Midagi eelmisest aastatuhandest...
31 detsember 2007
27 detsember 2007
Geidisko
Páll Óskar - Allt fyrir ástina
Jonathan Gatro - In a hot summer night
Jonathan Gatro - Kore leha (I'm calling you)
Ivri Lider - Jesse
Bearforce1 - Bear4rce1
20 detsember 2007
Diana - Last days of a princess (2007)
Diana : Last days of a princess
Lavastaja: Richard Dale
2007
http://imdb.com/title/tt1058073/
Kümme aastat peale traagilist õnnetust, milles lõppes printsess Diana elu, on ta surma põhjuste ümber ikka veel sama palju vasturääkivusi ja salatsemist kui 1997. aastal. Hoopiski mitte nii hästi teatakse aga sellele kurvale sündmusele eelnenud nädalaid Südamete Kuninganna elus. See film keskendubki Di kohtumistele Dodi'ga, nende puhkusereisidele Vahemerel ning elule Pariisis.
Televisiooni jaoks toodetud film, mis on kokku pandud turvakaamerate salvestustest, intervjuudest (teiste hulgas saavad sõna ka Dodi isa, üks peamistest turvameestest ja mitmed teised) ning näitlejatega lavastatud stseenidest ja mille valmimise ajal käinud kõmu lubas sellest enneolematut dokumentaalsust ja tookordse surmasõidu kõikide küsitavuste likvideerimist. Nojah. Kuda need venelased nüüd ütlevadki: "Hoteli kak po-lutshee no polutshilsa kak vsegda."
Tegelikult ei räägi see film midagi uut. Ka kõige meediakaugemad inimesed on selle veidi rohkem kui kümne aastaga, mis Di surmast möödas, arvatavasti kuulnud detailselt tol ööl juhtunust. Või vähemalt seda kõige levinumat ametlikku versiooni, kus viimasel hetkel pettemanöövri läbiviijaks palutud Ritz'i hotelli purupurjus turvajuht lubatust rohkem kui kaks korda kiiremini kihutades tunneli taladesse põrutas, tappes lisaks endale ka Lady Di ning Dodi Al-Fayed'i.
Eks Diana surm jääb samasuguseks legendiks nagu omaaegne James Dean'i omagi: alati jäävad mingid lahtised otsad ripakile ning alati on skeptilisi vandenõuteoreetikuid, kes küsivad "aga mis siis kui see ikkagi hoopis naamoodi juhtus?" Ametlikku versiooni populariseeriva ekraniseeringuna korralik töö, mille teravik on suunatud Mohammed Al-Fayed'i suunas, näidates teda ülbe, ignorantse ja mitte kellestki hooliva miljardärina, kelle eesmärk oli Suurbritannia tulevase kuninga ema siduda oma perekonnaga. Selge nätakas egiptlase pihta, kes on aastaid järjekindlalt süüdistanud oma poja ja Diana surmas briti salateenistusi ning mida siis ametlikud uurimisorganid sama tuima järjekindlusega eitanud on. Uusi fakte ei hakanud filmist küll ühtegi silma ning absoluutse dokumentaalsuse koha pealt ma reserveeriksin endale nii mõneski punktis väikesed eriarvamused.
Sellegipoolest, kes ikka oskab öelda, äkki kõik juhtuski just täpselt nii nagu selles filmis. Või siis oli kõik hoopis teistmoodi.
