31 märts 2007

Homoteema kodumaistes kobrulehtedes

SLO reklaam Meil on olemas juba mõnda aega ka online-ajakirjandus ning ühes sellises väljaandes ilmus 28. märtsil intervjuu Reimo Metsaga: "Kes on gay ja miks nad nii õnnelikud näivad? Kõigest räägib klubi Angel tegevjuht Reimo". Naljakas on see, et homode õiguste eest võitlejana tutvustav mees paistab oma intervjuus tegema kõik, et kinnistada väärarvamusi, mis gay'de kohta levivad. Homod olevat enamasti loova töö tegijad, et nad kulutavat oma raha ainult enda peale, on absoluutsed spetsialistid kosmeetika alal ja nii edasi. Halloo!? See kui keegi tunneb eelkõige neid Angelist läbi marssivat mõnda tuhandet klienti, ei tähenda, et ta saaks nende järgi oma üldistusi teha. Palju rohkem on Eestis neid mehi, kes ei käi Angelis, kes isegi ei ela Tallinnas ja elavad oma vaikset elu mõnes maakohas. Olgu siis üksi või koos kaaslasega.

Samas ma leidsin sellest intervjuust, et lisaks seksuaalsusele on veel vähemalt üks asi, milles ma olen Reimoga täpselt ühtemoodi. Nojah. :)

Aga selle "ajakirjaniku" tase, kes Reimo jutu lindilt maha kirjutas (vähemalt ma arvan, et see Reimo tekst ei olnud ta enda kirja pandud), on olematu. Kuidas ometi küll jõuavad kirjutava töö peale inimesed, kes on koolis eesti keele tundidest ilmselgelt poppi teinud? Sõnade õigekiri, nende kokku-lahkukirjutamine, kirjavahemärgid ja nii edasi. Ja kus kurat on keeletoimetajad?

Samal päeval ilmutas ka SL Õhtuleht artikli "Kes on need mehed, kellele meeldivad mehed", mida nad oma reklaamlehtedel tituleerisid lausa homode välimäärajaks. Ma juba kergitasin kulmu, et kas tõesti on vanameister Enn Vetemaa saanud endale väärilise järglase välimäärajate koostamisel aga pilku artiklile peale visates see lootus muidugi purunes vikerkaarevärvilisteks kildudeks. Sisuliselt on kirjutaja kirjeldanud mõningaid iseloomujooni neljateistkümne homo juures, mingit üldistust tehtud pole (õigupoolest seda ei saagi ju teha, iga inimene on niivõrd erinev ja ainus homosid ühendav joon, mida tõmmata saaks, ongi just seesama homoseksuaalsus). Võimalik muidugi, et artikli autori tutvusringkonnas tema teada lihtsalt rohkem homosid pole (no ei tule ta vaeseke selle peale, et see marsajuht, kes ta igal hommikul tööle viib või et see torulukksepana töötav üleaedne, kellega ta tavatseb grillipidusid korraldada, on kah homod...) aga muidu oli see "artikkel" täpselt selline, mille kohta üks kommentaator sealsamas tülpinult kirjutas: "kui midagi kirjutada pole, kirjutame pededest. kui ikka midagi kirjutada pole, kirjutame pededest. ja isegi kui midagi pededest kirjutada pole, kirjutame pededest."

Ja ma igatahes loodan, et SLO ikka jätkab oma toredat artiklisarja erinevate inimtüüpide tutvustamisest ning et järgmistes osades me saame lugeda ülejäänud kümnete tuhandete Eestimaa homode määratlust, samuti oleks äärmiselt teretulnud kirjutada ükskord ometi valmis üks põhjalik heterode välimääraja. Jääme ootama.

26 märts 2007

Seks ja reklaam

Gsus'i T-särk

Gsus'i T-särk. Ja siis nad valetavad, et nemad nüüd küll oma moodi seksiga ei müü... :D

Kaheteistkümnes nädal

Jätkasin hämminguga inimeste observeerimist, sedasama, mis algas eelmisel nädalal. Nüüd ma hakkan tasapisi vist juba ära harjuma ja uues situatsioonis kohanema.

Uksesaaga osast number X sai eespool kirjutatud, nädala lõpuks oli niipalju täiendusi, et tookord oma kõhtu silitanud kute tegutses ülikiirelt ning eelmine kord puudu jäänud jullad olid Soomest pooleteist päevaga kohal. Thumbs up!

Sain firmale suurepärase ja vastupandamatu pakkumise reklaamida end järjekordses Eesti kõige populaarsemas internetiportaalis ning üks 11-miljoniline reklaamikontaktide pakett maksaks ainult olematu 800 krooni. Puhas fantastika! Ja veel see veenev reklaamtekst: "Erootika on loomulik osa meie igapdevasest elust ning reklaami edastamine erootilise sisuga lehel tdhendab seda, et see reklaam on suunatud maksejuulistele, ruumsatele ning elujuulistele inimestele tdpselt sellele sihtgrupile, keda sooviks endale iga ettevute." Ma arvan, et ma teen tellimuse kohe kümnekonna paketi peale (mõelda, siis oleks ikkagi ju juba 110 miljonit kontakti! ma saan rikkaks!) aga mitte enne kui seal portaalis on oma reklaami avaldanud mõned teised firmad, kes soovivad endale senisest veelgi rohkem ülalnimetatud omadussõnadega iseloomustatud kliente. Nii et armsad seksiportaali omanikud, ma jään teie keskkonnas ootama reklaame pankadelt, advokaadibüroodelt, audiitorfirmadelt jne.

Tegin selle vea, et ronisin võrku ning kuulasin esimest korda elus Nõmme raadiot. Õieti tahtsin üle kuulata ühe konkreetse uudistesaate 13.märtsist aga üle 20 minuti ei suutnud. See jutt mida Margus "Jorh Adniel" Lepa koos oma kaaslasega suust välja ajas, oli lootusetu segu targutavast demagoogiast, mõnest tõesest aga vildakaks väänatud faktist ja lausvalest. Ning matemaatikaga on meestel kah tõsiseid probleeme. Kui 4000 laenuvõtjat oma 3-liikmeliste peredega (ehk siis kokku 12 tuhat inimest) moodustavad kümme protsenti Eesti elanikest, siis... Aga muidugi kõlab ju vande- ja igasugu muude nõude teoreetikute suust 10 protsenti tunduvalt ähvardavamalt kui 1 protsent.

Pühapäeval sõitsin natuke taksoga ning sattusin huvitava kogemuse otsa. Esiteks oli rooli keeramas üks tuttav nägu paarikümne aasta tagusest ajast ning arengud tookord heal soojal kohal töötanud mehe karjääris ei paistnud just plussmärgiga olevat. Vaevalt saime me kohalt võtta kui esiteks uuris ta mismoodi sihtpunkti sõitma peaks ja siis tuli vahetpidamata siunamist linnavõimude, võimatu liikluskorralduse ja nende klientide üle, kes ei saa aru, et ta peab ju sihtpunktist tühjalt tagasi ka sõitma ning sageli olevat nii, et sihtpuntki saab klient mõnekümne krooniga aga tänu ühesuunalistele tänavatele sõidab ta sihtpunktist tagasi tühjalt maha oma kuussada krooni ja üleüldse! Ma küll söandasin korra mainida, et ju ikka vahel kliendid ka teistpidi sõidavad, et ta tühjalt läheb mõnekümne krooni eest sihtpunkti ning tuleb sealt klientidega 600-kroonise arve eest tagasi ning kas see arve ikka just niimoodi sadades kroonides tuleb aga see vallandas ainult uue siunamisehoo. Selline kena nõukaaegne tunne tuli igatahes peale. :)

Matthew Bourne'i "Romeo ja Romeo"

Matthew Bourne ja ta Luikede järv Eelmisel nädalal teatasid erinevad meediakanalid briti staar-koreograafi Matthew Bourne (kelle senistest töödest on vaieldamatult kuulsaim ta tosina aasta tagune skandaalne ja paljukiidetud versioon Tšaikovski balletist "Luikede järv", kus kõiki luikede osi tantsisid mehed) uuest projektist, milleks on Shakespeare'i näidendil põhineva Prokofjevi balleti "Romeo ja Julia" uusversioon, kus mõlemad peaosalised on mehed. Uue balleti nimeks pidavat saama "Romeo ja Romeo".

Täna täpsustas Matthew, et meedia läks veidi liiga elevile. Jah, ta rääkis sellest "The New Yorker'iga" (artiklit loe näiteks siit) ning tõepoolest on tal lähiajal plaanis koos kuue noore tantsijaga teha workshop, mille nad on tituleerinud "Romeo, Romeo'ks" ja kus nad uurivad võimalusi, kuidas kujutada tantsus noorte meeste vahelist armastust aga seda, kas see lugu sellisel kujul kunagi ka lavale jõuab, ei julge ta lubada enne kui ta on näinud esimesi tulemusi. "Praegusel hetkel on see ainult idee: siiras uurimus võimalusest jutustada veenev ja positiivne gay love story," ütles Bourne.

