Stereotüüpselt kohustuslik

Mida aasta edasi, seda rohkem kipub mul ära ununema, et vastavalt levinud stereotüübile, peaksin ma mais teleka ees istuma. Noh, lisaks ununemisele pole mul ka juba mitu-setu aastat enam telekat. Või õigupoolest telekas iseenesest isegi on aga pilti ei näita. Kallis naabrimees võttis lihtsalt ükskord kätte ja leidis, et pole mulle seda kaablist tulevat pilti vaja midagi ning jalutas jupi juhtme ning jaotusplokiga minema. Ma pole senini viitsinud asja parandada (ega ka mitte moodsamaid vidinaid hankida, et seda kasvõi arvutist tshekata) ja tõtt-öelda ei tunne ka erilist vajadust. Ehk kord või paar aastas tuleb selline hetk, et pähe ronib siivutu mõte vajadusest mõnda teleprogrammi vaadata aga siis läheb see tavaliselt jälle üle. :)

Ka sel nädalal ei olnud mul hoolimata orientatsioonist küll mingit sellist tunnet ja kogu eurotrall oleks vist minust täiesti mööda läinud kui homme fatale poleks ühel õhtul helistanud ning nõudlikult aru pärinud, et kas ma olen juba mingile telefoninumbrile kõne teinud ja üleüldse on maailma päästmiseks veel ainult paar minti aega. Ma ei saanud midagi aru. Vähemalt mitte seni kuni kutt lõpuks turtsus teispool torusse, et "Fairytale'ile" on vaja ju hääli anda! Nojah, siis küll.

Ei, ma ise pole küll viitsinud helistada ei eel- ega peavoorudes aga selge on see, et kui ma oleksin seda teinud, siis ainus valik oleks olnud Norra. Üle pika aja võitis lugu, mis mulle meeldib ja ka mille esitaja oli üdini positiivne oma lustlikkusega. Noh ja takkapihta on Alexander Rybak (või eesti keeli pigem siiski Aleksandr Rõbak?) lihtsalt niivõrd eee... "armas" oleks vist kõige õigem sõna. Kuulge, kui isegi lesbid annavad oma hääled just ja eelkõige viimatimainitud põhjusel talle, siis see on juba märk, eksole! :)

See oli vist mingi vene sait, kuskohast me mitu kuud tagasi saime teada, et keegi nunnu valgevene kutt pani Norra eelvooru kinni ja siis sai neid erinevaid esitusi youtube'st ikka päris mitmeid kordi vaadatud ning kõikidele ka linke laiali saadetud. Poiss oli suutnud valmis saada tõeliselt haarava meloodiaga loo, milles leiduv tugev annus slaavilikkust oli selline, et ma kommenteerisin tookord, et lisaks kõigele on see just Moskvas toimuvale võistlusele (kus ju nii palju ida- ja lääne-slaavlasi osalemas ning hääletamas) väga hea valik ning tõsine esikohapretendent.

Kui välja jätta Kreeka, Saksamaa ja muidugi ka Eesti võistluslood (tänud lähevad ETV kodulehele ja YouTube'le), siis teisi laule polnud ma ei kuulnud ega näinud kuni neljapäeva õhtuse telefonikõneni. Kuigi kusagil on mul ka tänavune CD olemas aga selle kuulamiseni pole ma veel jõudnud. Niisiis võtsin taaskord ette ETV lehe ja mõtlesin, et kaen sealt laulud üle aga üsna pea selgus, et ma ei olnud küll millestki olulisest ilma jäänud ning vist peale neljandat südantlõhestavalt huilgavat hala, mida millegipärast eurovisiooni võistluslooks tituleeriti, leidsin, et mul ei ole mingit vajadust ennast sellise tobedusega piinata ning sinnapaika nad jäid.

Kuni eilse õhtuni, mil taaskord üsna juhuslikult hakkas kusagilt silma teadaanne, et võistlus käib ja et Patricia Kaas oli tekitanud saalis tormi. Kogu minu lugupidamise juures Patricia vastu - ilmselt oli tegu igavusetormiga, sest ka Prantsusmaa laul oli kindlasti üks tüütuimate hulka kuuluvatest.