6/10
18 detsember 2007
Nino de Angelo sünna
Kui ma üldse kunagi mõnda lauljasse armunud olen olnud, siis oli selleks itaalia päritolu saksa laulja Nino de Angelo (NB! mitte segi ajada "päris"-itaallase Nino d'Angelo'ga, kes ka muusikaga tegeleb ning lisaks veel ka näitleja on), kellelt 1984. aastal jõudis poelettidele ta esimene ingliskeelne album "Nino". Karlsruhes täpselt 44 aastat tagasi sündinud mehel ilmus esimene plaat küll juba 17-aastaselt aga... see kukkus kolinal läbi. Alles 1983. aastal kui Drafi Deutscher (mees, kes päris pikka aega oli saksa popmuusika, Drafi surmaga läks see tiitel vist Dieter Bohlen'ile - kes samuti Nino'ga tublisti koostööd teinud ja Eurovisioonilgi käinud - üle) kirjutas talle esimese superhiti Jenseits von Eden, katapulteerus Nino parnassile ning on vahelduva eduga seal püsinud siiani. 1984. aastal oli saksa edetabelites vahepeal isegi selline situatsioon, kus Nino saksakeelne versioon oli number üks ja Drafi (tookord kasutas ta pseudonüümi Masquerade) enda esituses sama laulu ingliskeelne variant ("Guardian angel") teisel kohal. Et Nino salvestas sama laulu ka ise üsna pea ingliskeelsete (nagu ka itaaliakeelsete - "La valle dell'Eden") sõnadega, siis käib siiamaani fännide vahel kakelung, et kumb ingliskeelne versioon ikkagi parem on: Nino üksinda lauldud või Masquerade'i niinimetatud duett. IMHO teeb Nino versioon teisele muidugi pikalt ära. Isegi hoolimata sellest, et tõenäoliselt on seal need hästi madalalt lauldud salmid Nino ja Drafi vokaalidest kokku miksitud. :)
Igatahes kui mu vanamees selle kümne lauluga ingliskeelse vinüüli 1984. aasta sügisel kätte sai, oli see armastus esimesest silmapilgust. Ning jumalikule väljanägemisele lisaks oskas see poiss veel oh mismoodi laulda. Õieti on Nino tollane repertuaar toonast situatsiooni arvestades üsna raskesti määratletav. Ei ole ta italo-disco, ei ole ta õige Deutsche Neue Welle, tüüpiline saksa šlaager kah mitte ja ta saabki ehk ainult väga umbmäärase termini popmuusika alla suruda. Aga see-eest milline popmuusika! :)
Niisiis, mu daamid ja härrad. Tänane sünnipäevalaps Nino de Angelo ja ta suurim hitt "Jenseits von Eden".
Alguseks saksakeelne "originaal":
siis ingliskeelne "Guardian angel" 1984. aastast:
seejärel nädalapäevad tagasi sakslaste jõuluprogrammis esitatud versioon:
ja kõige lõpuks Masquerade'i omaaegne variant:
Itaaliakeelset ei suutnud leida, muidu oleks see kah siia lingitud. :)
17 detsember 2007
Tim Campbell'ist ja Anthony Callea'st
Juba paar päeva on kõmupress pasundanud, kuidas maakera kuklapoole teatri- ja filmistaar Tim Campbell (on muuseas austraalia telehitis "Kodus ja võõrsil" viimased neli aastat mänginud Dan Baker'it) kapist välja on tulnud. Tegelikult muidugi trummeldab kollane meedia endale ilmaasjata vastu rinda, sest kui nad pole ise taibanud varem Tim'ilt küsida, siis süüdistagu iseennast. See ei tähenda, et mees siiani sügaval kapis istunud oleks.
Aga nüüd nad siis lõpuks küsisid ning Tim kinnitas lihtsalt, et jah, on küll gay ja jah, ta tunneb Anthony Callea'd (kunagi Australian Idol'i sarjas osalenud mees, kelle suguelu nüansid pakkusid pressi raisakotkastele hirmsat huvi juba ammu ning kes kuulutasid Anthony pidulikult gay'ks juba pea aasta eest - mitte et see deklaratsioon mehe sugulastele ja sõpradele küll nüüd mingit uut infot oleks andnud...) juba üle kümne aasta ning ei, nad ei ole paar. Mõlemad mehed mängisid sel sügisel mõnda aega koos ka muusikali "Rent" austraalia lavaversioonis.
Tegelikult huvitav, mismoodi peaks sellist situatsiooni nimetama kui keegi ei ole oma seksuaalsest orientatsioonist mingit saladust teinud aga ta ei ole seda ka kogu maailma tindisolkijatele jõudnud teatavaks teha ega sellise teate kättesaamise kohta neilt allkirja võtnud? Sellisel juhul on kõmupressi kilked stiilis "tuli kapist välja" ju küll veidi kohatud. Kui üldse keegi sellistel puhkudel kapist välja tuli, siis on selleks need "elureporterid", kes pimedusest maailma valguse kätte tulles ei suuda kohe oma silmakesi lahti teha ega elementaarset märgata.
