Ja kui sellest eelmisest porinast veel vähe peaks olema, siis siit veel natuke. Kuramuse triljonid hakid või mis iganes linnud need meil siin viimastel aastatel on talvituma harjunud, leidsid nüüd lõpuks ka mu hoovis kasvava puu üles ning mu õue tänavapoolne serv on tänasest ametlikult lisandunud juba niigi pikka nimekirja neist kohtadest meie linnas, kust tuleb suure kaarega mööda käia. Sest lisaks hirmsale kisale mida see parv seal puu otsas teeb, pole neil elukatel loomulikult ka mingit pidamist ega kombeid ning hekk ja kõnnitee on kahe ööga muutunud sõna otseses mõttes haisvaks peldikuks. Peab vist õhupüssi ostma.
Pole paremat motiveerijat kui kellegi-millegi peale vihastamine, muig.
Et siis nüüd ikkagi see internetist raamatu ostmise saaga. Nüüd juba mõnda aega on meie veebimaastikul Apollo ja Raamatukoi kõrval ka kolmas suurem raamatukauplus, Rahva Raamat. Ekspressi seltskonnale kuuluv ja puha. Millest nagu võiks eeldada, et sealt võiks ka mingit kvaliteeti oodata. Aga sinna "võiks" tasandile see ka jääb.
Esimene kord tellisin mina sealt kaks raamatut 4. detsembril. Maksin ka kohe internetipangas ära ning sama päeva pärastlõunast alates näitas mu konto nende veebikeskkonnas, et kõik on OK, tellimus esitatud, selle eest tasutud ning hiljemalt viie päeva jooksul saabub pakk. Jäin siis rahulikult ootama. Kui peale nädalat polnud pakist ikka kippu ega kõppu, hakkasin 12. detsembril nende telefoninumbrit otsima ja selgus, et nende kodulehel polegi sellist kohta, kus oleks kirjas internetitellimustega tegelejate kontaktandmed. Helistasin siis rumala talupojaloogikaga nende suurimasse, Viru keskuse kauplusesse. Peaaegu läks täppi. Tädike, kes toru võttis, oli küll sellise häälega, et mis asja te kogu aeg helistate ja jätke ta ometi ükskord rahule aga ma sain ta käest vähemalt teada, et internetitellimustega tegeleb Pärnu maantee pood. Kena. Valisin nende numbri. Veidi ähmis häälega müüjanna teatas mulle, et seda tellimustega tegelevat inimest pole parajasti majas aga ta helistaks mulle tagasi kui ta tuleb. Arvutist vaatas ta ka järgi, et minu tellimus oli laekunud neile täpselt 11. detsembri päeval ehk umbes-täpselt nädal hiljem kui see tegelikult esitati. Põhjenduseks arvas ta, et ju see " jäi kuskile arvutisse kinni" ning et nüüd IT-poiss leidis selle seal ripakil olevat ja tõstis õigesse kohta... Möh? Mis karulõkse nad oma arvutitesse veel seadnud on?
Nende kiituseks peab vahepeal ütlema, et umbes tunni aja pärast helistati mulle tõesti tagasi ning õige inimene vabandas ja raporteeris, et raamatud on pakitud ning tulevad järgmisel päeval posti. Et ma aga ülejärgmisel pidin kuni Jõuludeni ära sõitma, siis leppisime kokku, et nad postitavad paki vahetult enne pühi. Mida nad ka tegid, nii et koju jõudes oli ELS-i kutse mul ukse vahel.
Hää küll, mõtlesin mina, kõigil võib juhtuda ning see, et üks neist kahest raamatust oli jõulukingiks mõeldud ja selleks otstarbeks hiljaks jäi, pole lõpuks ka nii traagiline. Ning et raamatuid ilmub teatavasti nagu Vändrast saelaudu, siis tegin üleeile uue tellimuse, seekord pea kahe tuhande kroonise. Mõnda raamatut, mida ma üritasin mitut eksemplari osta, keeldus nende arvuti ostukorvi rohkem panemast aga ehk see on kuidagi seotud nende eksemplaarsusega laos? Või on seal miski muu kamm. Igatahes õnnestus tellimus taaskord ilusasti esitada, selle eest ka maksta ning täna hommikupoolikul oligi kuller pakiga ukse taga. Kiiruse koha pealt ei saa midagi ette heita aga kurjaks läheb asi nüüd juba teistel põhjustel.
