Max Payne (2008)

Max Payne
Lavastaja: John Moore
2008
http://imdb.com/title/tt0467197/


Narkoagentuuri DEA agent Max Payne (Mark Wahlberg) on oma eluga rahul. Tal on hea töökoht, armastav naine ja armas pisitütar. Kõik puruneb siis, kui ta kaotab üksteise järel nii pere kui paarimehe. Nüüd on nende mõrvas süüdi lavastatud Maxil üksainus ülesanne: leida jõleda veretöö toimepanijad, püsides samas sammu võrra eespool teda jälitavast politseist, maffiast ja julmast korporatsioonist. Seda kõige karmima lumetormi ajal, mida New York eales näinud on. Meest, kel pole enam midagi kaotada, motiveerib tegelikult pigem külmavereline kättemaks. Paraku viivad tema otsingud ta maailma, mille olemasolust tal senini aimugi polnud ning seab ta olukordadesse millest ta polnud undki näinud.

Mulle pole kunagi meeldinud kõikvõimalikud kõmmutamismängud, juba alates iidvanast Wolfensteinist peale ja kui vennas kunagi ammu mu arvuti taga esimest Doomi peksis, lasin ma tavaliselt majast mitmeks tunniks jalga. Nii ei ole ma kunagi ka Max Payne'i mänginud ja ei tunne sellepärast ka mingeid süümepiinu, et üldine kultuuriline taust filmi masinasse pannes üsna olematu oli. Aga muidugi pidin ma filmi millalgi ju ära vaatama, sest lõppude lõpuks näidati seal ju Mark Wahlberg'i. :)

Päris palju isegi näidati. Teine, keda oluliselt vähem näidati ja keda ma ei suutnud ära tunda enne kui nime tiitritest lugesin, oli Chris O'Donnell. Mnjah, ütleme siis, et kunagise Batmani väikese seksika abilise Robini aegadest on ikka üksjagu vett merre voolanud...

Batmani-filmide peale mõtlesin ma ka mitmel muul hetkel. Näiteks tundus Max Payne'i New York ekraanil oma süngusega küll hoopis rohkem Gotham City olevat kui see seda viimases "päris"-lendhiiremehe linaloos "The Dark Knight" oli. Viimatimainituga on ka väga konkreetne paralleel olemas, sest need kaks, üsna verised filmid mõlemad, said MPAA esialgse reitingu umbes ühel ajal aga kui Jokkeri tekitatud laibarida hinnati kohe PG-13 peale, siis Max sai igasugust finantsedu hävitava R-reitingu osaliseks. Lavastaja John Moore kiristas hambaid, esines avaldustega MPAA ametnike vajadusel mugavalt muutuvate arusaamade teemal, rookis oma filmist osa võltsverest välja ning suutis lõpuks samuti PG-13 saavutada.

Film ise? "Surmainglid" olid lahedad, kõmmutamiste koreograafia vaadatav ja mis loosse puutub, siis on kindlasti palju hõredama stooriga filme ekraanile toodud. Aga samas oli see ka selline tükk, et vaatad korra läbi ja paari päeva pärast kehitad õlgu, et oli vist jah mingi asi. Eks mängu fännidele võib see muidugi teistsugust ja oluliselt sügavamat muljet jätta (samas soigusid ju mängu loojad ning nende järel ka die-hard fännid juba algusest peale, et mõne filmis tehtud muudatuse näol on tegemist täieliku pühaduserüvetamisega) aga mina jääksin oma hinnagul siiski sinna tagasihoidliku keskpärasuse juurde.

5/10