Kolm olupilti

Esimene.
Suures linnas on ikka igasuguste hullude kontsentratsioon natuke suurem kui provintsis. Näiteks on täiesti tavaline, et väljanägemiselt veidike mu elukohajärgse kohviku püsiklienti meenutav mammi vehib kätega ja sõimab valjul häälel inimtühjal tänaval prügikasti, hoiatades seda, et see lõpetaks oma pea kolmesajakuuekümnekraadise pööritamise ning kuulaks lõpuks ometi ära, mis mammil öelda on. Ja öelda oli tal juuste lehvides ning silmade põledes oi kui palju.

Teine.
Kui keegi veel arvab, et kiirtoidu-"restoranid" on eelkõige laste ja teismeliste kogunemispaikadeks, siis tasub uuesti arvata. Tööpäeva lõuna ajal oli kaks kolmandikku ühe sellise külastajatest hoopis viisakalt riides pensionäriprouad, kes tulid üksi, kaksi ja mitmekesi oma lõunakohvi jooma ning kooki või jäätist sööma. Nojah, eks ta odavam ju on tõesti kui mõnekümne sammu kaugusel päris kohvikus.

Kolmas.
Isegi ilm ei soosi majanduskriisis end pinnal hoida üritavaid ärimehi. Üks neist, kes on oma elukutseks valinud kerjamise ränkraske kuid seda tasuvama töö, jäi nimelt tormi kätte. Lesis teine ühe käidavaima koha peal, raputas oma kurvast saatusest ning liikumispuudest heietades kõigi poole oma pappkarbist tehtud kerjakarpi ning mõnikümmend sekundit peale seda kui üks tütarlaps talle sinna midagi poetas, virutas salakaval tuulehoog selle tal käest. Ühe liikumisvaevustega mehe jaoks suutis ta küll üllatavalt kiiresti oma varandusele valjult ropendades järele tormata nii et ma järeldasin, et tormine tuulehoog pidi ilmselgelt olema Issanda Jumala ingli puudutus, mis ta hetkega terveks ravis. Halleluuja ja aamen!