Kõik mis lubatud...

...tuleb ju kirja panna.

"Üks lõhub Tallinnas portselanmunne
Teine paneb kodus pudeleile punne"

(Ennetades Kunstiakadeemia inimesi - märksõnadeks esiteks Emanda värskest õppejõust alluv ja teiseks Neiu S....)

Virtuaalelu esimene etapp sai otsa

Täna sulges Yahoo lõplikult aastaid nende käes olnud Geocities'e tasuta serveriruumi pakkuva veebikeskkonna uksed. Just seal, West Hollywood'i "naabruskonnas", pesitses mu kõige-kõige esimene veebileht. Idler's page, kui mu mälu nüüd ei peta. Idler tuli muidugi maailma kõige naljakama raamatu "Kolm meest paadis (Koerast rääkimata)" (eesti keeles ilmunud 1923., 1978., 1994. ja 1999. aastal) autori Jerome K. Jerome teiste, veidi vähem tuntud teoste peategelase järgi.

Iseenesest on muidugi tähelepanuväärne, et see, mis seoses kunagises xoom.com'i serveris sündinud ancientboy lehega unarusse jäi, elas oma virtuaalelu viimatimainitust oma kaheksa aastat kauem.

Kümme aastat varem - 18/10/99 - 24/10/99

ancientboy's weekly notes. 18/10/99 - 24/10/99.

Monday I experienced one of the most frightening situations so far. I described it for myself as feeling of death, good friend Pierre said that in better way: when body decides to move without mind. But more likely all this was from depression or stress. And most important, it passed away.

The counter of this site was wrong again. It's sixth time, I had to correct it so far, but I am too lazy to find another one.

I got e-mail where I was informed that some pictures on gallery pages are missing. When I checked, everything looked okay, both via WWW and FTP, so I think that probably it was some temporary mess in systems of Xoom and in some period some parts of pages weren't accessible.

More technical stuff. New, redesigned version (with more pictures!) of Ancient galleries are on my working desk and however I won't give out any dates (because if I do so, I have to worry about these and the result is another mess), I hope to upload these in nearer future. And thanks to everybody who sent me good ideas, thoughts and images! Any feedback is extremely welcomed also in future.

Aleks is now back in Netherlands and I won't see him before next century...

Tuesday night I ordered 4 CD-s from one of Estonian online CD-shop but haven't received these so far (I'm writing this on Tuesday again, 7 days later), so it looks like this is another service that sucks. But we don't have the choice.

Friday again was the top day of the week. I met two of the funniest girls in the world and in exchange for this big laugh I promised to mention them here. So, Katrin and Heidi, you two were unbelievable, especially the underwear and umbrella part!!! And then I got weird unsigned personal e-message which is too good to be true, it is possible that somebody from behind dark curtain of past is coming into the light once again...

So, this week's story was probably too personal and weird but I won't give any more details before I am sure. Because I may be wrong.

Identiteedikriisis vaevlev vastassooihar

Lähtudes kodumaiste staarblogijate I² vildakast loogikast* ja asjaolust, et ma olen viimase aasta jooksul vähemalt kolm korda "heteroklubis" jõnksumas käinud, olen ma ilmselt paduhetero. Näh, isegi hea, et veel vanuigi ning endalegi ootamatult sellist asja teada sain, nüüd teab siis vastavalt käituda.

Aga samas olen ma käinud ka Nightman'is, Angelis ja teistes sellistes kohtades nii siin- kui sealpool riigipiiri... Appike küll, mul on vist ikkagi identiteedikriis?
___
* s.o. "keda kasvõi üks kord on Angelis (tegelikult piisab tõenäoliselt Sauna tänavastki) nähtud, on homo!"

Niisiis. Tervitused. Seekord ilma sooviloota.

Kes käisid, suur tänu tulemast! See oli tore (loodetavasti ka teile) ning kunagi teinekord saab seda korratud. Variatsioonidega teemale.

Keda ei olnud, noh, ise olete süüdi. Vaevalt mind enne kümmet aastat uuesti SELLISES narrikostüümis näeb. Kui siiski. :)

Ning last but not least, supererilised special mega maxi ultra thanks'id lähevad loomulikult Mr. B. ja Nutika Naise aadressile. Aitäh!

