Kuidas valgest geipornostaarist räppar sai

Alguses olid neegrid. Siis tuli keegi Vanilla Ice, siis oli vahepeal veel terve riburada kõikvõimalikke valgenahalisi nagamanne ja veen enne kui Vanilla Ninja kodumaist turgu oma tümpsuga vallutama hakkas, laekus kusagilt globaalsele muusikaturule keegi Eminem'i-nimeline tegelane. Valge räpp oli tulnud, et jääda.

Järgmine pealtnäha hästikaitstud bastion vallutati geiräpparite tulekuga nagu möödaminnes. Umbes viie aasta eest lekkis internetti foto, millel Lil' Wayne ühe teise räppariga usinalt musitab ja maailm polnud taaskord enam endine. Aga no vähemalt olid need veel mustanahalised räpimuusikamaailma edetabelite täitjad. Muide, seni parim ja ilmselt ka autoriteetseim ülevaade neist universumi lõppu ennustavatest sündmustest on hip-hop-maailma insaideri Terrance Dean'i kirjutatud "Hiding in Hip Hop".

Ja tõttöelda ei kulunud eriti kaua aega, et puritaanide õudusunenäod veelgi šokeerivamaks muutuksid. Mõned head aastad tagasi elas ameerikas nimelt üks kena väike poiss, kes suuremaks kasvamise kõrvale kuulas vaheldumisi räppi ja punki. Ikka nii, et kui Dr. Dre ära tüütas, siis pani peale Bad Brains'i ja vastupidi. Vahepeal mängis ka ise ühes punkbändis. Ning siis lasi poiss ühel kaugeltki mitte nii kenal päeval ühel mitte eriti andekal "kunstnikul" teha endale need koledad tätoveeringud.

Kogu universumi progressiivselt ontlikud onud ja tädid teavad, et just selline liberaalne kasvamiskeskkond kujundaski noorest Chris Porter'ist sellise "põhjuseta mässaja" ning varasemat arvestades oli täiesti loomulik, et poiss teatas ühel jällegi mitte nii kenal päeval oma perekonnale, et ta on gay ning juhuks kui sellest veel väheks peaks jääma, siis põrutas järgi ka teise uudise. Et ta tegutseb ka näitlejana. Geipornomaailmas. Üllataval kombel perekond ei näidanudki üles eriti suurt šokki, millest võib järeldada, et liberaalsus oli juba varem salakavalalt mürgitanud nendegi hinged ning tõsiseid traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid neist paraku enam ei saakski.

Väikesele Chris'ile (kes tegelikult polnudki nüüd enam midagi nii väike, sest ta oli aastatega endale muskleid juurde kasvatanud ning igati mehistunud - ainult need tobedad tättuud olid etteheitvaks tunnistuseks noorepõlverumalustest) polnud sellest aga veel küllalt. Ta võttis ühena esimestest enda valitud eriala inimeste seast ette oma tööde ja tegemiste kajastamise sotsiaalmeedias ning on praeguseks saanud üheks suurimaks spetsialistiks, kuidas pornostuudiote loomingut twitteri ja feissbuuki vahendusel reklaamida ning müüa. Märksõnadeks ikka individuaalne lähenemine potentsiaalsetele klientidele, tavapäraste reklaamiosakonna koostatud kaubandusalaste teadete (a la "Osta SEDA, sest SEE on parim!") asemel isikustatud sõnumite levitamine ja isegi läbi kalkkülmade infoliinide tuntava inimliku soojuse mõõde.

Igatahes tundus Chris'ile, et tal jääb oma päevatööst (või on see just öötöö?) aega ülegi ning otsustas ammuse armastuse juurde tagasi pöörduda ja proovis räppimist. Endalegi üllatuseks olevat see tal päris hästi välja tulnud ning niisiis andiski ta esinejanime Double Dose all mõne aja eest välja oma esimese singli "Fuck this industry (vt. ka YouTube'st)." Sellega oli järjekordne (muusika)ajalugu muutnud sündmus teoks saanud ja jääb üle ainult hingevärinal oodata, millega need degenerandid järgmiseks hakkama saavad.

Siis kui Chris Porter veel noor ja peaaegu (v.a. tattood) ilus oli.

Üks lahe meem sellest, milline näeb välja mu järgmise CD ümbris

Ringleb sihuke meemike:

1 - Mine http://en.wikipedia.org/ ja vali "random article". Artikli pealkiri saab sinu bändi nimeks.
2 - Mine http://quotationspage.com/ ja vali "random quotes". Lehekülje viimase tsitaadi viimased neli või viis sõna saavad sinu esimese albumi nimeks.
3 - Mine http://www.flickr.com/explore ja vali "interesting photos from the last 7 days". Vali esimese rea või veeru viimane pilt oma albumi kaanepildiks.
4 - Kasuta pilditöötlusprogrammi, et see kõik kokku panna.
5 - Postita saadud album koos selle tekstiga ja märgista seal ära sõbrad, kellelt ootad samuti uusi bände ja albumeid.

Tulemused:

1 - http://en.wikipedia.org/wiki/Ylmf_OS
2 - http://quotationspage.com/quote/1122.html
3 - http://www.flickr.com/photos/formosating/5326702593/
4 - vt. paar rida altpoolt
5 - ei viitsi nimesid külge pookima hakata, kes tahab, võib ju ise vabatahtlikult teha. :)

Ricky Martin ja Attitude

Attitude'i kahesajandast (juubel!) numbrist saab ilmselt üsna kiiresti nõutud kogumisobjekt. Eelkõige muidugi tänu kaksikute üksikisale Ricky Martin'ile. :)

Keskpunkar Trubetsky peksmisest

Ekspressis kirjutab Askur Alas hiljutisest Rock Café's toimunud "punkrocki" kontserdist, kiites taevani Juku-Kalle järjekordset särgidisaini ning pekstes Vennaskonna liidrit selle eest, et see ilmselt isiklike hüvede nimel Keskerakonda astus.

Hää küll, kena keik, nagu öeldakse ja ma mõistan suurepäraselt, miks õukonnameedia halastamatult materdab kõike ja kõiki, mida/keda kuidagimoodigi Savisaarega siduda annab, aga ma ei taipa, miks keegi ei viitsi rääkida nendest lugematutest kultuuriinimestest, kes täpselt samamoodi ning samadel põhjustel teistesse erakondadesse astunud on? Mille poolest erinevad Tauno Kangro Tallinna linnalt saadud tellimused Mati Karmini Tartusse kerkinud skulptuuridest? Miks üks on õukonnameedias automaatselt paaria ja teine suurepärane kunstnik?

(Hea küll, pole vaja vastata, see oli retooriline küsimus ning olgu ka ära õiendatud, et mulle isiklikult meeldivad mõlema mehe tööd, poolenisti labase maitsega nagu ma olen. :))

Kommentaarides sõnastab keegi seniil hästi ka pajude inimeste hala, et "Eestis pole punki ollagi. Kui vaadata neid täissöönud nägudega n.n. punkareid, siis tahaks rarjuda:"TULE TAEVAS APPI!!!" See ju puhas poosetamine."