Muidugi, eks neil kulub natuke aega ju ka selgitamisega, kumb Romeo on Montague ja kumb Capulet. Ega see pole nagu Eesti uue valitsuse ministrite kohad, mis ühe tunniga ära jagatakse.

25 märts 2007

Veelkord Karioti Juudasest

Giotto di Bondone - Juuda suudlus - ca 1306 "Meistri ja Margarita" näitamine teles ning selle kohutav tõlge paistab olevat tekitanud üksjagu melu. Liina kirjutas ka mu eelmisele sellekohalisele nupukesele kommentaariks, et "Juudas Iskariot ehk Juudas Kariotist (või noh Is - mees ja Kariot - kohanimi) ehk siis mees Kariotist, aga eesti keeles võib vabalt ka lühemalt, et Juudas Kariotist, sest seda see sisuliselt tähendab."

Tegelikult on lugu mõnevõrra segasem. Nimi Juudas Iskariotist (kreekakeelses Uues Testamendis Ιούδας Ισκάριωθ (Ioúdas Iskáriōth) ja Ισκαριώτης (Iskariṓtēs) (ma ei ole kindel, kas need kreeka tähed ka iga brauseriga ja igast asendist nähtavad on...) koosneb kahest osast. Esimese osa, Juudaga, on kõik selge, see on üks tookord laialt levinud nimi. Iskariotiga enam nii lihtne pole. Kindel on vaid see, et kreeka liide -otes vastab umbes meie -lane liitele. Niisiis iskariotlane? Aga sellenimelist piirkonda pole olemas ei täna ega olnud ka siis.

Ajaloolaste arvates on olemas kaks võimalust. Sajandeid enne ning pärast Juudast pole üheski allikas ühtegi märget ega isegi mitte vihjet Karioti-nimelise paiga kohta. Sisuliselt ainus Kariotiga seostatav kohanimi on hoopis Vanas Testamendis (kord Joosua, kord Aamose ning kaks korda Jeremija raamatus) aga sealgi on see Kerioth. Kuna midagi paremat pole suudetud leida ja läbi häda saab kreekakeelse Iskarioti teisendada heebreakeelseks Is-Keriothiks (mis tõesti pidavat tähendama meest Keriothist), siis arvabki üks osa teadlasi, et just sellest Juudamaa linnast (või pigem küll väikelinnade kogumist mille vihane Jehoova pealegi ähvardas maatasa teha) oli Juudas pärit. See oli siis esimene võimalus.

Teine, mitte millegi poolest kehvem variant tegeleb ladinakeelse sõna sicarius'e tagamaadega. Sõna ise tähendab pistoda ja sicarii oli termin, mida kasutati Juudamaalt pärit mõrtsukate kohta, kes paari tuhande aasta eest tapsid oma riiete all kantavate pistodadega Jeruusalemmas ning selle ümbruses palju inimesi. Enamasti tegid nad oma räpast tööd palverändurite massis (kuhu oli hiljem ka kerge kaduda), sageli Templimäe juures. Mõrvatuteks osutusid tavaliselt Rooma võimu esindajad või roomlastesse hästi suhtuvad inimesed aga samamoodi ka jõukamad juudid ning isegi preestrid. Ka olevat olnud sicarii'delt võimalik "teenust" tellida, nii et sisuliselt oli tegu palgamõrtsukatega. Ja sicarius't vaid veidi väänates saame sellesama Iskarioti. Antud kontekstis on see eriti tähelepanuväärne, sest toetab tugevalt teooriat, et Juudas oli Jeesuse lähikonda smugeldatud spioon ning miks mitte ka "pistodamees", kes lihtsalt ootas õiget hetke.

Aga isegi kui me tingimusteta nõustuksime esimese versiooniga, siis peaks see eesti keeles välja nägema mitte Juudas Kariotist vaid Juudas Keriot(h)ist. Või kui maakeelset Piiblit aluseks võtta, siis Juudas Kerijotist. Kui ingliskeelses Piiblis mainitakse Kerioth'i vaid neljal korral (Jos. 15:25, Jr. 48:24; Jr. 48:41; Am. 2:2), siis eestikeelses tõlkes on sellest järele jäänud vaid kolm kohta* ning seal on kõikjal kasutatud nimekuju Kerijot.

Ja tegelikult, olgu siis selle Kariotiga kuidas on, "Anaalidest" ei saa me endiselt ei üle ega ümber. :D

Igatahes tellisin ma DVD-kettad paari päeva eest ära. Esiteks näen ma niimoodi seriaali ära (ning kiiremini kui seda telest teha saaks :P ) ning teiseks pidi ketaste tõlge ETV omast kuuldavasti veelgi jubedam olema. Jään igatahes põnevusega ootama, milliseid leide meie sõnameistrid veel on suutnud teha.
_______________________________
* Jos. 15:25; Jr. 48:24; Am. 2:2

P.S. Ülaloleval pildil ei ole mitte järjekordne homopropaganda, vaid Scrovegni kabelis (Padua, Itaalia) asuv, umbes 1306. aastast pärit Giotto di Bondone maal "Juuda suudlus". .

Superman returns (Superman tuleb tagasi)

5 x DVD "Superman (Brandon Routh) naaseb pärast aastatepikkust eemalolekut Maale. Samal ajal, kui tema vana vaenlane Lex Luthor (Kevin Spacey) püüab kangelasele lõplikku hoopi anda, avastab terasmees, et tema unistuse naine Lois Lane (Kate Bosworth) on oma eluga edasi läinud. Või kas ikka on? Superman peab leidma võimaluse suhteid taas parandada, otsides endale samal ajal kohta ühiskonnas, mis on õppinud toime tulema ilma tema abita. Püüdes kaitsta enda poolt armastatud maailma hävingu eest, asub Superman eepilisele teekonnale, mis viib ta pimedatest ookeanisügavustest kosmose piiritutesse avarustesse."

Niimoodi tutvustati seda kauaoodatud Sündmust meie meedias. Imeilusad sõnad, mille taha peitunud film on peaaegu täielik saast. Peaaegu seetõttu, et vaatamist päris pooleli jätma ei tekkinud vajadust (ühe teekeetmispausi tegin küll) ning oma plusspunktid saab see ka juba aastaid manalas oleva Marlon Brando kaasamise eest. Aga see on ka enam-vähem kõik. Mul on üldse igasugu koomiksite või "graafiliste novellide" põhjal tehtud filmidega kehvasti. Ei pidanud ma suuremat juba vanadest Supermani-filmidest, Spidermani-lood on suurel ekraanil mu meelest täielik katastroof ning isegi taevani ülistatud "Sin City" nõudis tõsist pingutust, et lõpuni vaadata. Veidral kombel on ühed vähestest koomiksifilmidest, mis mulle meeldivad, hoopis Batmani-filmid ning nii mõnegi jaoks halva maitse etalonid "X-men" ja "X2". Kolmas mutantidelugu, mis tehti juba uue režissööriga, läks kah juba täiesti jaburaks...

Seepärast oli see pettumus Supermanist isegi suurem kuna ma vist ootasin, et lavastaja Bryan Singer teeb samasugust imet nagu ta juba X-meestega tegi aga ei. Isegi ühe mu lemmik-kute James Marsden'i osalemine ei päästnud suurt midagi.

Brandon Routh oli kohati lausa ehmatavalt sarnane Christopher Reeve'iga aga see vist pole ajalugu arvestades just sedasorti kompliment, mida oleks üheski seltskonnas kohane teha. Igatahes lugesin ma kunagi ammu mõnede inimeste arvamisi selle filmi kohta ning fännide põhiline etteheide oli Kevin Spacey valik pahalase rolli ning see, et pahalane ei olnud piisavalt paha. Ahjaa, veel üks läbivaid etteheiteid oli ka Lex Luthor'i väidetavalt naeruväärne plaan kinnisvara abil maailma valitsema hakata. Noh, esiteks ei ole see plaan kaugelt nii naeruväärne (maa ei ole ju vaid pind kus peal astuda, maa on ka maavarad selle pinna all) kui mõnele tunduda võib ja isegi kui oleks, siis needsamad tegelased, kes soiuvad ühe nende arust ebaloogilise põhjenduse üle, ei tee teist nägugi kui Superman hõljub, kihutab ja teeb gravitatsiooni eirates suvalisi imetrikke, mis kõik füüsika elementaarseimade seadustega vastuolus. Niipalju siis kriitikute järjepidevusest ning nende olematust enesekriitikast...

3/10

The butterfly effect (Liblikaefekt)


Juba rohkem kui kuu aega on mu vaatamata filmide seas olnud üks ketas, mida ma olen kohe-kohe masinasse panemas aga kuni eilseni oli see tegemata. Nimelt kinkis mu homme fatale mulle DVD ühe oma lemmikfilmiga "The butterfly effect" (Thanks, T.! :) ) ja kuna see oli mul nägemata, siis eilne öö möödus filminduse järelaitamistundide tähe all.