Kümme aastat varem - 11/10/99 - 17/10/99

ancientboy's weekly notes. 11/10/99 - 17/10/99.

A friend of mine laughed this week that now I'm officially old... Anyway, I want to thank you all who sent me sincere birthday greetings and promise to answer to all of you personally, even if it needs some time. Well, older men just need some more time to deal with things!

I didn't had "normal" birthday party this year (where all the people come into your apartment and next midday you'll find your fridge empty and trash everywhere) but all this action happened in many places within two days and I have to say that this, a bit chaotic party, was much more interesting.

Some unholy men (or women?) sent me a weird e-mail where they promised to save my soul and heal me from homosexuality and all this for free. They have an universal and excellent cure for this - Holy Bible and faith! Christ, I always thought that Estonia is too small for that kind of lunatics but looks like I was wrong.

This week I found 4 more (different and heavy!) advertising catalogues from foreign companies in my mail-box, looks like somebody had added me to some list of potential customers. But I don't mind because I can always give them away, so for example Disneyland's winter season program is very popular among my friend's kids.

First signs of upcoming Christmas season are here and it looks like this year it will be real asylum because it's not only the Christmas but also Y2K hysteria. Everything is covered with 2000: chocolate, matchboxes, champagne glasses, hats... I've already seen young man (cute one, BTW) who have green 2000 in his blonde hair. Real madness.

Air Balticust

Blogosfäärist leidsin sellise jutu: Reisile Air Baltic’uga – tänan rohkem mitte!!!. Iseenesest tragikoomiline lugu sellest, kuidas ostetud lennureisi asemel inimene bussiga sõita sai.

Millest mina aru ei saa, on see, miks need reisijad sellega nõus olid. Hakkasin juba sinna blogisse kommentaari kirjutama aga siis mõtlesin ringi. Pealegi tuli meelde, et ma pole vist meie mullusest Türgi-reisist kriipsugi kribanud. Olgu siis nüüd natuke selle reisi algusest, sellest ajast, mis Air Baltic'u probleemidega seondus.

Kaasal oli vaja eelmise aasta kevadel nädalaks Istanbuli lennata ja et ma kavatsesin kaasa sõita, siis me hakkasime samuti odavamaid pileteid otsima ning lõpuks jäid sõelale kaks firmat. Meie suhteliselt tavapärane tšehhide rahvuslik lennukompanii ja Air Baltic. Lätlaste kasuks sundis seekord otsustama parem ajagraafik, sest muidu oleksime me pidanud nii sinna- kui tagasilennul 4-5 tundi Prahas passima. Parasjagu selline loll ajavahemik, et tunnikeseks linna sõita pole nagu mõtet ning kõik see aeg lennujaamas passida on tappev. Niisiis Air Baltic, kus lendude vaheline aeg oli vaid tunni ringis.

Kena. Tellisin piletid ja maksin need Estraveli kaudu ka kinni. Kõik reisiks vajalikud dokumendid lubati paar nädalat enne lendu meile kätte toimetada ja elu oli lill. Kuni ühel hetkel imbus kusagilt läbi info, et lätlased on oma lennuplaani ootamatult muutnud ja ajad enam ei klapi. Üks Tallinnas tudeeriv asiaat, kes samuti samale üritusele pidi lendama, muutis lõpuks oma piletibroneeringu ära ning otsustas siiski Praha kaudu lennata. Vaene kutt! Ta oli lõpuks tänu lennukite hilinemistele ikka üsna kurnatud...

Tähelepanuväärne oli aga asjaolu, et meile ei suvatsenud keegi ametlikult midagi teatada kuigi ka AB kodulehelt oli selleks ajaks juba uus lennuplaan kirjas ning tõesti oli selge, et sellega me oma jätkulennule ei jõua. Samas polnud meil veel ka hoolimata makstud rahast konkreetseid reisidokumente käes ja lõpuks muutus mu kaasa juba natuke murelikuks. Mis tähendas, et reisikorraldaja (siinkirjutaja isikus) võttis jalad selga ning marssis Estravelisse.

