Bombay to Bangkok
Lavastaja: Nagesh Kukunoor
2008
http://imdb.com/title/tt1159917/
Sihtpunkti jõudmise õhtul viib nende tõlk nad ühte "massaažisalongi" ja seal kohtub Shankar Jasmine'iga (Lena Christensen, kes hoolimata oma skandinaaviapärasest nimest on pesueht tailanna ning sealmaises televisioonis populaarse aeroobikasaate juht) ja ongi kutu. Amorid lendavad Cupidodega võidu ning noortel jääb üle vaid oma armastuse kiirteel üksteise poole kihutama hakata. Lõplik kohtumine võtab muidugi üksjagu aega, sest sellel kiirteel on üksjagu ootamatuid kurve...
Ma püüdsin kohe tükk aega meelde tuletada, millal sai viimati vaadatud ehtsat Bollywoodi filmi ja leidsin, et kardetavasti on sellest ajast vähemalt oma paarkümmend aastat möödas. Tõenäoliselt oli see veel enne seda kui kõik eestlased ootamatult ühe kuuendiku maailmast upakile laulsid ning vaatamiskohaks oli siis provintsilinna paarisajakohaline kino, mis oli alati vähemalt pooltäis. Huvitav, kuskohast see rahvas võeti?
Igatahes üritasin ma nüüd oma tutvust hindu kinematograafia au ja uhkusega veidi uuendada. Kuigi lavastaja Nagesh Kukunoor on enamiku bollywoodlaste jaoks üks paras mässaja ja paljude "vana kooli" filmitegijate meelest ei peaks Kukunoor't üldse kaamera lähedale laskma. Ta segab oma töödes kokku erinevaid žanre, ei jälgi aastatega väljakujunenud Bollywoodi traditsioonilisi kaanoneid ning kasutab hindi ja inglise keele mikstuuri, mida kutsutakse hinglish'iks. Kohutav, eksole! Samas on ta vaid mõne filmiga jõudnud endale koguda juba terve fännide parve ning see oli vist The New York Times, kes Nagesh'i nimetas Bollywoodi vaikselt mahakäiva filmiveski uude tuulde pöörajaks.
See alles paari nädala eest Indias esilinastunud film oli aga naljakas. Nojah, eks ta komöödia pidigi olema aga samas pean tunnistama, et nii mõnedki stseenid said kiirendatud tempos läbitud. Loomulikult ei puudunud siin filmis ka laulu- ja tantsunumbrid, kaadritaguse hittrolli sai endale ka tuntud helesinine tablett (täitsa huvitav oleks teada, kui mitmesse filmi Viagra oma turuloleku vähem kui kümne aastaga juba jõudnud on?), pahad saavad teenitud karistuse ja kõikevõitev armastus on hingematvalt kaunis...
Ja seda ma ütlen ka, et kui poleks olnud maffiabossi heasüdamlikku hip-hopparist poega (ning tema kaaskonda), kelle katsed issile mafioosotamisega meele järgi olla olid eriti äbarikud, siis oleks fast forward nupp oluliselt rohkem sõtkumist saanud.
Aga tegelikult teeb mulle veel üks küsimus muret. Selline globaalse tähtsusega probleem nimelt. Kui linn 1995. aastal Bombay'st ametlikult Mumbai'ks ringi nimetati, miks siis Bollywoodist Mullywood'i ei saanud?
5/10
31 jaanuar 2008
Bombay to Bangkok (2008)
30 jaanuar 2008
Ei, ma ei ole Jaanus Saksing...
... hoolimata sellest:
ancientboy (24/01/2008): Homode õigusest lapsendada.
Jaanus Saksing (30/01/2008): Homodel ei ole aega oodata.
Muidugi, et kristalselt aus olla, siis Jaanus küsis minult, et kas ta tohiks mõnda mõtet mu blogipostist oma plaanitavas kirjutises kasutada ja loomulikult ma lubasin, naerdes veel, et mõtted ei käi isegi autorikaitse alla. See, et mõne mõtte kasutamisest sai peaaegu terve teksti (mis loomulikult juba on autorikaitse subjekt) sõna-sõnaline kopeerimine, oli igatahes uudne lähenemine. Noh, vähemalt sai ta oma lugejakirja kiiresti valmis kirjutatud.
Nii et jah, nii suur Jaanuse fänn ma ei ole, et ma nimevahetuse keerulise epopöa ette oleksin võtnud, et ikka rohkem oma iidoliga sarnaneda. :D
(Kaasa arvas mul hommikul, et tõenäoliselt on mind lihtsalt tabanud isiksuse kahestumise eriti keeruline vorm ja et ma peaksin edaspidi oma skisofreeniahoogusid ehk üritama Tohtrihärra nõuannete ning medikamentoorsete vahenditega kontrolli all hoida. :) )
Absoluutne tipptase eesti uuriva ajakirjanduse lipulaevas
29 jaanuar 2008
Soomlaste veider arusaam fotoaparaatidest
Eurolaul 2008 - saadame tagasi!
Küsimus(ed) mulle: "Mida sa siis tänavustest eurolauludest arvan?"
Vastus: "Mitte midagi ei arva, ma pole neid oma teleka- ja raadiovabas elamises kuulnudki..."
Okei, tegelikult on see kümnendikvale. Kui "Leto svet" YouTube'i pandi, siis ässitati mind seda vaatama. Vaatasin oma poole laulu jagu ning no ma ei tea, kindlasti on viga minus aga see ei jätnud mulle mingit kustumatut muljet. See ei jätnud üldse mingit muljet.
Igatahes võtsin täna hommikul siis lõpuks kätte ning ketrasin Eesti Televisiooni Eurovisiooni erilehel need kümme laulu läbi.
1. "Leto svet" - lihtsalt tobe ja naljakat pole duoks muundunud Kreisiraadio kolmiku tegemistes ammu enam midagi.
2. "Real big money" - andeks, aga Madness tegi seda kõike juba mitmekümne aasta eest ja oluliselt paremini.
3. "One on one" - keskpärane sümbioos seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, kus laulja näeb lausa kohutav välja. Kaire seevastu on super nagu alati ja ma ei ole kunagi aru saanud, miks Vilgats pidevalt mingiks taustalauljaks jäänud on. Temas on tõelist diivamaterjali (ja palun mitte segi ajada pedepuhvetite lavadel keksivate "diivadega") ning see vääriks esiletoomist. Paadam oma kõmulise videopildi tsensuuriga ja eriti hilisema debiilse põhjendusega läks muidugi lõplikult lolliks. Taaskord.