Osaliselt nõus. Artiklis räägitud bändidest Propeller pole tõesti kunagi punk olnud, vaid oli ja on pigem vaimukas ning absoluutselt hambutu pungiparoodia. Vennaskond... noh, päris algusaegadel ehk veel kuidagi aga kui nad juba tuntumaks said ning nende kontserdid sumbusid mugava äraelamise roosamannasse, sai ka nende jaoks see periood läbi.

Jon Savage ütles kunagi midagi sellist, et punk on haaknõeltega omavahel kinnitatud lappidest tehtud lapitekk, kus on tükikesi peaaegu igast noortekultuurist, mis Läänes peale teist maailmasõda on eksisteerinud. On ka selge, et punk ei surnud koos Sex Pistolsiga, vaid on edasi arenenud, haarates praeguseks endasse juba ka haaknõelaaugukestega tükikesi viimase 30+ aasta subkultuuridest. Nii et kui te otsite seda tänasest muusikamaailmast, vaadake veidi kaugemale kunagisest Seksipüstolite "God save the queen'ist".

Mulle lasti kunagi ühte puhtalt süntide ja sekventseritega arvutis tehtud muusikat, mis minu meelest oli küll kõige ehedam punk (muidugi olen ma suutnud selle bändi nime lootusetult ära unustada... :( , samas ei tähenda see elektroonika pealetung, et sedasamust punki ei saaks endiselt paari kidra, trummikomplekti ning ühe eskalteeritult karjuva vokalistita teha.

Eestis on punk ka praegu täiesti olemas, kuigi ilmselt on selle (elu)stiili harrastajaid tõesti tublisti vähemaks jäänud kui paarikümne aasta eest ning nad on suuresti poolpõrandaalusteks muutunud. Nad ei ole tänavapildis ka enam nii silmatorkavad, harjad on peas madalamaks muutunud või üldse longu vajunud ja vähemalt ühes provintsilinnas, mis kunagi kippus Tallinna kõrval vägisi Eesti pungipealinnaks, pole uute noorte punkarite massilist pealetulekut küll enam märgata. Aga samas on lugu muidugi ka selles, et ehe punk sünnib seaduse ja seadusetuse piirimail ning mina oma mugavas mullis ilmselt ei taju enam neid risti-rästi liikuvaid hoovusi, mis noortekultuuri pealtnäha rahuliku pealispinna all pulbitsevad. Sest õiged punkbändid ei anna kunagi kontserte suurtes ning mugavates kontsertsaalides nagu ei käi nad ka suvest suvesse mingitel kuradi süldituuridel. Kui mõni punkbänd juba selleni jõuab, siis on ta oma algsest mässulisusest lootusetult kaugenenud. Ja see ei ole enam tõesti punk.

Chris Colfer geikarude keskel

Chris Colfer on 20-aastane näitleja ja laulja, kelle on vähemalt teleseriaali "Glee" fännide jaoks kõrgele staariorbiidile lennutanud ta sealne tegelaskuju Kurt Hummel. Nii Kurt kui ka Chris ise on geid ja sestap pole imekspandav, et kui ajakiri "Rolling Stone" poisiga intervjuud tegi, lavastati artiklit illustreerimaks intrigeeriv foto, kus Kurt on sattunud geikarude baari. :)


Intervjuus avaldas Chris ka "saladuse", et uuel hooajal, mis algab USA-s 21. septembril, saab Kurt endale boyfriend'i ning ilmselt Piiblivööndi usuhullude suureks kahetsuseks näidatakse ekraanil ka kahte kutti suudlemas.

(Mitte et see kõik mulle endale nüüd väga korda läheks, Glee fenomen pole minule veel kohale jõudnud aga foto on tõega lahe.)

Stephen Fry on Wagner (BBC Four, 2010)

Stephen Fry on Wagner
Lavastaja: Patrick McGrady
2010
http://imdb.com/title/tt1662545/


Seekord on Stephen Fry ette võtnud sissevaate iseenda maailma. Koolipoisina pooljuhuslikult Wagneri muusikat kuulama sattunud ning sellesse lootusetult armunud fänn on pidanud kogu oma edasise elu üritama ühitada enda lemmikmuusikat ning selle autorit, kaunis vastuolulist heliloojat.

Fry käib läbi kogu tavapärase negatiivsuse, milles Wagnerit ikka ja jälle süüdistatakse. Peamiselt siis Hitleri lemmikheliloojaks olemine (milles Wagnerit, kes suri kuus aastat enne füüreri sündi, nüüd küll kuidagi süüdistada ei saa) ja siis ta omaaegsed tugevalt antisemiitlikud üleskutsed (mis üsna ühtse veendumuse järgi olid suuresti tingitud ta rivaliteedist temast edukamate, juutidest heliloojate Felix Mendelssoh'in ja Giacomo Meyerbeer'iga ja mis Fry'le, kelle ema oli juut ning kelle emapoolne tädi ning veel mõned sugulased surid Auschwitzis, on veel eriti keeruline teema), mida on lausa peetud natside ideoloogia alustaladeks. Põgusalt peatutakse ka Wagneri ärialasel saamatusel, kus ta mitu korda (nt. Köningsbergis ja Riias) suudab enda kätte usaldatud teatrid pankrotti ajada ning on sunnitud põgenema ja sisuliselt maapaos elama. Kuni värskelt võimule saanud baieri muinasjutukuningas Ludwig II (jah, seesama, kes ehitas Neuschwansteini lossi ning veel enne selle lõplikku valmimist senini segastel asjaoludel järve uppus) Wagneri enda eestkoste alla võttis ning talle lõpuks "päris omaenda" teatri loomiseks Bayreuth'is võimalused loob.

Fry käib muuses loomulikult ka palverännakul Bayreuth'is Wagneri festivalil, külastab Peterburi Maria teatrit, et vaadata modernset versiooni Wagneri ooperist ning lõpuks läheb istub ja mõtiskleb elu keerkäikude üle Nürnbergis samal tribüünil, kus Hitler omal ajal hiidparaade vastu võttis.

Vahepeal mängitakse ka Wagneri muusikat. Küll näidatakse prooviperioodi enne Wagneri festivali, küll organiseeritakse Fry (ja BBC vaatajate) jaoks ühe teose esmaettekande reproduktsioon, küll saab Fry ise veidi mängida Steinway poolt spetsiaalselt Wagneri jaoks loodud klaveril. Või no õigupoolest võtab ta sellel küll vaid kuulsa "Tristani akordi" ning kui professionaalne pianist on terve "Tristani ja Isolde" ette klõbistanud, lööb ka viimase noodi. Kuigi ta on oma muusikalise ebajumala aura juuresolekust ilmselt nii erutatud, et lööb esimese hooga selle viimase noodigi valesti. :) Üldse on ta eriti Bayreuthis viibides täpselt nagu väike laps kommipoes. Tõeline fänn!

Sümpaatne, huvitav ja informatiivne dokumentaal ja olles nüüdseks ära vaadanud päris mitut dokki, kus Fry tegev on olnud, peab ütlema, et minu jaoks kipub selle mehe juuresolek ka selles vallas küll juba omamoodi kvaliteedimärgiks kujunema.