Uurisime graafikuid, veendusime nende absurdsuses ja siis üritas tütarlaps AB-st täpsemat infot välja kaevata. Esimesed katsed tulemusi ei andnud ja me leppisime kokku, et ta helistab mulle niipea kui ta on targemaks saanud. Õhtuks juba oli ning edastas mulle AB konstanteeringu, et ups! jah, tõesti lennuplaan muutus ja selle lennuga me nüüd enam ei jõua õigeks ajaks Riiga, et Istanbuli viiva teraslinnu peale ringi potsatada. See oli muidugi nüüd küll suur üllatus. Veel suurem üllatus tuli aga siis kui ma uurisin, et mismoodi see olukord siis laheneda võiks ja tütarlaps edastas mulle AB seisukoha, et nemad maksavad meile Tallinn-Riia piletite raha tagasi ja neid ausalt öelda ei huvita, kuidas me sinna ja pärast sealt tagasi Tallinna saame.

Ptruu! mõtlesin mina. Ja proovisin veel heaga asju ajada ning leebe ja malbe olla. Mis tähendas, et pikkade läbirääkimiste tulemusena tegi AB esimese möönduse ning oli nõus meile maksma tagasi TLL-RIX piletiraha ja lisaks tasuma ka meie bussipiletid Tallinnast Riiga ning tagasi. Me olime isegi põhimõtteliselt sellega peaaegu nõus aga siis selgus, et sobiliku ajaga hommikust bussi pole, õhtuse bussiga minek oleks tähendanud hotelliööd Riias ja seda nad enam maksma ei nõustunud. Meie kah mitte. Põhimõtteliselt. Ning öise liinibussiga sõitmiseks olen ma natuke liiga mugav. Seda enam, et siis oleks me ikkagi pidanud mitu tundi lennujaamas konutama.

Umbes selle koha peal tegi AB tädike järjekordse ja nende jaoks saatusliku vea. Kuigi ta oli juba korra lubanud maksta kinni ka meie taksoarve (ikka TLL-RIX ja tagasi - kuigi see oleks olnud väga keeruline protsess ning raha me oleks saanud alles peale arvete esitamist, s.t. KUI muidugi oleks saanud...), võttis ta selle sama kiiresti ka tagasi ning teatas uuesti pahuralt, et üldiselt teda nagu ei huvita kah, mis meist saab ja üleüldse võime me ka jala Türgi poole astuma hakata. Hea küll, päris sellises sõnastuses see ei olnud aga mõte oli sama. Lisaks oli mul juba varasemast niigi natuke piinlik, et üks tore Estraveli tütarlaps olude sunnil meie kemplemise vahendajaks olema pidi. Mis kokkuvõttes tähendas, et nüüd oli see kõik juba isiklik. :)

Juhtumisi ma natuke teadsin Euroopa Liidu lennureisijate õigustest ning tuletasin sellest ühte ja kolmandast meelde. Ning peale mõningast üsna teravat sõnavahetust olid asjalood niimoodi, et lõpuks me lendasime oma Istanbuli lennu eelõhtul Tallinnast Riiga, seal ootas meid meie sealne Air Balticu töötajast "reisisaatja", kes muretses meile takso, saatis meid sellega linna, SAS Radisson'i, kus meile oli reserveeritud vist mingi sviidihakatis (ma pole varem kunagi nii suures hotellitoas ööbinud), lennufirma poolt oli kinni makstud ka mitmekäiguline õhtusöök kahele (hea küll, veinipudeli ostsime ise) Radissoni üllatavalt heatasemelises restoranis ning hommikusöök oli iseenesestmõistetav. Peale mida ootas meid taas takso, mis meid tagasi lennujaama sõidutas ning poole tunni pärast olime juba Istanbuli lendava lennuki pardal. Me leidsime igatahes, et meie poolest võivad nad ka teinekord oma lennuplaane niimoodi muuta. :)

Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks. Ärge laske lennufirmadel endale pähe istuda. Neil on EU reeglitega vägagi konkreetsed vastutuspiirid paigas, ükskõik, mida nad teile alguses rääkida üritavad. Seiske oma õiguste eest ja kui teil on lennukipilet, siis ärge kuramuse pärast nõustuge öö läbi mingi imeliku bussiga sõitma.