4. "Question man" - selgelt Rannapi laul, mida on üritatud esitada mingi veidra sulamina Prefab Sprout'i, Deacon Blue ja David Bowie stiilidest
5. "Üksinduses" - oleks seda palju tahta, et vähemalt ühe laulu puhul (üks kahest maakeelsest loost nagu see meil tänavu on) ei tekiks tunnet, et seda esitav seltskond on kõvasti harjutanud moodsalt ohkiva ja ähkiva aktsendiga kadakainglaslikku laulmismaneeri?
6. "365 days" - kas muusikavabrik Paulus/Laisaar/Kotkas/Hallas üritab panustada eelmise aasta võiduloo skeemile? See pole ajalukku vaadates vist kunagi erilist edu toonud, eriti kui seda veel nii üllatavalt kesiselt teha.
7. "It's never too late" - issand, ma poleks uskunud, et ma seda ütlen, aga see Imre tehtud lugu mulle täitsa meeldib... :$ Kui nüüd veel lauljad enam-vähem ühte laulu laulma kah saaks...
8. "Stefani" - asjaolu, et Sal-Saller loo kirjutas, ei tohiks automaatselt tähendada, et esitaja vahelduva eduga ka ta laulmismaneeri järele matkima peaks.
9. "Ice-cold story" - niih, see pisike laval ringituiskav, Iiris Vesiku nimeline haldjas, kellest ma mitte midagi varem kuulnud polnud, on võitja. Pärikõrva laul, lahe esitus ja everything else. :) Ahjaa, kas see sorakil karvadega kitarrist oli tublisti kosunud Sulliwan? Ning laenates sõnu Kareli blogist: "Topless cello-players get my extra points, of course."
10. "God inside your soul" - õigupoolest peaksin ma oma kunagise klassivenna noorele nimekaimule (kes pealegi võib veel kaugelt-kaugelt sugulanegi olla...) ju patriootlikkusest pöialt hoidma aga ma teen seda sellise ettevaatliku tagasihoidlikkusega, sest mis oli selles laulus sellist, mis eristaks seda kümnetest tuhandetest samalaadsetest? Aga täpselt, seda minagi räägin...
Kokkuvõtteks laename veel sõnu mujalt: kümnest kuus laulu ma "saadaks kohe tagasi" (fraasi copyright kuulub mu lemmikprofessorile), ülejäänud nelja võiks isegi mõned korrad veel kuulata. Aga et milline neist peaks saadetama tänavust Eurovisiooni võitma? [ Räme naer saalis ] No kuulge, tänan küsimast aga mul on hetkel reaalsustajuga kõik korras.
28 jaanuar 2008
Poolsuitsu odrakruup ja muu mõttetu porin
1. Kui veel mõned aastad tagasi võisin peaaegu rahuliku südamega öelda, et väikeste lihatööstuste toodang (erinevalt näiteks enamikust Rakvere-laadsetes väljamaistes monstrumites toodetust) kõlbab vabalt süüa ning isegi maitseb liha moodi, siis nüüd on muutuste moodsad tuuled viimseidki kantse vallutamas. Karni kaubamärki kasutav, Võrumaal tegutsev Arke Lihatööstus oli mulle viimasel ajal silma (või õigemini küll hamba alla) jäänud meeldivate suitsuvorstidega kuni ma ostsin ühel ilusal päeval järjekordse kauni nimega toote. Poolsuitsuvorst "Ahjuvorstike" on selle värgi nimi ning ma olin hiljem kodus üpriski üllatunud kui selgus, et lõigatud viilust vahib süüdistavalt vastu umbes miljon amputeeritud viljatera. Pilk koostisosadele kinnitas, et siiski mingit eksitust ei ole ja et vähemalt 40 protsenti vorstisisust peabki olema odratang.
Ma mäletan, et ajaloohämarusse kadunud iidsetel aegadel, kui keegi hakkas SORVVO'ga ähvardades valju kisa tegema, et kuskohas ikkagi selle mulgi kapsa sees see 10% liha on, mis seal lubaduste järgi olema peaks, oli konservitootjatel alati olemas hea ja kõiki relvitukstegev põhjendus. Siis nimelt kinnitas tootja esindaja lihtsalt, et 10% liha oli tootesse "sisse pannes" ja et kõik teavad ju, et liha läheb kuumtöötlemisel kokku ning seepärast seda vähem tunduvatki. Ning kui tõesti on juhuslikult sajatuhandesest partiist purkidest see üks ja õnnetuke ilma lihata sattunud, no siis see on lihtsalt kahetsusväärne juhus, mille vältimiseks rakendatakse järgmisel viisaastakul kõik vabariigi parimad jõud. Noh, võrokad on vähemalt seda laadi probleemile juba ennetavalt leidnud geniaalse lahenduse: odrakruup nimelt kipub kuumtöötlemisel paisuma ning kellegil ei ole põhjust nördinult küsida, et kuskohas ikkagi see lubatud "sisse pandud" 40 prossa kesvavilja on. Vastupidi, väidetavasti kergelt suitsutatud odrakruubi sisaldus vorstis on... eee... rikkalik!
Ainult, et miks seda kõike müüakse slogani "Klassikalised LIHAtooted" (minu rõhutus) all, sellest minu rumal peake nüüd küll aru ei saa.
---
2. Tõenäoliselt on Erich Maria Remarque'i romaan "Läänerindel muutuseta" enim valesti tsiteeritud pealkirjaga raamatuid eesti kultuuriruumis. Peaaegu alati kui mina olen selle viitamisele peale juhtunud, räägitakse olematust raamatust pealkirjaga "Läänerindel muutusteta". Tegelikult ongi see juba sellisel tasemel "normiks" muutunud, et kadunud kirjanikuhärra võiks tõsiselt kaaluda oma teose ümbernimetamist. Kaua ta ikka minoriteedi hulka kuulub.
See selleks, täna pani mind kulmu kergitama asjaolu, et üks küpses eas tütarlaps, kelle senised tööaastad on möödunud raamatukogudes hommikust õhtuni raamatutega tegeledes, suutis oma blogis esiteks loomulikult tsiteerida valesti nimetatud teose pealkirja (tõsi, "...muutusteta" polnud ainuke aps, samuti oli näiteks ka vihmavarjuga vehklev lastesõber Mary muundunud Popins'iks - arvatavasti on nimemuutus tingitud sellest, et praeguseks juba soliidsesse ikka jõudnud proua on vahepealsete aastatega lihtsalt AA püsikundeks hakanud ning tema käekotist leiab nüüd lisaks muule vajalikule alati ka paar pudelikest POP-šampanjat ja paki joogikõrsi) ning teiseks pole tal kõige udusematki ettekujutust nimetet pealkirja tähendusest. Remarque kirjutas nimelt:
"Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutuseta.
Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas kustkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus."
Niisiis, hoolimata asjaolust, et globaalsemas mastaabis tõesti nagu ei juhtunudki sel päeval midagi, siis konkreetse üksikindiviidi, sellesama õnnetu sõdurpoisi jaoks muutus sel päeval kõik. Või õigemini küll lõppes kõik.
[Dotseeriv toon sisse] Nii et kasutada seda Läänerinde-tsitaati ühe inimese elu muutusteta kulgenud fragmendi kirjeldamiseks (nagu ülalmainitud tütarlaps seda tegi) on veidi ootamatu, sest see tähendab risti vastupidist sellele, mida sõnade otsene tähendus meile nagu ütleks. [Dotseeriv toon välja]
---
Hilisem edit: Samal ajal kui see postitus kodumaise blogipuu uute postituste alaserva poole nihkus, ilmus ülalt uuena peale järjekordne Remarque-teemaline kirjutis. Oli veel keegi tütarlaps just lõpetanud nimetet raamatu lugemise ning nõretas vaimustusest, kilgates kui tore ja sügavasisuline raamat see "Läänerindel muutusteta" ikka on... Midagi ei muutu siin ilmas ja nagu ütles kadunud Lennart oma viimases intervjuus: "Kõik läheb plaani järgi."
24 jaanuar 2008
Liivamaa Lennuliinid kutsub külla
Ja tänan kutsumast aga mul ei ole tõesti plaani kurat teab kus asuvasse Liivalandi sõita.
Homode õigusest lapsendada
Kirjaoskamatu blogi kommentaarides tõusis taas üles lapsendamise küsimus ning vinguviiul kirjutas muuhulgas: "Nimelt hakkab häirima see abiellumis- ja lapsendamisõiguse nõudmine. /.../ Lastekasvatamises olen ma ka üsna traditsioonides kinni, kuid ennekõike häirib mind gayde suhtumine ja viis lapsendamisõigust nõuda - meil on õigus, me tahame, me peame, me saame. Olge nüüd! Saaksin aru, kui tuntaks huvi või kaastunnet nende õnnetute laste suhtes aga niimoodi PÕHIMÕTTE PÄRAST oma õigusi nõuda ei ole minu silmis õige."
Et seesama kirjatükk tõusis teemaks ka ühes foorumis ning ma seal midagi porisesin, siis kopeerin oma seisukoha ka siia.
Tegelikult on selle lapsendamisõiguse "nõudmisega" väga lihtne lugu, mida oponendid (ja nagu ülalviidatud blogi kommenteerijagi) kas ei suuda või lihtsalt ei taha näha.
Eestis elab tänasel päeval üksjagu neid samasoolisi paare, kes kasvatavad lapsi (mu meelest oli paari aasta eest siinsete lesbide seas lausa beebibuum...) ja need on nende endi bioloogilised lapsed. Mõnel puhul kasvab peres ühe vanema, mõnel puhul mõlema vanema bioloogilised lapsed. Ja kui peaks juhtuma (ptüi-ptüi-ptüi, hoidku muidugi selle eest aga elus juhtub teatavasti kõike...) midagi nüüd lapse bioloogilise vanemaga, siis seaduse jaoks muutuks see laps orvuks. Nagu ka teda siiani kasvatanud teisel, kasuvanemal ei ole mingit seaduslikku alust oma last edasi kasvatada ning juriidilises mõttes üksi laia ilma peale jäänud laps saadetakse kas lastekottu või võtab ta enda hoole alla mõni "tore" sugulane, kes suvatses viimati lapse emaga suhelda kümne aasta eest ning siis mindi lahku sõnadega "Kuradi vi*ulakkuja! Sa ei kuulu enam meie perekonda!".
Nii et jutt ei ole praegu mitte niivõrd lastekodust "päästetud" laste lapsendamistest, vaid sellest, et samasoolises perekonnas kasvavatele reaalsetele lastele ning nende mittebioloogilistele vanematele laieneksid samad õigused mis on nn. tavaperedes. Jutt on eelkõige peresisesest lapsendamisest.
Kui see lapsendamise võimalus olemas oleks, siis kui paljud seda võimalust kasutaksid? Alguses arvatavasti vähesed aga tasapisi see hulk kindlasti suureneks ja riigi asi ongi tagada oma seaduskuulekatele kodanikele võrdsed võimalused, sõltumata nende kasutajate võimalikust arvust. Ka üksainus kodanik on riigi tähelepanu väärt. Õigused ja kohustused olgu kõigile ühed.
Mõne päeva eest riigikoguja Gräzini suu läbi taaskord tehtud ettepanek moodustada partnerluse (või abielu) asemel sihtasutus, MTÜ, seltsing või muu selline juriidiline üksus (kas olemasolev laps tuleks seal Gräzini meelest arvele võtta põhivarana?) ning sõlmida mitmeid erinevaid notariaalselt kinnitatud lepinguid on loomulikult endiselt pläma. Kasvõi nii lihtne asi, et teatavasti ei saa keegi peale pereliikmete külastada haiglas viibivat raskes seisus inimest ja siin ei asenda abielutunnistust ükski mittetulundusühingu põhikiri.
Teise riigikoguja, laadatolast Riisalu mulale "mittetootvast harust" ma isegi enam ei viitsi reageerida. Nii mõnelgi LGBT-inimesel on rohkem lapsi kui ohjeldamatult ringikeppinud Aivaril.
Ja jah, loomulikult on siin tegemist ka õiglusega ehk siis vajadusega võrdsete õiguste järele kuid see on põhimõtteline küsimus ja sellega ehk võikski veidi veel venitada. Ülalmainitud konkreetsete inimeste mure, kes täna reaalselt oma lapsi kasvatavad, on siinses kontekstis olulisem ja neile ei ole seda ooteaega antud. Need inimesed elavad praegu, neil on praegu seda riigipoolset kaitset vaja ja neil ei ole võimalik oodata seda müstilist helesinist tulevikku, mil ühiskond äkki kuidagi iseenesest "valmis saab" ja kõik käsikäes Eedeni aias õnnelikult ringi jalutama hakkavad. Iseenesest ei juhtu midagi aga see on juba teine teema.