9/10

Tuli ja Marillion

Tundub, et selle aasta alguse üks märksõnu on "tuli". Lisaks Emandaga seotud (kuigi mitte otseselt temast tingitud) juhtumisest on praeguseks selgunud, et Marillioni klahvimees Mark Kelly suutis oma viimasel tuuril kasutatud harmooniumi mõnevõrra segastel asjaoludel (nagu ta ise häbelikult tunnistas, tahtis ta mängida Arthur Brown'i laulu "Fire" ning lisada sellele veidi tõelist fiilingut ning asjad läksid "natuke" käest ära -- ilmselt just sellepärast tal tuuri ajal ei lubatudki harmooniumi küünlajalgades "elusat tuld" kasutada...) hiljuti maha põletada (vt. fotot) ja mees on nüüd tõsise probleemi ees, et kuskohast leida samasuguse kõlaga instrument bändi "Less is more tuuri kevadel Portugalis toimuva viimase kontserdi jaoks. Suurima tõenäosusega peab ta kasutama süntesaatorisse sämplitud saunde.



Marillioni-rinde hea uudis on see, et mehed on tahtmist täis ning valmistuvad alustama uue albumi kirjutamise sessioonidega. Mark lendab vahepeal küll mõneks ajaks perega Taisse puhkama aga hiljemalt kevadel on neil sealsamas päikeselises Portugalis plaanis uus album tõsiselt käsile võtta. Juhhuu!

Marillioni Tallinna kontserdi salvestus saadaval

Eilsest alates saab pisukese tasu (£5.99) täiesti legaalselt alla laadida Marillioni "Less is more" tuuri Tallinna kontserdi salvestuse. Kõik lood on MP3 (320 kbps), kaasas on ka PDF-formaadis buklett. Erinevalt meeste kodulehel kahes kohas siiani olevast kontserdil esitatud laulude valest järjekorrast (teatavasti jäi The space Tallinnas oma "õiges" kohas kogemata vahele ja siis nad mängisid seda paar lugu hiljem kui teistel kontsertidel), on salvestusel ja sellega kaasneval trükimaterjalil kõik õigesti.

Lisaks lauludele on lindil muidugi ka kõik kontserdi ajal räägitud jutud, õnnesoovid, apsud (näiteks see, kui Rothery eelviimase loo ajal nii hoogu läks, et kitarril võimu minev juhe lihtsalt välja kukkus ja saali veider vaikus tabas) ning muidugi ka see, how Marillion played "Estonia" in Estonia, using wonderful grand piano, manufactured by "Estonia".

Osta ja alla laadida saab siit.

Lood on:

Go!

Interior Lulu

Out of this world

Hard as love

Wrapped up in time

Quartz

The space

If my heart were a ball

It's not your fault

Memory of water

This is the 21st century

Cover my eyes

Beautiful

Estonia

You're gone

Sugar mice

80 days

A collection

Gazpacho

Easter

Made again

Answering machine

Three minute boy

Marillion Tallinnas. A.D. 2009.

See oli millalgi kaheksakümnendate keskel, mil sattus kätte kusagilt maha lindistatud ja juba üsna kehva kvaliteediga VHS, millel peal hunnik muusikavideosid. Teiste seas ka umbes tunnipikkune programm Kerrang!, mis algas Iron Maiden'i "Aces high" ning "2 minutes to midnight'iga" ja sisaldas ka Motörhead'i, Van Halen'it, Whitesnake'i ning isegi Bon Jovi esimest hitti "Runaway". Selline kaunis eklektiline kogumik, mille ühisnimetajaks võiks olla kaheksakümnendate aastate muusikaajakirja toimetaja jaburapoolne ettekujutus popi edetabelitesse sobivast raskerokist. No ja kusagil seal teiste seas oli ka üks kummaline video hullusärgis mehest mingis pehmete seintega toas. See mees oli muidugi Fish ja lauluks Marillioni "He knows you know". Peale esimest vaatamist-kuulamist olin ma müüdud...

Kui Fish 1988. a. peale plaadifirma poolt korraldatud hullumeelseid aastaid bändist lõpuks minema jalutas, oli see muidugi šokk. Ja kuigi ma olin "uue laulja" Steve Hogarth'iga tehtud kahte esimest plaati 1992. a. Rock Summeriks küll paar korda kuulanud, ei jätnud need mingit erilist muljet. Ilmselt nimetatakse seda psühhiaatriavaldkonnas mingit laadi fiksatsiooniks (peaks Emandalt üle küsima :P ), sest kui Marillion Lauluväljakul oma kontserti "Splintering heart'iga" alustas, kordus kõik uuesti ja ma ei suutnud aru saada, mismoodi ma ei olnud varem märganud nii suurepäraseid laule nagu kasvõi "Easter", "Seasons end", "No one can", "Dry land" või eriti absoluutselt geniaalne "The space". Uuematel albumitel olevatest lauludest rääkimata. Mu meelest need, kes isegi veel praegu, rohkem kui 20 aastat hiljem halavad teemal "ilma Fish'ita pole Marillion absoluutselt mitte midagi" pole lihtsalt suvatsenud oma meelt vabaks lasta ja elavad endiselt väga kauges minevikus. Ka juhul kui Derek William Dick oleks endiselt Rothery, Kelly, Trewavas'e ja Mosley'ga koos, ei oleks nad ju muusikaliselt paigal tammunud ning oleks kindlasti edasi arenenud. Usutavasti ka samas suunas, milles nad niigi tänaseks liikunud on. "Misplaced childhood" on album, milline sünnib kord sajandis ja loota, et mehed oleks selliseid riburadapidi edasi vorpinud, oleks hullus.

Pealegi on plusspoolel kahtlemata see, et nüüd on meil ühe ansambli asemel sisuliselt poole rohkem muusikat: nii Marillion ise kui ka Fish'i sooloperioodi plaadid. :)

Tänavu suvel sain ma ootamatult kunagiselt naabripoisilt SMS-i, milles ta soovitas veidi veebist uurida kõlakaid Marillioni Eestisse tuleku kohta. Mis tundus "Less is more" tuuri jaoks täiesti sobilik ja võimalik (nagu bändimehed kunagi kenasti seletasid, on nende täiskoosseisus niipalju tehnikat, et selle transport on alati omaette pirakas probleem ning logistiliselt kaunis kulukaks minev ettevõtmine, seevastu akustilise tuuri pillide hulk on kordades väiksem) ning nagu veidi hiljem selgus, osutuski tõeks. Veidi aega võttis küll aega väljaselgitamine, mis kuramuse koht see Nokia Concert Hall on ja millal sinna pileteid müüma hakatakse aga selgus sai ka siin majja.

Ma ei julenud päris esimesse ritta pileteid osta, sest uue saali puhul ei tea ju iialgi ette, mis seal täpselt on. Ma olen kunagi kusagil istunud esimeses reas kaunis kõrge lava ees ja kalli raha eest ostetud piletiga ei näinud suuremat osa laval toimuvast ning samuti oli heli suht saast. Viimane probleem lubati ühe tuttava väitel Solarises küll ilmakuulsate asjatundjate poolt elimineerida ja lõpuks siis saigi kompromissi korras ostetud piletid kolmandasse ritta. Mis nagu selgus, oli hea valik.



