Liiklus

Ma tean, et see on täiesti mõttetu kirjutis aga ikkagi ma tahan liikluse teemadel viriseda. Ja niisama kah heietada.

Käisin nimelt eelmisel nädalal pisukesel rendiautotuuril ning kuna ma pole vahepeal pea aasta just eriti palju roolis istunud, siis oli mu meedia ja tuttavate poolt kujundatud arvamus Eesti liikuse hetkeseisust tõtt-öelda tunduvalt tumedamates toonides kui reaalsus olema sattus. Aga nuh, alati on olemas ka võimalus, et mul võis ka lihtsalt vedada.

Pärnuni oli puhas rutiin. Kuigi ma olen omal ajal teejuppi Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel sõitnud sadu kordi, olin ma täiesti ära unustanud, et uus tee läheb juba mõnda aega ju viimatimainitud linnakesest mööda. Nii et mu kindlalt maha pandud plaan Kilingi-Nõmmel varahommikul tass teed juua jäi ära, sest ma lihtsalt ei viitsinud sisse pöörama hakata ja reisi esimene pool sai läbi rahulikult ning lihtsalt nagu ikka. Tõsi, esimese madallenduri nägin juba enne Pärnut ära kui ühe pagarifirma kõrge mikrobuss pani mu autost üsna pimedas kurvis loperdi-laperdi mööda, leivakastide virnad taga kõikumas. Ega ta palju rohkem kui paar-kolmkümmend kilomeetrit tunnis üle lubatu ei sõitnudki.

Viljandis siis põgus peatus, Statoilist haarasin kakao ning peekoni ja munaga rännumehe leiva ja vahtisin mugides kahte poolpaljast kutti, kes tänu seltsimehelikkusele ning üksteise toetamisele suutsid tänaval kuidagimoodi isegi edasi liikuda. Kuigi kohati nägi see üksteise värvlist sikutamine ning kaenla alt tõstmine välja nagu kahe maadluskuke pulmatants. Ma arvan, et selliseid sümptomeid põhjustab vaid värske õhu mürgitus, alkoholiga pole sellel kindlasti midagi pistmist.

Kui see välja jätta, et Viljandist mingit umbmäärast ja ebatraditsioonilist tänavat pidi välja sõitma hakates ma korra peaaegu ära eksisin, ei juhtunud Tartuni midagi huvitavat. Mis tähendas, et ma olin sihtpunktis oma kolm tundi liiga vara ning pidin selle aja kuidagi ära kulutama. Kõrtsu ei saanud kah minna, sest esiteks olid need veel (või hommikust kellaaega arvestades küll juba) kinni ning teiseks poleks ma niikuinii midagi juua saanud. Niisiis siiberdasin niisama linna peal ja keskpäeval alanud ürituse ajaks oli mul sellisest lihtsalt töllerdamisest juba väga kõrini saanud. Hää küll, järgnenud ajaveetmine oli lahedam.

Nüüd hüppame oma 30 tundi ajas edasi. Siis hakkasin koos vahepeal tühjade pudelite linnast peale korjatud kaasa ning homme fatale'ga Tallinna poole sõitma. Samuti väga rahulik algus aga seda polnud kauaks. Ma olin endale pähe võtnud, et sõidan täpselt liikluseeskirjas ning -märkidega lubatud piirides (silly me, I know...) ja see tähendas, et üsna pea hakkas igasugu karvaseid ja sulelisi mööda kimama. Ja siis ühel hetkel jäi isegi mulle jalgu mingi põkats. Kena, ees on vaba tee ja vaatan korralikult ka peeglisse ning sealgi on taganttulevad autod mitmesaja meetri kaugusel. Tshekkan veel kord vastutulevaid autosid ning hakkan sekundi pärast põkatsi tagant end kiirendades vasakule võtma. Ja näen peeglist pöörase kiirusega lähenevat tumedat tornaadot. Nu päris korralikult sai pidurdatud ning viimasel hetkel tagasi paremale tõmmatud kui mingi idioot oma džiibiga meist mööda tuiskas. Arvestades seda aega, mis tal kulus meile järele jõudmiseks, mööda põrutamiseks ning vaateväljast kadumiseks, oli ta kiirus julgelt seal paarisaja ringis. Nor-maal-ne!

Edasine reis möödus suhteliselt rahulikult, ehk ainult paaril korral olin kohe valmis pidurdama kui tekkis reaalne oht, et üksteisest mööda kulgevates kolonnides veerevate autode vahel nõelujad ei jõua enne vastutuleva(te) auto(de)ga kokkupõrkamist (eripreemiat ellujäämise eest vajaks üks Huyndai Getz, kes viie inimesega pardal ja viimsest pingutusest väriseva kerega üks debiilsemaid nõelujaid oli) tagasi oma ritta võtta aga lõppkokkuvõttes läks õnneks ilma füüsilist laadi intsidentideta kilulinna tornideni välja jõuda. Nõnda et sel korral läks see kena rutiinne vene rulett, mida kutsutakse ka "autotranspordiühenduseks Tallinna ja Tartu vahel", sedapidi.

Järgmine päev hakkan keskpäeval Toompealt Ülemiste poole sõitma. Liivalaia tänavalt mul Juhkentali peale pöörata ei õnnestu, sest lihtsalt mitte ükski paremas reas olev auto pole seda nägu, et ta kavatseks mind või kedagi teist enda ette lasta, vilgutagu ma suunaga palju tahan. Taaskord saab kinnitust tõsiasi, et isegi võrreldes teiste post-sovietlike riikidega on meie liikluskultuur ikka olematu. Kasvõi Prahas totaalsetes ummikutes istudes ei tuleks kellegile pähegi kõrvalttänavalt või hoovist liiklusvoogu suunduda soovivat masinat mitte enda ette lasta, lihtsast ümberreastumise mittevõimaldamist rääkimata. Nojah, kuna mul pole kunagi olnud erilist soovi end füüsiliselt kuhugi vahele suruma hakata, veel vähem siis võõra autoga ja niisiis põrutan Liivalaiat mööda otse edasi. Tartu maantee ristis saan õnneks paremale ära pöörata, nii et kokkuvõttes isegi parem variant. Ja sealt ristist Ülemiste keskuseni venin ma täpselt 22 minutit. Muidugi, arvestades kunagist rekordit bussiga vastassuunas sõitmisel, kus Ülemistest bussijaama jõnksusime kolmveerand tundi, oli see lausa välgukiirusel liikumine. Niisiis, Sikupillini on kõik enam-vähem ilus, keegi ei trügi, ei ummista punase tulega ristmikke ja nii edasi aga Prisma juures kerkib esile staar, kes on võtnud pähe, et ta peab läbi proovima vist kõik sõidurajad ning lihtsalt trügib vahele. Algul paremalt vasakule aga kuna seal talle ilmselt ei meeldinud, siis uuesti vasakult paremale. Ja veel kord keskele tagasi. Selle kõige juures on ilmselge, et suunatulesid sellel autol ei ole. Või kui on, siis ei ole ta oma kabiinis sellist lülitit üles suutnud leida. See, et ta kellegile külje pealt sisse ei sõitnud, on omaette saavutus ja selles on "süüdi" need teised, tema tegi küll kõik endast oleneva selleks, et korralik ahelavarii teoks saaks. Kui ta viadukti all taaskord hakkab ilma igasuguse hoiatuseta oma diagonaalis sõitu harrastama, siis ma vihastasin lõplikult ja kirjutasin foori taga seistes ta numbri üles. Nõnda: punase Citroen Berlingo (numbrimärgiga 213 MFN) roolijal tuleks load koheselt ja igavesest ajast igavesti ära võtta.