Kui ma tellin ingliskeelse raamatu, siis see ei tähenda, et ma olen tellinud sama raamatu eestikeelse versiooni. Kui nad on pannud müüki "Saladusliku saare" 1956. aasta väljaande ja ma selle ostan, siis ma ei ole ostnud endale sama raamatu 1954. aasta väljaannet. Aga just selle nad mulle saatsid. Kui ma ostan uue (st. seisukorra poolest uue, mitte nende kasutatud raamatu osakonnast pärineva) raamatu, siis ma eeldan, et sellel ei ole tugevaid muljumisjälgi ega kraapse ja eriti kui ma ostan mitmesajakroonise fotoalbumi, siis ma eeldan, et mulle ei saadeta täishinnaga nn. display copy't, mis on määrdunud ja mitmest kohast mõlkis.
Summa summarum, "Rahva Raamatu" internetikauplus oma praegusel kujul on äärmiselt ebaprofessionaalne. Olge hoiatatud.
Sümptomid: täielik ükskõiksus, apaatia, õgimishood, kulgemine paksus udus, fatalistliku maailmavaate domineerimine ja muu selline.
Diagnoos: igasuguse motivatsiooni defitsiit.
Ravi: leidmata. Igatahes kadunud Ülo Kiple retseptist ("Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene "tee" tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.") pole mingit tolku.
Aga ehk on see lihtsalt teisenenud aastalõpudepressioon? Polegi teist juba mitu aega olnud.
Et "control+F" edaspidi enam tulemuseta ei jääks:
Tõnis
:)
(Vabandan nende lugejate ees, kellele see inside joke midagi ei ütle. Ega ei peagi :) )
Kui me tänase karge ja päikeselise ilmaga ümber maja inspekteerimisringi tegime, siis avastas mu kaasa, et möödunud paari nädala jooksul, mil meie ära olime, on mingid rullnokad mu vana Mosse ümber orgiat pidanud. Auto alla oli peidetud ports tühje konservikarpe ning plastist salatitopse, õues vedelesid kasutatud kondoomid ja masina kapott ning esimene number on mõlki istutud. Või kepitud, tont seda nüüd teab, kumb variant õigem on. Ja seda keset linna, laternapostist umbes kahe meetri kaugusel...
Pea 34 tundi kestnud odüsseia punktist PdI punkti K (läbi punktide LP, H ja T) on taaskord läbi ning hoolimata siinsest jäledast kliimast tuleb tunnistada, et päris mõnus on kodus olla :)
Möödunud päevadest pisut pikemalt edaspidi.
Kella üheteistkümnene praam. Üllatuslikult on ees "Regula", mitte sel ajal tavapärane "Viire". See müsteerium saab küll üsna pea lahenduse kui kohvikus maandub mu kõrvallauda firma omanik koos kaaskonnaga. Võtan oma tavapärase tee ja sändvitši ning pärast kaasaga pikalt telefoniga rääkimist esimest ampsu võttes ei suuda mõista, miks kogu singitükk tahab võileiva vahelt ära tulla. Proovin uuesti hammustada aga tagajärjetult. Lähemal uurimisel selgub proosaline tõsiasi, et sinkvorstiviilud, mis saia vahele on pandud, sisaldavad enda ümber ka tsellofaanist ümbrist. Lammutan siis oma võileiva laiali ja harutan selle pagana kile sealt vorsti ümbert ära, Leedo vaatab mu prepareerimistehnikat kõrvallauast küll veidi veidral pilgul aga sinnapaika see jääb. Hiljem kui müüja tuleb tassi ja taldrikut ära koristama, ma virisen natuke, et ehk oleks nutikas see kile teinekord vorstil enne viilutamist ja saia vahele panemist ära võtta ning tütarlaps vaatab mu võileiva jäänuseid ning nähvab mulle, et noh, ta võib ju ehk isegi taga köögis sellest rääkida. Kõik. Järelikult ongi see normaalne, et toiduga peab manustama seedimatuid lisandeid.
Sel hetkel mul küll kihvatas, et oleks pidanud ikka Vjatšeslavile päris ametlikult kaebama, milles asi ja et ma tõesti ei leia, et pea 30 krooni maksva võileiva vahel peakski see paganama kile olema. Ning loomulikult ei vaevunud keegi ka letil olevate võileibadega midagi ette võtma. Võimalik, et mõni teine, tagasihoidlikum klient sõi selle lisandi koguni ära ning sai kõhuvalu.