Et meil oli eelmisel kahel päeval juba olnud kaunis tihe ja väsitav kultuurikihi pealemäärimise üritustesari, siis ronisime me oma apartmendist vist alles poole ühe paiku välja. Otsustasime hommikukohvi minna jooma Viru ringil asuvasse uude Mademoiselle kohvikusse ning kui me sealt välja marssisime, koperdasime järgmise hoone (Nordic Hotel Forum) ees Marillion'i meeste otsa. Eks nad ootasid autot, mis neid autogrammisessioonile viima pidi aga kuna seda ei olnud, tuiskasid h ja Pete hotelli tagasi, samal ajal kui Steve R. oma kingapaelu siduma jäi. Ian ja Mark olid ilmselt veel kohvi joomas. Nagu mu kaasa hiljem kõigile kelmikalt seletas, ei saavat Tallinnas ju enam sammugi astuda, ilma, et Marillion'iga kokku ei põrkaks. Algul tänaval, siis raamatupoes ning takkapihta muidugi veel ka kontserdil. Kui ta oleks viitsinud järgmisel hommikul kusagil Narva maanteel, Russalka kandis või Pirita teel jalutada, siis oleks ta veel ka oma pea igapäevast kümmet kilomeetrit jooksvat Mark Kelly't trehvanud. Muide, Tallinna varatalviselt karge õhk mõjus Mark'ile ilmselt nii hästi, et ta jooksis välja oma senise 10 kilomeetri rekordaja: 49:19 minutit. :)

Kell kaks päeval pidi Apollos algama Marillion'iga kohtumine ja autogrammitund aga oli selge, et selle algus hilineb, sest me kohtusime nendega hotelli ees kaks minutit enne kahte ja kui ma lõpuks 7-8 minutit kolme peal Apollose jõudsin, polnud mehed ilmselt ikka veel hotellist liikuma hakanud. Arvatavasti eelkõige raamatuesitlusi silmas pidades ehitatud väike lavahakatis kohviku kõrval oli varustatud viie tugitooli ja lauakesega, üks tool paigutatud üsna ohtlikult täpselt kõrgenduse serva peale. Hiljem kui Kelly sinna istuma hakkas, märkas keegi korraldajatest küll olukorda ja elimineeris selle enne kui klahvimees sealt käkaskaela alla oleks sadanud.

Nimetatud ürituse korraldus oli ka muudpidi ligadi-logadi. Marssis bänd hilinemisega kohale, istus toolidesse ning kui h püüdis rahvaga kontakti saada, siis selgus peale avatervitust, et juba mõne meetri kaugusel polnud võimalik mehe juttu poes valitsevast taustamürast eristada, mikrofonide peale ei olnud aga keegi ilmselt mõelnudki. Nii ei tulnudki mingist jutuajamisest bändi ja fännide vahel mitte midagi välja. Ebamugava situatsiooni lahenduseks kargas üks korraldajatest lõpuks nende ette püsti ning vehkis rahva poole, et nüüd on tagumine aeg autogramme võtma tulla. No ja kuulekas eestlane siis läkski, kenasti riburadapidi. Ma istusin seal pingi peal ning juurdlesin tükk aega, kas mul on vaja osta veel üks eksemplar "Less is more" CD-d ning sinna autogrammid peale küsida kui mul tegelikult on ju ammu olemas nii üks kui teised. Lõpuks oligi nii, et vaatasin ära veel, kuidas TV3 intervjuud tegi ning kuulsin tont teab mitmendat korda mehi üle rääkimas viimase plaadi sünniloost ja siis tegid kohalikud korraldajad koos bändiga grupipilti ning juba veeti nad "kohtumiselt" minema.



Paar tundi hiljem kontserdisaalis proovi tehes kaebas Mark, et tema tahab kah "Estonia" klaverit mängida aga vähemalt kontserdil pidi ta küll oma tavapäraste klahvpillidega leppima ning tiibklaveri taha istus aeg-ajalt hoopis h.

Kontsert algas üsna täpselt kell 19.00. Marssisime eelnevalt natuke kontserdimajaga tutvudes eri korrustel ringi ning leidsime, et hoolimata rohkem kui 1800 istekoha mahutamisest on tegu mõnusalt hubase saaliga, mis tundub isegi väiksem kui tegelikult on. Ka on külgrõdude kõige lavapoolsematelt toolidelt täiesti korralik ning terviklik vaade lavale (mitte nagu Saku plekktünnis, kus restricted view tähendab, et heal juhul ja end viimse võimaluseni üle piirde küünitades näed ehk kolmandikku lava) ja see on vist küll esimene koht Eestis, kus ma oleks isegi nõus sellistel kohtadel istuma.

Lavale tulnud bänd suutis juba esimesel hetkel üllatada, sest Rothery ja Kelly, kes tavaliselt on Marillion'i kontsertidel saalist vaadates lava parempoolsemal serval, maandusid seekord vasakusse serva ning Trewavas ja Mosley siis teisele poolele. h pendeldas oma tavapärase kesklava positsiooni ning lava paremasse serva mahutatud kontsertklaveri vahel.



Nagu sellel kontserttuuril juba tavaks, mängisid mehed kontserdi esimeses pooles tervikuna maha "Less is more" plaadi (jah, kodanik "muusikakriitik" Ülo Külm, bänd mängis seda mitte "väidetavasti" vaid täiesti konkreetselt, plaadi mõnel versioonil "hidden bonus track'ina" esinev Cannibal surf babe ei kuulu ametlikult albumi lugude hulka), laulude vahele juttu puhudes ja valget veini lonksates teadustas h ühel korral kogemata küll vale loo välja ning peale lõbusat segadust mängiti siis ära nii väljakuulutatu kui hiljem ka vahelejäänud laul. "Et see end hüljatuna ei tunneks," nagu h ise aasis. Esimese poolaja lõpetas This is the 21st century ning vaheajaks saatis bänd kõiki puhvetisse jooki tooma. Nojah, eks nende endi klaasid olid juba samuti tühjaks saanud. :)



Kontserdi teise poole playlist oli koos kahe portsu lisalugudega järgmine:
Cover my eyes / Beautiful / Estonia / You're gone / Sugar mice / 80 days / A collection / Gazpacho /// Easter / Made again /// Answering machine / Three minute boy.

Nagu arvata võiski (bändimehed olid juba päev varem veendunud, et see saab olema üks väga eriline õhtu, mil nad esimest korda Eestis SEDA laulu mängivad), sai üheks emotsionaalseks kõrgpunktiks muidugi "Estonia". h'il oli tükk tegemist, et üldse laulda suuta ning ka järgmise laulu "You're gone" alguses pühkis ta usinalt silmi ja nuuskas nina. Nagu ilmselt ka aplodeerimiseks saalis püsti tõusnud publik.