Hiljem kaasaga kodu poole sõites läks aega arvestades (jaaninädalavahetuse reede pärastlõuna!) üsna rahulikult. Paar madalama kriitilisuseastmega ekstsessi ja olimegi mõne tunni pärast kenasti kodus.

Paar tähelepanekut oli tegelikult veel. Varem nii tavalist bemari-uputust enam pole, nüüd jäid silma hoopis peamiselt Audid, nii uued kui vanad. Vist on tõeks saanud ka see, et selgelt äratuntavad masinad (haruldased mudelid, eritellimusel tehtud numbrimärgid jne) distsiplineerivad. Igatahes oli selles Sikupilli-Ülemiste kandi ummikus üks sõbralikumaid ja teistega arvestavamaid juhte istumas väga silmatorkava numbriga suure ja kalli BMW roolis. Ja mõned tunnid hiljem nähtud Gembalia (ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd kümme tuhat alla kolme miljoni või hoopis kümme tuhat alla kolme ja poole miljoni maksev mudel) juht käitus samuti korralikult :)

Kastreeritud "Tagasi Bridesheadi"

Nonii. Nüüd on siis praktiliselt kindel, et kuid kestnud kõlakad vastavadki tõele ja järgmisel aastal kinodesse jõudva "Brideshead revisited'i" uusversiooni ei leitud kohta sümboli staatuses karu Aloysius'ele. Film keskenduvat Julia Flyte'i elule ja see tähendab, et ilma karuta jäetud Sebastiangi saab seal arvatavasti vaid statisti rolli ning kuuldavasti on pea kogu gay-liin sealt samuti välja visatud. Niipalju siis Waugh' originaalteksti austamisest. Kui küsimuse all oleks olnud ainult keskendumine religioossele teemale (nagu lavastaja on Oxfordi-perioodist loobumise ettekäändeks toonud), siis seda saaks sama edukalt ka Sebastiani tegelaskuju kaudu näidata. Õigupoolest oli Sebastiani saatus ju oluliselt traagilisem kui Julia oma ja katoliikluse paine segas samavõrra nii Charles'i ja Sebastiani suhet kui ka viimase hilisemat elu.

Ning üleüldse on Anthony Andrews'i kingad ükskõik kelle jaoks selgelt liiga suured. Kõige vähem suudan ma ta asemel Sebastianina veel "Perfume'i" staarihakatist ette kujutada. Öäk! Ainus positiivne asi selle remake'i juures on see, et nad suutsid Emma Thompsoni meelitada leedi Marchmain'i mängima ja no Matthew Goode Charles'ina võib kah ju päris okei olla.

Samast teemast on ka veidi parem uudis. Või no mis uudis enam, lihtsalt ma pole sest sattunud varem kirjutama. Nimelt tuli ookeani taga lõpuks (tegelikult küll juba eelmise aasta lõpus) välja vigade parandus viis aastat varem ilmunud DVD-komplektile "Brideshead revisited". See maailma teleseriaalide absoluutsesse tippu kuuluv, 1981. aastast pärit brittide lavastus pressiti alguses kolme ketta peale kokku ja tulemuseks oli kohati üsna ruuduline pilt, uus, telesarja veerandsajandat juubelit tähistav väljalase on aga neljal kettal ning sisaldab veidi ka sellist seniavaldamata nänni nagu audiokommentaarid ja paar dokumentaali. Need lisad paistavad näiteks Suurbritannia uuel nelja-plaadilisel väljalaskel puuduvat. Paraku ei tehtud mingit remasterdamist kuuldavasti ei siin- ega sealpool ookeani. Ehk viie aasta pärast? :)

Juurdelisatud pildil on just see uus 1. regiooni komplekt.

Gay-roll filmis garanteerib samuti tuntuse

Trash kirjutab enda juures kuidas skinhead'i-roll filmis tagab tuntuse. Seda nimekirja vaadates võiks muidugi sama hästi ka öelda, et oluline roll tuntuks saamisel on oma karjääri jooksul ka gay-tegelase mängimisel. Või äärmisel juhul tuleb osaleda gei-teemat sisaldavate liikuvate piltide ülesvõtmisel :)

Niisiis, Trash'i mainitud tegelased. Daniel Day-Lewis´e jõugujuhist kangelane on niikuinii gay aga samamoodi on telesarjas "Not necessarily the news" 1983. aastal geimeest mänginud Tim Roth (IMDB teda küll osalejana ei maini, mitmed muud allikad aga kinnitavad fakti), Gary Oldman on oma lõpututel reinkarneerumise teedel mänginud näiteks ka briti homost näitekirjanikku Joe Orton'it ("Prick up your ears", 1987), Russel Crowe säras ammu enne gladiaatorina tuntuks saamist geist poja Jeff'ina Austraaliast pärit südamlikus perekonnaloos "The sum of us" (1994) ja Roy Chutney on seni löönud kaasa vähemalt kahes homotemaatikaga flirtivas filmis: "Remember the titans" (2000) ja "The slaughter rule" (2002). Heh, isegi Joseph Gilgun on selles vallas käes valgeks saanud, osaledes 2005. aastal teleseriaali "Shameless" ühes episoodis.

Nojah, õigupoolest peaks siis Trashi ja minu nimekirju kõrvuti vaadates nentima, et tuntuse sepistamisel on ühevõrra olulised nii skinhead'i kui ka gay-temaatika :)

Night at the museum (Öö muuseumis) (2006)

Night at the museum (Öö muuseumis)
Lavastaja: Shawn Levy
2006
http://www.imdb.com/title/tt0477347/

Larry Daley (Ben Stiller) on New Yorgi loodusloomuuseumi uus öövaht, kelle arvates kõik selles majas pole päris nii nagu peaks. Koridorid täis metsikuid eelajaloolisi loomi, iidseid sõdalasi, Aafrika kiskjaid ja legendaarseid kangelasi ajaloost on otsekui tardunud. Aga kas ikka on? Larry kogeb juba esimesel ööl, et kui külastajad ja koristajad õhtul majast lahkuvad, algab tõeline seiklus, kui kõik muuseumi elanikud korraga ellu ärkavad ning õnnetul öövahil ei jää üle muud, kui püüda päikesetõusuni vastu pidada.