Siis selgus muidugi, et ETV paljulubatud interneti otseülekanne on minu jaoks nii koomas, et isegi err.ee lehte ei saanud lõpuks enam lahti. Eurovision'i enda lehelt tulev striim hakkis kohutavalt ja lõpuks, peale mitmeid otsinguid sain ma pildi ette hoopis BBC ülekandele. Just täpselt selleks ajaks kui Norra oma esitust lõpetama hakkas. Niipalju kui sealt näha oli, tundus, et Rõbak on kogu sellest trallist juba veidike tülpima hakanud, sest võrreldes kasvõi Norra eelvooru esitustega, kus ta möllas laval ringi nagu veidi ulakas poisike, keeleots suunurgast väljas, oli Moskva esitus juba tunduvalt hillitsetum. Mis ei ole ka üldse ime, sest praeguseks on ta oma muinasjutulugu esitanud kindlasti kümneid ja kümneid kordi. Ning peale eilset triumfi saab seda esitama veel rohkem kordi. :)


Nüüd üks asi, miks ma õigupoolest kirjutama hakkasin. Kõik need, kes vinguvad meie Reikopi kallal, et ta ei oska ülekannet kommenteerida ning need muud loomad, need unustagu ära. BBC-s mölises pildile peale ilmakuulus Graham Norton ja see kõik muutus väga kiiresti üsna piinlikuks. Marko on tema kõrval ikka superkommentaator. Norton'i tekstis prevaleerisid isiklikud solvangud ("kas see habemega mees ei tea, et ta on televiisoris?", "see tüüp näeb välja nagu oleks just korraks vangist välja saanud", "kui need ei ole rahvariided, siis on see küll väga kole ürp", "püha taevas, kes see olevus [creature] veel on?" jne), mure selle üle, et tal on põiekas (variatsioonid teemal "ma naudiksin seda ehk veidi rohkem kui mul poleks sellist kanget vajadust kempsu minna") ning seosetu möla, kus ta põhiliselt vingus, et ta ei saa aru, miks need mõttetud venelased seal vene keeles räägivad (ja veidi varem esitas ta pika tiraadi "Milline ajuvabadus on see, et saatejuhid, kes ei oska korralikult inglise keelt, seisavad rahva seas, kes ei oska üldse inglise keelt ning üritavad teha ingliskeelset teleshow'd") ning millised koledad inimesed on riigid hinnete edastajateks valinud (kui siis keegi kogemata brittidele veidi paremaid punkte jagas, siis kiljus Graham kohe, et ta võtab kõik oma sõnad selle riigi esindaja aadressil tagasi) ning et miks Suurbritannia ikka nii vähe punkte saab. Jummel, minu meelest sai see kehva muusikalihiti kloon niigi arusaamatult palju punkte, minu pärast oleks see võinud taaskord britid tabeli tahaotsa jätta aga ju siis vanainimesest autori (s.t. Andrew Lloyd Webber'i) lavale tirimine tasus end ära ja britid said üle seitsme aasta jälle top kümnesse.

Muide, Webber astus hetkeks üles ka BBC privaatses hääletuseelses otselülituses, kus peale vastastikust viisakuste vahetamist küsis Norton lordilt, et mida too siis üritusest arvab ja et millised laulud on tema arvates brittide suurimad konkurendid esikoha pärast? Webber arvas, et tal on hea meel, et üritusest on taas saanud võistlus (mida tegelikult hääletus ka näitas, sest taaskord valiti pigem laulu ja mitte niivõrd oma naabreid või hõimlasi), möönis, et Norra võit on tõenäoline ja siis mainis, et tema arvates üks hästi huvitav ja hea laul on Eesti võistluslugu. Ma olen nüüd hommikuks jõudnud juba ära unustada, mis riik see teine oli, mida ta peale Eestit esile tõi aga vanameistrile ilmselt Urban Symphony tõesti meeldis. Ja nagu hääletus näitas, meeldis see Euroopas paljudele teistelegi, kuues koht on väga hea tulemus. Mulle endale muide meeldis kah. Kuigi eks Lõhmus sai ju maha ka meeldejäävalt kummitama hakkava meloodiaga ning asjaolu, et kogu see krempel kenasti eestikeelseks jäi, oli minu jaoks ainult täiendav pluss.

Kui mõni aasta tagasi, peale Soome võitu, kus Lordi kõigi aegade rekordiline punktisumma jäi napilt alla kolmesaja (siis oli hääletavaid riike 38, tänavu 42), spekuleeriti teemal, et kes ja millal võiks seda tulemust ületada, siis nüüd, mil Norra pea sada punkti suurema tulemusega platsi puhtaks lõi, on järgmine maagiline piir 400 punkti. Praeguse riikide arvu juures eeldaks see enam-vähem igalt riigilt kümmet punkti, mida saavutada on leebelt öeldes üsna keeruline.