16 detsember 2007
Vanade inimeste armastusest
Seitsmeaastane Tord teab: "Kui inimesed vanaks jäävad, siis nad enam ei ütle, et armastavad teineteist. Siis nad küsivad, et kas tahad kohvi juurde küpsist ka või?"
Homospämm
Ma olen juba paar nädalat imestades vaadanud tavapärase meilispämmi dramaatilist vähenemist ning natuke isegi muretsenud selle üle, et kusagil vahele pandud efektiivsed filtrid võivad ka vajalikke meile ära kaotada kui tänahommikune saak suutis isegi paljunäinud mind kulmu kergitama panna. Nimelt leidsin sellest postkastist, mida ma olen kasutanud rangelt ainult tööga seotud asjade ajamiseks ning kuhu spämmi praktiliselt ei olegi laekunud (kümmekond kirja kuu jooksul vs. "tavapostkasti" sada-kakssada spämmi päevas), toreda meili, mis kogemata on peaaegu õigele aadressile tulnud. "Peaaegu" seepärast, et sihtsuunitlusega watersport pole kunagi mul kõrvu (ega ka mitte midagi muud) liikuma pannud, isegi juhul kui sellega tegelevad kenad noored mehed.
Aga kõigile neile kapikatele (ja muidugi ka mitte-nii-kapikatele), kes leiavad igasugu soristamismängudes mingit võlu, siis teadmiseks, et tasub oma meilikasti tähelepanelikult jälgida. Homomaffia on infoajastule sobivalt rünnakule asunud. :D
Leeches (2003)
Leeches (Kaanid)
Lavastaja: David DeCoteau
2003
http://imdb.com/title/tt0339288/
"Iga ameerika kolledž on oma spordivõistkonna üle uhke. Et oma fännidele pettumust mitte valmistada, võtab grupp ujujaid pihuga steroide ja veedavad enamuse ajast basseinis, teadmata, et äravoolus on mõnda aega juba elutsenud väikesed verekaanid. Märkamatult sportlaste kehale imendudes imevad nad jõu- ja kasvuhormoone. Ja kui meditsiinilise kontrolli ajal visatakse kanalisatsiooni suur hulk steroide, võtavad kaanid uue kuju. Linn ei kahtlusta, et kui nad ärkavad, on gigantsed mutandid selle vallutanud ja siis ei saa õnnetud ohvrid neist pelgalt verelaskmisega lahti."
Mingi aeg tagasi ma porisesin Trash'i juures, et pole nüüd see DeCoteau kaanifilm nii jube midagi ja siis jäin mõtlema, et võiks ju sellest siis ka ise paar sõna midagi arvata. Seda enam, et kaasaegse B-kategooria õudus-rämpsu staarlavastaja filmidest kirjutamiseks olen ma hoogu võtnud juba mitu aastat.
Kodumaise väljaande ("Leeches" on esimene DeCoteau film, mille ma Eestist olen ostnud) puhul tuleb loomulikult alustada karbil olevast, stiilselt valeinfot jagavast sisututvustusest, mida ma ülalpool ka tervikuna tsiteerisin. Õieti oleks vist raske nii umbmäärase jutu juures teha veel rohkem faktivigu aga olgu pääle. Pealegi, vähemalt ujumistiimi ja verd imevate kaanide teema on õige.
Mis iseenesest ei ole muidugi midagi uut. Ehk üks suuremaid "kaanifilmide" hitte tehti 1959. aastal kui valmis "Attack of the giant leeches" (millest peaks järgmisel aastal täiesti arusaamatutel põhjustel valmima ka remake, tõenäoliselt tuleb see sama jabur kui originaal) aga kui tookord käisid kõik ameeriklased oma drive-in kinodes (ja tänapäeval DVD-lt) vahtimas pesuväel ringi silkavat Yvette Wickers'it, siis DeCoteau filmis on aluspükstes ringi silkavateks tegelaskujudeks loomulikult noored mehed. Mehed, kes tavaliselt on juba ekraanile ilmudes särgitud või siis vähemalt vabanevad sellest võimalikult kiiresti, samal ajal küll pükse kiivalt jalas hoides. Koguni duši all pesemas käiakse pükstes ja kui mu mälu nüüd väga alt ei vea, siis oli see just ühes DeCoteau varasemas filmis, kus isegi tema jaoks niigi haruldase seksistseeni ajal olid tegelastel selle nühkleva tegevuse jaoks küll kombekad, kuid sellegipoolest äärmiselt segavad riietusesemed seljas... Poolpaljad noormehed on aga midagi, mis on muutunud lavastaja kaubamärgiks ning ta edu tagatiseks (kujutlege vaid ette neid miljoneid noori kiimaseid tüdrukuid, keskeas rahuldamata pereemasid ning suurt osa gay-kommuunist, kes kõik ta DVD-sid ostavad...) ning seda niivõrd kindlalt, et üks leer sarkastilisemaid kriitikuid soovitas Calvin Klein'il juba ammu mehe käest täiendav tshekk sisse kasseerida ning teine leer jälle arvas, et hoopis Klein peaks filmitegijale reklaami eest maksma.