Kümme aastat varem - 04/10/99 - 10/10/99

ancientboy's weekly notes. 04/10/99 - 10/10/99.

So the last summer of this century is over and it's raining every day. And all the normal people are enjoying last warm weathers before millennium somewhere in South. So my friend with his family is now on Cyprus (and possibly also in Israel and Egypt), another friend will fly to Tenerife next Friday and one man will travel to Florida in first week of November, using my money. My money because he earned this with renovating our house...

This was the week of NetAid. Within 14 years since Live Aid it has been many similar acts but this is the first time when I have had the same feeling as on summer of 1985. So I am very excited to see the TV overview of this giant show next Saturday. Music can change or even save the world indeed!

However I don't like Bono's new song at all...

But I do like new Eurythmics, latest single of Pet Shop Boys (New York City Boy - anybody surprised about that fact?) and actually I need so many new CD-s that I either have to rob the bank or find rich uncle.

Disneyland Paris surprised me with sending me their winter-season brochure. But as the pics are clear and beautiful, I think I like their advertising policy.

Aleks decided to go for short trip too. He's in Russia! As much as I understood, he will visit Novgorod, Moscow and St. Petersburg - all three capitals of Russia from different periods of time. I have been in these all (truth, some 12 years ago) and I like Novgorod most. Moscow is far too big (and also too expensive and dangerous now), same can be said for St. Petersburg but Novgorod is like the essence of Russian best parts. Lovely place and great people.

So I am alone with my Disneyland book and e-mails from everywhere (got one "Hi!"-message from Thailand, BTW) and trying to fix my mind for next week's routine.

Angels & demons decoded (2009)

Angels & demons decoded
Lavastaja: ?
2009
http://imdb.com/title/tt1440730/

Ma hakkasin seda vaatama naiivsest lootusest näha veel põnevaid kaadreid Roomast ja Vatikanist. Kui ehk kokku viie minuti jagu liikuvat pilti kunagisest Hadrianuse mausoleumist ja praegusest Castel Sant'Angelo'st välja arvata, siis ei olnud siin absoluutselt mitte midagi, mida poleks varem näinud või millest poleks varem kuulnud. Ja seegi, millest räägitakse, oleks rahulikult mahtunud ära kaks korda lühema ajavahemiku sisse.

History Channel'i jaoks toodetud dokumentaal sisaldab endas "emafilmist" võetud lõputuid kordusi (mitmeid stseene näidati koguni kümmekond korda), natuke rääkivaid päid, kes targutavad ammu läbinäritud teemadel ning poliitkorrektsuse mõttes antakse sõna ka katoliku kiriku esindajatele, kes kasutavad seda võimalust selleks, et vaatajale siiralt otsa vaadates neil silmnägu täis valetada ja väita, et Vatikanis on absoluutselt kõik avalik. Noh, hea küll, ehk välja arvatud näiteks need mõningad osad Vatikani arhiividest, millele ligipääs on suletud ainult inimeste endi huvides ja tegelikult polevat see minimaalne anomaalia üldse märkimist väärtki.

Ajaraisk.

2/10

"Vähemdab vijakust"

Ega ei teeks vist paha neid hoiatussilte kirjutavad ja kindlasti kõrgelt haritud ning hiiglaslikku palka saavad kodanikud veelkord kooli saata...

Ammulisui

Klõpsisin öösel natuke Marillioni-teemaliste saitide linkidel kuni üks seisukoht suutis mind jälle üllatada. Seda viimast muide ei juhtu enam just väga tihti.

Teatas keski Schotti-nimeline tegelane oma lehel (spetsiaalselt ei viita sellisele idiootsusele), et noh, see "Misplaced childhood" on ju muidu tõesti päris tore album aga selline lapse kujutamine ümbrisel teeb teda väga murelikuks...