Vaatasin siis lõpuks selle eelmise aasta ühe haibituima "põnevuskomöödia" ära ja hoolimata peaaegu olematutele ootustele suutis see mind ikkagi üllatada. Nimelt sellega, et üks film ikka nii mõttetu olla võib. Lugu tundub esmapilgul ju intrigeeriv ja palju põnevaid võimalusi pakkuv aga tegelikkuses näeb see kõik välja välja nagu tühjaks visisenud õhupall. Muidugi, kui ma oleks sellist filmi näinud aastal 1980, siis oleks see arvatavasti olnud täielik hitt, nüüd oli tükk tegemist, et mitte poole pealt kinni klõpsata. Tõtt-öelda, kui ootamatult poleks vaarao rollis välja ilmunud nunnu Rami Malek (jajah, seesama egiptuse päritolu näitleja, kes mängib "The war at home"-nimelises sitcom'is geist naabripoissi), siis oleks see vaatamine pooleli jäänudki. Ja eks need pea kaks tundi ekraani ees istuda oli kokkuvõttes ikka üks sajaprotsendiline masohhism. Kui te pole seda filmi näinud, siis pole te ka midagi kaotanud. Üks punkt filmi efektide ja teine Maleki eest.

2/10

Vahepeal

Vahepeal on siis muuhulgas juhtunud ka sellised asjad:

Programmi "Kõrgharidus homme fatale'le" esimene tsükkel sai kolmapäeval edukalt lõpule viidud ja ära tähistatud.

Kaasa sai neljapäeval sama edukalt "hõbedase plekitüki" kavaleriks. Nad isegi ei suvatsenud seda talle pintsaku reväärile kinnitada vaid pistsid miskise karbiga lihtsalt pihku :)

Eelnevatest punktidest tulenevalt sai eelmisel nädalal koduvabariigile rendiautoga pisemat sorti tiir peale tehtud. Oma tuhatkond kilomeetrit paari päevaga.

Reede õhtul juhtus hääde sõprade omanduses oleva järjekordse söögikoha avamisel niipalju jaburaid juhtumisi, et neist saaks pisemat mõõtu tragikomöödia kokku kirjutada. Täpsemalt ei selgita (kes teavad, need teavad) aga pööraselt lõbus oli küll. Lihtsalt mõnus ja joobnustav oli kah.

Laupäeval hakkas vastupidiselt kõikidele ilmaprognoosidele rõõmsalt vihma sadama. Igatahes enne kui me õuest tuppa kolida jõudsime, oli mu veiniklaasis olev kraam veega korralikult lahjendatud ja taldrikul söömist ootav grill-liha rohke H2O kastmega vürtsitatud.

Millalgi eelnevate ürituste ajal olen ma osanud kapitaalselt külmetada ja nüüd toodan paberkäterätitootjatele korralikku kasumit.

Gay-filmide eriprogramm Turner Classic Movies kanalil

Avastasin muidugi lootusetult hilja, et Turner Classic Movies (ehk TCM) taevakanalil (vähemalt Viasat'i kaudu meilgi täiesti nähtav) on tänavu juunis, esmaspäeviti ja kolmapäeviti, eriprogramm "Screened out : Gay images in film". Kokku näidati ja näidatakse selle programmi raames täpselt nelikümmend neli filmi, mis annavad üsna hea läbilõike filmiajaloo mõnevõrra vähemtuntud gei- ja lesbiteemalistest filmidest, alates kahekümnendatest aastatest peale. Lähemat infot loe näiteks siit. Ja pool juunit on õnneks veel ees :)

Et need riigivargad ka ei väsi...

Parlamendisaaga jätkub endiselt. Nüüd siis võttis kunagise "Knopka" kurbade silmadega amatsoon sõna ja kurtis kui raske ning kontimurdev see riigikoguja töö ikka on. Miskipärast tuli mul kohe meelde lennujaama noakangelane Enn Eesmaa, kes samuti kord vingus, et see pööbli esindamine neil pikkadel lennureisidel ja sooja kliimaga riikides on lausa tervistkahjustav aga midagi pole teha, kohusetunne rahva ees sunnib teda enda eluga riskima.

Kas ma pean Marika Tuusi halast niimoodi aru saama, et parlamendiliikmed rikuvad järjekindlalt ja süsteemselt kõigile teistele Eesti Vabariigi kodanikele kehtivat puhkuseseadust? Tavainimesel teatavasti ei ole õigust puhkusest loobuda, ta on kohustatud igal aastal ettenähtud portsu päevi puhkama. Niisiis, kuhu jäi jälle Põhiseaduses sätestatu, et kõik on seaduse eest võrdsed?

Ja kas järgmiseks leiavad sada üks dalmaatslast, et kuna Eesti Vabariigi kodanikud nende tööandjana on sundinud neid aastaid ilma puhkuseta töötama ja neile on makstud igal aastal vaid kaksteist kuud välja nende palk (loomulikult koos ettenähtud lisatasudega), siis parlamendist lahkudes peab nende pangakontodele laekuma veel ka kõik puhkuserahad? Loomulikult koos täiendavate kompensatsioonide ning intressidega.

Kurat, Tuusi sõnavõtt jätab vaid kaks võimalust. Ta, sarnaselt veel mitmele-mitmele kogujale, on kas täiesti süüdimatu idioot või on ta sama süüdimatu nahaal. Võimalik on muidugi ka nende sümbioos. Ühtmoodi sitad variandid kõik. Selle asemel, et sellist möla ajada, mida ei usu ei ta ise ega ta valijad, võiks parem lihtsalt vait olla.

Ja siis see ka veel, et Marika kallis, kui te olete seal nagu kiirabi, siis peaks teile ju täiesti piisama ka samasugusest palgast nagu päris kiirabitöötajatele makstakse, kas pole?

Ei ole

Just. Ei ole kassiahastust ega muid selliseid asju. Hoolimata eespoolmainitud sündmusest. Nii et vaikus eetris pole sellest põhjustatud.

Ja muide. See ei olnud vaid vedelike manustamine, need tunnid olid sisustatud aruteludega väga erinevatel teemadel. Muuhulgas olid päevakorral näiteks väga isiklikud mälestused Bradise tabelite kasutamiskordadest ning üks diskussioon käis hoopis teemal "David Vseviovi loengud" :)

Alkoholism

See ei ole enam normaalne kui Emanda nelja ja poole-tunnise külaskäiguga kulub liiter õlut, pudel cava't ja kolm pudelit kuiva Riesling'ut. See on ilmselgelt juba alkoholism. Nojah, natuke jätiste-salatit oli kah... :D

Jürgen Ligi nutt ja hala

Kirjutas Jürgen Ligi järjekordse oopuse teemal "Rumalad, tühistest popstaaridest maksumaksjad virutasid õilsatele riigikogulastele teenimatult munadesse."

Ligi kibestumine on lausa naljakas. Ainsad argumendid on stiilis "miks just meid kotitakse? teised teevad ju samamoodi aga meie südaöised pitsad ja bensiini-diisli seguga sõitvad autod jäävad kõigile ette?", kõik muu läheb juba isiklike rünnakute tähe all. Aga muidugi pole JL ainus, kes niimoodi mõtleb ja käitub, tegelikult on see ju nii sümptomaatiline juhtkonna käitumine aktsiaseltsis "Eesti Vabariik". Mul on täiesti kama, kas seda peaks nimetama ringkaitseks, kartellikokkuleppeks või millekski kolmandaks.