Kui ma enne kirjutasin, et akustilise kavaga ringi reisida on tunduvalt lihtsam kui tavaliselt, siis ometigi on bändil olnud juba tükk jamasid. Algatuseks kaotasid Heathrow' töötajad ära Pete'i eee... no ütleme siis, et ksülofoni ja see pole vist tänaseni oma õige omanikuni jõudnud. Nii pidi Trewavas alates Helsingi kontserdist mängima selle asemel sünti ja oli isegi hea, et neil õiged helid sinna sämplitud olid. Harmooniumi, mis tuuri esimeses osas meestel isegi kaasas oli, ei hakatud samuti Põhjamaadesse ning Baltikumi kaasa tassima nagu ka Mark Kelly poolt kevadel ebayst ostetud ehtsat viledega orelit, mille ta ise stuudios kokku lappis ning mille transport pole kunagi isegi arutluse all olnud. Tegelikult oli selliseid pille veelgi, näiteks "Quartz'is" täiesti vältimatu instrument, kunagi Pete'i vanaisale kuulunud, rohkem kui sajandivanune klahvpill, mis on äärmiselt õrnas olukorras ning oleks tuurile kaasa võtmisel lihtsalt lõplikult ära lagunenud. Ka kõigil neil puhkudel pidid originaalpillidest salvestatud sämplid abiks olema. Olid kah.



Palju suurem jama juhtus üleeile, mil peale Riia kontserti lendasid mehed otse Madriidi ning kui lõpuks ka tehnika sinna jõudis, siis selgus, et kuidagimoodi oli transpordifirma seekord suutnud maha unutada Mark Kelly klaveri. Hispaanlased suutsid küll kiiresti mingi asenduspilli leida aga et tegu oli natuke vale instrumendiga, siis veetis Mark eile tubli pool meeleheitlikku päeva, üritades asenduspilli (Roland'i RD-700) panna samamoodi käituma nagu ta enda instrument (Roland'i A-90) käituks. See üritus ei möödunud just kõige edukamalt aga eilne kontsert oli kuuldavasti läinud siiski ilusti. Kui Mark'i soolo laulus "80 days" välja jätta.



Kui nüüd aga Tallinna kontserdi juurde tagasi tulla, siis ei saa muidugi märkimata jätta, et esireas istunud inimestel oli siiski ka boonuseid, nimelt loopis Rothery aeg-ajal oma kasutatud plektronid rahva sekka ja põrandale vedelema ei jäänud neist nüüd küll ükski. :)

Mis jäi mängimata? Kasvõi "Sympathy" ja "The party", mida nad sel tuuril siin-seal on esitanud ja seega oleks üks encore veel ära kulunud küll. :) Kuigi ka kaks korda tulevad nad lavale tagasi üsna harva ja see oli kahtlemata märk sellest, et saalis valitsenud õhkkond sobis ka neile endile. Nagu Mark Kelly samal päeval ka kogu maailmale teada andis, oli Tallinna publik nende arvates "the most polite, well-heeled and sedate audience in Europe."

- - - - -

Praegu, mil ma seda kirjutasin (ja Marillion oma tuuriga Madriidist kiirrongiga juba Barcelonasse tuhisenud on ning just nüüd seal kontserti annab), mängis mul kõik see aeg taustaks tänavusügisene Oslo teine kontsert (25. oktoobrist 2009.a. - mehed ise pidasid seda selle ajani parimaks etteasteks ja jääb üle vaid loota, et Tallinn selle ületas) ja kuigi see võib kõlada tobedana, on fakt, et ma ei jõua ära oodata, millal Tallinna kontserdi salvestust osta saab... Loodetavasti ei jupsinud tehnika (praeguse tuuri jooksul on see seni teadaolevalt kahel korral juhtunud :( ) ning asi on varsti saadaval.



Tegelikult on see natuke skisofreeniline. Kuulata salvestuselt seda, mismoodi h ja vahetevahel ka Mark Kelly ning Pete Trewavas publikuga ja omavahel suhtlesid ning lõõpisid - see on veidi sedamoodi, nagu oleks tõesti ise ka seal kohal olnud. Ainult et aeg-ajalt kui on selge, et publik pahvatab naerma millegi peale, mida keegi laval tegi ja mis heliribas ei kajastu, ronib kusagilt väike kahetsus hinge, et tegelikult ainult helisalvestust kuulates päris kõigest ikka osa ei saa. :)

Kui mul üldse millestki kahju on, siis sellest, et ma ei ole saanud kõigil nende kontsertidel viibida. Ka mu kaasa, kelle ma vedasin tema jaoks esimest korda Marillion'i kontserdile, tõdes pärast, et need mehed tõesti teavad, mismoodi rahvast kaasa haarata. Nutta ja naerda koos publikuga. Tõepoolest ei pane mind absoluutselt imestama, et nad on muusikaringkondades tuntud (ja paljude poolt kadestatud) kui üks lojaalseima fännibaasiga ansambel.



Ja kodanikud, kes on vastutavad nende Eestisse tagasitoomise eest, teile andis h kontserdil väga konkreetse vihje. Kutsuge neid uuesti (ning varem kui 17 aasta pärast!) ja nad tulevad rohkem kui hea meelega. Praegu tundub, et ka piletimüügi poolest tuleb see ettevõtmine uhkelt kasumisse, seega: pall on teie käes!

Kas ma juba ütlesin, et see oli üks kuramuse hea kontsert. Maksimumpunktidega hinnatav. Mitte et see mind ennast üldse üllataks. :)

- - - - -

Korralikumaid pilte kui mu kehvad moblaklõpsud näeb näiteks delfist ja kodanik Külma arvustust pakub lugemiseks elu24.

Ammulisui

Klõpsisin öösel natuke Marillioni-teemaliste saitide linkidel kuni üks seisukoht suutis mind jälle üllatada. Seda viimast muide ei juhtu enam just väga tihti.

Teatas keski Schotti-nimeline tegelane oma lehel (spetsiaalselt ei viita sellisele idiootsusele), et noh, see "Misplaced childhood" on ju muidu tõesti päris tore album aga selline lapse kujutamine ümbrisel teeb teda väga murelikuks...

See pedohüsteeria on ikka tõesti juba ülijaburaks läinud. Mark Wilkinson joonistas plaadiümbrise Fish'i konkreetsete näpunäidete järgi ja neid seepärast nüüd pedofiilias süüdistada on eriti absurdne. Praktiliselt kõik sümbolid ja kujundid, mis seal näha, on tihedalt seotud laulude sõnumiga ja muidugi on tähelepanuväärne, et tähelepanelik kodanik ei tunne absoluutselt muret haraka ja kameeleoni kujutamise pärast. Ma saan siit teha vaid kaks võimalikku järeldust: kas on kodanik ignorantne madalamate eluvormide suhtes ning nende saatus talle üldse korda ei lähe või ei söanda (seni veel latentsesse?) zoofiiliasse kalduv kodanik susile hundi nime anda.

Ilmselt tuleks hüsteeriku meelest lapsed üldse ära keelata. Näiteks saata nad täiskasvanute silmade alt ära mõnele rangelt valvatavale eraldatud territooriumile, kuskohast neid siis 18. sünnipäeval (mõningates riikides muidugi ka 21. sünnipäeval) välja saadetakse ning enam kunagi tagasi ei lasta. Kõikjalt tuleks ära koristada kõik lapsi kujutavad pildid, raamatud (need oleks kõige parem muidugi üldse kõik ära põletada) ja muu selline ning karmi karistuse ähvardusel peaks keelama laste mainimise ka igapäevavestluses. Tehnika arendes, mil valede mõtete mõtlemine meid kontrollima pandud eriti üllastele ja veatutele isikutele momentaalselt teatavaks saab, on muidugi lihtne ka kõik sellised degenerandid juba eos isoleerida. Nii-öelda kuritegude ennetamise programmi raames.