23 jaanuar 2008
Selgituseks ja õienduseks
Et kummutada ka teiste inimeste võimalikke eksiarvamusi, siis:
a) Ei, mu homme fatale ei ole mu kaasa, need on kaks täiesti erinevat inimest.
lisaks:
b) Jah, täna õhtul on mind rünnanud enesehaletsuse hambuni relvastatud kohordid ning õhtu möödub cava ja nimetet meeleseisundit ainult süvendava Sigur Rós'i viimase duubelplaadi "Hvarf / Heim" seltsis.
c) Ma pean oma uduses olekus kramplikult meeles pidama, et ma pean homme terve päeva ise tööd tegema ning ei tohi alkoholiga väga palju liialdada. Mis tähendab, et ma otsustasin just ühte eeldatavasti äärmiselt tobedat pedeõudukat vaatama hakata. "Hellbent" (film, mille kättesaamisega läks mul terve igavik), here we go...
Monotoonne
"Kle ma lõpetan kõne ära. No mis ma sulle ikka seda kõike räägin kui sa nii monotoonselt kuulad? Tšäuu!"
Nii et kui keegi teab, kuskohas ja mismoodi saab õppida mitmekülgselt kuulama (huvitav, kas see eeldaks minult ka jutu eriti kuumades kohtades kiljumist ja õigel ajal jalgadega trampimist?), siis paluks lahkesti siinkirjutajale teada anda, muidu mu homme fatale äkki edaspidi enam ei räägigi minuga.
21 jaanuar 2008
Ivar Sild - Tantsiv linn (2007)
Algatuseks peab mainima, et vahetult peale raamatu ilmumist osutus selle hankimine provintsiaalsest kaubandusvõrgust üpris keeruliseks. Et mitte öelda: seda lihtsalt ei olnud saada. Ma ei oska küll öelda, mis seis praeguseks on kujunenud aga minu otsingute saaga lõppes lõpuks sellega, et kui me üle-eelmisel nädalalõpul kaasaga Tallinnast Viini lendama hakkasime, siis ma võtsin ta isikliku eksemplari Austriasse kaasa. Seal sai selle lugemisega ka algust tehtud, selsamal õhtul kui kaasa koos juubilarist tütarlapsega (see on hoopis üks teine lugu, millest ma võib-olla kunagi samuti kirjutan kui aega ja viitsimist on) Viini ooperisse Mozartit kuulama siirdus ja mina hotelli jäin, ning ma mäletan, et kusagil üsna esimeste lehtede juures ühmasin ma kulmu kergitades midagi stiilis "No kuulge, siit on ju üksjagu rohkem lugeda kui lihtsalt mingist poolpornograafilisest olukirjeldusest." Kaasa, kes oli raamatu varem juba läbi töödanud, oli minuga lipsu otseks sättides ja uksest välja marssides rõõmsalt nõus.
Nagu ikka aeg-ajalt, tabasin ma ka "Tantsivat linna" lugedes end mõttelt, et kui kergesti me kipume inimesi sildistama. See on loll, see teine on mõttetu ja see kolmas on lits. Me isegi ei vaevu tegema nägu, et me võiksime teisi inimesi tundma õppida ning püüda aru saada, mis sunnib ühte või teist käituma nii- või naamoodi. Eelarvamuste küüsis sipeldes süüdistame me teisi pealiskaudsuses, vaevumata isegi kaaluma võimalust, et just me ise oleme niimoodi käitudes tühised. Tegelikult tasuks meeles pidada, et ka kõige valjemini ripsmeid plõksival õiekesel on oma asjalikud unistused, huvitavad mõtted ning kellegi jaoks kusagil on just tema see maailma kõige õigem mees. Mõne aasta eest sattusin ma mingitel minu jaoks siiani arusaamatutel põhjustel terve portsu erinevate noorte inimeste virtuaalseks "käehoidjaks" ja pihiisaks ning päris mitmest neist (kelle kohta ma jätkuvalt arvan, et neil oli ja on äärmiselt huvitavaid mõtteid, neile tuleb nende mõtete avaldamiseks lihtsalt võimalus anda) on tänaseks saanud Angeli ja muude selliste kohtade püsikunded. Sellised, keda teised samasugused ringi hõljuvad klanitud noorsandid tagaselja kõige ropumate väljenditega iseloomustavad. Ma olen neile võimalusel tavaliselt alati nähvanud, et kas hirm konkurentsi ees ja kadedus on tõesti nii suur, et isegi ei vaevuta peeglisse vaatama? Või ei juleta? Või kui vaadataksegi, nähakse vaid paksu ja veidi kõpitsemist vajavat krohvikorda ning hoopiski mitte seda ebakindlat väikest poissi selle kõige taga, kes püüab oma nilbe bravuuritsemisega enda hirme vaigistada. Samasugust poissi nagu on ka need, keda nad materdavad.
See teema on juba ammu ka ühes foorumis läbi kirjutatud ning kui ma nüüd ei eksi, siis me oleme Ivariga minu meelest vist isegi väljendanud ühist seisukohta, et klubiliblikad ja -lillekesed moodustavad küll ehk silmatorkavaima kuid siiski vaid väikese osa kodumaiste homode seltskonnast. Aga see ei ole ju tegelikult romaani viga, et see juhtumisi kirjeldab just kunagise tantsusaalide kuninga elu. Probleem on pigem selles, et meil lihtsalt pole olemas teistsuguseid romaane teistsuguste tegelastega ja selles, et niinimetatud gei-elustiiliga (mida iganes see siis ka ei tähendaks) mitte kursis oleval lugejal ei teki mingit võimalust võrdlusmomendiks ja pealiskaudsemal lugejal võibki jääda mulje, et just täpselt selline üks kanooniline pedeelu ongi. Teatud hetkedel võib see tõepoolest mõjuda stereotüüpe võimendavalt kuid nagu juba öeldud, see pole autori süü.
Mille kallal ma veel iriseks? Nõustun Portmanteau blogis öelduga, et kohati jääb liiga palju "kaadri taha". Esimene stseen vägivaldsete jõmmidega tundus eriti kummaline. Kuigi ma saan aru, mismoodi see raamatu süžeega seondub, jättis kogu see jõmluse liin kuidagi fragmentaarse ning vägisi külgepoogitu mulje. Tõenäoliselt oleks pidanud sellest tegema veel kolmanda, negatiivse "kangelase" liini ja seda tegelast rohkem lahti kirjutama.