Evan Treborn (Ashton Kutcher) mäletab oma poisipõlvest ainult üksikuid hetki, kõik ülejäänu näib olevat kadunud otsekui musta auku täis kohutavaid sündmusi, mis on rikkunud tema ja ta sõprade elu. Lugedes nüüd tudengina üht lapsepõlves peetud päevikutest, leiab Evan end korraga minevikust. Järeldades, et see oli võimalik tänu päevikule, otsustab ta minna ajas tagasi, et muuta asjade käiku ning säästa oma sõpru ja oma armastatud Kayleigh't (Amy Smart). Kuid iga kord olevikku naastes leiab poiss, et igal tema minevikus tehtud teol on ettearvamatud ja katastroofiliselt jubedad tagajärjed.

Selline süžee on muidugi filmitegijatele nagu taevamanna. Kui mingid suhteliinid või tegevus peaks ühes keskkonnas juhtumisi kokku jooksma ning stsenaristid ei oska enam kuidagi lugu päästa nii, et see jaburduseks ei kisuks, siis siin oli alati olemas tänuväärt võimalus hetk enne fataalset segadust lasta peategelasel oma päevikud deus ex machina'na välja kraamida ning pisukese silmamoondusega kogu tegevustik uude keskkonda üle viia. Üks just ülalmainitud käitumismalli rakendanud jaburdus oli kunagi "Bedazzled" kus oli ju lühikesi koomilisi hetki aga liidetavate summa oli väiksem kõige pisema liidetava väärtusest.Vat see oli nüüd küll üks piinlik film...

Kui nüüd "Bedazzled'i" üleloomulikkusest tagasi veidi reaalsemale pinnale tulla, siis tegelikult pole ju ajas või paralleeluniversumite vahel rändamine kinoekraanil mingi uudis. "Back to the future" filmides kasutas Marty oleviku, mineviku ja tuleviku vahel pendeldamiseks ning nihu läinud asjade (tagasi)muutmiseks autokujulist ajamasinat, "Donnie Darko's" keerleb kogu film aja ning selles rändamise paradokside ümber ja neil teemadel on jahutud veel kümnetes (kui mitte sadades) filmides, alates minupärast kasvõi "Terminator'i" triloogiast kuni "12 monkeys'ini" välja. Ning ka kaoseteooriast pärit "liblikaefekti" on küll ja küll kasutatud, nii et teemavalikult ei ole nimetet film just Ameerikat avastanud. Ühe tavapärase Hollywoodi kärtsu ja mürtsu kohta oli siin aga näpuotsaga ka sisu ja lademes igasugu nutikaid vihjeid (lisaks "liblikaefektile" ka "wow!-efekte" :) - nt. ühe flashback'i ajal loeb Evan Ray Bradbury lühijuttu "A sound of thunder", lugu sellest kuidas kamp dinosaurusekütte rändab ajas miljoneid aastaid tagasi ning üks neist põhjustab seal kauges minevikus kogemata ühe liblika tapmisega ajaloos pöördumatud muutused), sestap tunnistan ausalt, et mulle täitsa meeldis. :)

Filmist on olemas kaks versiooni, theatrical ja director's cut, viimane on esimesest veidi pikem ning alternatiivse lõpustseeniga. Või noh, kui nüüd päris kõiki variante (Evan ja Kayleigh üksteisest möödumas, Evan ja Kayleigh juttu ajama hakates ning Evan emaüsas) arvestada, siis on sellel linateosel neid erinevaid lõppe isegi kolm. Meil turustatavatel, "DVD Liidri" poolt välja antud ketastel on esimene variant. Ja loomulikult, kuna film osutus keskmist sorti hitiks ning kogus endale paraja portsu fänne, siis vändati eelmisel aastal sellele ka "järg", "The butterfly effect 2", mis suurtele ekraanidele ei jõudnudki vaid suundus otsejoones videolevisse. Mis tavaliselt tähendab, et leebelt öeldes ei tasuks sellest just eriti palju oodata... :)

8/10

22 märts 2007

Tüütud kliendid

Uksesaaga raames käisime eile siis lõpuks vennasega linna pealt lukku ja käepidemeid otsimas. Ja ühes lukufirmas, kus peaks vist olema provintsi esinduslikuim valik, tabas mind esiteks üllatus, leides sealt leti tagant eest ühe tütarlapse, kellega ma ta eelmises töökohas olin üsna palju lõõpinud ning siis mõne aja pärast tabas mind veel ka lootusetus. Sest sellist lukku, nagu mul vaja, lihtsalt enam ei tehtavat. Või õigemini, teatud tingimustel on üht-teist võimalik erinevatest kataloogidest tellida ainult et tarneaeg on kuni neli-viis kuud ning nagu praktika olevat korduvalt näidanud, ka siis ei pruugigi lõpuks midagi kohale jõuda...

Ehk siis lugu oli tegelikult lihtne, tarvis oli kuus sentimeetrit paksule tahveluksele lukku, mille lukuauk oleks käepidemetest allpool (selline oli tegelikult isegi olemas ja lausa kodumaine toodang aga "Vasara" lukk ei ole nüüd küll kindlasti see, mida sellele uksele panna) ja millele oleks leidunud ka enam-vähem klassitsistlikud, messingist ukselingid. Naljakas lugu oli see, et üksikute detailidena olid sellised asjad isegi olemas aga kuna tegu oli erinevate firmade toodanguga, siis neist kokku ühte korralikult funktsioneerivat tervikut panna ei õnnestunudki.

Vahepeal laekus ka poe arvatav omanik, sümpaatne noorsand, kes aktsiooni juhtimise üle võttis aga lõpuks ei olnud me ikkagi oluliselt targemad. Või noh, targemad ehk küll aga algselt püstitatud ülesande lahendusest sama kaugel kui alguses. :) Nii et peale umbes tund aega kestnud jahumist ja katsetamist tegime linna peal ühe väikese kontroll-ringsõidu ning ostsime siis ikkagi ASSA luku, mille lukusüdamik on käepidemetest ülalpool ja ka käepidemed ei ole just eriti klassitsistlikud... Osa dekoratiivseid katteliiste pidime niigi tellima aga need peaks järgmise nädala alguses Soomest kohal olema.

Omaette lugu oli muidugi sellesama eeldatavast poeomanikust kutega, kes oma valge liibuva T-särgiga nägi ikka pagana hea välja ning lisaks ta aeg-ajalt muudkui kergitas selle alumist äärt ning näitas oma paljast kõhtu. Ainuüksi sellepärast oleks võinud seal veel tükk aega seista ning kutet kiusata. :) Ja kaelas oli tal veel jämedam hõbekett kui mul. Täiesti skandaalne! ROTFL

Ma kujutan ette, et pärast nad said seal tütarlapsega omavahel kommenteerida, et igavesti mõnus oleks ju poes tööd teha kui ainult neid pagana tüütuid kliente ei käiks. Aga kutt oli oma lõpuks juba enam mitte nii hästi varjatud sarkasmiga jube nunnu sellegipoolest :D

21 märts 2007

Üheteistkümnes nädal

Täiesti märkamatult möödunud aeg. Tagantjärele tunduvadki ainsad suuremad juhtumised olevat lõpuks selle välisukse tellimuse kinnitamine (kuna kolmandalt firmalt pakkumist ei tulnudki - keda see paari-kolmekümne tuhandene tellimus siin ikka huvitama peakski - siis sai kokkulepe tehtud kahest pakkujast paremuselt esimesega, kes osutus ka veidi odavamaks ning lubas ukse hiljemalt mai keskpaigaks ka valmis teha :) ) ja järjekordne arusaam, et Eesti Vabariigis raha puudumist nüüd küll märgata ei ole. Vähemalt osade inimeste näitel. Muidugi see, kuidas nimetatud raha pidevalt oskab minust end kuidagi mööda nihverdada, hakkab varsti juba paranormaalse nähtuse mõõtu välja andma...

20 märts 2007

Tõnu Õnnepalu kirjutab kohvikutest

Eesti ehk mitmekülgseim kokkamise ajakiri "Oma maitse" jätkab Tõnu Õnnepalu mõtiskluste avaldamist ja nagu ikka, on ta ka seekordses numbris pannud kirja täpselt minu mõtted. Tõsi, Tõnu teeb seda tunduvalt elegantsemalt ning kompaktsemalt kui ma sellega ise iialgi hakkama saaksin... Ta kirjutab niimoodi:

"Madame Zand, Le Monde'i kirjanduskriitik, oli 1991. aastal üks haruldane prantslane: ta oli käinud Tallinnas. Mme Zandi (see oli tal tegelikult pseudonüüm) abikaasa oli nimelt diplomaat ja nad olid elanud Moskvas. Ja nende eksootilisest reisist ühte peaaegu keelatud linna olid proua Zandile kõige elavamalt meelde jäänud Tallinna kohvikud. "Kõik need kübaratega daamid!" hüüatas Mme Zand nostalgiliselt. "Nagu sõjaeelsel Saksamaal!"

