Vahepeal ehk juuni viimane nädal

Vahepeal on juhtunud jube palju. Näiteks mitmeid üritusi. Või ettevõtmisi. Või kui ajas tagasi minema hakata, siis on nendega niimoodi nagu järgnevalt mainitud. Hea küll, vähemalt mõnedega, sest kõiki ei jõua mina kah enam siin üles märkida. :)

Mitte väga ammu näiteks helistasin emale (õigupoolest oli küll veerand kaks öösel!) ja veendusin, et ta jõudis laste- ja koerahoidmissessioonilt ilusasti koju tagasi. Põikpäine nagu ta meil on, otsustas ta taksost kategooriliselt loobuda ning marssis läbi öise linnadžungli mu vennase juurest enda koju jala. Kuigi linn olevat inimtühi olnud, ei meeldi see mulle mitte kõige vähematki ja selle teema ma veel tõstatan. Arvatavasti pean ma seda korduvalt tegema...

Veidi varem saabusime vennase jahiga merelt. Kuna Mister B., kes veel päev varem oli kogu tänase afääri peainitsiaator, otsustas kaheteistkümnendal tunnil ikkagi kahe jalaga maa peale jääda ning Tantsulõvi ei saanud töölt õigel ajal tulema, said kaasa tulla ka paar sõpra. Asi oli viimasepeal lahe ning tundus, et lõppkokkuvõttes jäid ettevõtmisega kõik rahule. :)


Veel enne seda veendusin, et kaine olemisel on oma miinused. Suutsin vennase kutsikat ja lapsi kantseldades oma Nike-tossu servaga väliterrassi põrandalaudade vahele kinni jääda ning publiku üldiseks rõõmuks tagumiku peale niimoodi maha käntsatada, et maa värises. Vähe sellest. Lisaks üritasin ma sama ettevõtmise käigus ka õlaga ühte katuse tugiposti maha niita (õlg on praegu kenasti potisinine) ning tekitasin terrassil õhtusööki sööva paarikese seas tõelist elevust (üle muusikamasina helide kostev melodramaatiline sosin: "Sa nägid ju ikka, kuidas ta oleks oma pea napilt vastu seda posti lõhki löönud?!?!?!?!?"). Seegi, et ma sealsamas olevast trepist käkaskaela alla ei veerenud, läheb puhtalt preili Õnne heatahtlikkuse arvele. Igatahes pole minuga kunagi midagi sellist juhtunud siis, kui ma olen klaasikese või kaks veini ära joonud, seega on siin ruumi tegemaks väga tõsiseid järeldusi alkoholitarbimise ja/või turvalise elu seostest.

Eelneval õhtul, peale seda kui Admiral-Pootsman oli enda kodu poole suundunud ning mina oma elamise poole otsekursi maha märkinud, jooksis mulle läbi linna ootamatult (siis kui ma olin peaaegu koduukseni jõudnud, eksole!) järele üks tütarlaps, kes vedas mind tagasi toitlustusasutusse, kuskohast saadeti vist juba umbes neljakümne teist korda ära ühte kihvti kokapoissi, kes peaks sõjaväkke minema. Kuigi ega ma kindel ei ole, sest neid ärasaatmispidusid ja viimaseid tööpäevi on juba nii palju olnud, et arvatavasti usun ma selle mehe sõjaväeteenistust alles siis kui see läbi on. No koju jõudsin ma juba uue päeva mitte enam nii varasetel hommikutundidel.

Mõned vahepealsed päevad on mälus juba veidi udusse mattunud aga jaanilaupäeval oli meil igatahes eriti kelmikas jaanituli. Lisaks ka üsna ekstraordinaarne. Kuigi midagi samalaadset oli meil mõne aasta eest ka Põhja-Itaalias, Dolomiitide kauneima järve Lago di Braies'e kaldal. Nimelt istusime me sel aastal endalegi ootamatult juba varasest õhtupoolikust peale oma tavapärase toitlustuskoha sisehoovi terrassil ning kuna me ei viitsinud organiseeritud (ja tasulisele!) jaanitulele minna, tegime me seda mõne küünla ja paari (et mitte öelda miljoni...) klaasi veiniga. See oli mõnus, tänud pererahvale! :)

Veel ajas tagasi jalutades meenub kusagilt näiteks ka üks piduõhtu, mille märksõnade hulka kuuluvad muuseas "klubi" ja "poolpaljad poisid" aga selle kõige semiootilise tähenduse üle pean ma veel veidi juurdlema. Võimalik, et kunagi hiljem. Või siis mitte.