Nüüd kisada nördinult, et appi! miks ikkagi meie ei tohtinud? on eriti tobe. Selle peale ju isand Ligi muidugi ei tule, et vahest selle asemel, et ka endale põhiseadusevastaseid hüvesid (Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 12. ütleb teatavasti, et kõik on seaduse ees võrdsed.) jõuga läbi suruda, peaks seadusandja sel juhul taastama "kõik on võrdsed"-seisu. Kui juhtkonnas on Ligi teada persoone ja institutsioone, kes praegu saavad maksuvaba raha ilma igasuguse kontrollita loopida paremale ja vasakule, siis peaks olema ju lihtne mõne seaduseparanduse paranduse paranduse seadusega see ebanormaalne situatsioon likvideerida. Aga ei, kes siis ikka endal ise vaipa alt ära tõmbama hakkab, äkki on homme just tema poliitikute rotatsiooniga ühele neist kohtadest maandumas... :)

Teine variant oleks muidugi olnud käituda nii nagu Maksumaksjate Liit soovitas, seadusemuudatusega tagada kõigile riigi kodanikele võimalus kviitungite ja tšekkidega mittetõestatud kulude mahakandmist aga see neile toompealastele kah ei meeldinud. Muidugi, eks sellevõrra oleks jälle neile endile laristamiseks vähem maksuraha järele jäänud.

Kolmas võimalus oleks lihtsalt loobuda Põhiseaduse teatud paragrahvidest, deklareerida riigi juhtkond valgustatud aadliks, kellel on eriõigused ning kes ei pea oma korruptiivse tegevuse või tegevusetuse üle lollile pööblile iialgi aru andma. Pööbli asi on lõuad pidada ja edasi teenida.

Sellest, mismoodi "Maksumaksjate Liidu organiseeritud Riigikoguvastase pogrommi" (jah, keegi väljendus isegi niimoodi) põhjustanud ülbikute katsed enda muidu nii tillukest palka veidikenegi tõsta, mõjus neile tuhandetele ja tuhandetele reaalsetele inimestele (valijatele, tuletaks meelde), kes täiesti reaalselt käivadki tööl miinimumpalga eest ja püsivad kõigi kiuste isegi elus, ei ole vaja rääkidagi. Muide, kas Ligi ikka mäletab, kui suur summa see kuus on? Ja mitu korda ta saaks selle raha eest muude igapäevaste kulude kõrval "valijatega kohtumistel" pardipraade söömas käia?

Led Zeppelin

Mind on taaskord tabanud Zepi-vaimustus. See käib mul ikka aeg-ajalt peal ja eelmisest korrast oligi kahtlaselt kaua (võimalik, et isegi oma kümmekond aastat) möödas, niisiis tagumine aeg. Kõik üheksa (või üksteist, sõltub kuidas duubleid lugeda) plaati - esimesest kuni "Coda'ni" - on playlistis ja mängivad shuffle's. Ja ma olen ikka veel oma eelmisest aastatuhandest pärit arvamuse juures, et nende parim album on absoluutselt veatu "Houses of the holy". Kuigi mingisugusegi valiku tegemine on nende meeste puhul muidugi täiesti tänamatu töö. Nende fenomen on seletamatu ja geniaalsus aja halastamatu kohtu ees tõestatud. Punkt.

Uut kvaliteeti kuulamisele lisab eileõhtune avastus amazonist kui ma hakkasin juhtumisi lugema Zeppi mahategevaid arvustusi. Täielik koomika! Nii mõnigi vihkab Page, Plant ja kompaniid nõnda kirglikult, et ka meie suurimad homofoobid tunduvad nende kõrval tasaste tallekestena :D

Bridge to Terabithia (Sild Terabithiasse) (2007)

Bridge to Terabithia (Sild Terabithiasse)
Lavastaja: Gabor Csupo
2007
http://www.imdb.com/title/tt0398808/
http://www.superkinod.ee/movie/33659/

Alates sellest ajast kui ma kunagi ammu-ammu juhtusin videost "Neverending story't" (seda esimest osa) nägema, olin ma igasuguste fantaasiafilmide tegijatele maha müüdud. Kuigi on võimalik, et see kiiks on pärit palju varasemast ajast, sest isegi N.Liidu muinasjutt-filme sai pätakana ikka parasjagu vaadatud. Ja nii ma siis olen tasapisi üritanud ära kaeda kõik need "Labürindid", "Legendid", "Sõrmuste isandad", "Narnia kroonikad" ja mis nad seal kõik veel ongi. "Sild Terabithiasse" oli sellele rivile ainult loogiline jätk.

Koolivägivalla all kannatav, viiendasse klassi minev Jesse on võtnud endale eesmärgiks saada parimaks jooksjaks mitte ainult oma klassis vaid kogu koolis ja nii ta teebki terve suve trenni. Kõik lähebki plaanipäraselt kuni nende klassi tuleb uus õpilane, Leslie, kes teeb Jesse'le (ja kõigile teistele) jooksuvõistlusel üks-null ära. Vähe sellest, et Jesse kaotab tüdrukule, takkapihta selgub ka, et see tüdruk on oma vanematega kolinud elama Jesse kõrvalmajja. Ometi ei kulu kaua aega kui noored omavahel sõbrunevad ning "avastavad" enda jaoks võlumaailma Terapithia. See on maagiline paik, kuhu pääseb, kui sõita köiega üle nende kodu lähedal voolava oja. Seal valitsevad sõbrad üheskoos, võitlevad Tumeda Isanda ja selle käsilastega ning peavad plaani, kuidas hakata vastu kooli riiukukkedele. Tänu Leslie sõprusele ja selle ootamatule lõpule muutub Jessi elu igaveseks.

Film põhineb meie jaoks suhteliselt tundmatul, 1932. aastal Hiinas sündinud ameerika lastekirjaniku Katherine Paterson'i samanimelisel raamatul, mis ilmus 1977.a. ja võitis järgmisel aastal ühe maailma mainekaima lastekirjanduse auhinna John Newbery medali. Lisaks on Paterson saanud arvukalt muidki auhindu, sealhulgas anti talle ta elutöö eest 2006. aasta Astrid Lindgren Memorial Award, mis tegi ta üheks viiest kirjanikust kogu maailmas, keda seni on sellise au (ning sellega kaasneva viie miljoni rootsi krooni suuruse summa) vääriliseks peetud.

See ei ole esimene kord Terabithia lugu ekraniseerida, juba 1985. aastal tehti Kanadas televisiooni jaoks esimene katse, ometi ei arva sellest keegi suurt midagi. Või kui arvabki, siis näidatakse reeglina pöidlaga allapoole. Ma pole ise näinud, ei oska seisukohta võtta :)

Hollywoodis on aga teatavasti tavaks, et kui mingit raamatut hakatakse ekraniseerima, siis on see lõpuks vähemalt detailides kapitaalselt ringi kirjutatud. Alustades sellest, et kui raamatu alguses lippab Jesse oma hommikujooksu tegema paljajalu ning särgita, siis filmis on tal jalas teibiga kinnitõmmatud lagunenud ketsid ja T-särk kuni selleni, et filmi raamatus kroonib ta oma õe Terabithia kuningannaks, filmis aga hoopis printsessiks. Nojah, eks stsenaristid tahavad kah ju elada ja see, et üheks neist oli raamatu autori lihane poeg (ja kes koos oma lapsepõlvesõbra Lisa'ga olid tegelikult raamatu peategelaste prototüüpideks) ei ole just kõige parem vabandus.