See leekpunaseks toonitud juustega ahelsuitsetajast daam ise ei olnud kindlasti nii vana, et mäletada sõjaeelset Saksamaad. Mina aga pole nii vana, et mäletada 1970ndate aastate Tallinna kohvikuid, kus see saksa hõng tema mälestustes veel nii elavana hõljus. Lapsena mind kohvikusse ei viidud või kui, siis ainult Pärli käsimüügileti ette, teel onu või tädi sünnipäevale, tordisappa. Sealt sai kätte ettetellitud tordi. Pärli omad olid kõige kuulsamad, eriti Trühvel. Alles hiljem tõukas Viru Sidrunitort selle troonilt. Tegelikult ma isegi mäletan ka neid kõrval kohvikusaalis istunud kübaratega daame. Kübarates polnud tollal küll veel midagi eksootilist, ema käis ka kübaraga, aga tolles õhkkonnas oli midagi veidrat küll. Kui ma ükskord omal käel kohvikusse läksin, kaheksakümnendate künnisel, siis oli see vana maailm muidugi juba pääsmatult allakäiguteele asunud. Aga midagi oli sellest siiski veel alles. Muide üldse, kas pole kummaline, et mitmed sellised vana korra, Eesti aja asjad läbi kõigi nõukogude aastate siiski edasi kestsid? Kas nõukogude võimule oli siis vaja kreemikooke söövaid hõberebasekraega daamikesi? Neid kujutati karikatuuridel kui vana, kodanliku korra igandeid. Ometi pidas riik kohvikuid edasi. Mis näitab, kui visad on siiski kultuurinähtused, ja toidukultuuri nähtused on kindlasti veel ühed kõige visamad. Maitset nii naljalt ei vaheta.

Nii et kõigest allakäigust ja kulumisest hoolimata püsisid need vana korra kantsid, Pärl, Tallinn, Moskva, Harju, vapralt mingil viisil edasi kuni tolle vana korra tagasitulekuni. Alles see andis neile surmahoobi. Kuhugi kadusid ka kübaratega daamid. Või kus on veel tõelised, võikreemiga tordid, moorapead, ekleerid? Märkamatult on needki asendunud mingite light jogurtivariantidega. Ei tea, kuidas üks tolleaegne kreemikook praegu üldse maitseks?

Või kuidas tunduks Moskva kohviku lunaatiline õhkkond, kui sinna saaks praegu sisse astuda? Juba trepil võttis sind vastu soe segu mitte kõige parema kohvi ja odava brändi (mida nimetati konjakiks) lõhnast. Ja keelpillikvarteti helid. Kvartett mängis seal vist peaaegu igal õhtul ja selle helide saatel ning kerges likööriuimas peksis vana kaardivägi keelt. Teises saalis võis seevastu näha punkareid. Kohvikudemokraatia...

Võib-olla pole seda pärisdemokraatia tingimustes enam vaja, aga tõsi on see, et neid saksa tüüpi kohvikuid Tallinnas enam pole. Kohviku teeb tegelikult publik ja vahest Berliinis või Viinis, kus traditsioone armastava publiku ostujõud on kõik need aastad püsinud stabiilne, võib mõnes vanas, natuke kulunud näoga kohas aimu saada, mis see vana Tallinna või Tartu või Riia kohvik veel päriselt olla võis, enne sõda... Kuid eks seal Berliinis-Viiniski kipu need suurte peegelsaalide ja eriti suurte kreemikookidega lokaalid muutuma. Kohvikukultuuris nagu mujalgi on tooniandev internatsionaalsem joon.

Aga siiski, vähemalt selles kuulume me endiselt saksa kultuuriruumi, et kohvik ja koogid kõlavad meie jaoks vältimatult kokku. Prantsuse café's näiteks pole kookidel mingit erilist kohta, Pariisi daamid käivad maiustamas ja mhm ... uudiseid vahetamas hoopis teesalongides."

19 märts 2007

Karioti Juudas ja Tacituse Anaalid

Vat täna on see päev kui mul on kahju, et mul telekapilti näitavat tehnikaimet pole. Esiteks tahan ma millalgi ju venelaste "Meistri ja Margarita" kindlasti üle vaadata (mitte et ma sest eriti palju loodaksin, algteos on selleks lihtsalt liiga keeruline) ja teiseks lugesin ma Oopi blogist sellest "keniaalsest" tõlkest, millega meie telekanalid taaskord on hakkama saanud. Puhas fantastika!

18 märts 2007

Hiina köök Öseli moodi

reklaam Mõne päeva eest sai siis välja lubatud, et ma kirjutan paar sõna meie väikesest kulinaarsest vahepalast poolel teel Selverisse. Nimelt asub juba mõnda aega nn. Elektrumi majas söögikoht, mis kannab uhket nime Hiina kiirtoit - Cafe China in & out. Ma kuulsin sellest esimest korda mõne nädala eest seoses kõmuga nende laienemisplaanidest ja see tekitas pisukese huvi. Et mis ja kuidas. Aga kuna ma laisa inimesena sinna kanti tavaliselt ei satu, siis sai seekord oma kaubanduslikult marsruudilt pisike kõrvalepõige tehtud ning söögikoht üle vaadatud. Hmm...

Kaupluste ja kontoritega täidetud maja fuajees on trepi kõrvale ehitatud pisike kuudike, mis olevat juba hoone projekteerimise käigus kohvikuks mõeldud. Seal istub leti taga tütarlaps ning sealsamas fuajees on ka mõned lauad ja toolid. Menüü mahub ära visiitkaardi suurusele paberile ning on näha lisatud fotolt. Tõsi, kümnekonna reaga "joogikaart" (mitut sorti mullidega jooke, kohvi jne) oli veel eraldi. Väga minimalistlik valik ning hinnadki tundusid üllatavalt mõistlikud. (See, miks Eestis on siiani olnud pea igasugu "hiina kähkukad" üle mõistuse kallid kui mujal maailmas on nad tavaliselt odavaimad võimalused korralikku sööki saada, on juba hoopis teine teema).

menüü Kena, võtsin siis kaks kanafileed köögiviljadega. Kastme koha pealt uurisin tütarlapselt, et kas nende kõige tulisem kaste on kõige krehvtisem aasia või euroopa mallide järgi? Kuna ma ei suutnud end sel moel arusaadavaks teha, siis lõpuks küsisin lihtsalt, et kui piprane siis see nende tšilli-küüslaugu kaste täpselt on? Pidavat olema selline, et nagu natuke suhu võtad, siis (tütarlaps näitas üsna loomutruult ette) lähevad silmad pungi ja suust lendab tulejutt välja. Mnjah, äkki tõesti. Võtsin siis igaks juhuks ühe kana tšillikastmega ja teise kraad lahjema magushapu kastmega. Joogid sain kohe kätte ning nii me siis võtsime toitu oodates sisse koha suure akvaariumi kõrval asuvas lauas ning hakkasime klaasitaguseid kalu kiusama.

Et ma olin seljaga leti poole, siis ma ei näinud, mis seal toimub aga mõne aja pärast kostus mikroahju "tsinn". Läks veel mõni minut ja uuesti ning niimoodi neli-viis korda. Ja siis kostuski sealt selge "Palun!".

Leti peal ootas mind kaks läbipaistvast plastmassist karpi (samasugused kui need, millesse poes salateid pakitakse) ning pabersalvrättidesse keeratud plastmasskahvlid. Hiina söögikohas! Kuna ma nägin leti taga ka topsi söögipulkadega, siis ma tagastasin naeratusega kahvlid ning võtsin topsist pulgad. Mille peale tütarlaps veidi ehmunult mõmises midagi stiilis "Aga kas te siis saate nendega süüa?" ja mina õelutsesin ikka veel naeratades vastu, et no kui me sulgemiseni jäänud kolme tunniga oma portsudega päris ühele poole ei jõua, ehk ta on siis nii lahke ja saab veidike meie järel oodata...

Selles oli neiul muidugi õigus, et see ollus, mis plasttopsides oli, ei olnud kõige pulgasõbralikum. See oli selleks lihtsalt liiga pudiks hakitud ja liiga vedel, tõtt-öelda on isegi mõned hiina supid paksemad. Kõik see kokku oli leebelt öeldes kummaline. Aga noh, nokkisime siis suuremad tükid selle leeme seest pulkadega välja ning ülejäänu jõime lihtsalt üle topsiserva ära ja oligi kõik.

