Üks tavaline õhtupoolik

Vastu tulles tuhandete lugejate soovidele saavad siinkohal igavikuhõnguliseks kirjutatud mõned episoodid ühe tavalise aprillipäeva pealelõunast. Ma põtkisin sellele ettevõtmisele küll tükk aega vastu, tuues oma halvastivarjatud laiskuse põhjenduseks tõsiasja, et juhtunust kirjutades peaksin ma hakkama välja mõtlema sadu uusi pseudonüüme aga isegi see probleem lahendati mu eest osaliselt ära, kui lausa sularahaautomaadi järjekorras seistes soovitati mulle mitmeid variante. Midaiganes, mõtlesin ma siis õlgu kehitades, ongi hea ettekääne oma grafomaania õigustamiseks.

Niisiis. Kui nüüd laenata sõnu tuntud kirjandusliku kangelase seletuskirjast, siis selleks, et kõik ausalt ära rääkida, nii kuidas oli, pean ma alustama sellest, et...

Ühel ilusal päeval eelmise kuu keskpaiku, umbes-täpselt kell 12.35 avanes uks ja sisse astus Kodanik AA. Üks jutulõng viis teiseni ja pool tundi hiljem oli ta mulle selgeks teinud, et sellisel imeilusal päikeselisel päeval lihtsalt tuleb minna klaasikest veini jooma. Muidugi ei olnud see kõik tal siiski väga lihtne, sest just sel päeval oli mul veel vaja teha umbes seitset asja, külastada ühte ametiasutust ning käia veel ka raamatupoodides vaatamas, et kas Ristikivi päevik on provintsi jõudnud. Igatahes saatis ta veenmist lõpuks edu ja nii kolmveerand kahe paiku leidsin ma end taaskord oma elukohajärgsest kohvikust veiniklaasi tagant, kinnitades kõigile, kes kuulata viitsisid, et tunnike on maksimaalne aeg, mida ma seal kulutada tohin.

Veel enne kui me kohvikusse sisenesime, vehkis meist mööda marssida kodanik, kellest hiljem veidi veel juttu tuleb. Kodanik, kelle koodnimeks pidi saama Tantsulõvi.

Niisiis istusime me oma nurgalauas ja kaks tundi hiljem oli menüüst järele proovitud mitmeid populaarseid artikleid (mitte et need mul juba ammu peas ei oleks) ning vahepeal oli seltskonda lisandunud ka Emand. Seejärel ma vaatasin kella ja hakkasin kohe minema aga siis saabus ettevaatamatult Tantsulõvi. Kes siis küll veel ei teadnud, et ta Tantsulõvi on aga selgusemoment ei olnud enam kaugel.

Selge ju, et nii äkiliselt poleks olnud sobilik rõõmsalt sumisema hakanud laudkonnast irduda, niisiis plaanisin ma jalga jala ette seada nii kümne minuti kuludes. Igatahes hiljemalt kolmveerand tunni pärast pidanuks ma juba jooksma, et oma asjad tehtud jõuaks. No ja kui poolteist tundi hiljem oli selge, et sel päeval ei jõua ma enam kuhugi, siis ei olnud ju enam üldse kiiret...

Ma arvan, et see oli veidi peale kella kuut kui Emand lõpuks end otsustavalt püsti ajas ja halvastivarjatud kurbtusega hääles teatas, et tema peab nüüd küll minema perekondlikke kohustusi täitma. Mis iganes need kohustused siis sel sumedal õhtul, mil lapsi kodus polnud, peale uhke õhtusöögi valmistamise ka olid. :)

Ka ülejäänud meie ajasime end toolidest püsti ning lahkusime peale arvete maksmist värske õhu kätte. Kodanik AA pööras vasakule, mina ja Tantsulõvi paremale. Veidi ähmaseks on mu jaoks jäänud see, kellel konkreetselt tuli pähe mõte minna vaatama, mis elu meie tavapärases restoranis ka elatakse. Nagu peagi selgus, elati küll. Igatahes olime meiegi varsti seal, taaskord oma tavapärases nurgalauas, veiniklaasid nina ees ning juttu jätkus kauemaks. Umbes poolteist tundi hiljem tuli sealt möödaminnes ja vaid hetkeks läbi ka Koogineiu, kellele tehti iseenesestmõistetavalt pakkumine, millest oli üsna keeruline keelduda. Niisiis maabus ka tema meie lauda.