See pedohüsteeria on ikka tõesti juba ülijaburaks läinud. Mark Wilkinson joonistas plaadiümbrise Fish'i konkreetsete näpunäidete järgi ja neid seepärast nüüd pedofiilias süüdistada on eriti absurdne. Praktiliselt kõik sümbolid ja kujundid, mis seal näha, on tihedalt seotud laulude sõnumiga ja muidugi on tähelepanuväärne, et tähelepanelik kodanik ei tunne absoluutselt muret haraka ja kameeleoni kujutamise pärast. Ma saan siit teha vaid kaks võimalikku järeldust: kas on kodanik ignorantne madalamate eluvormide suhtes ning nende saatus talle üldse korda ei lähe või ei söanda (seni veel latentsesse?) zoofiiliasse kalduv kodanik susile hundi nime anda.

Ilmselt tuleks hüsteeriku meelest lapsed üldse ära keelata. Näiteks saata nad täiskasvanute silmade alt ära mõnele rangelt valvatavale eraldatud territooriumile, kuskohast neid siis 18. sünnipäeval (mõningates riikides muidugi ka 21. sünnipäeval) välja saadetakse ning enam kunagi tagasi ei lasta. Kõikjalt tuleks ära koristada kõik lapsi kujutavad pildid, raamatud (need oleks kõige parem muidugi üldse kõik ära põletada) ja muu selline ning karmi karistuse ähvardusel peaks keelama laste mainimise ka igapäevavestluses. Tehnika arendes, mil valede mõtete mõtlemine meid kontrollima pandud eriti üllastele ja veatutele isikutele momentaalselt teatavaks saab, on muidugi lihtne ka kõik sellised degenerandid juba eos isoleerida. Nii-öelda kuritegude ennetamise programmi raames.

Kümme aastat varem - 27/09/99 - 03/10/99

ancientboy's weekly notes. 27/09/99 - 03/10/99.

Tuesday night I was sitting in pub with Aleks and we had just finished our beers (it was fourth round, I believe) when he saw a platinum blonde girl stepping into the pub. He had always been crazy about Marilyn Monroe (he once told me that he have in his Amsterdam apartment two pics of her from Andy Warhol's serie and when "Some like it hot" - the only Marilyn movie which was shown here on Soviet time - was in our cinemas some 20 years ago, he lived there, sitting on every single show) and however this girl wasn't exactly the reincarnation of Marilyn, hair-colour was everything Aleks needed to turn himself up. So, after a little mess the girl was in our table and after more hour, they were cuddling like lovebirds and I started feel myself extremely bored. It was a time for change indeed and then everything changed. Young man entered the room and decided that he's that girl's boyfriend and have to fight for her (long lost) virginity. So he just walked to us and hit Aleks... To make long story short, the result was a proper fight between them, runaway girl, Aleks' black eye, other guy's bloody shirt and my lost purse. Which was luckily found next day, without cash of course.

So, it was second time with Aleks in pub and result was my not so good reputation, stolen 1500 krooni (ca 100 dollars) and nothing which could be called satisfaction. Nevertheless we decided to go out on Friday again. So we choosed another bar and nothing interesting happened until we ordered pasta and white wine. After we had drank 3 large beers each. So, waitress bring our wines and that clumsy straight guy did something stupid and result was two broken wine-glasses, wine on our clothes and floor... Needless to say that now I'm not in their Top 5 list of customers either.

Heietus. Lasteaastast pingviinideni.

Me olime kümneaastased nagamannid, kui me teel koolist koju klassivennaga üsna nahaalselt sõiduteele astusime ja vahel selle ainsa auto, mis tookord viie minuti jooksul tänavat mööda sõitis, pidurite kriiksudes seisma sundisime jääma. Ise kisasime tähtsalt ja valjult: "Lasteaastat meenutades!" 1979. aasta oli nimelt Lasteaasta, arvatavasti isegi üleilmne (ma mäletan praegu isegi selleks puhuks N. Liidus ilmutatud postmarki) ning ilmselt oli toonasest propagandast natuke kasu, sest isegi kohaliku parteibossi must Volga hoidus meil üle varvaste sõitmast. Nojah, eks see boss elas ju lõppude lõpuks muidugi ka meie kõrvalmajas.