Kuidas siis valmistada hiina kiirtoitu selle söögikoha moodi? Lihtne! Lähete poodi, ostate paki külmutatud köögivilja (porgand, hernes, paprika, mais - soovitatavalt hästi peeneks hakitud), ajate selle koos paari liharibaga mikroahjus kuumaks, segate sortsu kastmega ning valmis ta ongi!

Hämmastav on see, et isegi ei vaevutud kasutama nn. hiina woki-segu (mainimisväärset hinnavahet neil ju pole) millel oma bambusevõrsete, shiitake-seente ja muu sellisega oleks vähemalt mingigi orientaalne nüanss juures olnud. Ja ka vürtsikusega olid lood kesised. Ka see suust väljuvat tulejuga lubanud kaste oli selline, mis mõne Euroopa suurlinna hiinakas annaks menüüs "kolmest piprast" vaevalt ühe mõõdu välja, Tais aga sunniks kokalt küsima, et miks ta vürtsid toidu sisse unustas panna...

Kaasa pärast kommenteeris, et tema mõtles alguses, et seal kuskil taga on veel mingi ruum, kus on köök ja kus siis toit valmis tehakse, seda, et kõik toimub sealsamas kuudis marsruudil külmutuskapp-mikrolaineahi, poleks ta küll osanud arvata.

Ehk peaks märkima veel ka seda, et selle umbes 30-40 minuti jooksul mis me seal ringi vaatasime, sööki ootasime ning sõime, olime me küll ainsad külalised. Aga kui laienemisplaane peetakse, ju siis läheb äri hästi :D

Veel üks hämmastav asi kogu loo juures on see, et kohalik kobruleht võttis paar päeva peale meie kogemust kätte ning täitis oma esikülje intervjuuga nimetet asutuse omanikuga. Ja selleks on pesueht hindu, kes siin juba aastaid elanud ning kelle jaoks see ei ole esimene kord söögikohtadega seotud olla. Mis muudab kogu selle ettevõtmise veel mitu kraadi kummalisemaks. Sealsamas artiklis on ka pikk kiidulaul selle kohta kui tore on ikka see, et keegi pakub ka teistmoodi kiirtoitu ning et see on suurepärane asendus igasugu ebatervislikele hamburgeritele ja nii edasi. Alternatiivid on toredad asjad tõesti aga paraku see ei ole hiina toit. No lihtsalt ei ole. Ma ei oskagi sellele nime anda aga natuke vürtsikamat köögiviljahautist meenutav mass nüüd hiina roa mõõtu küll kuidagi välja ei anna.

Kõige negatiivsem on minu meelest aga see, et kui mõni inimene teebki oma esimese tutvuse "hiina köögiga" just selliste kohtade kaudu ja kujundab selle põhjal edaspidiseks eluks oma arvamuse idamaade fantastilisest kulinaariast, siis on sellest tõsiselt kahju. Muidu oli see kogemus täpselt selline nagu mu kaasa ütles: "Pesuehtne anekdoot!"

17 märts 2007

Underworld (Teispoolsus)

DVD ümbrisedInimsoo pilkude eest varjatult kestab juba sajandeid halastamatu sõda pimeduseriigi valitsejate, vampiiride ja libahuntide vahel. Kartmatust vampiirist sõdalane Selene (Kate Beckinsale) peab kättemaksujanust innustatuna jahti libahuntidele kui ta tee ristub ootamatult surelik Michael Corvin'iga (Scott Speedman), keda mingil arusaamatul põhjusel vajavad libahundid. Samal ajal tekib Selene's kahtlus, et nende juht Kraven (Shane Brolly) plaanib midagi, mis seab kogu vampiiride klanni edasise saatuse küsimärgi alla...

Beckinsale'st ma ei oska midagi arvata. Leidsin praegu endalegi üllatuseks, et ma olen näinud kümmetkonda tema osalusel tehtud filmi aga sellest hoolimata ei suuda teda ühestki neist meenutada... Nii et kui mitte muud, siis on "Underworld" vähemalt sellise näitlejanna olemasolu mulle teadvustanud :)

Michael'i osatäitja Scott Speedman'iga on teine lugu. Koos James Marsden'iga mängisid nad poolteist tundi kassi ja hiirt "The 24th day's" (2004) ning see Tony Piccirillo näidendil põhinev thriller juba nii lihtsalt ei unune.

Michaeli kolleegina teeb ühe pisikese sutsaka siin filmis ka Michael Scofield, mõni aasta pärast "Underworld'i" valmimist põnevusseebi "Prison break" peategelasena ilmatuntuks saanud kute.

Iseenesest on "Underworld" sellise mõnusa gootikaga vürtsitatud üsna tobe kõmmutamisfilm. Kui igatsugu komöödiad (a la "Addams family") välja jätta, siis gootika poole pealt julgeks ma vist endiselt parimaks linateoseks pidada Brandon Lee jaoks saatuslikuks saanud "The crow'd" (milleni "Teispoolsus" ei küüni) ja püsside täristamine on juba ammu mu jaoks pigem miinus kui pluss. Samas, kui see film on nägemata ning poes ketas ette jääb, siis miks mitte see veerandsaja krooni eest (niipalju maksin vähemalt mina selle eest) endale soetada ja paar tunnikest ekraanilt ajuvaba tegevust jälgida? Tõelised fännid võivad endale muidugi ka kahest kettast koosneva extended cut'i soetada, kus lisaks boonusmaterjalile on põhifilmgi tavaversioonist üksjagu erinev, sisaldades kokku pea pool tundi kaadreid, mis algversioonist välja jäid. Ning muidugi on sellele kõigele ka "Underworld: Evolution" (2006) nime kandev järg tehtud.

Viiepallisüsteemis kolm pisukese miinusega.

"Underworld" (2003)
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0320691/

16 märts 2007

Alanud suvitushooaeg

Tänasest hirmsast kiirest tingitud näljahoos hüppasin sisse meie tavapärasesse kohvikusse. Kus ma küll pole tegelikult viimase poole või nii aasta jooksul just eriti sagedane külaline olnud kuna mõlemad sõbrantsid on sealt leti tagant edasi liikunud. Kes mujale tööle, kes dekreeti... :) Aga vahel saab siiski ka sealt endiselt mõni saiake-kook-pirukas ostetud. Nagu tänagi. Ning mulle sai selgeks kaks asja. Et suvituslinnas elamine muutub iga aastaga üha kulukamaks ning et suvitushooaeg on seoses lume sulamisega ilmselgelt alanud. Nagu igal aastal, on ka tänavu suve alates toodangu hinnad teinud pisukese tõusu, seekord siis kerkisid nad aktsiaseltsis Eesti Vabariik nii tavalise, umbes 70-protsendi võrra. Isegi mu kaasa hiljutine avastus ning lemmikuks muutunud kook (mida ta paari nädala eest sealt muide tagajärjetult otsimas käis) on üleöö muutunud 60% kallimaks. Eesti majandusel läheb tõesti üha paremini ning niimoodi jätkates oleme me mõne aasta pärast oma hinnad suutnud kõrgemaks ajada isegi Montmartre'i boulangerie'dest ja patisserie'dest...

Ma siin mõtlesin, et kui keegi oleks 1992. aasta kevadel näiteks mu vanaemale rääkinud, et terve ta elu säästude eest (neid oli veidi üle 5000 rubla) saab viieteistkümne aasta pärast osta kilekotitäie saiakesi, ta oleks sellele inimesele hullumajast sanitarid järele kutsunud. Täna on see reaalsus.

Naljakas elu.

14 märts 2007

Граф Монтенегро (Krahv Montenegro)

Krahv Montenegro DVD Dekabristide ülestõusu ajal surmavalt haavatud Peterburi kindralkuberner Mihhail Miloradovitš avaldab oma kallimale, näitlejanna Jekaterina Telešovale, saladuse Montenegro mägedesse peidetud varandusest. Pea kakssada aastat hiljem püüab naise järeltulija, Andrei Telešov, talle pärandatud aardekaarti lahti šifreerida. Edutult, sest paraku on tema käes ajahambast puretud, üsna kehva kvaliteediga koopia ja sellestki jääb ta üsna pea ilma. Originaalkaart osutub olema Miloradovitši järeltulija Mihhaili käes. Mehed kohtuvad ning leiavad end üsna pea teel Montenegrosse (või Tšernogorjesse, kuidas keegi harjunud on) ning seal algavale pöörasele seiklustejadale. Aga päris kiiresti saab aardeotsijaile ka selgeks, et neile on lisandunud ebasoovitavaid kuid sedavõrd järjekindlamaid kompanjone...