Paljad poisid on aga vaid üks osa DeCoteau filmide võlust. Teine ja mitte väiksem osa kuulub reeglina äärmiselt tobedale sisule ning ehtsale no budget (mis on küll juba ammu tegelikult muutunud low budget'iks) stiilis kinematograafiale, mis kubiseb apsudest ja abivahenditest samamoodi kui kokkulepitult "maailma parimaks halvaks filmiks" peetav "Plan 9 from outer space"
Paar näidet? Minugipärast. Kaamera ees ülipüüdlikult oma repliike ettelugevad poisid on stsenaariumi järgi üksinda duširuumis ning ajavad salajuttu kuid ometigi kostab kaadri tagant hirmsat kolinat ja jutuvada. Kui esimene hiidkaan kanalisatsioonist välja ronima hakkab, on selgelt näha tamiil, millega äravoolukanali ava luuki eemale tiritakse (muide, see luuk oli lahti veel ka ülejärgmisel päeval kuigi koristaja oli vahepeal käinud vere- ja limajutte põrandalt ära pühkimas), samuti on nööri otsas järelveetavad ka vibraatoriga kalossi meenutavad, muskleid kasvatanud kummilimukad. Noh umbes samamoodi nagu kunagine Kingpooli mänguhiir. Sellistest apsakatest, et peale dušikabiinis kaanidele fööniga elektriravi tegemist pistab tütarlaps enne fööni elektrivõrgust lahti ühendamata rahumeeli käe sinna voolava vee ja voolu segu sisse või et väga surnud laibad suud maigutavad ning silmi pilgutavad, ei tasu rääkidagi. Kuue päevaga üles võetud filmi magus võlu...
Täiendava annuse nice crap'i annab muidugi ka DVD tootja ehk siis tuntud sõnnikutootja DVD Liider, kes on otsustanud, et ainus õige keel, mida tiitrites kasutada kõlbab, on vene keel. Nii eesti, inglise, läti kui leedukeelsed menüüd on "tühjad", s.t. et klikitavad kastikesed on küll olemas aga mis mingile kastikesele klikkides juhtub, saab teada ainult katse-eksituse meetodil. Venekeelsele menüül on aga ka selgitav tekst lisatud mis muidugi jätab firma suhtumisest oma klientidesse kaks võimalust: kas ei peeta teistes keeltes rääkijatele seda infot vajalikuks jagada või on DVD Liidri arvates vene keelt rääkivad õudukafännid lihtsalt nii rumalad, et neile peab kõik olema puust ja punaselt ette tehtud?
7/10*
------
* tavaskaala järgi oleks hinne küll arvatavasti kusagil 1 ja 2 vahel aga tublid lisapunktid tulevad - nagu DeCoteau filmides tavaks - erilise tobeduse ja tugeva beefcake factor'i eest. :)
15 detsember 2007
Korgid
Kui Nero Wolfe korjas sahtlisse õllepudelikorke ning siis aeg-ajalt vaatas kipras kulmuga nende pealt kui mitu pudelit ta juba liiga palju joonud oli, siis ma võtsin eile kätte ning lugesin üle äratarbitud mullijookide korgiplekid, mida ma juba mõnda aega ühte karpi loopinud olen. Peamiselt erinevad cava'd aga nagu pildilt näha, ulatub skaala tegelikult Normandiast pärit siidrist läbi vähemate (kuigi mitte tingimata kehvemate, näiteks Henri Abelé toodang oli vägagi hea) šampanjade glamuuri tipu Dom Perignon'ini välja. Kokku 124 korki. Ehk pea 21 kasti mullitavaid jooke. Kui mõelda, et see on viimase paari-kolme aasta "saak" ning päris kõik plekid ei ole sinna karpi jõudnud ning lisaks nendele on veel joodud "tavalisi" veine ja muid kraadiga jooke, siis on selge, et me oleme andnud üsna suure osa keskmise Eesti kodaniku alkoholitarbimisse.
