Vahepeal

Kuu algas suurejooneliste (taas)avamispidustustega, kohal olid prominendid ja pealinna moosekandid ning muidu toredad inimesed. Ja kuigi me õiendasime seal tol päeval umbes seitsmeteistkümnel erineval põhjusel mitmesuguste asjade och värkide kallal, mis meie arvates (who cares about our opinion anyway, eksole!), oleks võinud teisiti olla, on pererahvas tugeva närvikavaga ning nii lihtsalt juba alla ei anna. Nojah, tegelikult nad ka põhijoontes teavad, mida nad teevad. :D

Igatahes on Bermuuda kolmnurk taaskord saanud tagasi oma kolmanda nurga ja nagu seda geomeetria vaatevinklist uurides tundus, on see endiselt vahedalt terav nurk. Eks me muidugi aitasime seda nurka seal kah oma kella kaheni hommikul teritada.

Ründav lest.

Mõned tunnid enne seda, loojuva päikese romantilistes kiirtes üritas üks minu jaoks täiesti tundmatu tegelane mind enda vee peal loksuvasse transpordivahendisse külla kutsuda. Me naersime oma laudkonnaga juba tükk aega varem, et sealtpoolt kostvat muusikavalikut arvestades oli oht selle seltskonna minoriteeti kuulumiseks täiesti olemas. Asi muutus lõpuks üsna koomiliseks ja kui ta mind viimaks juba nimepidi kutsuma hakkas, siis ka põnevaks. Arvatavasti on minuga juhtunud sama, mis ühe kaasa kolleegiga, kes ühel päeval olla teatanud, et "täna kell 13.42 kadus mul mälu." Sama on siin, sest mul ei ole endiselt vähimatki uduaimu, kellega oli tegu. Teine võimalus on see, et lõpuks ometi on mõni prohvet (s.t. mina) ka omal maal kuulsaks saamas. Või misiganes.

Järgmine huvitav stseen toimus kesköö paiku, mil üks mõnevõrra liigselt humala- ja hundijalavett tarbinud meessoost isik hakkas ühel hetkel keset pidusaali Tantsulõvi pseudonüümi kandva noormehe kintsu silitama. Noh, muidu poleks sest ehk midagi olnudki kui ta veidi varem poleks üritanud sama teha seltskonnas viibinud tütarlastega aga sai sealt vastu näppe. Eks ta sai vastu näppe ka Tantsulõvi käest aga naljakas on muidugi see, et mingis joobestaadiumis tuleb mõnele peale tunne, et anything goes. Pagan küll, otsustagu siis juba ükskord ära, keda ta tegelikult tahab.

Laupäeval selgus, et on piisavalt soe. Sel ajal kui mina mammonajumalat orjasin ning akna alt möödatuhisevaid topless-vormi kandvaid kutte kadedusega vahtisin, käis kaasa ennast päikesele näitamas aga selle hulljulge teo trumpas Emand kohe üle, sest nagu me õhtul kuulsime, oli tema juba ujumas käinud. Meres, jääpankade ning külmast nokki plagistavate luikede vahel! Brrr...

Pühapäev oli äärmiselt töökas. Peale seda kui kaasa end keskpäeva paiku voodist välja veeretas ning hommikusööki nõudis (ajal, mil isegi lõunaoote jaoks on juba veidi hilja - eksole, lõppude lõpuks ei ela me New Yorgis, kus saab ööpäev läbi hommikusööki) ja me seda elukohajärgses kohvikus tarbimas käisime, hakkasime me tööle. Ma saagisin eluga riskides maa ja taeva vahel tilbendades (s.t. võdisevate põlvedega umbes redeli neljandal astmel seistes) puu küljest ära kolm oksa ja siis lõin käepärastest vahenditest disainitud eksklusiivse kuuririiuli tarvis puutükkide sisse oma 40 naela. No ja veel umbes viis tükki peksin kõveraks, sest need olid ilmselgelt tinast tehtud. Mu kaasa tsiteeris sel puhul oma papsi ning selle tarkusetera mõte oli selles, et millegi sisse ühe pehme asja saamisega on alati üks igavene jama olnud.

Peale seda, nii umbes kolmveerand nelja paiku, olime me juba nii läbi, et viimane aeg oli minna ja kosutuseks veidi veini juua. Koogineiu rääkis oma eksami- ja muidu muljeid, siis me kolisime punktist B punkti A, uudistasime remonti vajavaid ruume, proovisime uusi tooteid, tempisime veel veidi (hea küll, veidi rohkem kui veidi) veini ning enne kui arugi saime, oli kell juba sada ning viimane aeg end koju lohistada. Oligi jälle üks nädal edukalt läbi saanud.