Film on muidugi suures osas saast. Ainus põhjus, miks ma ta ostsin, oli Aleksei Tšadov'i osalemine. Vendi Tšadoveid oleks alati ka lihtsalt ilus vaadata aga boonusena on nad veel täiesti korralikud näitlejad. Kuigi tõele au andes ma pean tunnistama, et seni nendega nähtud viiest filmist on siinne kõige nirum. Ma ei teagi, millisesse lahtrisse selle panema peaks? Kohati farsiks kiskuv seiklusfilm? Mu meelest üritas lavastaja Marina Migunova järgida omaaegsete vene hittfilmide (nt. kasvõi Leonid Gaidai looming) skeemi aga lõpptulemus jääb nüüd juba rohkem kui 40 aastat tagasi valminud Gaidai superhittidest (või olgu ka näiteks sellisest klassikalisest filmist nagu "Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal") väga kaugele. Moodsamas ajas kinni olevad venelased on seda vaimustunult tituleerinud ka vene vastuseks Indiana Jones'i filmidele aga ka siin ei ole ausalt öelda midagi võrrelda. Nelzja huia s paltsem sravnivat...

Baltikumi turu tarbeks tootis DVD seesama VideoLeader, kelle kohta ma hiljuti väga halvasti arvasin (seoses nende käkiga "The covenant'ist") ning tegelikult on ka selle kettaga samalaadne jama. Kuna osades stseenides räägitakse serbia keeles (või mis iganes keel see ka ei oleks), siis loeb sellele jutule kohati venekeelset teksti peale keegi monotoonse robothääle kursused cum laude lõpetanud tütarlaps. Mis on pornograafia ja sealjuures veel väga halb pornograafia. Miks ei oleks võinud seda situatsiooni subtiitritega lahendada? Nojah, igatahes on plaat täiesti saadaval ka meie videolevis ning kuigi kettakarbile on peale trükitud hind 24.90, tuleb näiteks Novaluxis selle eest hoopis 44.90 välja käia. Samas, kinopilet maksaks ikkagi rohkem :)

IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0887742/
Hinne (viiepallisüsteemis): 2

13 märts 2007

Kümnes nädal

Esmaspäeval võtsime siis kaasaga kätte ja tegime teoks juba mitu aega plaanis olnud käigu ning külastasime paljureklaamitud Grand Rose SPA vee- ja saunakeskust. Meie üksmeelne hinnang on pigem negatiivne (kuigi ei saa eitada mitme laheda "atraktsiooni" olemasolu) ja kui ma ükskord end kätte saan võetud, siis kirjutan neist põhjustest veidi pikemalt.

Sain juba teisest firmast kätte pakkumise uue paraadukse orienteeruva hinna kohta, kolmandast on veel tulemata. Igatahes on õhus oht, et mitu aastat kestnud uksesaaga hakkab vist varsti isegi tulemuslikult lõpule jõudma. Muidugi on nende aastatega selle pagana ukse hind vähemalt kaks (kui mitte kolm) korda tõusnud. Hetkel siis kisub koos lukkude-linkide-ettepanemistega vägisi sinna 30 tuhande kanti.

Ostsin mõned raamatud, mida mul vaja on ja siis veel mõned, mida mul nagu niiväga hetkel tarvis polegi. See kuramuse Korobotška mentaliteet on ikka nii tugev, sest äkki kunagi ikkagi võib-olla läheb vaja. Ma peaks need raamatud veel nüüd mingi riidenutsaka sisse keerama ning paar rulli number 40 niiti sinna ümber veel võruma...

Soe ja päikseline ilm sulatas selle nädalaga lume ja jää peaaegu ära ning esimesed lumikellukesed otsustasid kah end mullast välja ajada. Naaberaias nägime isegi juba krookuseid kerkimas :) Kui nüüd veel selle märja ja sopase maa kuivaks kah saaks, siis oleks päris tore juba.

Laupäeval tegime väikese shoppamise-tiiru, visiteerides kaubamaja (kuhu me jõudsime seitse minutit enne sulgemist ning kus närviline "Kolme tomati" turvamees meil järel käis ja kolm korda ütles, et nad hakkavad kohe kinni panema...) ning laadapäevadesse (või millessegi sellisesse) mattunud Selverit ja kogu lugu lõppes mõrvaga kaasa rahakotis ning nentimisega, et nii odavalt saadud asju ei saa ju ometi ostmata jätta. Mis siis, et enamus neist ostudest ei olnud üldse hädavajalikud. Esimese näitena kasvõi "Superman returns'i" 99-kroonine DVD...

Muidugi väärib omaette märkimist ka väike kulinaarne vahepala poolel teel Selverisse. Nimelt asub juba mõnda aega nn. Elektrumi majas söögikoht, mis kannab uhket nime Hiina kiirtoit - Cafe China in & out ja sellest peaks samuti lähiajal üks eraldi eraldi nupuke tulema. Olgu siis siinkohal öeldud, et see koht on, tsiteerides mu kaasat: "täielik anekdoot!"

Pühapäevaks olid suured plaanid, mis kandsid ühisnimetajat "väike töötegemine". Aga et ilm oli ilus, siis läksime kolistasime natuke mere ääres ringi (hoolimata päikesest oli seal natuke liiga tuuline ning kaugelt liiga märg) ja tagasi kodu poole jalutades sattusime ühe restorani ukse ees täiesti juhuslikult kokku selle omanikega ning loomulikult viis see selleni, et järgmised kolm tundi millegagi istusime me alati võrratus La Perla's, sõime (mina lasanjet, kaasa Toskaana sibulasuppi) ning rääkisime maast ja ilmast. Pluss olime veel ka katsejänesteks kui peremees testis meie peal oma uusi ideid menüü uuendamiseks. Seekord siis erinevate ravioolide näol.

Ja siis oligi juba õhtu ning meie olime end oma plaanitud töötegemisest osavalt ära nihverdanud. :)

Hansapankur

Ma olen juba mitu aastat igasugu telefoniharjuskitega tavaliselt üsna järsk olnud ning ei lase neil enamasti oma sisseharjutatud juttu isegi lõpuni vuristada kui segan vahele, et tänan väga helistamast aga ei, ma ei soovi neile raha anda ning paluks rohkem mind selliste küsimustega mitte tülitada.

Üks sellise käitumise põhjuseid on ka kurb asjaolu, et telefonimüüjaks lähevad ka inimesed, kes pudistavad oma kõnes veel rohkem (kuigi see tundub üsna võimatu olevat) kui värskelt kodumaisest MTV-st kinga saanud Kadri Bussov ja no miks ma peaks oma telefonist mingit olematu diktsiooniga mulinat kuulama?

Nojah, tänane telefonikõne Hansapangast oli erinev. Esiteks suutis helistaja mu tähelepanu köita oma meeldiva mehehäälega (oops!), siis kumas ta kõnest läbi siiras huvi minu ettepanekutest panga töö parandamiseks ning lõpuks palus ta luba tutvustada veidi nende uusimaid tooteid, mis kahtlemata ainult minu kasuks on loodud.

Asjaolu, et tegelikult ei kuulnud ma ta käest midagi sellist, mida ma juba ammu poleks teadnud, polegi nii oluline. Kõne iseenesest oli meeldivalt teostatud ning kuigi mina olen nende jaoks selline tüütu ja kasutu pujään, keda ei suuda uusimaid laenutooteid proovima meelitada isegi nunnu kutt, siis ma olen üsna kindel, et õhtuks oli ta mitmele kliendile oma tööandja röövelliku intressiga laenu pähe määrinud :)

Igatahes on selge, et Hansapangas on veidi raha investeeritud oma telefoniga töötajate oskustesse ning võimalik isegi, et, omades põhimõtteliselt infot ka mu tarbimisharjumuste kohta (krediitkaardiga makstud ajakirjade tellimused, raamatute ost gay-raamatupoodidest jne), on nad spetsiaalselt valinud minuga suhtlema noormehed. Igal juhul fakt on see, et viimase paari-kolme aasta jooksul mulle helistanud kümnetest ja kümnetest harjuskitest on vaid kahel korral olnud helistajaks meessoost isik ning mõlemal korral on tegu olnud pakkumiskõnedega pangast.

Omaette kurb lugu on muidugi see, kui aktiivselt ja agressiivselt pangad puhuvad jätkuvalt õhku sisse sellele niigi suurele laenumullile, mis ühel hetkel pauguga lõhkedes arvatavasti meid kõiki vabalangusesse kisub.

09 märts 2007

Observatsioon koerasitast ja saapast

Rühin mina kevadises linnas oma sihtpunkti poole ning ühel pisemal tänaval jääb silma üks moekat (ja arvatavasti üsna kallist) garderoobi omav prominentne proua, kes nühib oma saapa tikk-kontsa vastu kõnnitee serva. Nühib siitpoolt ja nühib sealtpoolt kuni käib prõks ja proua on oma vasakust jalavarjust saanud kaheosalise konstruktori "Konts ja saabas". Näost üsna tumeroosaks värvunud leedi üritab oma uues konditsioonis teha isegi paar liipavat sammu aga et ta saabastel on (või osaliselt olid) ikka päris kõrged kontsad, siis ei tule tal see erinevatel tasanditel käimine kuigi hästi välja. Õnneks on tänapäeva moodsad ajad andnud meile sellise leiutise nagu taskutelefoni ning sellesse ta siis lõpuks karjubki, et talle otsekohe järgi tuldaks. Sest linn on lume alt välja sulanud koerasitta täis ning ühe sellise sisse ta veidi aja eest astuski ning siis juhtus nagu ülalpool räägitud.