He wolf! :)

Marillion - Hard as love (Acoustic version from L=M, 2009)

Marillion - L=M (Less is more)

via marillion.com

Ab Fab ja pool Little Britain'it Mamma mia! uues versioonis

Just. Tänavuse Red Nose Day puhul korraldas Comic Relief mitmeid heategevuseks raha kogumise värke. Muidugi oli neil ka teleprogramm ja teiste seas astus eraldi kavaga üles ka Britimaalt kokku kogutud koomikute raudvara, kellede seast tasub eraldi ära mainida muidugi alati võrratuid Dawn French'i, Jennifer 'Edina' Saunders'it, Joanna 'Patsy' Lumley'd ja Matt 'The only gay in the village' Lucas't. Neist viimane on minu meelest muide paarkümmend kilo alla võtnud... Koos paljude väikeste ja suurte abilistega esitasid juba nimetatud naised ja mehed publikule hindamiseks uhiuue versiooni igihaljast muusikalifilmist Mamma mia!.

Esimene osa (5:28 minutit) - YouTube
Teine osa (6:29 minutit) - YouTube
Behind the scenes (1:34 minutit) - YouTube

Marillion tuleb oma uue plaadi "L = M" tuuriga ka Eestisse

Kontsert toimub pühapäeval, 8.novembril (ehk siis isadepäeval), uhiuues Nokia Kontserdimajas (s.o. Solarise keskuses, mis asub endise tellistest "paekivist" Sakala platsil "Estonia" vastas) ja pileteid hinnaga 390 kuni 550 krooni saab alates homme hommikust osta kasvõi Piletilevist.

Viimati andis Marillion Eestis kontserdi 1992. aasta Rock Summeril.

P.S. Tallinna nime valesti kirjutamise pärast nad mu käest juba said kolaka, eks näis, kaua see parandamine aega võtab. :)
---
edit (20. augustil kell 10:33). Selle asemel, et täna hommikul pileteid müüma hakata, on piletilevitajad praeguseks üldse kogu kontserdi info maha võtnud. Koomikud...

edit 2 (22. augustil kell 08:59). Nüüd on Piletilevi Marillioni oma andmebaasidest uuesti üles suutnud leida ning piletite müük tundub toimivat.

Tervitused ja soovilugu :)

Nagu vahel selgub, ei pruugigi mu gaydar väga rikkis olla. Lihtsalt mõnedel inimestel võtab iseendas ja ilmaasjades selgusele jõudmine natuke kauem aega. :)

Lugu sai alguse pea veerand sajandit tagasi, mil üks sama õrnas eas noormees kui mina tookord, jäi mulle silma. Ning tekkis kahtlus, et meil võib päris mitmeid ühiseid jooni olla. Lisaks näiteks sellele, et ajal, mil enamik eakaaslasi kuulas italo disco't ja saksa kultuuriruumis toodetud europoppi, oli tema küll vist kõige tulihingelisem Johnny Hates Jazz'i fänn, keda ma iial teadnud olen. Noh, seal oli muidugi palju muid asju kah. Kõikvõimalikesse kohtadesse kleebitud, toonase popmuusika "ilusate poiste" (lisaks JHJ-le näiteks ka Rick Astley, Jason Donovan - kelle muusikat ta mu mäletamist mööda küll üsna kirglikult vihkas - ja mitmete teiste) piltidest kuni selleni välja, et üks ta tookordsetest parimatest sõpradest oli mees, kes üsna kiiresti tutvustas oma tegudega end avalikkusele kui "natuke homo - aga ainult siis kui promill sees on!"

Ei, tema muidugi ei olnud mingi homo. Ka mitte promilliga. Kaugel sellest! No ikka tükk aega väidetavasti ei olnud. Kuni ühel kenal õhtupoolikul, mil ma parajasti olin avastanud, et kunagine Johnny Hates Jazz'i "ilus poiss", laululooja ja laulja Clark Datchler on möödunud aastal uue albumiga maha saanud (kõrvalepõige: niih, autorikaitsjad, kus kuradi kohast ma peaksin selle albumi legaalselt saama kui seda - nagu ka kõiki teisi Datchleri sooloalbumeid - lihtsalt mitte kusagil ei ole? peale ühe second-hand plaadipoe, kus ketas maksab 103 eurot pluss 7 eurot saatmine? jajah, ma tean küll, et te tahaks ju ka need teise ringi poed üldse ära keelata, sest sealt te ju raha ei saa pommida...) ja kuulasin ta kodulehelt viimase plaadi materjale ning siis saabus ootamatult informatsioon, et (tsiteerides Tohtrihärrat) "diagnoos kinnitus". Kutt pidavat juba mõnda aega teise kutiga koos elama.

Seda viimast kokkusattumust muidugi ei riskiks ma enam juhuseks pidada. Imaginaarseks tervitus- ja soovilooks tuleb olude sunnil (s.t. kuna ma ei suutnud tuvastada euroopa videoversiooni "I don't want to be a hero'st" - ja USA versioon sakib) Johnny Hates Jazz'i "Shattered dreams". :)



Muide, veel üks väga haruldane akustiline versioon ühest Johnny hitist, mida Clark mängib koos Candy Dulfer'iga oma tulevasele abikaasale, tuntud hollandi meedianaisele Simone Walraven'ile kui viimane 1988. aastal MTV Countdown'i saatejuhi kohast loobus. Siit näeb.

(Tõesti, ma peaksin hakkama kirjutama kolmesõnalisi lihtlauseid...)

Stereotüüpselt kohustuslik

Mida aasta edasi, seda rohkem kipub mul ära ununema, et vastavalt levinud stereotüübile, peaksin ma mais teleka ees istuma. Noh, lisaks ununemisele pole mul ka juba mitu-setu aastat enam telekat. Või õigupoolest telekas iseenesest isegi on aga pilti ei näita. Kallis naabrimees võttis lihtsalt ükskord kätte ja leidis, et pole mulle seda kaablist tulevat pilti vaja midagi ning jalutas jupi juhtme ning jaotusplokiga minema. Ma pole senini viitsinud asja parandada (ega ka mitte moodsamaid vidinaid hankida, et seda kasvõi arvutist tshekata) ja tõtt-öelda ei tunne ka erilist vajadust. Ehk kord või paar aastas tuleb selline hetk, et pähe ronib siivutu mõte vajadusest mõnda teleprogrammi vaadata aga siis läheb see tavaliselt jälle üle. :)

Ka sel nädalal ei olnud mul hoolimata orientatsioonist küll mingit sellist tunnet ja kogu eurotrall oleks vist minust täiesti mööda läinud kui homme fatale poleks ühel õhtul helistanud ning nõudlikult aru pärinud, et kas ma olen juba mingile telefoninumbrile kõne teinud ja üleüldse on maailma päästmiseks veel ainult paar minti aega. Ma ei saanud midagi aru. Vähemalt mitte seni kuni kutt lõpuks turtsus teispool torusse, et "Fairytale'ile" on vaja ju hääli anda! Nojah, siis küll.

