Lokalveränderung ja muud üritused, osa üks

Meile sattus mõne päeva eest lauale üks pudel mõnusat Simonsig'i veini ja me hakkasime kaasaga juurdlema, et kas me eelmisel suvel ikka käisime ka selles veinimõisas. Minu meelest me jõudsime oma Stellenbosch'i tuuri ajal teiste mõisade seas tõesti ka sinna aga sajaprotsendilist kindlust enam ei ole. Mis viis selleni, et kaasa kurtis, et niimoodi see läheb kui keegi ei viitsi päevikut pidada. Et ilmselgelt olin see "keegi" mina, siis vahelduseks mõned märkmed pühade-eelsest ja -aegsest ajast.
-----
19. detsember. Logistasin maapealse ühiskondliku transpordi ustava jüngrina pealinna ja seekord oli taaskord õnn ja rõõm sõita sellise bussiga, mille vedrustus oli sätitud andma sõitjatele sama raha eest rohkemat. Ühel teatud paarikümnekilomeetrisel teelõigul, mille kate on hoolimata aastakümneid kestnud, pea iga-aastasest remondist, üksjagu treppis ning suvalistest kohtadest ära vajunud, said reisijad end loksutada üles ja alla, paremale ja vasakule ning aeg-ajalt ka ette ja taha. Seda viimast neil kordadel, mil bussijuht otsustas eesliikuvale rekkale väga sappa ronida ning järjekordset möödasõidukatset tehes avastas enda täielikuks üllatuseks, et alatult tuleb keegi ka vastu ja ainsaks abinõuks oli järsk pidurdamine ning oma ritta tagasi keeramine. Visaduse eest oli ta igatahes preemia ära teeninud, mis sest, et lõpuks ta ei saanudki enne tee neljarealiseks laienemist sellest veoautost mööda. Ja no lõppude lõpuks tõi ta meid ka ühes tükis kohale. Plusspunkt sellegi eest!

Meil oli Professoriga tehtud diil, et saame temaga üsna kohe kokku. Aga minu sõidu ajal helistas kaasa ning teatas, et tal tuli üks asi vahele ning enne paari tundi kohtumispaika ei jõua. Hää küll, otsustasime siis, et me alustame tütarlapsega lihtsalt oma olengut veidi varem ning kaasa ühineb meiega hiljem.

Sain Professoriga kokku Viru keskuses ja me juurdlesime veidi aega ühe riiuli juures, kus olid eksponeeritud sellised toredad lelud nagu seljakotiks maskeerunud Pull Peeter, kõht kommidest pungil ning lihtsalt mingiks pehmeks mänguasjaks taandunud Vallatu Juku. Äratundmisrõõm tuli eelkõige sellest, et mõned aastad tagasi tekitas Professor pealinnas üksjagu furoori, lugedes valju ja kõlava häälega mingis välikohvikus mu kaasale (ja ühtlasi ka kõigile möödujatele) ette raamatut "Mamma Muu kiigub" ning kommenteeris selle kiikuva lehma loo mahlakamaid kohti. Unustamatu kogemus, milles mina osalesin olude sunnil telefonikonverentsi kaudu! Nüüd me siis juurdlesime naerust kõõksudes, et kas Pull Peeter võiks olla Mamma Muuga tuttav? Ja kui ei, siis kas oleks hea mõte neid tutvustada? Vallatu Juku oleks aga kenasti sobinud ustavaks semuks Professori alatisele reisikaaslasele Kutsu-Jukule.

Vähemalt oli tütarlaps väga konkreetselt ära otsustanud, kuhu ja mis järjekorras me peaksime minema. Algatuseks taaskord Raekoja platsile lambaid üle lugema (sõnnikuhaisu järgi oli neid üsna lihtne leida ja ka peale kahekordset ülelugemist osutus neid endiselt seitse olema), siis konstateerima, et kuusk ikkagi on kõver (vahepeal oli nimelt tekkinud kahtlev võimalus, et sellise arvamuse kujunemisel võis oma osa olla ka eelmisel päeval tarbitud alkoholil) ning siis Vene tänava alguses asuvasse tuttuude (avati detsembri alguses) söögikohta Trattoria Enoteca La Bottega, mis eesti keeles nimetab end mingil arusaamatul põhjusel küll mitte trahteriks vaid hoopis restoraniks. Tegemist on järjekordse (see on neil vähemalt kaheksas asutus juba...) "Sparkling Group'i" kuuluva söögikohaga, mis, olles küll kõike muud kui odav koht, on võtnud endale ometigi ka ülemise hinnapiiri ja kõikide roogade hinnad jäävad alla 300 krooni. Aga seda kõike tean ma ainult tänu menüüle, sest süüa meil seal ei õnnestunud.