Meili teel blogimine jätkub. Päeval töötas korraks ka tavasüsteem aga sama kiiresti kui see tuli, see ka uuesti kadus. Eks ma tegelen probleemile lahenduse otsimisega siis kui rohkem aega tekib. Arvatavasti juhtub see viimane küll pensionipõlves.
Täna sai muusikamängija tarkvara uuendatud ja sama jutiga ka kõige viimasem iTunes sisse tiritud. Kellasid ja vilesid on natuke juures, muud suurt midagi. Ning siis vaatasin kriitiliselt üle pleieri sisu ning vahetasin oma paarkümmend albumit uuema kraami vastu ringi. Mis tuletab mulle meelde, et ma polegi veel uuest pikkuse mõõtühikust kirjutanud. Nimelt mõõtsin ma umbes kuu aega tagasi ära, et Riia ja Pärnu vaheline vahemaa bussiga sõites on täpselt Roger Waters'i kolme plaadi ("The pros and cons of hitch hiking", " Radio K.A.O.S." - originaalne kaheksa looga plaat, mitte see hilisem pikk variant - pluss "Amused to death") pikkune :)
Sorteerisin natuke riidekappi ja mõtlesin nõutult sealt leitud kvadriljoni T-särgi juures, et mille pagana pärast mul neid ikka nii palju olema peab. Samas ei raatsi hästi vanu eest ära ka visata, kaasa küll haarab vahel mõne ja teeb sellest resoluutselt tolmulapi :D
Mida ma arvan uusimast homoskandaalist? Midagi ei arva. Kui oli leping ja fotograaf või ajakiri seda rikkus, siis on klubi käitumine ainuõige. Ei saa lasta endale lõputult pähe istuda. See, et ta samal ajal endale reklaami saab teha, on juba ootamatult sülle kukkunud lisaboonus.
Hommikupoole tegin läbi siis ka ühe testi, nimega "If your life was a movie, what would the soundtrack be?" Juhusliku valiku režiimis iTunes mängima ja tulemus siis järgmine ehk sellised lood mängivad mu "elu filmi" erinevate stseenide ajal:
Opening Credits: Queen - Delilah
Falling in love: Gregorian - Everybody gotta learn sometime
Sex Scene: Pet Shop Boys - West End girl (Dance mix)
Breaking Up: Queen - Don't try so hard
Life's OK: A New Funky Generation - The messenger
Mental Breakdown: Thompson Twins - Doctor! Doctor!
Driving: Midge Ure - My minds eye (Live in Warsaw, 17.03.2003)
Final Battle: Aqua - Cartoon heroes
Death Scene: Ultravox - We came to dance
Funeral Scene: Pet Shop Boys - Music for boys
End Credits: The Beautiful South - Don't fear the reaper
Hmmm... ma ütleks, et üpris omapärane valik nende täpselt 3333 laulu seest, mis mul sel hetkel playlistis olid. Krt, kunagi peaks seda tulemust natuke analüüsima :)
Suurima tõenäosusega tekib nüüd blogimisse päris mitme päevane paus. Võimalik isegi, et lausa jõuludeni välja. Kui nii peakski minema, eks käituge siis vahepeal korralikult :)
Peale eilset ruuteri vahetamist on ilmnenud põnevad probleemid Bloggeri kasutamisel. Põnevad eelkõige seetõttu, et teiste programmidega pole senini jamasid täheldanud aga Bloggerisse ei õnnestu mul miski ime läbi postitada. Logib kenasti sisse ja laseb kuni viimase, "Publish" klõpsuni kõik kenasti ära teha ja siis on kööga. Nii Opera, Firefoxi kui IE-ga. Suutsin ainult miskitmoodi enne oma eelmise postituse originaali ära kustutada.
Nüüd katsetame siis e-maili kaudu blogimist. Taastasin küll kuidagimoodi ka oma eelmise posti aga järjekordne porin teemal "Eesti raamatukaubandus" jääb praegu kirjutamata.
Pagan, see muutub juba tõesti huvitavaks, mis sellele arvutile siis nüüd ei meeldi?
Täna kuulsin endalegi üllatuseks lugu sellest, kuidas vahetult enne või pärast seda kui vene sõjaväelased koos oma perede ja kodinatega siit provintsist ära kolisid, veeti nende mahajäetud raamatukogud (ja arvatavasti ka Vojentorgi laojäägid) kenasti ühte kohta kokku. Ja nii need raamatud siis seal kusagil viisteist aastat seisid kuni eelmisel nädalal ühe eriti kultuurisõbraliku kinnisvaraarendaja juhtimisel veoauto kasti loobiti ning prügimäele saadeti. Pealtnägija sõnul olevat neid olnud autokastitäis ja vähemalt ühe sealt portsust pärit köite järgi otsustades olid nad ka väga korralikes tingimustes seisnud, ei märkigi hallitusest, niiskuseplekkidest või muudest kahjustustest.