Mul ei ole enam õrna aimugi, kuskohast tuli see mõte (ilmselt mõnest ulmeraamatust, sest päris lambist me seda vaevalt välja mõtlesime ning ma kahtlen, et selleteemalisi teadusuudiseid kusagil oli - või kui, siis ehk "Horisondis"?) aga umbes samal ajal oli meil tõsine arutelu teemal "Kuhu läheb muusikasalvestustehnoloogia." Meil kummalgi olid kodus vinüülplaadimängijad ja lindimakid ning kuidagi tekkis teemaks absoluutselt võimatu variant, et tulevikus on laulud ühe kivikese peal. Selline kuubikujuline kivitükk, kus sees on muusika ja seda saab veel niimoodi mängida, et midagi seal ei liigu. Ma ei mäleta enam aga usun, et juba see mõte oli iseenesest nii absurdne (sel ajal oli muusika saamiseks vaja ju mässata kergesti praksuma hakkavate vinüülide ning vahel lootusetult sassi minevate makilintidega ja need kõik liikusid muusikamängimise ajal nii, et vähe polnud) ning meil ei jätkunud võhma mõelda edasi, et mismoodi seda siis sealt taasesitatakse.

Täna tuli see kõik jälle meelde, kui ma olin esiteks suures arvutis mälupulga pealt vaadanud ära Wolverine'i filmi ning nüüd kolin kohe voodisse, kus mind juba ootab mu läpakas ja on sellesama "kivi" pealt valmis mulle viimaseid "Madagascari pingviinide" seiklusi näitama.

Ei kulunud kolmekümmet aastatki kui "kivi" peal ei ole mitte ainult muusika, vaid ka filmid ja igasugu muu kraam. Seega veelkord märk sellest, et alati tasub oma soovidega olla ettevaatlik. Neil on rumal komme täide minna.

Söögikraamist

Et ma ei viitsi praegu midagi muud kasulikku ja raha sisse toovat teha, siis heietan natuke.

Hiljutine "piimahinnasõda" ei jäänud ka provintsilinnas märkamata. Mu tavapärases toidupoes (jah, ma tean, et praeguseks on see kujunenud üheks kallimaks aga no ma lihtsalt ei viitsi sinna pärapõrgusse, kus odavamad poed on, marssida) oli tükk aega väljas kena hinnasilt "Meieri piim 1 l. 4.40". Ja selle kõrval veel paar silti (Farmi ja Alma vist, kui mälu ei peta), kus tunduvalt kõrgem hind. Nali oli aga selles, et sel ajavahemikul ei õnnestunud minul küll seda odavat piimapakki kusagil näha. Õigupoolest polnud seal isegi sellist kohta, sest kõik "augud" olid hõivatud konkurentide kallima toodangu poolt. Sellest pole muidugi midagi, sest pood sai vähemalt näidata, et ka neil on odavat piima olnud. Võimalik, et ainult öösel ja ainult Tarbijate Kooperatiivi juhtkonnale. Täna oli aga minu üllatuseks konkurentide toodang koomale tõmmatud ning Meieri piim letis tagasi. Pilk hinnasildile näitas ka põhjust, hind on roninud tagasi "normaaltasemele".

Samal teemal lugesin hiljuti mingi tegelase nõudmist, et piimaliiter peab poes maksma vähemalt seitsme krooni ringis. Nojah, midaiganes, mõtlesin, aga mis on saanud mitte nii väga ammusest nõudmisest, et piimaliitri kokkuostuhind peab vähemalt võrduma liitri diiselkütuse hinnaga?

- - -

On üks toode nimega ""Toome" salat". Selline kurgist, porgandist, sibulast, õlist ja maitseainetest gemüüse, mida "Salvest" ja selle eelkäijad vist aegade algusest peale tootnud ning purki toppinud on. Vot sellega on sihuke kummaline lugu, et kunagi eelmisel aastatuhandel meeldis see mulle hirmsasti ja suviti maal vanaema juures olles juhtus vahel niimoodi, et ma päeva jooksul midagi muud kui seda ja toonast nõukaaegset versiooni chili sin carne'st (mis kah kenasti purki pandud oli) ei söönudki. Noh, võib-olla veidi pannileiba ja kanget ning külma piparmünditeed ehk kah. Kui neid viimaseid parajasti oli.

