Mamma Muu perekond

Jumal küll, see on nii hea, et ma pean selle üles kirjutama enne kui ära unustan...

Kunagi aegade eest tekitasid Professor ja mu kaasa Tallinnas šokolaterii terrassil oma kakaotasside ning likööriklaaside taga istudes möödakäijates elevust sellega, et lugesid telefoni kaudu mulle valjul häälel ette värskelt soetatud kultusraamatut "Mamma Muu kiigub". Hea küll, lugesid sedavõrd, kuidas see neil naeruturtsatuste vahel üle kivide ja kändude õnnestus.

(Hiljuti muide avastasin ühes Rootsi pealinna raamatupoes, et samast tegelasest on veelgi jutte kirjutatud aga need olid kahjuks kõik väga vales keeles.)

Nojah. Möödunud talvel kui me enne järjekordset Lokalveränderung'i Viru keskuses kokku pidime saama, leidsin ma Professorit oodates eskalaatori kõrvalt mingilt riiulilt komme täistopitud, sarvede ja seljakotirihmadega pudulojuse, kellel hinnasildil oli nimeks Pull Peeter. Me kõõksusime naeru kätte lämbudes (ning müüja suureks pahameeleks) seal vist oma viis minutit ning kui see poleks nii jaburalt kallis olnud, oleks äragi ostnud. Ja kuigi Pull Peeter on praeguseks läinud sealt Nipernaadina kuhugi ilma peale rändama, on meil nüüd väga lihtne Viru keskuses konkreetset kokkusaamiskohta määrata. "Pull Peetri juures" ja kõik teavad, millise posti juures seisma peab. :)

Aga kui nüüd olevikku naasta, siis täna sai ootamatult vastuse meid juba pea pool aastat vaevanud küsimus, et kas Peeter ja Muu võiksid ka omavahel tuttavad olla? On küll! Sissekanne Maalehe veebis paljastab tõsiasja, et oma maailmarännakul on Pull Peeter möödaminnes ka Mamma Muu juurest läbi astunud ning järelkasvu eest hoolt kandnud. Lehes on nimelt kena olukirjeldus sellest, miks Mullikas Mia'l pole aega magada. Tühja nüüd sellest magamisejutust aga on täiesti selge, et nii geniaalse nime saavad panna oma võsukesele ainult sama geniaalsete nimedega vanemad.