Kella kümne ringis hakkas Koogineiu rääkima, et me peame ikka minema teise asutusse, kus kohe-kohe saab karaoket laulma hakata. Minu jaoks oli selles ettepanekus kohe kaks no-no-d: esiteks nimetet asutus ise (Emand irvitas järgmine päev sellest kuuldes, et nüüd on mu karmavõlg küll selline, et seda ei saavat ära klaarida ka siis kui ma terve aastakümne Indias hommikust õhtuni vaeste jalgu peseks ja pühade veiste sabadele massaaži teeks), millest ma püüan kaarega ringi käia ning teiseks ettevõtmine, kus purjus "talendid" on veendunud, et just nemad on seniavastamata vokaalsed briljandid ning Caruso-Mercury-Alendri eelmisest versioonist veelgi andekamad reinkarnatsioonid.

Noh, hea küll, mõni ju vahel harva ongi (nagu briti vanatüdruk Suzanne Boyle alles hiljuti tõestas, võib ka viiekümnele liginev, kekutav kitlis tädike vahetevahel maailma õhku ahmima panna) aga vähemalt pooled karaoketajatest võiksid küll avalikkuse ees oma suu kinni hoida ning veerandile tuleks anda eluaegne mikrofonikeeld. Seegi kord oli seal üks tibi, kes oli täielik katastroof. Ta ei suutnud kahte sekunditki viisi pidada, tal oli tõsiseid probleeme laulu rütmile pihta saamisega ja takkapihta ajas ta pidevalt veel ka sõnad sassi. Nojah, eks ekraanilt värvilisi tähti kokku veerida ongi üks keeruline ettevõtmine. Ja siis oli seal üks iseenesest täiesti nunnu noorsand, kelle plussiks peab küll ütlema, et ta vähemalt sai aru oma vokaalsest võimetusest ning esitas valsiviisile seatud süldipeo hitist omapärase... eee... räpiversiooni, lugedes lihtsalt monotoonse häälega need sõnad kuidagimoodi ära.

Meie laua otsa hiilis istuma ka üks neiuhakatis, kes oli sel õhtul ilmselt otsustanud endale leida uue isakuju. Algatuseks oli ta maani täis (ma ei ole üldse kindel, et ta selleks tegevuseks ka legaalses vanuses oli), siis üritas korduvalt mulle põue pugeda ja vahel kui talle meelde tuli, et kahepoolses kommunikeerimises on oluline ka verbaalne suhtlus, siis kukkus ta mind agiteerima, et nüüd peab ikka plaksutama ja nüüd peab ikka temaga rääkima ja üleüldse, et miks ma nii sõnaaher olen. Tantsulõvi, kellega me jagame ühte kummalist kogemust ahistava naissoost põhjanaabriga, istus mu teisel käel ja kinnitas korduvalt, et ma olevat nagu Issanda õnnistus, et ma müürina tema ja selle aeleva tibi vahel ees istun.

Tõtt-öelda on selle öö sündmuste järjekord mu jaoks veidi ähmane. Mingil ajal kaotas Tantsulõvi ära oma kõrvarõnga ning otsis seda seal käpuli põrandal maas taga. Me naersime Mister B-ga leti ääres oma džinn-toonikuid juues, et ta kukutas selle spetsiaalselt põrandale, et saaks tantsu keerutavaid tütarlapsi rohujuure tasandilt kaeda. Siis mingil ajal kukkus Tantsulõvi oma käekella nokkima ja nokkis selle kenasti ära. Hommikul oli tal igatahes taskus kohe mitu tükki ja tükikest.

Aga veel enne seda toimus sündmus, kuskohast ta oma pseudonüümi sai. Üritas nimelt ühel hetkel Koogineiu mind mu armsa joogiklaasi tagant tantsima vedada aga mina olin nutikas ja laisk ning suunasin ta hoopis Tantsulõvi käte vahele. Eks viimane oli sellest nii üllatunud, et võttis asja päris tõsiselt ja igatahes, see poiss oskab tantsida küll kui kätte võtab. Neid poognaid ja efektseid pöördeid oli ikka päris mitu, enne kui Mister B. nad otsustavalt lahti plaksutas ning õrna tütarlapse oma kindlate käte vahele võttis. Ja siis mingil hetkel ootamatult end hoopis ühe teise, keskmises keskeas prouaga keerutamas leidis. Ja siis sai lugu läbi. Ning peale veel ühte lisalugu sai läbi ka kogu pidu. Selle viimatimainitud proua suureks pahameeleks.

