Sarjakultus

Paistab, et siinkirjutaja on endale mingi uue kombe külge saanud. Või narkomaania alaliigi. Või kuidas iganes nimetada seda, et kui loed läbi ühe raamatu, siis hakkad meeleheitlikult uurima, ega sellele ka mingeid järgi pole ja kui on, siis kuskohast need järjed kätte saaks.

Hea küll, eks sarju on ikka loetud ju ning seda ka juba aastakümneid tagasi aga nüüd on see värk kuidagi uuele tasandile jõudmas. Esimene märk uudsest hullusehoost ilmutas end siis kui mulle sattus lõpuks kätte Eoin Colfer'i "Artemis Fowl" (e.k. 2003), raamat, milleni ma jõudsin ringiga läbi filmikõmu. Ja kui ma siis varsti pärast seda nägin Stockholmis ühes ale-raamatupoes nelja rootsikeelset naeruväärse hinnaga, porisesin kaasale meie raskest saatusest ja sellest, et ma olen juba liiga vana rootsi keele õppimiseks ning et üleüldse ei saa ma aru, miks seda eesti keeles rohkem välja pole antud. Hea küll, see viimane oli muidugi retooriline küsimus.

Kuu või nii hiljem leidis kaasa mingilt Tallinna täikalt Artemis'e sarja kolmanda raamatu ning kui ma sellega ("Artemis Fowl: The Eternity Code") ühele poole olin saanud, siis oli selge, et ka ülejäänud on täiesti vältimatud. Et paberkandjal polnud neid kohe käepärast võtta, siis lõpuks hankisin ma kõik kuus endale isegi audio-raamatutena aga muidugi ei ole ma suutnud leida seda aega, et neid kuulama hakata.

No ja üleeile helistas kaasa Soomest, et ta leidis sealtki paar ingliskeelset osa. Fan-tas-ti-ka-li-ne! ma ütlen.

*****

Teine "sari", mis on ülalmainitud sündroomi ainult süvendanud, on Jason Goodwin'i eunuhhist detektiivi Yashim'i lood. Eesti keeles on ilmunud kaks esimest ("Janitšaride puu" 2006. ja "Maokivi" 2008. aastal, mõlemad Varrakus) ning et ma teise just täna hommikul lõpetasin ning et kolmas on juba ammu (hää küll, eelmisel suvel :) ) inglise keeles ilmunud, siis trambin ma jälle jalgu ning jonnin, et sedagi saada.

Yashim'i-lugude puhul on tegelikult väga suur osa suhteliselt hiljutisel reisil Istanbuli. Kooberdasime seal eelmise aasta kevadel oma nädalapäevad ringi ja ma kujutan üsna täpselt ette, kuskohas, millistel tänavatel ja milliste hoonete juures raamatust pärit turbaniga mees liigub ning et kogu see Türgi-kogemus oli üllatavalt positiivne ja igavene linn Bütsants/Konstantinoopol/Istanbul mulle täiesti meeldima hakkas, siis samavõrra on mõnusam ka neid pea paarisaja aasta taguses ajas toimuvaid lugusid lugeda.

*****

Muidugi kui nüüd järele mõtlema hakata, siis võivad selle veidra "tõve" eosed ajas ikka palju kaugemale ulatuda. Kunagi väga ammu, eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, mil mul oli peal totaalne Lindgreni-vaimustus, hakkasin ma mingil ajal isegi paarile ta raamatule järge kirjutama. "Vennad Lõvisüdamed" sai ühes kaustikus vist paarkümmend lehekülge ning "Pipi Pikksukk" kolm-nelikümmend lehekülge lisa enne kui mingi muu pakiline asi vahele tuli ja see kõik soikus.