Üldiselt tundsin ma peale arvutustega ühele poole saamist end natuke aega nagu Patsy ja Edina vaesem väljaanne.
Patsy: "The last mosquito that bit me had to book into the Betty Ford Clinic."
10 detsember 2007
Some people are gay. Get over it!
Stonewall korraldas briti koolides selgituskampaania, mille peamine eesmärk on vähendada (ning ideaalis likvideerida) homoseksuaalsete õpilaste tagakiusamist kaasõpilaste poolt. Kampaania "reklaamnäoks" on muide laulja ja näitleja John Barrowman, briti hittseepide "Doctor Who" ning "Torchwood'i" staar.
Segadused ajaga
Ma avastasin täna, et kuigi kolmandik kuud on läbi, olen ma järjekindlalt iga päev kirjutanud kõikjale, kuhu kuupäeva vaja, "..." november. Ja sealjuures alles eile ma porisesin kahjurõõmsalt teemal: kõigil on probleeme kalendrisse vaatamisega. Sest näiteks Estravel saatis paari päeva eest laiali e-kirja, kus mainis, et "uue Estraveli Kuldkaardi saadame Sinu postiaadressile hiljemalt 2007 jaanuari lõpuks." ning Kristen Bjorn järjestab oma igakuise, üleeile laekunud reklaampostituse seekord numbriga 12/2008.
Igatahes oli see taaskord üks kena meeldetuletus pinnu ja palgi loost. Fotol on aga brasiilia seebistaarist sasipea André Bankoff.
09 detsember 2007
Rahulolu
Praegu, mõni hetk peale seda kui Emand mu majapidamisest oma mehe saatel lahkus, jõudsin ma taaskord järeldusele, et mul ei ole nagu tarvidust millegi pärast toriseda. Mul on armas ja mõistev kaasa, mul on kardetavasti abstraktne ihalusobjekt, tuntud ka homme fatale nime all, mul on hääd sõbrad/semud ning summa summarum poleks mul õieti millegi pärast põhjust poriseda.
"Life's good!", nagu veel üks hää sõber Bill ütleb. Praegusel hetkel vastab see sajaprotsendiliselt tõele. Absoluutselt!
07 detsember 2007
Stereotüüpide dekonstruktsioon
Üleeile ja täna lõhkusin stereotüüpe. Käisin sõbrantsile meie ultramoodsas ja intiimses (loe: ka peale kapitaalremonti ja laiendamist vastikult kitsas) kaubanduskeskuses nõunikuks kaasas ning äkki mingid kaks 15-17-aastast kutti sosistasid kõrvalriiulite juures omavahel. Üks tutvustas teisele siis mind sõnadega "Vaata, pede!" ning teine ei saanud kuidagi aru, kuskohas see jube elukas on. Vaene poiss vaatas üsna nõutult ringi aga kuna kedagi teist tõesti läheduses polnud, siis jäi üle ainult üks variant. Et ka siuke karvane, väljakasvanud juustega, lääpas tossude, plekiliste teksade ning kunagi vähem kui kakssada krooni maksnud ja nüüdseks juba üsna kulunud moega jopega, pidevalt tütarlapsega kudrutav ülekaaluline tegelane võib homo olla. Ülejärgmine päev (st täna) juhtusin samade poistega teises poes kokku, ainult et seekord olid mul jalas ülikonnapüksid ning korralikud kingad, seljas pintsak ja pikk mantel ning vestluspartneriks üks kohalik prominent. See juba eelmine kord hämmingus olnud noormees unustas täna jõllitades isegi oma suu lahti. Mnjah, eks sellised metamorfoosid ajaksid mind ennastki segadusse kui ma nendega juba harjunud poleks.