Ohtrad kepistseenid mind aga küll ei seganud. Esiteks keerlebki hea hulga hilisteismeliste ning varajastes kahekümnendates noorte inimeste elu ja mõtted seksi ümber ning teiseks elavad täpselt samasugust, "kepi ja keeksiga" täidetud elu ju ka nn. heteroklubide stammkunded. Nagu Ivar esitlusel antud intervjuuski ütles, et kui vahetada üks peaosaline tüdruku vastu ning teha siin-seal veidi kosmeetilisi muudatusi, siis saaksime kena meinstriim klubiromaani.
Raamatus on sees ka väikesi järjepidevusega seonduvaid apsakaid. Näiteks kasvõi see, et leheküljel 65 mainib luuletaja Ringi, mujal on selle asutuse nimi hoopis Tiir. Aga võimalik, et sellel oli hoopis mingi mulle hetkel mõistetamatuks jäänud eesmärk?
Kokkuvõttes? Selge, et ise natukenegi romaanis kirjeldatud seltskonna eluga kursis olev (jah, isegi minusugune provintsielukas sai rohkem kui korra võidurõõmsalt kilgata stiilis "Haa! Seda kutti ma tean! Seal ma olen olnud! Sellest loost ma olen kuulnud!" :) ) kirjandushuviline näeb lugedes hoopis teistsugust pilti kui "tavalugeja". Minu jaoks oli üks täielik deja vu hetk põgus stseenike Lostmani kempsus. Kui mina viimati Lostma... ptüi! Nightmanis käisin (vist 2000. aasta augustis?), siis oli seal täpselt samasugune lillekeste paar peegli ees täpselt samamoodi ahastamas. Tõenäoliselt on tegu mingi homode alaliigiga (ahastav kempsusoengupede?), sest mina ei ole enda mäletamist mööda sellest juhtumist vist kellegile rääkinud.
Inimene kipub automaatselt kõiki asju omavahel võrdlema ja et meie kodumaine homoproosa on üsna olematu (esimese hooga tuli meelde kolm autorit - kas on veel midagi?), siis seda kergemini igasugu "edetabelid" tekkima kipuvad. Sellel võrdlusskaalal on Sillal oma esikromaaniga auväärne hõbemedalipositsioon, kohe peale Todet/Õnnepalu ja veidi enne Treesi. :)
Mis mulle ehk enim meeldib, on asjaolu, et selle raamatuga on taaskord väike osa meie lähiajaloost raamatusse raiutud. Me oleme kaasaga juba mitu aastat jõrisenud ühe semu kallal, kes oskaks ning oleks ka suuteline kirja panema lugusid geielust kaheksakümnedate lõpu ja üheksakümnendate alguse Tallinnas aga ta pagan põtkib vastu ning ei kavatsegi kirjutama hakata. Ivar võttis kätte ja tegi kümmekond aastat uuema aja kohta asja valmis. Ainuüksi selle eest on ta ära teeninud kestvad kiiduavaldused, mis sest, et kirjanikule ei pruugi selline kroonikutiitel eriti ahvatleva komplimendina tunduda. :)
Kas see on siis "pedemuinasjutt" nagu seda esimesena niimoodi vist Väike nõid tituleeris? Selles mõttes ehk on, et läbi raskuste õnneliku lõpu poole kulgeb see lugu tõesti aga puudu on traditsiooniline lõpulause: "Ja siis nad elasid õnnelikult aegade lõpuni." Iga lõpp on millegi algus ning kui Ivar peaks kunagi otsustama sellele loole järje kirjutada (sellise, mille alguspunktiks oleks poiste kokkusaamine ehk siis see, millest romantiline Portmanteau oma ülalpool viidatud arvustuses unistas), siis vaevalt see üks igav ja siirupine igapäevaelu oleks.
Lestbergi tehtud kujundus on lahe (siinne pilt, mille ma ühe raamatupoe kodulehelt pätsasin, ei anna seda kõike kuigi hästi edasi). Muidugi on alati porisejaid (keegi õiendas kusagil juba, et oleks ju siis võinud kohe palja kõva riista kaanele panna... lollus!) aga neil on alati võimalik siivutud kaanepildid kena jõupaberist ümbrisega varjata, selleks kuluks vaid veidi näputööd. Plusspoolele läheb kindlasti ka raamatu väga tarbijasõbralik hind. Ei ole just palju uusi romaane, seda enam veel kodumaiseid algupärandeid, mille lunastamiseks piisab sajalisest ning sellestki saab veel veidi tagasi.
---
Ivari blogi saab muide aga lugeda siit.
19 jaanuar 2008
Demokraatidest gei-paar Bush'ide jõulupeol
Paari päeva eest ilmus Advocate'i võrguversioonis igavesti lahe olukirjeldus sellest, kuidas demokraatidest gei-paar käis vabariiklasest homovaenuliku presidendi jõulupeol:
John Jameson: "My Night at the White House"
17 jaanuar 2008
Boeing 777 ja lend BA38
Tänase keskpäevase õnnetusega Heathrow' lennuväljal Peking-London lendu teenindanud British Airways'i Boeing 777-ga, kus viimane kaotas lennuväljale lähenedes veojõu (kuuldavasti kadus lennukis pilt eest ka kõigil elektroonilistel seadmetel) ning prantsatas maha täpselt autotee ning lennuraja vahele, läks ajaloo prügikasti viimase laialt kasutuses oleva ning seni oluliste intsidentiteta opereerinud lennukimudeli turvalisuse renomee. Kõigi õnneks olid kokpitis meisterpiloodid, kes suutsid sadu tonne kaaluva müraka mingi ime läbi kontrolli all hoida ning purilennukina planeerides peaaegu turvaliselt maha tuua. Praeguseks hetkeks on teada, et pooltühjas lennukis keegi fataalselt viga ei saanud.
(Ma tean küll, et oma üha kasvava vastumeelsusega lendamise suhtes peaks ma sellistest uudistest üldse end eemal hoidma...)
Ausa homofoobi mure
Mnjah. Tasub mul korraks kodust ära minna kui kohe hakkavad koomikud sõna võtma. Hiljutine Leedu-teemaline uudis kajastus loomulikult ka Delfis ning üks murelik homofoob on seal puhtsüdamlikult oma hirmud kirja pannud:
"miks peaks heterod olema surve all kui mingi pede näiteks hetero perset ihaldab ja talle ettepanekuid teeb, eriti täis inimesele kes ei vastuta joomaste tegude eest ja pede käest aidsigi saab."