Üllatav ei olnud minu jaoks pigem mitte see, mismoodi korralike raamatutega käituti (sarnaseid lugusid mingi vana rämpsu äraviskamisest kuuleb Eestis ju tegelikult pidevalt) vaid pigem see, et sellist hunnikut venekeelseid raamatuid niikaua aastaid kuskil kuivas konkus alles oli hoitud.
Nimetet kinnisvaraarendajal on muidugi kultuurisõbra aastaauhinna võitmiseks veel veidi arenguruumi. Vist möödunud aastal oli see kui ühe pika ja soliidse ajalooga kooli arhiivist hea ports sinnasamma prügimäele saadeti. Ja lausa koolijuhtkonna näpunäidete järgi. Nojah, õige kah, mis see paberipahn ja õpilaste poolt võidetud auhinnad ikka kena koolimaja risustavad... Tookord läks küll õnneks sealt veel üht-teist päästa, neist venekeelsetest raamatutest pole tänaseks tormituulte ja vihmapilvede käes aga midagi alles jäänud.
Nii et inimesed, kui teil on raamatuid üle, siis nüüd teate, et nende koht on prügimäel! Üldse on kõik, mis teil jalus ja tüliks on, vaja prügimäele saata! Raamatutest kiusliku ämmani välja!
Aga need teie seast, kes ei taha nii ultramoodsad olla ning leiavad, et kellegil teisel võiks neid asju tarvis minna, mida ise enam ei kasuta, siis võiks veidi vaeva näha ja küsida ümbritsevatelt selle kohta. Võimalik, et isegi teie riiakas ämm läheb loosi :)
Ning raamatutega on jälle selline lugu, et vähemalt Eesti Hoiuraamatukogu (jah, ka eraisikutelt) vastu absoluutselt igasuguses koguses igasuguseid trükiseid, sealhulgas loomulikult ka raamatuid. Teie hoiate kokku prügiveoarve, raamatud jäävad siia ilma alles ning võib-olla on just teile mittevajalike köidete sees mõnes Eesti Vabariigi külaraamatukogus tikutulega tagaotsitav teos ning Hoiuraamatukogu vahendusel jõuaks see teie riiulist sinna külaraamatukokku just nendeni, kes seda vajavad.
Avastasin, et mingil suht hiljutisel ajal on siis kadunud vanameistri Olimar Kallase (1929-2006) koomiksid kokku kogutud ja ühtede kaante vahel välja antud. Köites on kaheksa lugu:
Toomas ja krahv / Karvane külaline / Operatsioon "Mari"
Proovisõit / Ootamatu pärandus / Seiklus Sekontias
Parem käsi tegutseb / Kevadtriller
Küsi parematest raamatukauplustest. :)
Või osta internetist:
Apollo
Raamatukoi
Rahva Raamat
I
Eurovisiooni lauluvõistlus on juba aastaid erutanud ka eestlaste meeli ning sellest on kirjutatud kümneid raamatuid. Tim Moore, populaarne briti kirjanik, on maha saanud veel ühega. Ainult et seekordne, "Nul points" keskendub neile esinejatele, kes on viie kümnendi jooksul hakkama saanud briljantse põrumisega ning teeninud lauluvõistlusel oma riigile null punkti.
Tegelikult ei ole küll mitte päris kõik nullimehed ja -naised raamatusse raiutud. Esimene nulliring (ja lausa neljale riigile korraga) oli juba 1962. aastal, Moore'i raamatus on aga varaseim põruja 1978. aasta norra punkar Jahn Teigen. Tõsi, ta oli esimene nullimees 1975. aastal kasutusele võetud nn. uue hindamissüsteemi järgi ja tänaseks on sedapidi arvestust mööda tal ka kuraditosin saatusekaaslast. Lauljaid nii Norrast (jah, norrakad on kolm korda nulliga koju läinud), Leedust, Suurbritanniast, Soomest, Türgist, Austriast ja tont teab kust veel. Nende kõigiga Tim Moore ka rääkis ning uuris muuhulgas, kuidas selline kohutav sündmus nende elu muutis. Vestluste tulemuseks on pea nelisada lehekülge paks raamat.