Nii Jesse't mängiv Josh Hutcherson (kelle koostöö Robin Williamsiga oli mu meelest möödunudaastases "RV's" küll väga nauditav) kui Leslie osatäitja AnnaSophia Robb on tegelikult juba staažikad näitlejad, mõlemal on ette näidata üle kümne (Joshil praeguseks juba üle kahekümne) rolli ja kindlasti tasub neil kummalgi silma ka edaspidi peal hoida.

Erinevalt paljudest teistest fantaasiafilmidest (ning hoolimata muljest, mis võis jääda treilerit vaadates), keskendub film rohkem inimeste vahelistele suhetele ja sellest tulenevalt on ses loos arvutigraafikat ja ulmelisi tegelasi oluliselt vähem kui võiks arvata. Ehk siis WETA arvutivõlurid said oma tööga lihtsamini hakkama kui varasemate suurprojektide puhul aga see ei tähenda, et kvaliteedis oleks allahindlust tehtud. Vaid hetkeks ekraanil vilksatav läbikumav olend (haldjas?), kelle kehaks on linnupuur ja muidugi kiil-sõdalased olid igatahes küll superlahedad.

Film osutus ootamatult edukaks, juba ammu enne seda kui see näiteks Eestis esilinastus (ehk siis umbes pooleteist kuuga), oli kassatulu saja miljoni dollari piir ületatud ja Disney bossid olevat mingil koosviibimisel rõõmsal meelel mokaotsast nentinud, et selle filmi poolt stuudio kaukasse voolav rahajõgi on ka nende kõige optimistlikumatest prognoosidest tunduvalt suurem.

6/10

Center stage (2000)

Center stage
Lavastaja: Nicholas Hytner
2000
http://www.imdb.com/title/tt0210616/

Tantsufilmid on täiesti omaette kategooria ja ma pean punastades teatama, et mul on nendega isegi mingi suhe :) Kunagi ammu-ammu mulle kohe täitsa meeldisid sellised omaaegsed hitid nagu "Stayin' alive" või "Flashdance" ja kui oleks kättevõtmist, siis ma arvan, et neid võiks praegugi täiesti vabalt vaadata. Ja oma kõige esimeste DVD-de seas, mis ma aastate eest ostsin, olid muuhulgas ka "Cabaret", "Rocky Horror Picture Show" ja Matthew Bourne'i "Swan lake". Esimesed kaks on küll ju rohkem muusikalid (kuigi tantsitakse üksjagu sealgi), viimane aga on juba puhtalt videosse võetud modernne balletietendus. Ja selline mõnusa kiiksuga. Muidugi, eks oma osa on ka Adam Cooper'il, kes on vaieldamatult kõige seksikam tantsija, keda ma iial näinud olen :D

Hää küll, nüüd siis "Center stage". Õieti on see oma vaatamisjärge oodanud õige mitu kuud ja eile öösel kella ühe paiku, kui mul oli oma pabermajandusega kaklemisest kapitaalselt kõrini saanud, läks plaat masinasse.

New Yorgi kuulsasse American Ballet Academy'sse (see on muidugi fiktsioon, sellist õppeasutust pole päriselus olemas) võetakse vastu vaid tosin uut õppurit ning neist omakorda valitakse õppeprogrammi lõpus kõige prestiižsemasse balletitruppi vaid kolm. Film sellest, kuidas nad valmistuvad oma tuleprooviks ning mis nende elus selle ajaga juhtub.

Mida aasta edasi, seda rohkem ma kahtlustan, et varsti on võimatu teha filmi, mis ei mängiks juba ammu teada-tuntud klišeedel. Selles filmiski on neid kapaga. Klassikalised armukolmnurgad, võimupositsiooni enda huvides ära kasutavad inimesed, oma võsukeste peal iseenda kunagisi luhtunud ambitsioone vägisi ellu viivad lapsevanemad, üliranged tantsupedagoogid, kes lõpuks osutuvad hoopis headeks ristiemadeks, ennastsalgavat tööd ja nutikalt oma spetsialiteedi otsimist premeeriv positiivne lõpptulemus ja nii edasi ja nii edasi. Poliitiliselt on see kah väga korrektne film, esindatud oli eri rassid ja rahvused (muide, venelast Sergeid mängib Nagano olümpiamängudel meeste üksiksõidus kuldmedali võitnud iluuisutaja Ilja Kulik) ning loomulikult ei puudu peategelaste seast ka gay :)

Tantsutehnika ja koreograafia poole pealt pole mina muidugi mingi ütleja (see on küsimus asjatundjatele aga kui kommertsteadaandeid uskuda, siis nii mõnedki spetsid olevat seda tehnilist poolt taevani kiitnud), hüppasid ja kargasid nad aga seal laval ning mujalgi küll ja küll :D

Samas ei saa unustada, et peaosalistest olid neli professionaalsed balletitantsijad, neist Cooperit mänginud Ethan Stiefel on 1997. aastast pealegi ühe maailma mainekaima balletitrupi American Ballet Company esitantsija. Mitte kõik tantsufilmid ei saa selliste staaridega kiidelda. Muusika oli kah täiesti okei. Ma olen alati arvanud, et Jamiroquai järele lausa peaks tantse seadma; miskipärast on filmi ametlikult soundtrackilt puudu aga kõik klassikalise muusika hitid.


Ahjaa, veel kaks märkust. Filmis lavastab Cooper tantsutudengite hindamisgalaks mõnevõrra moodsamas võtmes loo, mis kangesti filmis toimuvat meenutas. Just neid tantse vaadates tuli mul miskipärast pidevalt meelde ülalmainitud Matthew Bourne ja Adam Cooper. Nimemaagia?

Ning üsna filmi alguses olnud stseen balletikingade ettevalmistamisest nende tallumise, raspeldamise, otsas trampimise, lihtsalt peksmise ning ukse vahel lapikuks muljumisega oli lausa koomiline. Peakski laskma kaasal ta tuttava balletitantsija käest küsida, et kas ka tegelikus elus asjad niimoodi käivad?

Kokkuvõttes selline mõnus pretensioonitu film, mida vaadates ei pea pidevalt muretsema vajaduse pärast pingsalt ekraani jälgida. Ilusad noored inimesed elavad seal oma elu ka ilma meie järelvalveta täiesti edukalt. :)

5/10

Moeröögatus

Ma olen juba vist oma paar kuud vahel mõelnud, et küll mul elavad ümbruskonnas ikka ettevõtlikud inimesed, muudkui majutavad turiste ning teenivad rasket raha. Nimelt on päris tihti kuulda kuidas akna tagant mööduvad rataste kõrinal oma suuri reisikotte järel vedades inimesed ning et selles liikumissuunas ühtegi hotelli lihtsalt pole, siis saab tegu olla vaid kodumajutuse klientidega. Vähemalt niimoodi ma arvasin kuni hiljutise ajani.

Üleeile vaatasin juhuslikult järjekordse kõrina ajal aknast välja ja leidsin oma üllatuseks, et müratekitajaks on üks täiesti kohalik härrasmees, kes tähtsalt pargi poole tatsas. Tagasi oli ta umbes tunni pärast, ikka samamoodi oma meeter korda poolteist pagasit enda järel lohistades. Ja eile nägin natuke väiksema reisikotiga sama marsruuti mööda kulgemas mõned majad eemal elavat teismelist noorsandi. Mida nad küll nende kottidega veavad?