No ma ei tea... Vaene mees muidugi, kes ainult purjus peaga oma tahtmisi endale tunnistada julgeb. Ma ähmaselt mäletan, et mõnel korral on nagu kah juhtunud üsna vägevat alkoholi kuritarvitamist aga oma tegude eest olen ma ka sellises konditsioonis suuteline vastutama ning päris kindel on see, et isegi sellises seisundis ei lähe ma kunagi kaasa mõne naisterahva poolt tehtud intiimse ettepanekuga. Neid ettepanekuid on tehtud ja neid korvegi jagatud.
"Või vaatab hetero mees maia näoga ilusat tibi ja saab molli, sest osutub et tibi ise jahib tibisid."
Loomulikult on kõik ilusad tibid ju ainult selleks siia maailma loodud, et nimetet kommenteerija neid peale maia näoga vaatamist kohe plangu najal ette saaks võtta. Peaasi, et ta ainult liiga purjus pole, sest siis kipub selle vastutamisega kehvasti olema ning tibi asemel mõni kutt ihalusobjektiks saama. Mis muidugi ei välista mollisaamist, sest nimetet kutt võib juhtumisi hoopis tibisi jahtida.
Diagnoos kommentaatorile? Vahest suurusehullustuse ja tahtejõu nõrkuse all kannatav HIV-positiivne kapipedest machosiga?
11 jaanuar 2008
Kõigi aegade kõige 'homomad' muusikavideod? Yeah! Here's TOP 10!
Niisiis, mu daamid ja härrad. Autoriteetne žürii, mille koosseisu kuulus austraallaste gei-ajakirja "DNA" lugejaskond, on langetanud oma lõpliku otsuse ja siit tuleb "Top Ten Countdown of what is the Gayest Music Video Of All Time!"
(Jah, allpool on neid tegelikult terve tosin, sest üheksandat kohta jagaval kolmel lool oli kummalisel kombel täpselt ühepalju fänne.)
10: Frankie Goes To Hollywood: Relax
=9: Jonathan Gatro: A Hot Summer Night
=9: Olivia Newton-John: Physical
=9: Barbra Streisand: Emotion
8: Take That: Do What You Like
7: Peter Allen: I Go to Rio
6: Bronski Beat and Marc Almond: I Feel Love
5: George Michael: Outside
4: Queen: I Want To Break Free
3: Pet Shop Boys: Domino Dancing
2: Gay Pimp: Soccer Practice
1: Madonna: Express Yourself
07 jaanuar 2008
Topeltonu
Jep, siinkirjutajal on õnn varsti juba oma pool tundi seda austavat staatust kanda ja lisaks vennapojale on mul siis nüüd edaspidi ka vennatütrele vaja jõulukinke teha. Õnnitlused lähematele asjaosalistele ning vähemalt kaks pudelit (minul Courvoisier VSOP Fine Champagne ja mu kaasal - ehk siis kaasonul - mingi lugematute tärnidega Metaxa) on praeguseks juba lahti korgitud. :)
Vaene Vanur
Kui ma kunagi kirjutasin, mismoodi Hansapank oma telefoni teel tehtavates pakkumistes alati mõne sensuaalse häälega noormehe minuga vestlema suunab ning sellega plusspunkte teenis, siis nüüd olen ma vist oma leige suhtumisega nendessesamadesse pakkumistesse ära teeninud selle, et mu "krediidireitingut" on uue aasta tulekuga ootamatult vähendatud. Avastasin nimelt hanza.netis, et kuigi endiselt on seal ülal personaalsed ja just minu jaoks väljaarvutatud pakkumised imetoredate laenude saamisel, siis neist pakkumistest suurima võimalik väljalaenatav summa on vähenenud 27 tuhande krooni võrra. Mnjah, kui mõni tuttav on eelmise aastaga tõusnud hanza-süsteemi inside-terminoloogia järgi "Jõuka Juuniori" staatusesse, siis mina olen ilmselgelt langemas "Vaese Vanuri" kategooriasse. No täiesti kohutav, ma ütlen! Kas me siis selle nimel sõime kartulikoori, seisime Balti ketis ja nii edasi... :D
05 jaanuar 2008
Rush hour 3 (2007)
Rush hour 3 (Tipptund 3)
Lavastaja: Brett Ratner
2007
http://imdb.com/title/tt0293564/
Jackie Chan on aja jooksul sattunud sellisesse omamoodi nahkhiire-positsiooni. Ei ole ta ei lind ega loom, ei pea teda tõsiseks näitlejaks ei hiinlased ega ka mitte läänemaailm. Hiinas näiteks ei jõudnudki see, võimalik, et tuntuima elava hiinlase film ekraanidele, sest "importfilmide kvoot oli selleks aastaks lihtsalt täis", nagu üks Hiina kõrge ametnik kommenteeris... Kahe maailma vahel pendeldamine on talle muidugi teeninud kummaski sootsiumis ka palju fänne kuid veelgi rohkem on neid, kes ta nime kuuldes põlglikult ülahuult kõverdavad. Mulle ta küll meeldib ja isegi ta eelmine "lääne"-film "Around the world in 80 days" oli selline igavesti muhe vaatamine. Viimatinimetatut võib muidugi üsna meelevaldselt ka "Rush hour 3'ga" siduda: ümbermaailmaloo autor on ju teatavasti Jules Verne ning ühes geniaalsete seikluste kirjapanija järgi nime saanud Pariisi tipprestoranis (kus parajasti peaks vägesid juhtima ilmakuulus Alain Ducasse ning kuhu me kaasaga ei ole siiani raatsinud isegi mitte tillukest salatikest sööma minna... mitte küll, et seal üldse ainult salatikest saakski) toimub ka osa "Tipptunni" märulist, seekord siis Triaadi käsilaste vastu.
Irvitada saab loomulikult parasjagu. Hüsteeriliselt naljakas ülekuulamine omavahel sõimlevate võmmide, issameiet lugeva katoliku nunnast tõlgi ja teatud piirini külma kõhuga päti osavõtul on üks neist stseenidest, mis annab suure osa filmi võlust. Teine oluline ports filmi šarmantsusest tuleb muidugi madinast illumineeritud rauakolaka piirkonnas.
Täiendav boonus on kahe raskekahurväelase kaasamine projekti. Vanameister Max von Sydow etendab rahvusvahelise kohtu peameest Reynard'i ning vanust arvestades uskumatult nooruslik Roman Polanski vilksatab paaril korral üle ekraani Pariisi joviaalse politseipealikuna. Huvitav, kas USA kinodes näidatud versioonis lõiguti stseenid seal ikka veel tagaotsitava Polanskiga lihtsalt välja?