Ma tõesti ei mäleta, kelle nutikas idee oli poole kolmest veel ühte ööklubisse edasi lällama minna. Igatahes selleks ajaks kui me Tantsulõvi ja Mister B-ga sinna jõudsime, ootas silmi volksutades ja üht jalga üle teise loopides meid seal ees juba eelmisest kohast varajase peolõpu tõttu suurt kurbtust ja pahameelt tundnud keskmises keskeas proua. Me taandusime baarileti äärde, tellisime endile järjekordsed dringid (mul õnnestus seal saada väga "huvitavat" versiooni Tom Collins'ist - sorts viina jää, gaseeritud vee ja laimiviiluga), vaatasime veidi peaaegu inimtühjas klubis ringi ning hakkasime varsti uuesti liikuma. Seekord kodude poole. Krt, oligi ammu juba aeg.

*****

Häda oli selles, et ma pidin juba varahommikul, s.o. keskpäeva paiku olema viks, kraps ja kaine. Noh, ega väga ei olnud küll ei ühte, teist ega kolmandat. Asja ei teinud lihtsamaks ka see, et juba kella üheksast saadik helistas iga natukese aja tagant Kodanik AA, kellel oli konkreetne mure, et mida ikkagi Juubilarile sünnipäevaks kinkida? Mis kuradi juubilarile, mõtlesin mina iiveldusega võideldes ja pidin juba telefoni aknast välja viskama kui poleks olnud kahte asja. Esiteks seda, et nii äkiline liigutus ei oleks enesetunnet teps mitte paremaks teinud ja teiseks seda, et ähmaselt hakkas mullegi meenuma, et kell kolm päeval olin ma ju lubanud olla juubelipeol.

*****

Viis minutit enne kahte helistas mulle ähmis Koogineiu ja kuuldes, et ma olen alles kodus, seletas midagi juubelist ja sellest, et see saab juba kell kuus ju otsa ning et me peame nüüd kiirustama ja et saame täpselt viieteistkümne minuti pärast tänavanurgal kokku. Heakene küll, mõtlesin mina, kraamisin sahtlist seal juba kaks aastat oma aega oodanud kingituse (Juubilari sünniaastast pärinev, Nõukogude Liidu punalaevastiku Rostockis paiknenud eskadrilli ülema kakskeelne auaadress Rostocki linnale, tähistamaks Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva) ning tatsasin kokkusaamispaika. Paar minutit hiljem laekus ka tütarlaps ning me asusime kiirel sammul sihtpunkti poole ja suunas liikuma.

Umbes kolmesaja neljakümne kolme sammu järel kiikas ta jälle närviliselt kella ning leidis, et me jääme ikkagi hiljaks. Et ma ei saanud endiselt kuigi hästi aru, kuhu me hiljaks jääme, siis vahtisin ma üsna nõutul pilgul talle otsa ja siis selguski, et ta ajanäitaja näitab aja asemel pigem aiateibaid. Need aiateibad olid ikka mitu tundi kiiremini käinud kui seierid seda teinud oleks ja Koogineiu arvates oli kell juba ammu pool kuus.

Igatahes jõudsime me lõpuks pidupaika kohale ja hoolimata varajasest ajast käis söögi- ja joogikraami lahtipakkimine täie hooga, nii ei pidanudki me tühjade kätega ukse taga ootama. Arvestades eelnenut, oli ainuõige otsus võtta klaasike vett aga siis selgus, et vesi osutus olema väga vale aastakäigu oma. Tavaoludes pole mul ju "Värska" vee vastu midagi aga sellises õrnas olekus oli see veidi liig. Et mitte öelda, see tundus lausa tapvalt soolane.

Niisiis oli järgmised lonksud vastupidi kõikidele iseendale antud lubadustele hoopis veinivallast. Mitte et see kedagi väga üllatanud oleks ja vaid eelmisel õhtul meiega koos tšillinud kaks noort inimest oigasid seda nähes õudusest ning klammerdusid tugevamalt oma mahlaklaasi külge.

Mulle tehti muidugi märkus kah. Nimelt Tantsulõvi nõudis juubeliüritusel, et edaspidi pean ma kohvikuaknale panema hoiatava sildi kui ma seal istun, et siis tema teaks eemale hoida, sest minuga koos kiskuvat asjad väga käest ära. Ma pole küll hästi aru saanud, mis mina sinna nii väga puutusin, et sellest kõigest nädala sees selline viisteist tundi kestnud kräu sai... :)