Täiesti vältimatu...

...oli muidugi peale seda kui me vennase "toitlustuskeskuses" improviseeritud kilekatuse alla (sest vihma tibutas ja plekist katust veel lihtsalt pole) peitunult olime juba neli tundi grillinud, kaarte mänginud ning oma huilgamisega tigedat naabrimutti jälle paar sammukest hullusele lähemale ajanud, minna resturaani. Selleks, et tarbida sööki ja jooki. Noh, lisaks sellele varem kodus ära söödud kilole lihale ja teisele kilole vorstile ning umbes neljale liitrile veinile. Kolme peale.

Sellega seoses tuli mulle meelde parajasti pooleli lugemisega olev raamat Gerald Durrelli õeraasu Margo mälestustest, kus ta kirjeldab kurba sündmust Inglismaal, mil üks mamma Durrelli koertest nende seast lahkus. "Suri täiesti loomulikku surma," kinnitas nende veterinaar. "Jajah," porises selle peale Margo omaette, "muidugi suri täiesti loomulikult. Ülesöömisesse." Isegi hea, et loomad veel veinijoomist ära pole õppinud...

Ning see kõik omakorda meenutas eilset avastust, et nagu Margo vendki, on ka minu vennas ilmselt otsustanud hakata loomaaeda pidama. Lisaks nende juures juba mõnda aega elavale igavesti lahedale koeralapsele oli neid nädala sees oma pererahvaks suvatsenud valida mingi noor kass, kes lihtsalt astus uksest sisse ning keeldus enam ära minemast ja peale oma uue aia valmissaamist on vennasel kindel plaan ka hundikutsikas hankida. Noh, üks viib teiseni ja teine kolmandani ning lõpuks ongi nagu mamma Durrellil, kes ühel ilusal päeval avastas endalegi üllatuseks, et ta tagahoov kubiseb klunksuvast, kriiskavast, röhitsevast ja muust sellisest elust.