Osta näiteks siit: amazon.co.uk
II
Ma ei tea kui populaarne on Eestis film "Wizard of Oz" ning selle aluseks olnud L. Frank Baum'i samanimeline raamat, ingliskeelses maailmas lööb juba mitu aega laineid selle eellugu "Wicked". Gregory Maguire võttis kätte ja kirjutas loo rohelise nahaga, isepäisest ja targast tüdrukust nimega Elphaba. See kõik juhtus muidugi kaua aega enne kui Dorothy oma majaga Oz'i prantsatas, selleks ajaks oli Elphaba juba suureks, vanaks ja koledaks kasvanud ning temast oli saanud Wicked Witch of the West. Hittmuusikal (esilavastus 2003. aasta oktoobris) ja hittraamat Elphaba elust on kuulutatud absoluutselt kohustuslikuks vähemalt kõigile Dorothy sõpradele.
Raamatu saab siit: amazon.co.uk
III
Slava Mogutin on üks viimaseid idanaabri poliitilisi dissidente, kes nõukaaja lõpul "homoseksuaalse huliganismi" eest vangi mõisteti ning kes 21-aastaselt sai Ameerika Ühendriikides poliitilise varjupaiga. Enim tuntud küll kirjanikuna, on ta nüüd hakkama saanud ka oma esimese fotoalbumiga "Lost boys", kus ta portreteerib peamiselt Venemaa noori mehi. Raamatus on erinevatel andmetel kas 144 või 200 lehekülge aga sõltumata sellest numbrist tundub see omas valdkonnas olevat üks 2006. aasta põnevamaid fotoraamatuid.
Saab kasvõi siit: amazon.com
Valimispropaganda on jõuliselt sisse murdnud ka kohalikku blogimaailma. Tänastes blogides on kümneid kui mitte sadu sissekandeid meie uusima majandusgeeniuse ja palgareformaatori erakonna teemadel. Naljakas on aga see, et agitatsiooniga tegelevad oponendid. Sest ka need, kes hingestatult oma antipaatiaid materdavad, teevad ju tegelikult neile reklaami. Vähemalt poliitika ja poliitikute puhul (ning eriti veel aktsiaseltsis "Eesti Vabariik") kehtib küll ikka ja alati väljend "There is no such thing as bad publicity".
Tõsi, iiri joodik-kirjanik Brendan Behan ("Borstal boy") ütles seda tegelikult natuke pikemalt: "There is no such thing as bad publicity except your own obituary." Aga Behan oli ka muidu igavene lõmpslõug, isegi surivoodil olid ta viimsed sõnad tema hinge eest palvetavatele katoliku nunnadele mitte just kõige siivsamad: "God bless you, may your sons all be bishops."
Ja mis Savisaarde puutub, siis seda ma olen alati öelnud, et ta on esiteks geenius ja teiseks oleks ilma temata meie poliitika konnatiik ikka palju igavam. Mis muidugi ei tähenda, et ma valimisurni juures ainuüksi Keskerakonna nimekirja vaatamisest nirvaanasse langeksin.
Näh, nüüd sain mina kah batjushka'le pisukese reklaami tegemisega hakkama.
Kuna ootamatult tekkis vajadus päälinnas lähitulevikus üheks ööks voodiplats leida ja ma mõtlesin, et nii pisukese asja pärast ei hakka ma oma tavapärast lemmik-reisiagenti (kellel niigi on tööd ülepea) kiusama, siis lõin lahti Estraveli kodulehe ning tegin täpselt nende juhiste järgi. Ehk siis helistasin eile kella kolme paiku nende siseturismiosakonna telefonile. Vastu võttis tugeva aktsendiga kuid korralikku eesti keelt rääkiv tütarlaps. Nime ma jõudsin muidugi juba ära unustada... Vuristasin siis oma jutu maha, mida, kus ja millal ma tahan, tütarlaps veel parandas mind, kommenteerides, et minu poolt mainitud pakkumine lõpeb kaks nädalat varem kui reklaamis kirjas ning lõpuks lubas mulle tagasi helistada. Ja küsis veel üle, et kui kohti on, kas ta siis teeb kohe broneeringu ära? Loomulikult, ütlesin mina ja pakkusin veel oma kuldkaardi ja krediitkaardi numbreid, mille peale tema ütles, et neid pole vaja, sest need on neil ju arvutis olemas. Tore, siiamaani oli kõik ilus.