Või on see lihtsalt mõni uus trend, mille ma olen lootusetult maha maganud? Veerand sajandit tagasi patseeriti linna peal, värvilised lääne päritolu kilekotid näpus, nüüd siis lohistatakse enda järel reisikotte?

Golfimäng Rob Lowe moodi

Nädala keskel Iowa osariigis toimunud kuulsuste golfimatšil osalenud tuntud filminäitleja Rob Lowe sai hakkama omamoodi sündmusega. Teel neljanda augu poole tabas Lowe'i löödud golfipall mõnikümmend jardi enne green'i osariigi rahvuslindu. Ülejäänud mängijad pahvatasid selle peale naerma ning aplodeerisid.

"Jah, see on minu linnuke," ütles Lowe, vaadates liikumatult maas lamavat lindu. "See on ikka täiesti uskumatu. Kes tuleb siia ja tapab osariigi rahvuslinnu? Ainult mina!"

Siinkirjutaja silme alla jäi Lowe paarikümne aasta eest filmidega "St. Elmo's fire" (1985, lavastas Joel Schumacher) ja "The outsiders" (1983, Francis Ford Coppola). Viimane oli tagantjärele vaadates uskumatu seltskonnaga tehtud film, praktiliselt kõik peaosalised olid siis oma superkarjääride alguses olevad noored mehed.

Surnalizhtid...

Hiljutistest Issanda Rotveileriga seotud uudistest saime me siis TV3 "Seitsmeste uudiste" vahendusel teada järgmist (minu rõhutus):

"16. mail 1981 üritati peaaegu samas kohas tappa paavst Johannes Paulus II. Ta sai rängalt haavata kuid õnneks paranes. Ta andestas oma tapjale 19 aastat hiljem temaga vanglas kohtudes."

Videopilti näeb muuhulgas ka näiteks siit.

Ma olen seda varemgi küsinud aga kas need viimased üksikud keeletoimetajad, kes siin-seal veel oma tänamatut tööd teevad, ongi väljasuremisele määratud friikide rass?

Rostock

IMG_2749, originally uploaded by ancientboy.

Et mis see siis üldse minu asi on, et Rostockis mingid tegelased möllavad? Mnjah, nagu väga ei olekski aga...

Et kõik kenasti algusest peale ära rääkida, sai see lugu alguse sellest, et mõned aastad tagasi avastas mu kallis kaasa, et igavene ports Silja Line'i boonuspunkte hakkab tal kohe-kohe aeguma ja et nendega peaks midagi mõistlikku peale hakkama. See tähendas muidugi ühte boonusreisi. Peale pisukest arutlemist sai ahnus võitu ja võtsime kõige pikema reisi. Mis oli juhtumisi Rostocki.

Ööpäev laevasõitu iseenesest oli igavus kuubis. Kui see välja jätta, et tänu meie piirivalve jokutamistele me lõpuks lausa jooksime sadama toru-koridorides kohe-kohe väljuva laeva poole, siis mingeid eredaid elamusi polnudki. Pooltühi laev ja kusagilt Venemaalt pardale munsterdatud teenindav tiim ei pakkunud erilist meelelahutust ja enam-vähem ainus erksam periood sellel loksumisel oli Visbyst mööda sõitmine. Tõsi, paar korda käisime me kiusamas ka baaripoiste ülemust, ühte ennasttäis, parimas nõukaaegses stiilis kõhukat ja kohutavalt libeda olekuga kokteilisegajat, kes ilmus alati siis platsi kui tekkis õrn lootus jootraha saada. Mehikese jaoks oli aeg ilmselgelt aastasse 1987 seisma jäänud (kõik ikka mäletavad ju veel seda aega kui kõrtside uksehoidjad ja baarmenid olid positsioonilt kuningatest kõrgemad?) ja vähemalt meie jaoks, kes me samast ajast ning keskkonnast pärit, oli ta jälgimine ning ta käest kõige odavamate drinkide tellimine ning tagasiantava raha range kontroll ainus lõbu, mida me endale leiutada oskasime. Tõsi, teise päeva hommikul ta enam provokatsioonidele ei allunud ja saatis meid teenindama ühe oma alluvatest. Mille vastu meil polnud üldse midagi ja natuke sai noorele kutele salamisi ka vanamehe kiuste jootraha jäetud. :) Loodetavasti ei pannud brigadir seda pärast enda tasku.

Ma olin natuke kodutööd teinud ja et kaardi peal tundus raudteejaam peaaegu sealsamas sadamaterminali juures olevat, siis otsustasime, et kokkuhoiu mõttes ei hakka taksotama. Noh, ega see rongi peatuspaik ei olnudki teab mis kaugel, ainus häda oli, et see oli sisuliselt teivasjaam ja me pühkisime minu lõputus tarkuses sellest esimese korraga pikalt mööda. Ma otsisin ikka mingit olematut hoonet...

Edasine laabus lihtsamalt. Kord juba rongi peal, sõitsime Hauptbahnhofi, seal istusime ringi trammile ning sõitsime Doberaner Strassele, kus pidi asuma mu poolt võrgust leitud ja tolleks ajaks vaid mõni kuu avatuna olnud Hanse Hostel. Ja ennäe, trammipeatusest oma sadakümmend meetrit edasi asuski sedamoodi maja, mille trepi peal istus mingi seltskond, kes jõid õlut ja kommenteerisid valjuhäälselt möödujaid. No meil oli vaja sisse saada ja kuna seltskond ei suvatsenud end koomale tõmmata, siis ma sisuliselt astusin ühest trepil lösutavast naisest üle. Nojah, majja sisse sain küll aga sääl polnud ühtegi teenindaja moodi inimest. Ju ma olin peale väikest ringkäiku üsna nõutu näoga tagasi ukse juures, sest siis küsis seesama mu poolt peaaegu ära tallatud proua, et mis mure meil on. Ja üllatus-üllatus, tegu oli hosteli perenaise endaga :)

Edasine sujus ülilihtsalt ja enne kui me arugi saime, istusime sealsamas trepil ning jõime õlut ning lobisesime vahelduva eduga maailma asjadest. Endise ooperilauljana, kellel sai teatri intriigidest kõrini ja kes otsustas hakata hostelit pidama (igaks juhuks on ta ka hosteli seinale pannud suure sildi "Muusikategemine on RANGELT keelatud!" - mis ei sega tal vahel pärast ma-ei-tea-mitmendat pudelit õlut natuke oma häält kasutamast ja mina küll aru ei saa, kuskohast SEE hääl tal tuleb...), tundis Iris enamusi maja eest läbi marssivaid inimesi (teater asub vaid mõnesaja meetri kaugusel) ning enamusega ka lõõpis natuke. Nii saime meiegi teada, et vat see mees on N.Liidust pärit kapihomo ja vat sellel naisel läksid ükskord etenduses puhvpükse ülal hoidvad traksid katki ning siis ta koperdas allavajunud pükstega mingi võltsseina otsa, mis muidugi ka igavese mürtsuga ümber kukkus ja mis siis kõik veel juhtus... Sihuke eluterve klatš :D

Rostock ise ja teda ümbritsevad külad või linnakesed on imeilusad. Tõsi, on sealgi oma pirakas Lasnamägi (võimalik, et just seal pesitsevad Sirje poolt mainitud skinnid?) aga sinna ma väga sageli ei sattunud, meie marsruudid olid rohkem südalinnas ja siis juba Warnemündes, Bad Doberanis, Heiligendammis, Kühlungsbornis ja nii edasi. Seal küll mingeid ekstsesse polnud.