Ei, ma ise pole küll viitsinud helistada ei eel- ega peavoorudes aga selge on see, et kui ma oleksin seda teinud, siis ainus valik oleks olnud Norra. Üle pika aja võitis lugu, mis mulle meeldib ja ka mille esitaja oli üdini positiivne oma lustlikkusega. Noh ja takkapihta on Alexander Rybak (või eesti keeli pigem siiski Aleksandr Rõbak?) lihtsalt niivõrd eee... "armas" oleks vist kõige õigem sõna. Kuulge, kui isegi lesbid annavad oma hääled just ja eelkõige viimatimainitud põhjusel talle, siis see on juba märk, eksole! :)

See oli vist mingi vene sait, kuskohast me mitu kuud tagasi saime teada, et keegi nunnu valgevene kutt pani Norra eelvooru kinni ja siis sai neid erinevaid esitusi youtube'st ikka päris mitmeid kordi vaadatud ning kõikidele ka linke laiali saadetud. Poiss oli suutnud valmis saada tõeliselt haarava meloodiaga loo, milles leiduv tugev annus slaavilikkust oli selline, et ma kommenteerisin tookord, et lisaks kõigele on see just Moskvas toimuvale võistlusele (kus ju nii palju ida- ja lääne-slaavlasi osalemas ning hääletamas) väga hea valik ning tõsine esikohapretendent.

Kui välja jätta Kreeka, Saksamaa ja muidugi ka Eesti võistluslood (tänud lähevad ETV kodulehele ja YouTube'le), siis teisi laule polnud ma ei kuulnud ega näinud kuni neljapäeva õhtuse telefonikõneni. Kuigi kusagil on mul ka tänavune CD olemas aga selle kuulamiseni pole ma veel jõudnud. Niisiis võtsin taaskord ette ETV lehe ja mõtlesin, et kaen sealt laulud üle aga üsna pea selgus, et ma ei olnud küll millestki olulisest ilma jäänud ning vist peale neljandat südantlõhestavalt huilgavat hala, mida millegipärast eurovisiooni võistluslooks tituleeriti, leidsin, et mul ei ole mingit vajadust ennast sellise tobedusega piinata ning sinnapaika nad jäid.

Kuni eilse õhtuni, mil taaskord üsna juhuslikult hakkas kusagilt silma teadaanne, et võistlus käib ja et Patricia Kaas oli tekitanud saalis tormi. Kogu minu lugupidamise juures Patricia vastu - ilmselt oli tegu igavusetormiga, sest ka Prantsusmaa laul oli kindlasti üks tüütuimate hulka kuuluvatest.

Siis selgus muidugi, et ETV paljulubatud interneti otseülekanne on minu jaoks nii koomas, et isegi err.ee lehte ei saanud lõpuks enam lahti. Eurovision'i enda lehelt tulev striim hakkis kohutavalt ja lõpuks, peale mitmeid otsinguid sain ma pildi ette hoopis BBC ülekandele. Just täpselt selleks ajaks kui Norra oma esitust lõpetama hakkas. Niipalju kui sealt näha oli, tundus, et Rõbak on kogu sellest trallist juba veidike tülpima hakanud, sest võrreldes kasvõi Norra eelvooru esitustega, kus ta möllas laval ringi nagu veidi ulakas poisike, keeleots suunurgast väljas, oli Moskva esitus juba tunduvalt hillitsetum. Mis ei ole ka üldse ime, sest praeguseks on ta oma muinasjutulugu esitanud kindlasti kümneid ja kümneid kordi. Ning peale eilset triumfi saab seda esitama veel rohkem kordi. :)


Nüüd üks asi, miks ma õigupoolest kirjutama hakkasin. Kõik need, kes vinguvad meie Reikopi kallal, et ta ei oska ülekannet kommenteerida ning need muud loomad, need unustagu ära. BBC-s mölises pildile peale ilmakuulus Graham Norton ja see kõik muutus väga kiiresti üsna piinlikuks. Marko on tema kõrval ikka superkommentaator. Norton'i tekstis prevaleerisid isiklikud solvangud ("kas see habemega mees ei tea, et ta on televiisoris?", "see tüüp näeb välja nagu oleks just korraks vangist välja saanud", "kui need ei ole rahvariided, siis on see küll väga kole ürp", "püha taevas, kes see olevus [creature] veel on?" jne), mure selle üle, et tal on põiekas (variatsioonid teemal "ma naudiksin seda ehk veidi rohkem kui mul poleks sellist kanget vajadust kempsu minna") ning seosetu möla, kus ta põhiliselt vingus, et ta ei saa aru, miks need mõttetud venelased seal vene keeles räägivad (ja veidi varem esitas ta pika tiraadi "Milline ajuvabadus on see, et saatejuhid, kes ei oska korralikult inglise keelt, seisavad rahva seas, kes ei oska üldse inglise keelt ning üritavad teha ingliskeelset teleshow'd") ning millised koledad inimesed on riigid hinnete edastajateks valinud (kui siis keegi kogemata brittidele veidi paremaid punkte jagas, siis kiljus Graham kohe, et ta võtab kõik oma sõnad selle riigi esindaja aadressil tagasi) ning et miks Suurbritannia ikka nii vähe punkte saab. Jummel, minu meelest sai see kehva muusikalihiti kloon niigi arusaamatult palju punkte, minu pärast oleks see võinud taaskord britid tabeli tahaotsa jätta aga ju siis vanainimesest autori (s.t. Andrew Lloyd Webber'i) lavale tirimine tasus end ära ja britid said üle seitsme aasta jälle top kümnesse.

Muide, Webber astus hetkeks üles ka BBC privaatses hääletuseelses otselülituses, kus peale vastastikust viisakuste vahetamist küsis Norton lordilt, et mida too siis üritusest arvab ja et millised laulud on tema arvates brittide suurimad konkurendid esikoha pärast? Webber arvas, et tal on hea meel, et üritusest on taas saanud võistlus (mida tegelikult hääletus ka näitas, sest taaskord valiti pigem laulu ja mitte niivõrd oma naabreid või hõimlasi), möönis, et Norra võit on tõenäoline ja siis mainis, et tema arvates üks hästi huvitav ja hea laul on Eesti võistluslugu. Ma olen nüüd hommikuks jõudnud juba ära unustada, mis riik see teine oli, mida ta peale Eestit esile tõi aga vanameistrile ilmselt Urban Symphony tõesti meeldis. Ja nagu hääletus näitas, meeldis see Euroopas paljudele teistelegi, kuues koht on väga hea tulemus. Mulle endale muide meeldis kah. Kuigi eks Lõhmus sai ju maha ka meeldejäävalt kummitama hakkava meloodiaga ning asjaolu, et kogu see krempel kenasti eestikeelseks jäi, oli minu jaoks ainult täiendav pluss.

Kui mõni aasta tagasi, peale Soome võitu, kus Lordi kõigi aegade rekordiline punktisumma jäi napilt alla kolmesaja (siis oli hääletavaid riike 38, tänavu 42), spekuleeriti teemal, et kes ja millal võiks seda tulemust ületada, siis nüüd, mil Norra pea sada punkti suurema tulemusega platsi puhtaks lõi, on järgmine maagiline piir 400 punkti. Praeguse riikide arvu juures eeldaks see enam-vähem igalt riigilt kümmet punkti, mida saavutada on leebelt öeldes üsna keeruline.