Nimelt algas just siin meie reedeõhtune odüsseia. Selgus, et õhtul kella veerand seitsme paiku on täiesti võimatu sinna sisse saada kuna kogu maja on reserveeritud. Et osa seltskondi oli küll veel saabumata, nihverdasime me end vähemalt klaasikeseks veiniks ühe lauakese taha istuma ja meile anti armulikult tunnike aega. Võtsime siis oma veinid (välja valas need üks nunnu aga miskipärast väriseva käega noor kutt) ning kukkusime ümbrust kritiseerima. Pooletunnise targutamise järel jõudsime aga järeldusele, et lõplikku otsust ei saa ometigi teha enne kui ka köök on järele proovitud (menüü on muide intrigeeriv ja haa! nad pakuvad ühe vähese kohana ka gnocchi'sid!!! - ma tõesti ei saa aru, miks Eesti kubiseb kõikvõimalikest itaalia söögikohtadest aga neid mõnusaid tuhliklimpe ei suvatse eriti keegi menüüsse panna...) ning panime selle oma tulevikuplaanidesse kirja.

Hea küll, lõpuks tuli nunnu kutt meile viisakalt märku andma, et aeg hakkab läbi saama ("Ma loodan, et kõik oli korras...") ning kuigi me algul ei tahtnud vihjest aru saada, lonksasime me siiski lõpuks oma klaasid tühjaks, maksime arved ja astusime edasi. Lõppude lõpuks oli meil vaja ju koht leida, kuhu ka mu kaasa, kes juba oli teel töölt sihtpunkti, oleks mahtunud. Ja me käisime lõpuks läbi praktiliselt kõik piirkonda jäävad söögikohad. Välja arvatud Tschaikovski. Aga kõigis teistes kohtades ei olnud lootustki löögile pääseda. Klafirad, Troikad, Elevandid, Dominicid, Kloostri Aidad ja nii edasi - kõik olid puupüsti täis. Korraks tekkis lootus Controventos, kus oli kahene laud täiesti saadaval aga kuniks me pidasime läbirääkimisi kolmanda koha üle (noh, et kasvõi lisatool laua kõrvale lükata), suutis üks teine tütarlaps sellegi mingile põdrapaarile ära anda. Kui meid lõpuks ka Balthazari ukselt tagasi saadeti, ei suutnud Professor end enam talitseda ja uuris letitaguselt proualt, et kas nad ei ole kuulnud, et praegu on majandussurutis? Proua ehmatas veidi ja teatas, et neil küll ei suru. Nagu ka näha oli...

Viimaks, kui me olime juba valmis minema tagasi Vene tänavale ja vaatama, et kas Toscanas (mis ainsana oli varem suhteliselt hõre aga kuhu meid tol õhtul just eriti ei kutsunud) on veel ruumi, õnnestus mul tütarlapsele ("Tütarlaps - see olen mina!" ütleb Professor alati kui ma näiteks mõnele kelnerile kusagil mainin, et tütarlaps otsustas uuesti veinikaardil pakutavat piiluda...) auk pähe rääkida ja me marssisime Kaerajaani teisele korrusele aknaalusesse lauda. Kust avanes imeilus vaade jõuluturule ja kerges lumesajus säravatele Raekoja platsi tuledele.

Kui see koht millalgi kevadel avati, siis me seisime kunagi kaasaga tükk aega akna taga ja kommenteerisime totakaid roanimesid aga ma mäletan, et ma pidin nende plussiks mainima, et kuigi püüdlikult oli iga teise roa sisse topitud mõni sisutu aga see-eest nii peen võõrkeelne väljend (bruschetta kiluga rukkileivast? tiramisù kamast?? redisest gazpacho???), suutsid nad erinevalt paljudest teistest "peentest" söögikohtadest need nimed ka õigesti välja kirjutada. Pärast seda on kaasa paar korda seal käinud ja väga ei porisenud, niisiis tahtsin ka mina selle koha üle vaadata.

Kui me peale väikest segadust ettekandjatega olime Professoriga esimese veinipudeli lauda saanud ning sellega juba ka poole peale jõudnud, laekus lõpuks ka mu kaasa ning me asusime menüüga tutvuma. Kuna on levinud (tõsi, mitte päris alusetu) müüt, et siinkirjutaja peab ju igal pool lambapraadi proovima, siis lasin ma endale meelsasti tallekarree põhiroaks kaela määrida, tütarlaps võttis kitsejuustuga kana ning kaasa tournedos'e. Mis muidugi ei olnud klassikaline tournedos Rossini aga see selleks. Kui sealne lahe kelner meile lõpuks praadidega lauda jõudis, sündis ühisest lõõpimisest õhtu hitt, mis lühidalt väljendudes kõlas niimoodi: "Kana tellis kana. Ja lammas lamba." Miks kaasa oma veiselihaga sellest geniaalsest mõtteterast välja jäi, ma isegi ei suuda enam meenutada. Võimalik, et põhjuseks oli asjaolu, et keegi ei teadnud, kas tegu oli lehma või pulliga. Mamma Muu või Pull Peetriga.