Ühel oma Rostocki-käigul sattusime me sinna parajasti sel ajal kui kohalikus õlletehases lahtiste uste päevad olid, hommikust õhtuni tasuta õlut jagati ning pärast pimeduse saabudes veel hiilgaslikud tänavapeod maha peeti ja pöörases rahvamassis oma kaasa ning Irisega ringi kaaberdades oli ainus ohtlik situatsioon, mida ma nägema juhtusin, see kui üks maani täis gooti-plika pidi end ise mingi orgi otsa kukutama. Päev läbi tasuta õlut ja vaid üks tõeliselt purjus inimene, kes silma alla sattus! Päeva jooksul hakkasid ka mõned tavalisest veidi pehmema olekuga punkarid ning paar hipit silma aga see oli ka kõik. Ei mingeid radikaale. Retooriline küsimus oleks: mis toimuks Eestis kui siin terve päev tasuta õlut pakutaks?

(Ausalt öelda oli mul tookord kange kiusatus teada saada, et kas see tüdruk äkki kah mõni immigrant polnud :) )

Niisiis käisime me päeviti kohalike vaatamisväärsustega tutvumas, õhtupoolikutel istusime trepil ja jõime õlut ning vahel sõitsime koos Irise ja ta perega lihtsalt ringi.

Viis päeva möödusid imekiiresti ja kui me tagasi Eestisse sõitma hakkasime, siis oli selge, et sinna me läheme tagasi. Et see aga vaid mõni kuu hiljem juba toimub, oli meile endilegi ootamatu. Lugu sai alguse sellest, et Iris nuuskis kusagilt välja mu lauatelefoni numbri (kõikvõimas internet!) ja me rääkisime telefonis igasugu asjadest kuni ühel hetkel hakkas ta seletama, et me lihtsalt peame tulema sügisel ta hosteli sünnipäevale. Esialgne reaktsioon oli muidugi stiilis "Oh kui tore ja me oleme tõesti tänulikud aga vaevalt me tulla saame!" aga kui seda kutset muudkui esitati ja esitati, siis ühel hullul õhtul peale kahte pudelit veini ja järjekordset Irise telefonikõnet vaatasin ma kaasale otsa, klõbistasin natuke arvutiga ning teatasin, et nüüd on siuke lugu, et kahe nädala pärast me lendame nädalaks Saksamaale. Et ma ostsin juba piletid ära ja punkt.

Ja nii me siis lendasimegi Berliini, Iris oli koos tütrega meile Rostockist autoga Tegelisse vastu tulnud ja peale seda kui me olime terve hommikupooliku kulutanud õhupallide täispuhumisele, algas igavesti vägev pidu. Söögikraam oli eranditult pärit nende sõbra, endise tippjalgpalluri omanduses olevast restoranist ja vähemalt meie jaoks veidi ebatavaline oli asjaolu, et uhkelt troonis peenel buffeelaual ka supitermos. Lisaks veel lõputud liha- ja kalavalikud, salatid ja nii edasi. Ma igatahes kardan, et artišokke ja nii mõndagi uhkemat juustu minust teistele just palju üle ei jäänud. Vahuveini ei suutnud me aga isegi parima tahtmise juures kõike ära juua, seda jäi paar kasti ka peale igasuguste järelpidude lõppu järele. Ei suutnud meid selle joomise juures ka lõputud kohalikud prominendid aidata ning põrmugi polnud abiks isegi see, et Iris iga natukese aja tagant võimukalt ühele oma alluvatest hõikas: "Rosario!!! Ein Glas Sekt, bitte!" ning siis selle klaasi mõnele järjekordsele uksest sisse astunud õnnesoovijale pihku pistis. Tõelise põhja-sakslannana jõi ta ise enamasti muidugi hoopis õlut :)

Üks selle peo tipphetki oli tagantjärgi vaadates muidugi see kui majaomaniku armukade abikaasa vist kella kolme paiku hommikul käis oma kadunud meest maja mööda taga otsimas ja eriti oli teda huvitanud mu keldrikorruse toas korraks puhkama heitnud kaasa tekialune. Tõsi, otsingu tulemused teda vist ei rahuldanud, sest sealt ta igatahes oma meest (ega ka kedagi teist) ei leidnud. Me irvitasime hommikul Irise ja ta arvutigraafikust kunagise abikaasaga uimaselt oma Sekt-Frühstück'i manustades, et ju sel naisel siis on põhjust mehe juures sellist käitumist kahtlustada. Igatahes oli see Sündmus, mis aeg-ajalt kerkib üha uuesti ja uuesti päevakorda.

Oijah, tegelikult võiks nendest superlahedatest kordadest Saksamaal lõputult kirjutada (näiteks Irise korraldatud lõunasöök nunnu muusikalistaariga Hamburgist, kus pearoaks pakuti "surnud vanaema" või siis hoopis meie auks Irise poolt "küpsetatud" lahkumiskoogi stoori jne jne) ja kui ma nägin fotosid ja videot Rostockis marodööritsejatest, siis ikka tõsiselt kihvatas sees. Suurepärane linn ja suurepärased inimesed seal, kes ei ole millegagi ära teeninud suvaliste märatsejate "tähelepanu".

Mr. Bean's holiday (Mr. Beani puhkus)

Mr. Bean's holiday (Mr. Beani puhkus)
Lavastaja: Steve Bendelack
2007
http://www.imdb.com/title/tt0453451/
http://www.superkinod.ee/movie/33222/

"Vihmasel pärastlõunal võidab mr. Bean kohaliku kiriku loteriil endale videokaamera ja nädalase puhkuse Lõuna-Prantsusmaal, kusjuures reisi lõpp-punktiks on filmifestivali tähe all elav Cannes. Paraku aga järgneb üks äpardus teisele ning õige pea leiab Bean end piletite ja rahata keset Prantsusmaad, üritades kõikvõimalikke vahendeid kasutades jõuda lähemale Cannes’i liivarandadele. Tagatipuks on Prantsuse politsei korraldanud põhjaliku operatsiooni tema tabamiseks!"

Kõlaks nagu päris hästi? Häh! Tegelikult on see mõned peaaegu naljakad sketšid, Atkinsoni lõputu grimassitamine, kohutava aktsendiga "venelased", monteerija probleemid Prantsusmaa geograafiaga (Pariisi vaatamisväärsuste "vale" järjekord, arvestades Beani taksosõidu alg- ja lõpp-punkti, Avignonist Cannes'i sõitmine üle Viaduc de Millau') jne jne. Pisematest apsakatest rääkimata. Eraldi on muidugi märkimist väärt härra Oa muljetavaldav füüsis kui ta ootamatult lühikese ajaga kappas läbi need lõputud kilomeetrid mis lahutavad Grande Arche de la Defence'i ja Gare de Lyon'i... :)

Üldiselt, ainus asi selles "filmis", mis kuhugi kõlbab, on alati šarmantne Prantsusmaa, kõik muu on juba kümneid kordi nähtud-tehtud-olnud ja muutus juba kuskil esimese kolmandiku peal väsitavaks.