Paljaste vene poiste tsenseerimine

Tänavu oma kahekümnendat juubelit tähistav vene poistebänd Na-Na (õigupoolest on see ammu rohkem juba mänedžeri kaubamärk kui bänd, sest aastate jooksul on sealt ikka päris mitmeid poisse läbi käinud ning neljakümnene ei paista praegustest küll ükski olevat) jäi oma hiljutisel Minski kontserdil tsensuurikääride kätte. Nimelt ei pidanud kontserdi Valgevene-poolsed korraldajad miskiks pundi reklaamplakateid ning keeldusid neid tänavatele üles riputamast.


"Ei, see plakat meid ei ehmatanud aga kusagil on mingid piirid!" selgitas kontserdipaiga, klubi "Millennium" kunstiline juht Dmitri Vrangel. "Üks asi on paljad naised, nendega me oleme juba harjunud. Aga paljad mehed..."

Otsus nende plakatite (mis muide ripuvad Venemaal praktiliselt igas kontserdipaigas ilma igasuguste probleemideta - ju siis seal ollakse juba ka paljaste meestega harjunud) võeti vastu "kogu kollektiivi poolt" ning määravaks sai kellegi märkus, et seal olevat näha ka "kõige väärtuslikum".

Nojah, kuigi tõsi ta on, et pundi liikmed on aastate jooksul mitme üsnagi eee... ütleme siis, et vallatu promofotoga (millest kaugeltki mitte kõik ei ole nii siivsad ning suguelundivabad kui kõnealune montaaž) maha saanud, siis valgevenelaste viimase väite peale ei oskagi ma midagi öelda. Oma arvates ma veel täiesti pime ei ole, ometigi ei hakanud poiste kõige intiimsemad kehaosad mulle skandaali põhjustanud plakatit ka luubiga uurides silma. Võimalik on muidugi veel ka see, et minu ja valgevenelaste arusaam meeste intiimseimatest kehaosadest lihtsalt erineb.

Otsusega neid plakateid mitte üles riputada olen ma aga põhimõtteliselt nõus. Kuigi hoopis teistel põhjustel. Hoolimata täitsa nunnudest kuttidest seal pildil pole ma ammu nii jõledaks "kujundatud" ansambliplakatit näinud. Vaesed venelased, kes seda oma tänavatel taluma peavad!

April 5th

Talk Talk
"April 5th"  (5.50)
(Mark Hollis / Tim Friese-Greene)

Here she comes
Silent in her sound
Here she comes
Fresh upon the ground

Come gentle spring
Come at winter's end
Gone is the pallow from a promise that's nature's gift

        Waiting for the colour of spring
        Let me breathe
        Let me breathe the colour of spring

Here she comes
Laughter in her kiss
Here she comes
Shame upon her lips

Come wanton spring
Come for birth you live
Youth takes it's bow before the summer the seasons bring

        Waiting for the colour of spring
        Let me
        Let me breathe
        Let me breathe you
        Let me breathe
        Let me breathe you
        Let me breathe

Albumilt "The Colour of Spring", (c) 1986 Island Music / Zomba Music

Rent - Filmed live on Broadway (2008)

Rent: Filmed live on Broadway
Lavastaja: Michael John Warren
2008
http://www.imdb.com/title/tt1273675/

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin ma oma geiteemaliste filmide lehel (mis on tõepoolest juba liiga kauaks unarusse jäänud aga ma igaks juhuks ei hakka siin mingeid suurejoonelisi lubadusi nüüd kah jagama) hittmuusikali "Rent" järgi tehtud filmist, ei arvanud sellest suuremat ning mõtisklesin, et arvatavasti oleks lihtsalt lavastuse filmimine parema tulemuse andnud. Nüüd, kus kaksteist aastat kestnud show on Broadwayl läbi saanud, viimastel etendustel tervikuna high definition'isse üles võetud, sügisel USA kinodes ringelnud ning 3. veebruaril DVD ja Blu-Ray ketastena müüki tulemas, võin ma mõningase hämminguga oma prohvetlikkust nentida. Lavastuse ülesvõte ongi parem kui film. Asjad, mis mind filmi juures tõsiselt häirisid, muutuvad teatrilaval täiesti loomulikuks ning sulanduvad orgaaniliselt loo arengusse. Ma ei usu, et küsimus on ainult filmi lavastaja Chris "Home Alone" Columbus'e mässamises laulude järjekorraga, pigem on siin ikkagi tegu teatri- ja filmimaailmade erisustega.

Kui filmis olid enamik peategelasi needsamad, kes ka omal ajal lavastusega alustasid, siis nende viimaste etenduste seltskonnast seondub filmiga vaid üks isik ja minu heameeleks on see Tracie Thoms, kes siin ikka Joanne'i osa mängib-laulab. Ka on "Tango Maureen" ka siin versioonis äärmiselt efektne. Mis siis, et ta tantsib seda Anthony Rapp'i asemel hoopis Adam Kantor'iga, kellele sobivad Rapp'i kingad kui valatult. Omamoodi irooniline on, et kui Anthony Rapp on tänaseks päevaks ilmselgelt liiga vanaks jäänud, et paarikümneaastast kutti mängida, teeb lavaversiooni Roger'i rolli Anthonyst rohkem kui aasta vanem Will Chase ja ma pean ütlema, et ta on selles tunduvalt parem kui filmiversiooni Adam Pascal.

Nende muusikalidega on muidugi alati igavene häda. Kui sa oled näinud mitut erinevat koosseisu ühte tükki esitamas, siis hakkad paratamatult panema kokku oma Dream Team'i. Ideaalis peab selle juures veel arvestama ka muutustega ajas. Näiteks selleks ajaks kui mina kunagi ammu esimest korda Londonisse "Mamma Mia!" etendusele jõudsin, oli Donna rolli endale võtnud sama näitlejanna, kes avaetendustel Donna tütart Sophie't mängis...

"Rent'i" kahe versiooni vahel manööverdades saaks igatahes väga hea tuumikkoosseisu. Filmiversioonist Anthony Rapp (tõsi, valik tema ja Adam Pascal'i vahel on neetult keeruline), Jesse L. Martin, Wilson Jermaine Heredia ja Idina Menzel ning lavaversioonist Will Chase ja Renee Goldsberry. Võluv Tracie Thoms on niigi mõlemis. Mis sellest järeldub? Muidugi see, et ülehomme lähevad kõik vutt-vutt parematest plaadipoodidest ketast ostma. :)

Kui peale filmi äravaatamist jäi mind päevadeks kummitama "Seasons of love", siis seekordse paugu pani nimilaul. Läbi Mark'i suu ja tegemiste, kui ta jätab kõik kus see ja teine ning tormab ülepeakaela appi oma eksile või veelgi täpsemalt oma eksi uuele tüdrukule:

"How do you leave the past behind
When it keeps finding ways to get to your heart
It reaches way down deep and tears you inside out
Till you're torn apart..."

Palju õnne, mu homme fatale, Sa leidsid just praegu taaskord äramainimist.

10/10