Teate, see lammas ei olnud ju üldse mitte halb ja kaasa loomalihakilluke oli kah lausa hea aga... Maksta terve miljon viie pisikese ribikondiotsa eest oli ikka natuke palju. Isegi siis kui neil restoranimajanduses veel väga ei suru.

Veel. Noad ja eriti kahvlid ei ole seal kõige õnnestunumad. Vähemalt mitte koosluses nende taldrikutega. Mitu korda tahtis kahvel taldriku serva najalt kolinal laua alla maanduda ja see ei olnud ainult ühe inimese probleem. Et meil Lendava Lapšaa Lokaal (s.t. Clazz) juba on ja terminoloogilised finessid on meie ühine nõrkus, siis ristisime me selle koha Kukkuva Kahvli Kõrtsiks.

Desserdiks võtsime meie Professoriga selle totaka nimega kama-tiramisu ning kaasa tellis mingi külmutatud koogi moodi asja ja ma pean kohe ära õiendama, et see viimane mulle üldse ei meeldinud. Minu probleem muidugi. Nagu ka see, et seesamune võlts-tiramisu mulle jälle hirmsasti maitses ja selle eest olen ma kunagi teine kordki valmis 70 krooni maksma. :)

Kõik muudkui räägivad (või vähemalt omal ajal rääkisid) Kaerajaani tahmahõngulisse mantelkorstnasse peidetud moodsast kempsust. Mina igatahes suhtusin sellesse üsna umbusklikult, sest niipalju kui me oma hea kempsuvaatega lauast selles suunas kiikama sattusime, oli nii, et sisse läks mõni poiss ja mõne aja pärast tuli välja hoopis mingi tüdruk. Igatahes hoiatasime me Professorit igaks juhuks sinna sisenemast, sest me ei suutnud küll välja mõelda, kelleks tema muunduda võiks. Tema ei pidanud meie murelikust hoolitsusest aga midagi ning käis ikkagi asutust seestpoolt uudistamas. Õnneks küll hullemate tagajärgedeta, sest uksest väljus proua üsna samasugusel füüsilisel kujul nagu me teda tunneme. :)

Selleks ajaks oli rahutus taas meie hinge pugenud ning meil oli vaja oma Lokalveränderung'i jätkata. Teate, vahepeal ei olnud midagi muutunud. Kuhugi ei mahtunud sisse! Kolme Näoga Mehe ukse taga pidi mingi väljuv jõmm siseneda üritava Professori äärepealt ukse ja kiviseina vahel lehtõhukeseks pressima aga see oli ka ainuke terav elamus, kõik ülejäänu oli rutiinne veendumus, et ei ole siin Maarjamaal mingit surutist. Võimalik küll, et õigus oli hoopis mu kaasal, kes arvas veendunult, et kõik need inimesed kulutavad lihtsalt masendusest oma värskelt kätte saadud koondamishüvitisi.

Kui me olime lõpuks juba äärepealt valmis minema taevas teab mitmendat korda Angeli kohvikusse (eksole, depressiivsed ajad lihtsalt nõuavad vahel meeleheitlikke otsuseid), naeratas meile õnn ja Savoy hotelli esimesel korrusel paikneva baari aknaaluselt sohvalt tõusis püsti mingi seltskond ja enne kui keegi arugi sai, olin ma selle juba hõivanud. Järgmised kaks tundi tiksusime me veinipudelite taga ja vaatasime "Sõpruse" ees toimuvat melu. Mu kaasa, kes polnud ammu niisuguses piirkonnas nii hilja väljas viibinud, igatahes sai kultuurišoki. Mõelda, et veel kella kahe paiku seisab Hollywoodi ees mitmekümnepealine seltskond, kes kannatlikult ootab sissesaamist ning et kogu tulevane purtskaevu ala kubiseb paraja auru all inimestest, keda on seal rohkem kui tipptunnil Viru tänaval... Kella kahe paiku hakkasime me igatahes tasakesi laiali minema, tellisime Professorile hotelli portjee lahke abiga mõistliku hinnaga takso, veendusime, et tütarlaps tõesti korralikult ka korraliku auto peale sai ning tatsasime ise kah oma apartmendi poole. Mingil hetkel tuli mul veel kange tahtmine minna Pegasusesse mustikamojitot jooma (ma olin ju muidu nii kaine, nii kaine...) aga mulle suudeti mõistus pähe panna.

Terve õhtu Professorit vaevanud dilemma, et kas me nüüd kõik need kaheksa pluss natuke tundi hängisime või tšillisime, jäigi lahenduseta.

Kogu ettevõtmise traagilised tagajärjed selgusid aga millalgi vahepealsel ajal kui me veel kord lammaste aedikust mööda läksime. Seitsmest lambast oli saanud viis ja ei aidanud ka see kui me neid mitmeid kordi üle lugesime ning Professor vahepeal koguni heinaküna alla piilus. Nagu mu kaasa kommenteeris: nojah, mõni ju sõi lambakarreed...

/võimalik, et lugu järgneb.../