3/10

Heiligendamm, rannatoolid Kempinski juures

IMG_2861, originally uploaded by ancientboy.

Heiligendamm, Hohenzollern'ite loss

IMG_2860, originally uploaded by ancientboy.

...ehk praegu kinnises tsoonis olev hoone, kuhu Rostockis märatsejad ei jõua.

Idioodid Rostockis

Kurat, ma ütlen. Sõidab kamp mittemidagitegevaid tolasi mööda ilma ringi ja kujutavad endast ette tont teab keda. Protestijad my ass! Nüüd siis arvatakse juba, et tuleval nädalal toimuva G8 tippkohtumise ajaks tuleb vähem kui 200'000 elanikuga Rostocki kuni sada tuhat "protestijat" juurde. Rongid pididki juba pilgeni täis olema ja esimene möll toimus täna ära.

Mis nad idioodid seal Rostockis laamendavad? Mingu pangu end siis Heiligendammi ümber laagrisse ja lällaku seal metsade vahel, selle asemel, et linnas laamendada. Ah et Heiligendammile ei saa praegu lähemale kui kaks kilomeetrit? Ja et linnas on ju palju mugavam märatseda? Nojah, siis küll...

Erinevatest allikatest pilte vaadates tundub, et vähemalt seekord olid ajupuudulikud huligaanid natuke teises piirkonnas tegutsemas kui meie hää sõbrantsi Irise ja ta pere elupaik aga seda möllu jagub ju veel rohkem kui nädalaks. Nagu mingi pagana tirtsuparv...

Muusikast, videost ja autoriõigustest

Midagi on vist tõesti muutumas audio-video-tootjate senises ettekujutuses ideaalsest ärimudelist. Kui kunagi aastate eest virutati Napsterile täie rauaga ning suurfirmade juhtkond välistas igasuguse muusika seadusliku elektroonilise levitamise, siis tänaseks on muusika legaalne müük üle interneti niivõrd levinud, et juba tükk aega ilmub uute plaatide reklaampiltidel saadaolevate formaatide nimekirjas ka download.

Kogu seda revolutsiooni on jäärapäiselt vedanud Steve Jobs'i juhitud Apple. Muidugi, ta pole ainus aga arvatavasti on ta kõige mõjukam. Jobs on vähehaaval toonud i-maailma ka kõige skeptilisemad staarid: aasta-poolteist tagasi Madonna, viimati seoses uue albumi ilmumisega vanameister Paul McCartney koos kogu oma kataloogiga ja nii edasi. Muusikamaailma on praeguseks järele jäänud juba üsna vähe tõsiseid tegijaid, kes oma toodangut elektrooniliselt ei müü ja nendegi kantsid murenevad iga päevaga.

Just Jobs oli see, kes seisis kategooriliselt vastu töösturite nõudmisele tõsta loo hinda iTunes'is juba tavapäraseks saanud 99 USA sendilt kõrgemaks. Tõsi, selle sõja rindejooned on tänaseks küll veidi muutunud, nimelt teatas Apple mõni päev tagasi iTunes Plus'ist, uutest võimalustest ja nendega kaasnevatest uutest hindadest, kus iga lugu maksab 1.29 USA dollarit. Ometi ei ole see allaandmine, pigem on tegu kompromissiga. Ei, isegi järjekordse võiduga. Nimelt on seda kallimat hinda maksvad laulud kodeeritud kvaliteedis (AAC 256), mille puhul absoluutne enamik kuulajaid CD-kvaliteediga vahet ei tee ning mis peamine, need on vabad igasugustest koopiakaitsetest. Taaskord asi, mille muusikatootjad veel üsna hiljuti kategooriliselt välistasid. Praegu on uue hinnaga pakkumisel küll vaid EMI artistide looming aga küll ka teised tulevad järele, samas on vist ka vana hinnaga (ja koopiakaitsega) versioonid veel edasi müügis, samuti saavad "vanade" legaalsed ostjad oma laule uuendada, makstes uuenduse eest vaid 30 USA senti.

Niisiis, muusika on lootusetult ja tagasipöördumatult digitaalselt muutunud. Järgmine suur sõda toimus ja toimub videorindel. Üks märk ka suurfirmade juhtkonna peakoludes toimuma hakkavatest muudatustest oli minu jaoks asjaolu, et YouTube ja teisi sellesarnaseid kanaleid ei hakatud riburada pidi autoriõiguste rikkumiste eest kinni panema. Tõsi, sellesuunalisi ähvardusi on tehtud (kirjutasin ühest sellisest kunagi siin) aga vähegi tõsisemalt ei ole nendega keegi tegelenud. Ometi on selge, et seda niinimetatud autorikaitseseadust rikutakse seal enamikul juhtudel. Aga siis ostis Google YouTube'i täiesti debiilse summa eest ära ja seegi oli suur ja tugev märk muutuste tuulest.

Kui Apple kevade algul oma Apple TV'ga välja tuli, kehitasid paljud õlgu. Jah, see on lihtsalt üks kast, mis praeguse seisuga teeb elu vaid juhtmevabamaks. Aga nagu tavaliselt ikka, on Jobs'i ja ta visionääride pilk tunduvalt kaugemal. Üleeile tuli siis teade, et kohe-kohe hakkab Apple oma TV-vidina kaudu võimaldama ligipääsu YouTube'le ning sügiseks peaks kogu YouTube repertuaar olema kättesaadav ning vaadatav Apple TV abiga ka kodustel teleekraanidel. Pressiteade on küll veidi umbmääraselt sõnastatud ("Coming in June, you can watch YouTube videos in a whole new way — on the big screen. Enjoy thousands of free videos, including the top featured, most viewed, and top rated. New content will be added every day and the entire YouTube catalog will be available by the fall, so there’ll always be something cool to see.") aga ma ei usu, et seal hakkab toimuma mingi filtreerimine, niisiis saab kõik olema allalaetav, ka see kraam, mille kohta veel paari aasta eest oleks öeldud "räige autorite õiguste rikkumine".

Sellega kõigega seoses on tähelepanuväärne ka mõne päeva tagune kohtuotsus Euroopa Liidu liikmesriigist Soomest, kus kohus leidis, et Euroliidu direktiivi, mis nagu keelaks DRM-i lahtimuukimist, saab ka hoopis teistmoodi tõlgendada.

Muutused on toimumas ja see kõik võib olla märk sellest, et töösturid on vastutahtmist aktsepteerimas uusi ärimudeleid. Ei läinudki väga kaua aega :)

Lisandused iPod'i

Eloy "Ocean 2 - The answer"
Erasure "Light at the end of the world"
Hubert KaH "Goldene Zeiten"
Maroon 5 "It won't be soon before long"
Marillion "Somewhere else"
Pendragon "and now everybody to the stage (Live in Katowice, Poland, 22 May 2006)"
Rufus Wainwright "Release the stars"
Utah Saints "Utah Saints"
Yes "90125 (Expanded and remastered)"
Yes "Going for the one (Expanded and remastered)"