Aga tegelikult ma oleks ikka pidanud esimese noormehe käest seal Kaubamaja riiulite vahel küsima, et mis ajal me siis temaga koos magasime? Mina küll oma voodist sellist tegelinskit ei mäleta aga arvatavasti on mul lihtsalt mäluprobleemid, sest midagi peab meie vahel ikka olnud olema, muidu ei saaks noormees oma väites ju nii kindel olla...
06 detsember 2007
Kameeleon Kylie tagasitulek
Madonna versus Kylie Minogue on varsti juba aastakümneid kestnud võistlus, kus mõni aasta varem muusika- ja filmiärisse sukeldunud Maddy on siiani suutnud pisukest edumaad säilitada. Kuigi erinevalt pidevalt stabiilselt tõusuteel olnud Kylie'st on tal olnud ka selliseid prohmakaid nagu näiteks kasvõi "American life". Aga mitte popmuusika kuningannast neiu Ciccione'st ei tahtnud ma rääkida.
Tegelikult pean tunnistama, et kunagi ammustel aegadel olin ka mina rohkem Madonna- kui Kylie-usku (mitte küll, et ma nüüd kunagi oleks väga põhjalikult end ükskõik kumma usulahu tegemistega kurssi viinud aga ikkagi) ja kui ma juhtusin kümnekonna aasta eest ühe briti kutiga suhtlema, kelle jaoks oli olemas üks jumal(anna) ning selleks oli loomulikult väike südi austraallanna ("Halleluuja" asemel oli kuti usutunnistuse teemalauluks "Better the devil you know"), siis ajas see mind ainult muigama. Nojah, ma ei eitagi, et Kylie'l tõesti olid juba sel ajal mõned perfektsed poplaulud ette näidata, samas oli Madonna oma pidevate muutumistega oluliselt põnevam. Produtsentide-tiim Stock, Aitken, Waterman andsid Minogue karjäärile küll korraliku hoo sisse aga see kõik jäi tal kuidagi ühe koha peale tiirlema, mingit arengut ei olnud. Õnneks jagus tütarlapsel endal nutikust õigel ajal karusellilt maha astuda ja edasi liikuda. Muidu oleks ta praegu paremal juhul sealsamas, kus Jason Donovan, Rick Astley või kümned teised toonased hitivabriku tooted: laulmas kolmandajärgulistes muusikalides kõrvalosi.
Esimene tõsine märk Kylie oskusest (ja kahtlemata ka julgusest) enda imidžit muuta, oli 1994. aastal juba Deconstruction'i plaadifirma all ilmunud album "Kylie Minogue" koos oma avalooga "Confide in me". Laul, mis minu jaoks on vähemalt senini jäänud ta loomingu kvintessentsiks ja kontsertide kõrghetkeks. Ja kuigi Kylie oli juba 1990. aastal tollesama "Better the devil you know" juures võtnud enda kätte oma imago loomise, muutudes süütust kooliplikast seksuaalsust õhkavaks nooreks naiseks, sai just "Confide in me'st" minu meelest alguse lõputu kunstiliste reinkarnatsioonide rada.
Metamorfoosid jätkusid järgmisel aastal surematu hitiga surmast: "Where the wild roses grow". Nick Cave sai selle duetiga teoks teha ühe oma ammuse unistuse ning mõlemad said oma repertuaari juurde tugeva laulu. Duette on Kylie muidugi teinud nii enne kui pärast seda ja praktiliselt kõigist on saanud ka hitid, olgu selleks siis ta karjääri algusaegade "Especially for you" Jason Donovan'iga ja hilisemad "In denial" Pet Shop Boys'iga või "Kids" Robbie Williams'iga. Üksteise järel järgnesid ka ülivõimsad albumid "Light years". "Fever" ja "Body language", mis kõik, kuigi juurtega kinni kaheksakümnendates, näitasid publikule täiesti erinevaid versioone popmuusika valitsejannast. Ehk kõige parema ülevaate ta pidevast muutumisest saab singlite videokogumikust aga kõige hämmastavam on see, et oma kontserttuuridel on ta tiim suutnud niivõrd erinevad laulud siduda üheks efektseks tervikuks, kusjuures erinevatel tuuridel on laulunumbrite lavastused ning ka arranžeeringud olnud veel ka täiesti erinevad.