Pisikesed lisapunktid tulevad muidugi ka linna (ikka Pariisi, mitte Los Angelese) eest. Kui nad neljanda osa nüüd näiteks Berliinis filmiksid, siis oleks neil samuti osa punkte juba taskus. :)
8/10
Live free or die hard (2007)
Live free or die hard (Visa hing 4)
Lavastaja: Len Wiseman
2007
http://imdb.com/title/tt0337978/
Jõuluhane kõrvale sai poole silmaga vaadatud muude tegemiste kõrvale ka telekast tulnud "Die hard'i" teist osa ning seetõttu oli värske võrdlusmaterjal käepärast võtta ja ma pean tunnistama, et minu meelest ei ole see uusim ja üksjagu materdada saanud neljas portsjon "Visa hinge" küll millegipoolest kehvem kui varasemad seeriad. Taaskord olude sunnil ja vastu tahtmist kannatajarolli sattunud ning kastaneid tulest välja tooma pidav John McClane esines oma tuntud headuses (selle väljendi positiivses tähenduses) ning kes oleks võinudki olla veel parem kandidaat ühte veidi neurootilist arvutihullu kehastamaks kui mitte Justin "Hi, I'm a Mac" Long?
Võimalik, et jutud mingitest apsakatest, mis puudutasid filmis teemaks olnud hämara saladuslooriga kaetud tipptehnoloogiat, isegi vastasid tõele aga tavainimese jaoks oli see kõik niikuinii üks hiina keel ja näiteks mulle (kui arvutite hingeelust mitte väga palju teadvale tegelasele) tundus lugu küll loogiline. Märulit oli ka nii et küll sai ja mitte igas filmis ei rammita autoga lendavat helikopterit ega kihutata hävituslennukiga võidu, muudest trikkidest rääkimata. Kokkuvõttes selline kena tubli sooritus, võivad viiendat osa hakata tegema küll.
8/10
Casino Royale (2006)
Casino Royale
Lavastaja: Martin Campbell
2006
http://imdb.com/title/tt0381061/
Jah, mul oli isegi see järjekordne järg (mis küll tõotab saada uueks alguseks) ikka veel nägemata...
Klassikaliste Bondi-kaanonite järgi hinnates jäi minu jaoks avatiitrite eel olnud madin kuidagi kesiseks. Tiitrid ise, mis on Null-Null-Seitsmel olnud omaette firmamärk juba aastakümneid, olid see-eest tasemel: mängukaardi teema, kildudeks pudenevad figuurid ja psühhedeelne värvidemäng olid "just sellised nagu peab" ja ka edasine läks tuttavat skeemi pidi edasi. Head ja pahad ja siis veel need head, kes tegelikult on pahad ja nii edasi.
Bondi-filme poleks olemas ilma negatiivsete tegelasteta ja seekordne peapahalane, Le Chiffre, on endale saanud väärilise kehastaja. Taanlaste au ja uhkus Mikkelsen kehastab nähtavast veelgi suurema masinavärgi mutrikest ning see tegelane on vahelduseks 007 tavaliste vastaste, suurusehullustuse all kannatavate maailmavallutajate ja teiste maniakkide kõrval üks tavaline pätt, keda motiveerib mitte mõni kohe plahvatama hakkav tuumapomm, helgesse homsesse sööstev kosmoserakett või mingi muu selline jura vaid vana hea raha. Lihtne, arusaadav ja konkreetne ning sellevõrra ehk ohtlikumgi.
Seda, et briti luure au ja uhkus mõjub oma uues, nooruslikus ja isepäises reinkarnatsioonis kordades efektsemalt kui kõik need Lazenby'd-Moore'd-Dalton'id-Brosnan'id kimpu kokkuseotuna, on juba palju räägitud. Ma isegi riskiks asuda pühaduseteotuse libedale teele ning mainiks, et mu meelest tegi sarja 21. osa ka suurele osale Connery' filmidele ärtust ära.
Ja mu lemmikkoht on kahtlemata rongis peetud dialoog:
Vesper Lynd: [tutvustades ennast Bondile] "I'm the money."
James Bond: [hindaval pilgul naist vaadates] "Every penny of it."
Tõesti kahju, et Vesperile ei olnud saatuse poolt antud võimalust saada Miss Moneypenny'ks. :)
8/10
Evan Almighty (2007)
Evan Almighty (Kõikvõimas Evan)
Lavastaja: Tom Shadyac
2007
http://imdb.com/title/tt0413099/
Nüüd juba pea viis aastat tagasi staaritses "kumminägu" Jim Carrey selle filmi õpetliku alatooniga eelloos "Bruce almighty" aga ega palju muutunud pole. Jumalal on endiselt mõne oma "lapsega" teatud plaanid ning loomulikult kasutab ta kõikvõimalikku trikitamist, et vastupunnivat võsukest oma tahtmist mööda käituma panna.
Plussid? Ehk asjaolu, et vähemalt mõnda aega saavad tegijad seda uhkelt nimetada "kõigi aegade kõige rohkem maksma läinud komöödiafilmiks"? Aga et komöödia? Nojah, Jumala kohati väga lahedat huumorisoont ei saa tõesti eitada ja uhke seilamine mööda Washingtoni ning oma paadiga Kapitooliumi künkal sildumine on juba praegu peaaegu klassika...
Miinused? Kõik ülejäänud. Kaasa arvatud oodatust oluliselt nõrgemad kassanumbrid, mis oleks veelgi nirumad olnud kui Piiblivööndi usuhullud kinodesse ühiskülastusi teinud poleks. Või on see kehv kassa nüüd just pluss, sest see annab lootust, et sellele farsile enam kolmandat osa ei hakata tegema.
Üle aegade kestvaks eksistentsiaalseks küsimuseks jääb endiselt see, et miks Jumala rolli sai endale ikkagi Morgan Freeman (kes oli tõtt-öelda ka ainus põhjus, miks seda diloogiat vaadata kannatas) ja mitte Whoopi Goldberg? Kus ometi küll olid soolise võrdõiguslikkuse volinikud sel raskel ajal kui neid hädasti vaja oli?