Selline sõltumatu ja hinnangult neutraalne olukirjeldus siis.

08 märts 2007

Kaks homoteemalist kirjanduslikku üritust

See jutt siin on nüüd tegelikult häbematu reklaam. Või kui kasutada sõnu martinhelmede repertuaarist, siis kohutav ja ühiskonda laastav homopropaganda. Nojah, misiganes...

Igatahes, enam-vähem paralleelselt on toimumas kaks kirjanduslikku üritust, esimest nimetab organiseerija Ivar Sild "Praidi vahekirjandusõhtuks" (teatavasti on ju juba kolmel aastal toimunud augustikuisel Pride'i nädalal alati üheks ettevõtmiseks olnud ka kirjandusõhtu) ning niipalju kui mina aru sain, on sinna oodatud eelkõige homoseksuaalsed autorid aga võimalik, et see ring on laiem. Näiteks homoteemalised luuletused, romaanid vms. Mulle teadaolevalt peaks nimetatud üritus toimuma aprillis või mais. Avalikust internetist ma ei suutnud praegu sellekohast täpsemat infot leida nii et huvi korral tasub täpsustusteks Ivariga kindlasti kontakteeruda.

Teine ettevõtmine, mis täna välja kuulutati, kestab tänasest alates vaid nädal aega ning tegemist on kirjandusliku üritusega "GayTale 2007". Alljärgnevalt ka ülalpool lingitud tekst Titanicboy kodulehelt:

Kirjanduslik üritus "GayTale 2007"

Vahemikus 08 - 15 märts toimub esimest korda grupi Jututoa vabatahtlike poolt organiseeritud kirjanduslik loomeüritus "GayTale 2007", mille eesmärgiks on koguda ja avaldada vabatahtlike poolt kirjutatud gei-teemalist omaloomingut.

Üritusest osavõtu tingimused:

  • Lugu peab olema omalooming ning varem avalikes allikates mitte ilmunud.

  • Pole mingit piirangut loo või jutu sisule, peale selle, et see peab seostuma gei-temaatikaga.

  • Lugu tähendab rohkemat kui kaks lauset...

  • Lugu tuleb levinud vormingus (eml, txt, doc jne) saata hiljemalt 15. märtsiks aadressile gaytale@titanicboy.pri.ee või support@titanicboy.pri.ee
    Kõik saadetud lood avaldatakse saidil peale ürituse lõppu koos kommentaarivõimalustega, kui autor ei soovi teisiti.
    Toimetus jätab endale õiguse lugusid minimaalselt toimetada, a la karjuvaid kirjavigu parandada.

    Tule osalema!

    Niisiis, mu daamid ja härrad, loodetavasti saab mõlemast üritusest osavõtmine olema rahvarohke ja edukas!

    07 märts 2007

    Mehhiko südametemurdja kapist väljatulek

    Christian Chavez Mehhiko noorteseebist "Rebelde" tuule tiibadesse saanud ning oma bändi RBD'ga maailmakuulsust kogunud (tänaseks on nad müünud umbes 10 miljonit albumit ning saavutanud suure populaarsuse ka väljaspool hispaaniakeelset maailma) noor mehhiklane Christian Chávez tegi paari päeva eest ametliku avalduse ning tuli avalikkuse jaoks kapist välja.

    Meedias ilmusid märtsi alguses fotod Christianist abielutseremoonial, kus ta kirjutas alla paberitele ning vahetas mehega sõrmuseid. Pildid on pärit 2005. aasta suvest, samast ajast kui kogu Kanadas jõustusid seadused, mis võimaldavad samasooliste abielusid.

    Bändi koduleht: http://www.grupo-rbd.com/

    06 märts 2007

    Üheksas nädal

    Eelmisel nädalal alanud sõltuvus "Torchwood'ist" jätkus. Kuidagi juhtus aga niimoodi, et ma olen ikka veel oma vaatamisjärjega enam-vähem poole peal, vaid kaks seeriat jõudsin selle nädala sees ära vaadata. Ja kõige naljakam on see, et midagi muud pole samuti masinasse pannud, vaatamata filmide virn hakkab varsti juba ümber kukkuma :)

    Mis ei seganud mul veel paari uut ketast soetamast. Avastasin, et ajalehekioskites müüakse mingeid veidraid pakke, mis koosnevad DVD-st ja mõneleheküljelisest reklaamtrükisest, hinnaga 39.90 krooni. Ostsin vennapojale ühe multika ning endale "The Covenant'i" (või "The Covenan+'i) ning vihastasin end triibuliseks. Seni suht mõistliku firmana tundunud Läti või Leedu firma Videoleader on hakkama saanud täieliku käkiga. Selle, et ketast masinasse pannes hakkavad jooksma hiidpikad umbkeelsed reklaamid, mida ei saa ka katkestada, võiks odavat hinda arvestades veel andeks anda, kuid asjaolu, et ainsad heliribad on plaadil vene ja leedu keeles, on andestamatu. Ning infot selle kohta ei näe muidugi enne kui oled plaadi ära ostnud ning uhkest kilepakendist välja võtnud. See, et seal ka eestikeelsed subtiitrid on, ei päästa asja. Ma olen omal ajal piisavalt neid vene ninahäälega pealeloetud filme vaadanud ja praegu tahan ma igatahes originaalheli!

    Teine ketas, mille ma soetasin Novaluxist, oli sellesama firma toodetud DVD "Graf Montenegro". Ehk siis on see "Russkoje" kõrval juba teine ketas, mille ma ostan hetketuju ajel vaid seetõttu, et seal mängib üks Tšadov'i vennakstest, seekord siis Aleksei. Sellised nende osalusel valminud filmid nagu "Nochnoi dozor", "Dnevnoi dozor" ning "9-ja rota istuvad mu riiulis niikuinii.

    Reedel laekus kaasa ning laupäeval sai ta kõigile, ka mulle endale üllatuseks mind niikaugele, et me läksime teatrisse. Venekeelset tükki vaatama. Ja vähe sellest, meelitasime Emanda kah veel kaasa! Kiviõlist pärit amatööride trupp mängis lugu Don Juani elu viimasest päevast ning ilmselgelt olid näitlejad kaks ja pool tundi kestva näitemängu tegemise juures ihu ja hingega. Kokkuvõttes tubli üle keskmise sooritus.

    Teatrist suundusime klaasikesele veinile, selleks sai lõpuks pudel vana head vinho verde't koos vaagnatäie antipasti'ga ning kuna ma nõudsin Lokalveränderung'i, siis maabusime pärast veel ühte kohvikusse, mille menüüst me reserveerisime endale ühe iiri kohvi, ühe macchiato ja ühe cappuccino. Pluss kolm kokteili: Cosmo ning kaks Margaritat. Tavaline ja maasika-margariita. Väga moekas, ma ütleks.

    Ja lõpuks ometi sai üheksanda nädalaga see valimistrall selleks korraks läbi. Aga pole hullu, kohe-kohe hakatakse ettevalmistusi tegema kohalike omavalitsuste valimisteks, on ju 2009. aasta oktoober juba kiviga visata.

    Kohustuslik valimisteema

    Et valimised. Ma ütlesin juba kuskil eelmisel sügisel, et need kümned ja kümned miljonid võiks kulutamata jätta ning vana Toompea seltskonnaga rahulikult edasi minna. Sest valimised ei muuda mitte midagi peale mõne üksiku ebaolulise rotatsiooni pumba juures istuvate isikute seas. No jääbki mõni vana kala Riigikogust välja, mis siis sellest? Sõbrad, ustavad ja sõltuvad leiavad neilegi head mõnusad soojad kohad, kus mittemillegitegemise eest igakuiselt kümneid kui mitte sadu tuhandeid kroone oma pangaarvele saab lasta kanda. Pealegi ei kaasne sellega tavaliselt ka avalikkuse vaateväljas tolgendamist nagu riigikogulaste puhul see paratamatult on.

    Ah et siiski mingid muutused toimusid ju? Et nüüd on Rohelised saalis ja puha? Mis kuradi rohelised? See on kõige ehtsam äriprojekt, mida vedama on rakendatud muuseas ka mõned idealistlikud keskkonnakaitsjad. Ja kõik.

    Suures osas sektandid, kes nimetavad end kõlavalt Kristlikeks Demokraatideks panid seekord reklaami alla korraliku raha magama (huvitav, palju sellest USA Piiblivööndist tuli? ja palju sellest pärines mutikeste poolt kirikute ja kristlike sektide korjanduskarpidesse pandud rahadest?) seltskond ei saavutanud suurt midagi, ainsana kogus oma 661 häälega märkimisväärse tulemuse sümpaatne luteri kiriku esindaja Anti Toplaan.