Igatahes muutus Kylie tähelend aina eredamaks ja kõrgemaks kuni ühel päeval tuli terviseprobleemide tõttu teha hädamaandumine. Tundub ometi, et kõik vist läks lõppkokkuvõttes korda ja diiva on praeguseks juba oma varasemale orbiidile tagasi jõudnud. Enne haigestumist pooleli jäänud tuur on ammu triumfaalselt lõpetatud ning mõne päeva eest kuulutas ta välja ka tuleval aastal uut albumit promova Euroopa ja Austraalia/Uus-Meremaa kontsertide sarja.
Ja nüüd, peale igatpidi raskeid aegu, ongi popi printsessiks tituleeritud Kylie Minogue'l praeguseks juba paar nädalat väljas uus, järjekorras kümnes album, mis nii sobivalt kannab lakoonilist pealkirja "X". Mismoodi meie kodumaise ajakirjanduse lipulaeva kirjatsurad suutsid selles näha vihjet ja kinnitust üheteistkümnendale stuudioplaadile, ei oska ma öelda, võimalik muidugi, et delfiibikud teavad oraaklitele omaselt lihtsalt rohkem kui ülejäänud maailm...
Uuel albumil jätkub Kylie-nimelise kameeleoni flirt kaheksakümnendate sündidisko ja elektropopiga, õigupoolest polegi nii stiilset ja pärikõrva electropop'i juba palju-palju aastaid kuulda olnud. Kaheksakümnendatega seob seda plaati veel otseselt ka näiteks fakt, et albumi teises loos kasutab Kylie sämpleid ühest kõigi aegade krestomaatilisemast sündiloost, Visage "Fade to grey'st". Mis mul aga endiselt ei lase hämmastusest ammuli suud kinni panna, on fakt, et kogu plaadil pole kuraditosina laulu seas MITTE ÜHTEGI kehva lugu. Vähe sellest, neid pole ka ühegi plaadile mittemahtunud loo seas, olgu selleks siis singli B-pool, iTunes'i eksklusiiv või lihtsalt kasutamata jäänud aga stuudiost välja lekkinud träkk. Võimalik, et tegu on popmuusika ajaloo kõige võimsama come-back'iga.
Avasinglist "2 hearts" ei hakka rääkimagi, see on niigi juba tabelites aga kui lugudest nagu "The one", "Stars", "In my arms" või isegi iTunes'i eksklusiivne "Magnetic electric" ei saa kõikvõimalike pedepuhvetite järgmisi superhitte, no siis... siis on need puhvetid ise süüdi, et nad nii tainad on. :)
Ma kasutan üliharva sellist väljendit ja seda harvemini veel mõne pop-plaadi kohta aga Kylie "X" on küll puhas kuld. Hetkeseisuga on popmuusika printsessi Lamborghini popmuusika kuninganna Roverile küll kaugenevaid tagatulesid näitamas.
05 detsember 2007
Seksist ja sõprusest saksmanni näitel
Wild'i tsitaat "Let’s skip that sex part and be just friends from the beginning." tõi mulle automaatselt meelde paari aasta taguse tutvuse, mil meie provintsi oli üpriski segastel põhjustel (luhtaläinud eraeluline afäär Costa Ricas jms) sattunud maailmarändurist sakslane. Ütleme, et ta nimi on... eee... Steffi.
Suve lõpus mingi rahvusvahelise lepinguga siinset kultuurimaastikku rikastama saabunud mehel hakkas oma külas õhtuti konutades kiiresti igav ja kui ta oli koos oma pealinnas resideeruva latiinost boyfriend'iga nende kaugjuhtimisel mesinädalatega ühele poole saanud, komistas ta oktoobris minu otsa. Lõpuks istuski ta järgnenud kuudel pea iga nädalavahetus mu juures, tegi süüa ja rääkis veini kõrvale lõputuid lugusid oma seikluslikust minevikust, trööstitust olevikust ning seksikast tulevikust.
See lugu, mille Wild'i tsitaat meelde tuletas, oli aga selline. Steffi parim sõber elab nimelt kodusel Baierimaal ja kuigi nad kohtusid esimest korda mingis tüüpilises takeaway lantimispaigas ja suundusidki sealt edasi mõttega kibekähku koos voodisse jõuda, oli neil kiiresti tekkinud nii hea klapp, et voodisse nad küll jõudsid aga enne seda jõudsid ka kokku leppida, et nad hakkavad parem sõpradeks. Et pole vaja seda sõprust seksiga rüvetama hakata (ma küll õelutsesin selle koha peal irvitades, et ju nad siis selleks ajaks olid aru saanud oma selle õhtu valikute miinustest aga Steffi tegi näo, et ma ei öelnud midagi) ja nii nad siis olidki seal voodis lihtsalt õlut joonud, itsitanud ja lõpuks norsanud.
