Lugu sellest, kuidas jäätisest supp sai

Juhtus täna niimoodi, et tiirutasin pärastlõunal niisama rattaga linna peal. No ja kui vennase elamisest mööda sõitsin, mõtlesin, et astun läbi ja vaatan, millega nad tegelevad ning et kui suureks kutsikas juba kasvanud on. Täiesti alatult selgus aga, et lisaks vennasele, kes praegu seilates uusi maailmu avastab, olid ka kõik teised kodust ära läinud. Kõik peale kutsika, kes muidugi kuulis mu ukse taga sebimise ära ning kohe põrgulärmi lahti lõi.

Hea küll, helistasin siis vennanaisele ning suutsin ta asukoha välja selgitada. Oli teine koos lastega läinud ilusa ilma puhul kah jalutama ning ma keerasin oma tranduleti sarved samuti selles suunas. No ja kui lõpuks kohale jõudsin, siis mõni hetk hiljem teatas vennapoeg otsustavalt, et nüüd on küll väga tagumine aeg jäätisesöömisega alustada. Muidu läheb veel enne pimedaks kah.

Kuna me just ei plaaninud maiuse otsingul tervet linna katvat takistusriba läbida, siis ega valikuid eriti palju polnud. Õigupoolest oli tervelt kahe koha vahel valida, Nii et kui ma siis poisi käest uurisin, et kummas kohas ta tahab oma jäätist süüa, siis näitas ta ilmeksimatult "Bermuuda kolmnurga" kõige kaugema tipu suunas. Nojah, mõtlesin mina ohates, ütle siis veel, et reklaam ning eeskuju ei avalda mingit mõju...

Niisiis vänderdasime oma ratastega sihtpunkti suunas. Iseenesest tuleb poisil see sõitmine peaaegu juba välja küll ja põhiline asi, millega peab veel tööd tegema, on vaatamine, kuhu ratas läheb. Tal on vaja ju miljonisse muusse kohta vahtida, ainult mitte sinna, kuhu ta sõidab. Tulemuseks oli see, et äärepealt pidi ta ühel pingil istuval soome vanapaaril üle varvaste sõitma (need jõudsid küll jalad eest ära tõmmata ja olid ka peale seda ootamatult sportlikku vahejuhtumit veel suhteliselt leebes meeleolus kui ma ette ja taha vabandasin) ning siis veidi maad hiljem suutis ta kõnniteelt kogemata maha põrutada ning muidugi mulle külje pealt sisse. Napilt jäi puudu, et oleks üks suur rattapundar seal asfaldil olnud.

Hea küll, see selleks. Igatahes jõudsime me õnnelikult sihtpunkti ning selleks ajaks oli poiss täpselt välja mõelnud, milline see jäätis olema peab. Selle juures oli ainult üks pisike häda, sellist punast pulgajäätist, mida ta nõudis, pole selles toitlustusasutuses kunagi müüdud. Tõtt-öelda ma isegi ei tea, kus seda müüakse. Võimalik, et Rimis või Selveris aga need olid meie toonasest asukohast ikka päris mitme kilomeetri kaugusel.

Nii et poiss jäi üsna nukraks kui selgus, et SEDA jäätist ei ole ning kuigi ta on seal palju kordi tarbinud ka sealset jäätisevalikut (ning sellega väga rahul olnud), ei olnud täna ilmselgelt SEE päev. Aga kus häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem ning lõpuks tuli mulle meelde, et lisaks jäätisele on poiss seal korduvalt söönud ka imehead kartulipüreesuppi krevettidega (mida tema küll veendunult lihtsalt teistsugusteks - ja muidugi palju paremateks kui kodused tuhlid seda kunagi on - kartuliteks peab) ja ma lihtsalt igaks juhuks viskasin selle idee välja. Ennäe, poisi nägu hakkas uuesti särama ning ta oli rõõmsalt supiga nõus. Ning nagu veidi hiljem selgus, mitte ainult nõus, vaid sõi selle ka peaaegu kõik ise ära, lõpuks meie järel kohale jõudnud emmele ja õeraasule jäi sellest üsna vähe.

Seejärel käisime me natuke veel suurte kivide peal jalutamas ning siis teatas noorsand, et tema on nüüd nii väsinud küll, et võib koju minema hakata. Väsimus muidugi läks koju jõudes üle, sest siis oli vaja koeraga mässata, ühest liivakastist teise liiva vedada ning autodega mööda õuet põristada. Mina tulin igatahes enne ära kui tema seal oma tegemistega ühele poole sai.

Selline õhtupoolik siis.