    Nõndanimetatud rahvuslaste (Eesti Iseseisvuspartei) põrumine oli samuti ette ennustatav, Leito sõnavõtud ainult süvendasid seda tendentsi. Viimasel ajal suhteliselt telekakauge inimesena ma ei tea, kas Juur&Oja on võtnud teda ka kommenteerida aga minu tutvusringkonnas olid vahepeal küll tsitaadid Leitolt ühed huumori allikatest.

    Vasakpartei. Mnjah. Sirje Kingsepa juhtimisel vähemalt minu jaoks nende varasemast, Toomsalu-perioodi klouni-staatusest juba väljuma hakanud seltskond oli kaotanud suure osa oma varasematestki toetajatest. Samas, kui poleks Sirjet oma blogide ja pidevate sõnavõttudega meedias, siis ei teaks neist üldse keegi midagi. Selles valguses oli Sirje kogutud 74 häält mulle väike üllatus, miskipärast ma arvasin, et ta saab neid ikka mõnisada. Ja ta teade parteijuhi kohast loobumisest kohe peale kehva valimistulemuse selgumist oli äärmiselt sümpaatne. Vastutustunde eest twelve points! Võimalik, et selline vastutustunne on midagi, mida saabki omada vaid hobipoliitik.

    Villu Reiljani samalaadne avaldus ei ole samast kaalukategooriast kuna ta on oma sahkerdamistega niikuinii juba pikemat aega üks visisev poliitiline laip. Ka oma koduerakonna jaoks. Aga pole hullu, valijate mälu jagub teatavasti ju täpselt kaheks sekundiks ning küll Villuke varsti heleda tähena tagasi orbiidil on. Sest tuleb tunnistada, viimastel aastatel ühe poliitiku suust pärit mõjuvaima fraasi copyright kuulub kahtlemata Reiljanile. Jah, ma räägin ikka veel sellest geniaalsest konstateeringust "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud" ja sellisel ajupotentsiaalil ei saa ju ometi lasta kuskil kolkas (loe: Riigikogu pingiserval) kopitada!

    Ardi Ravalepik (ehk siis esimene avalikult homoseksuaalne kandidaat Riigikokku) kogus 67 häält, tulles sellega oma ringkonnas vähemalt minu jaoks üllatuslikule viiendale kohale, jäädes "suurtest nimedest" (Eiki Nestor, Maimu Berg, Hardi Volmer ja Jaak Juske) kohe järgmiseks. Ta häältesaak oli umbes kaks korda suurem kui näiteks rahva poolt armastatud Heidy Tammel ning tuntud Juskede dünastiast pärit Jaagust (kes esiteks on viimasel ajal pidevalt meedias figureerinud ning kellel olid valimiskampaaniaks kasutada ka reaalsed rahad) jäi 57 hääle kaugusele. Oma ringkonnas peale valimisi saavutatud positsiooni arvestades sai Ardi sisuliselt hakkama sügisel paika pandud maksimumprogrammi täitmisega (OK, hästi utoopilistes versioonides nägi see küll ette ka Juske juuniorist paremat tulemust) ja igatahes mina olin küll positiivselt üllatunud. Ning järgmiste valimisteni ei olegi enam nii palju aega ;)

    Omaette teema on veel see, et jube naljakas on lugeda neid kilkajaid, kes seletavad, et Edgar Savisaarele tehti ükskord ometi ära. Tegelikkuses sai Keskerakond oma kõigi aegade suurima esindatuse Riigikogus (1992.a. 15 kohta, 1995.a. 16 kohta, 1999.a. 28 kohta, 2003.a. 28 kohta ja 2007.a. 29 kohta), Savisaar ise kogus oma valijatelt kõigi aegade suurima häälte hulga (vastavalt siis numbrid: 4678, 13699, 14320, 12960 ja 18003) ning siinkohal rääkida KE-le "ärategemisest" on leebelt öeldes huvitav. Ning ka Edgari lemmikkokk, meekana spetsialist Evelyn Sepp ei pea enam niipalju häbenema kui eelmine kord, mil ta lunastas oma riigikogulase koha vähem kui kolmesaja häälega (olles tookord vähima häälte arvuga Toompeale saanu), seekord oli tal hääli juba tervelt 565.

    Ahjaa, see ka muidugi veel, et ma jään nüüd pikisilmi Imre Sooäärelt ootama ta "saadikuvande" täitmist. Jättes mõnevõrra keerulisema sillatemaatika hetkeks siiski kõrvale, ootaks ta photoshopitud klantspiltidel kokku lubatud piimajõgedest ja pudrumägedest vähemalt ühte. Et lisaks Pädaste mõisa viivatele teedele saaksid järgmise nelja aastaga tolmuvabaks ka ülejäänud teed. Mees on oma sõna andnud, eks näis, kuidas selle pidamisega on.

    04 märts 2007

    Valimisteemaline tsitaat

    Eile õhtul peale teatrit ühes baaris kohvitassi taga istudes teatas Emand resigneerunult: "Roheliste valijad saavad Keskerakonna niikuinii, ühtemoodi rohelised mõlemad..."

    01 märts 2007

    Homofoobsetest sotsidest

    Tänane Eesti Ekspress avaldas Riigikogu valimistel osalevatele erakondadele esitatud konkreetsete küsimuste vastused ning teiste küsimuste seas oli ka selline: "Kas homoabielud tuleb seadustada?". Vastata sai vaid kas "Jah" või "Ei" ning ainsana vastas sellele küsimusele "Jah" Vasakpartei. Ka seni ainsa reaalse "suurparteina" geitemaatikaga flirtinud ja üsna tolerantsena tundunud Sotsiaaldemokraatlik erakond (meenutagem, et ka Ardi Ravalepik kandideerib Toompeale just nende ridades) vastas siin kindla "Ei".

    Siin on muidugi mitmeid variante. Ühe pettunud kaaskondse poolt juba väljapakutud võimalus on see, et juba on sotsid teinud kellegagi diili ning selle nimel distantseerivad end oma varasematest põhimõtetest. Paindlikkus on ju tüüpiline poliitikut iseloomustav omadus, eksole.

    Mina täna muidugi nii paranoilik veel ei oleks. Peamiselt küll seetõttu, et ega hetkel ei ole ju veel midagi jagada ning samuti pole hoolimata hirmsast trummitagumisest ju sugugi kindel, kuidas tegelikud jõujooned tulevases parlamendis kujunevad ning kes kellega valitsuse kokkupanemise lehmakauplemist alustab. Mis ei tähenda muidugi, et kuluaarides poleks võimalike variantide arutamine juba ammu päevakorras aga ma tõsiselt kahtlen, et see oleks olnud sotside senisest radikaalselt erineva seisukoha aluseks.

    Mind huvitaks pigem, kes konkreetselt neile küsimustele erakonna nimel vastas. Ammu on ju teada, et ka SDE sees ei meeldi päris mitmetele juba ainuüksi fakt, et Ardi nende ridadesse kuulub, rääkimata veel Riigikokku kandideerimisest. Ja isegi kui nüüd peaks sealtpoolt tulema mingi segane õiendus teemal "aga küsimus oli abielude, mitte partnerluse kohta" (on ju varem pikalt piike murtud sõna "abielu" eksklusiivselt heteropaaridele reserveerimise teemadel - ja selle vastu polegi ju pea kellegil midagi olnud), siis vabandust küll aga see ei oleks eriti veenev. Küsimus ei ole ju konkreetses terminis, vaid selles, mis selle taga on. Ja fakt on, et juriidilised nüansid nii võimaliku partnerlusseaduse kui ka praeguse abieluseadusandluse taga on sisuliselt ju samad. Seda teavad imehästi ka sotside tippjuhtkonnas istuvad tegelased ning täna avalikustatud info on lisaks muule ka lihtsalt järjekordne näide võimuvõitlusest ühe erakonna sees.

    Selge on see, et mingi osa hääli sotsid selle avaldusega kaotasid. Kas ka võitsid, ma tõsiselt kahtlen. Ei torma veendunud homovastased neid nüüd ainult selle vangerduse pärast valima, sest esiteks on sotside programmis ka teisi punkte, mis niinimetatud tüüpilisele homovastasele ei meeldi ning teiseks, kuna senini olid kõik teised erakonnad peale SDE ja Vasakpartei juba ammu teatanud oma eee... skeptilisest suhtumisest homopartnerluse teemadel, siis on neil üksikutel homovastastel, keda muu temaatika suurt ei huvitagi, valiku tegemine olnud ju lihtne ning ma ei usu, et nad nüüd ainuüksi selle tänase Ekspressi artikli valguses oma seisukohta sotside kasuks revideerima asuks.

    Niipalju siis mu kunagisest lubadusest valimistest enne nende lõppu mitte enam kirjutada... :)

    Vaata ka siit: Eesti Ekspress.