Lugusid oli muidugi kõvasti rohkem (kasvõi näiteks meie veider Riias käik) aga las need praegu jäävad. Kulinaarse poole pealt tuleb ometigi veel mainida, et see oli just Steffi, kes tutvustas mulle itaalia ürdilikööride Averna ja Ramazzotti olemasolu, ka on Steffi süüdi selles, et ma oskasin samal sügisel koos kaasaga Berliinis käies pöörata pilgud baieri weisswurst'i poole. Õieti tegime me talle tol korral Saksamaalt tagasi jõudes ka pisukese baieri menüüga üllatushommiku: seesama weisswurst, spetsiaalne baieri teraline sinep (otse KaDeWe'st) ning hiiglasuured pehmed pretzel'id (Alexanderplatz'i jõuluturult) selle kõrvale. Õlut ei hakanud sealt vedama, niisiis pidi ta leppima Saku Valgega, mis oli tol korral ainus weissbier, mida siinse provintsi kaubandusasutustes saada oli. Ma pean tunnistama, et kõik see kokku maitses üllatavalt hästi. Eriti veel kui arvestada kogu selle kraami väljanägemist. :)
Mina omalt poolt rääkisin talle muude asjade seas ka nõukaaja klassikaliselt salakavalast kokteilist "Vana Tallinn" vahuveiniga ning kuigi teda sai ka korduvalt hoiatatud selle joogiga liialdamise eest, veendus ta omal nahal, mismoodi täpselt see järgmine päev tunda annab kui kõva kraadiga "limonaadi" liitrite kaupa juua. Minu SMS-ile "Hallo Deutschland! Ich hoffe dass das Getränk war nicht sehr hinterlistig und der Morgen ankommt ohne nachwirkungen :)" tuli pool päeva hiljem vastus, milles ta mõmises midagi nõrkusest jalgades, sepapoiste orkestrist peas ning karussellist kõhus. Hiljem ta tunnistas, et see olevat olnud neile mõlemile uudne kogemus. Istuvad mehed sohval, limpsivad oma jooki, ei ole purjus ega midagi, naeravad veel minu üle, et mis hirmutavat jura ma sellest ajasin ja kõik on väga okei aga piisas neil vaid püsti tõusta kui maailm pea peale pöördus ja vertikaalis püsimine enam kuidagi välja tulla ei tahtnud. Järgmisest hommikust ei tahtnud ta aga enam üldse rääkida. :)
Mitu kuud kestnud tormiline suhtlus (NB! mitte segi ajada suhtega!) lõppes veel äkilisemalt kui see oli alanud. Ta oli juba pikemat aega virisenud kui tüütu ja igav ning mõttetu see Eesti-afäär on ja kuidas ta tahab siit vastikust külmast kliimast kuhugi soojemasse kohta, näiteks kasvõi tagasi Costa Ricasse. Viimast korda nägin Steffit siis, kui ta kodumaalt (sellesama parima sõbraga) aastavahetust veetmast tulles mu hoovist oma autot ära võttes entusiastlikult teatas, et ta vist saab Eestist juba veebruaris lahkuda (algselt pidi ta lepingu järgi olema paigas vähemalt suve alguseni) ning ta räägib sellest lähipäevadel messeris pikemalt. Peale seda valitseb suur ja sügav vaikus. Ta mitte lihtsalt ei kadunud oma senise aadressiga messengerist (ei, ta ei blokkinud mind ära), ta kustutas süstemaatiliselt ka oma senised kontod radarist ja teistest samalaadsetest suhtlusportaalidest. Nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. Ainus, mida ma ei ole viitsinud kontrollida, on ta Saksamaa telefoninumbrid. :)
Mnjah, hästi kummaline kuju oli. Aga noh (nagu mu kaasa siiani vahel poriseb), mida sa ikka tahad saada mehest, kes magab sokkides! :D