Ja siis nii umbes kuuendas-seitsmendas klassis käis klõks ja ma hakkasin seda salatit mitte nüüd just jälestama aga ignoreerima igatahes. Mitu suve ootas meil maamaja sahvris kümmekond nukrat purki avamist kuni vist vanaema ise lõpuks neile halastas ja ühe sünnipäeva ajal kartulisalati sisse hakkis. Sel ajal tehti kartulisalatit ju teatavasti ikka ämbrikaupa.

Niimoodi olin ma end ikka päris hea hulga aastaid sest ahvatlusest edukalt eemal hoidnud kuni mingi aeg tagasi poes riiulite vahel uidates poolhajameelselt selle purgi korvi tõstsin. Kodus imestasin natuke aega ise kah aga et salat oli juba laual ja kisas valjusti: "Keera mul kaan maha!", "Proovi mind!!" ja "Ainult üks amps, eksju!!!", mis mul siis muud üle jäi.

Noh ja nüüd ma ostan seda jälle üsna regulaarselt ning ootan põnevusega hetke, mil see taas vastukarva käima hakkab. Ajalool olevat ju komme ringiratast käia. :)

- - -

Ma olen mugav inimene. Õigupoolest kohutavalt mugav ja veel kohutavamalt laisk. Mis tähendab, et mulle meeldivad igasugused leiutised, mis rasket igapäevarutiini talutavamaks suudavad muuta. Hea küll, lisaks ülalmainitule on mul tavaliselt suhteliselt keeruline mööda minna ka ahvatlevast magusroast. Või headest juustudest. Näiteks koos hea šampanjaga (hea küll, vaesel ajal peab ka cava või Sekt asja ära ajama - vähemalt senikaua kuni see külm ja kuiv on). Või artišokkidest ja veel umbes tuhandest söödavast produktist.

Aga jääks siinkohal siiski selle va magusa juurde. Mitmel pool maailmas (ning eriti muidugi Saksamaal) on üheks selliseks ahvatluseks kõikvõimalikud sügavkülmutatud koogi- ja tordinimelised asjad. Või noh, mis nimelised, ikka lausa ehtsad asjad. Sellised, et ostad poest, viid hotelli ja paned tunniks-paariks näiteks kapi otsa sulama (ei, sealt ei hakka mingit vett tilkuma), teed veel ringi linna peal ning naased oma ajutisse koju, kus ahvatlev dessert ootamas. Muidugi võiks ju head kooki ka mõnes kohvikus või restoranis nautida aga praktilise ja koonerdava ida-eurooplasena võin ma kinnitada, et sama raha eest saab hotellitoaversiooni kasutades märgatavalt rohkem. Mis küll ei tähenda, et kohvikud ja restoranid seepärast nüüd tähelepanuta jääksid. :)

Viimatisel Saksamaareisil proovisime me näiteks Bailey's-e kreemiga täidetud profitroole (mis olid sõna otseses mõttes taevalikud - eriti kui neid ampsata poole sulamise pealt, mis tähendas, et täidis oli sellises mõnusas jäätisekonditsioonis... mmmmm!!!) ja oma sajandeid kestnud tagasisõidu esimeseks õhtuks ostsin poest kaasa ühe väga mõnusa Kir Royal-tordi. Kaasa mul küll porises, et tema ei saa aru, miks see just kir royal on kui mustadele sõstardele (mis olid tõesti suured valitud marjad ja sealjuures veel ka väga hea maitsega) lisaks ei suutvat tema küll kusagil šampanjat tuvastada ning üleüldse olevat see kohutavalt täitsa tavalise tordi moodi. Mis muidugi oligi asja mõte.

Aga nüüd siis küsimus. Millal meil saaks selliseid asju ostma hakata? Ja ma ei mõtle ainult Tallinnas Stockmannis või Kaubamajas (mitte et praegu neid sealt saaks), vaid millal need ka provintsilinna pidevasse müüki jõuavad? Saksamaal ma ostsin neid ju just mitte Berliinist (kus neid muidugi samuti saada on), vaid Rostockist.