2/10
Fantastic Four : Rise of the Silver Surfer (2007)
Fantastic Four : Rise of the Silver Surfer (Fantastiline Nelik ja Hõbesurfar)
Lavastaja: Tim Story
2007
http://imdb.com/title/tt0486576/
Koomiksifilmidega on mul teatavasti segane suhe. Mõned (nt. X-men'i kaks esimest osa, hea hulk Batman'e jne jne) istuvad ülihästi, teised (eesotsas kahe S-man'i, Superi ja Spideriga) ei kõlba ka püüdlustest hoolimata vaadata. Fantastic Four'i seeria 2005. aastal esilinastunud avaosa kuulus kahtlemata ülalmainitud esimesse kategooriasse, järjeloo suhtes olid mul peale paari siit-sealt nähtud-kuuldud arvamust tugevad eelarvamused. No kuulge, mingi õhus lauaga ringi tuiav hõbedane mehike? Mille poolest see parem peaks olema kui Ämblikmehe (senise) triloogia esimene vastane Roheline Paharet? Nii ma seda vaatamist edasi lükkasingi aga lõpuks ei olnud enam kuhugi lükata, plaat tuli tagasi anda.
Tulemus? Arvestades negatiivset eelhäälestust, siis lausa super. Michael Chiklis oli neil vähestel hetkedel, mil tal kummikostüümi seljas polnud, endiselt võluv ja neliku omavahelised nagistamised andsid loole kõvasti vunki juurde. Ning kõige jubedam ootus, Galactus'e käsilane ja eelsalklane Hõbesurfar, polnudki üldse nii kohutav ja omas lausa inimlikult malbeid jooni. Iseenesest on see lausa kummaline, kuidas samalaadsed "vastaspoole" tegelased (Green Goblin ja Silver Surfer siis) nende kahe filmi näitel mõjuvad tavapärasest erinevalt. Kui enamasti on paharetid headest kangelastest oluliselt huvitavamad, siis nende kahe tegelaskuju puhul mõjub kergelt melanhoolne, sügava sisemaailma ning traagilise minevikuga surfaja punnsilmsest ja mingist arusaamatult abstraktsest kurjusest läbiimbunud rohemehikesest kordades sümpaatsemalt.
6/10
Pirates of the Caribbean : At world's end (2007)
Pirates of the Caribbean : At world's end (Kariibi mere piraadid : Maailma lõpus)
Lavastaja: Gore Verbinski
2007
http://imdb.com/title/tt0449088/
(Paistab, et kodumaine Forum Cinemas (Tsotsa-Tsoola Platza jne) on peale hiljutist võimlemist oma kodulehelt ära kaotanud vanemate filmide otsingu võimaluse ning samuti ei tööta varasemad otselingid filmide tutvustustele... No Jumal teiega siis, ega ma ju ei pea teile siin tasuta reklaami tegema. Kui ei taha, pole tarvis ja eks ma tasapisi koristan siis need eestikeelse veebi lingid ehk ka oma vanematest postitustest ära. :) )
Tõtt-öelda olen ma möödunud aasta menufilmide vaatamisega kuidagi väga hilja peale jäänud aga antud filmilindi raiskamise puhul on kindel see, et mitte kõik veinid ei lähe seistes paremaks. Kuigi, mis kvaliteedi arengut ühe kasutatud veinivaadi loputusveest, mida omakorda suurema koguse saamiseks kloorise kraaniveega lahjendatud on, ikka oodata oleks? Lühidalt on arvamus sellest kassahitist (ikkagi eelmise aasta Eesti kinoturu vaatajaliider!) lihtne: Oi Jumal! See oli selline pooleldi oigega öeldud... Sparrow' totakas multiplitseerumine ning "kümme tuhat jalga pika naise" trikitamised on vaid markantseimad (kuid kaugeltki mitte ainsad) näited sellest hallist tsoonist, kuhu filmitegijatel oleks oluliselt targem olnud mitte ronida. Ja need lõputud tunnid, mis see tükk kestab... Arvatavasti ei ole ma üldse originaalne kui ma ütlen, et kui sellest lohisevast saagast oleks tubli pool minema visatud ning tehtud kena pooleteisttunnine film (üks film ja mitte veel kaks osa), siis oleks see võinud isegi täiesti talutav olla. Praegusel kujul - totaalne ajaraiskamine ja masohhistlik meelelahutus.
Triloogia esimene osa on muide endiselt täiega vaadatav.
2/10
Eesti mark
Nüüd jääb üle ainult loota, et Eesti Postmargi tegelastel jätkuks kainet mõistust oma lubadust pidada ning selles sarjas kasutada erinevate nominaalide markide juures üksteisest selgelt eristuvaid värvitoone ja et ei juhtuks niimoodi nagu vanemate vapimarkidega kus mitmekroonise hinnavahega marke pole veidi kehvema nägemisega inimesel neid ka kõrvuti pannes võimalik eristada, sest värvigamma on peaaegu identne ning kribukirjas hinda lihtsalt ei näinud luubita lugeda.
Muidugi on Eesti markide seas ka varem on olnud väga ilusaid eksemplare ning kui mõni kohutavalt jube erand (ainuüksi eelmisest aastast näiteks äärmiselt ebaõnnestunud Hirvepargi mark või teatud välis-eestlaste kamba hirmsa kisa peale lõpuks välja antud küüditamise plokk - neid koledusi on ka varasematel aastatel tegelikult mõni veel ilmunud) välja arvata, siis pole meil mingit põhjust oma uuema perioodi markide pärast silmi maas hoida. Sõjaeelsete pärast veel vähem, sest need on niikuinii juba ammu klassikaks saanud. :)
04 jaanuar 2008
Uus
Et uus aasta või? Hullumaja, mitte uus aasta, ma ütlen. Või noh, õieti on üsna kiire aeg olnud viimased kolm nädalat aga eile näiteks ma kukkusin voodisse umbes kolmveerand kolme paiku hommikul (olles selleks ajaks arvuti ees istunud ja seda, mida ma nimetan "töötegemiseks", teinud oma seitse tundi jutti) ning veerand kaheksa hakkasin jälle sebima. Näpuharjutusi umbes keskpäevani, siis kolm ja pool tundi peamiselt lõugade laksutamist ning paberihunnikute lappamist (koos samaaegse korstnapühkija kaootilise "abistamisega"), seejärel veel pool tunnikest rebimist-voltimist-liimimist, siis tund aega "toredat" keskustelu erinevate teenindajatega ning nüüdseks olen kaks ja pool tundi meilidele vastanud. Kurask, isegi juua pole sel aastal enam aega olnud...
Kui keegi teab kusagil soojas kliimas vakantset banaanipuud, mille all saaks lahtise suuga lesida, siis paluks see (puu, mitte suu) mulle reserveerida.
