja juurdleb ilmselt tõsiselt millegi üle. Ning siis avab suu ning laseb mingil pudrul sealt välja voolata. Isegi ilmselt üksjagu imestades vaatab ta natuke seda lasu oma jalgade ees, raputab õrnalt pead, tõmbab käega üle suu, pühib käe kõrvalolevasse põõsasse puhtaks ja võtab otsustavalt lonksu jooki. Muidugi on hea, et see kohe niimoodi sobilikult käepärast juhtus olema.

Ja siis, jõudes arvatavasti otsusele oma edasise liikumissuuna suhtes, astub kindlal sammul oma varbavahedega otse okseloiku. Ei, ta ei vaevunud jalga tõstma hakata, et varbaid kah põõsasse puhtaks pühkida, selle asemel ta rühkis juba veidi kõikuvana edasi ainult talle teada olevasse sihtpunkti. Ehk siis liikus lavalt vasakule ära.
___
* "asjaolu" - pisemat sorti koerahakatis, kelledest näiteks Viin kubiseb, väljendi autoriõigus kuulub Professorile juba eelmise aasta jaanuarist saadik.