Kakskümmend neli tundi hiljem, kui keegi polnud suvatsenud mulle ei helistada ega ka e-maili saata, asi enam nii ilus ei tundunud. Niisiis istusin uuesti arvuti ette ja tuustisin netis veel natuke ringi. Ennäe, leidsin sellesama hotelli kodulehelt praktiliselt samaväärse erihinnaga pakkumise, helistasin hotelli ning broneering oli kahe minutiga tehtud. Hotell saab natuke rohkem raha (ja ei pea sealt reisifirmale protsenti maksma), mina sain kokkuvõttes täpselt 1 krooni võrra väiksema kulutusega hakkama kui ma oleks läbi Estraveli tellides (koos nende teenustasuga) pidanud maksma ning kusagil Estraveli kontoris istuv neidis ei pidanud end vaevama telefonitoru tõstmisega ja sai rahulikult küüni edasi viilida. Kõik õnnelikud.
Tänase "The Washington Post'i" teatel on USA asepresidendi Dick Cheney' noorem tütar Mary Cheney rase. Laps peaks ilmavalgust nägema hiliskevadel. Openly gay Cheney, kes on oma partneri Heather Poe'ga 15 aastat koos elanud, oli oma isa 2004. aasta tagasivalimiskampaania võtmeisik ja peamine abi.
Cheney on oma suhet Heather'iga avalikult kirjeldanud kui abielu, koos olid nad näiteks ka eelmisel aastal Valges Majas prints Charles'i ja Camilla auks antud riiklikul õhtusöögil.
Kindlasti tõstatab see uudis uuesti teravalt päevakorda gay-abielude küsimuse. Virginia osariigis, kus Cheney ja Poe elavad, suruti novembris läbi konstitutsioonimuudatus, mis välistab seal samasooliste abielud. Osariigi muust seadusandlusest praegu ei selgu, kas Poe saab lapsele kõik juriidilised vanemlikud õigused või ei.
(Ehk teisisõnu, kas Ameerika Ühendriikide asepresidendi lapselaps jääb Piiblivööndi usuhullude tegevuse tulemusel vallaslapseks või ei. Ja üleüldse, mind on lihtsalt ära tüüdanud see homofoobide kisa, et homod lapsi ju ei saa ega tea lastest mitte midagi.)
Foto autor on Charlie Neibergall (Associated Press).
Valimiskampaania kogub tasapisi tuure, nii on tänases "Postimehes" ja "Eesti Päevalehes" lühike nupuke Ardi kandideerimisest. Ning muidugi "refereeris" seda ka Delfi.
Kui nilbused ja sõim kõrvale jätta, siis taandub enamik Ardi-vastaseid kommentaare emotsionaalsele karjatusele "Appi! Geid tahavad hakata meie ühiskonda puudutavaid otsuseid tegema."
Eksole. Vaid veidi rohkem kui saja aasta eest oli täiesti arusaamatu, mõeldamatu ja uskumatu, et nendesamade kommentaatorite esiisad tahtsid ka sõna sekka öelda oma tollast ühiskonda puudutavate otsuste tegemisel. Riigiisad olid šokis. "Mida paganat! Need vastselt pärisorjusest vabaks lastud matsid, kes isegi suhtlevad mingis mõttetus "keeles", ei tea ju riigivalitsemisest midagi!"
Veidi aega hiljem kui eesti naiste seast hakkas esile kerkima tugevaid juhte, olid needsamad "matsid" ise šokis. "Mida paganat! Naine riigitüüri juures??? Võimatu! Naise koht on köögis lapsi kantseldada, mehe eest hoolitseda, olla vait ning madalam kui muru!"
Neegreid meil eriti pole, niisiis jääb "alamate rasside" probleem hetkel vahele. Ning nüüd on siis taaskord homod internetikommentaatorite hammaste vahel.
Või täpsemalt, mitte homod pole hammaste vahel, vaid need, kes julgevad enda olemust ka avalikult tunnistada. Kommentaatoreid ei sega ju absoluutselt need geid ja lesbid, keda on alati riigi kõrgetel kohtadel istunud kuid kes (sageli meeleheitlikult) maskeerivad oma eraelu glamuursete võltsabieludega, ise samal ajal kohati vägagi eksootilist topeltelu elades.
Kumb on siis ikkagi parem? Kas see riigiisa, kes näitemängu mängides sisuliselt oma rahvale valetab (ja on sageli seetõttu ka kergesti šantažeeritav) või see, kellel selliseid luukeresid kapis pole? Kumba me peaksime rohkem usaldama? Ja kummast on Eesti rahvale rohkem kasu, kas küll tuntud inimesest (olgu see siis laulja, kirjanik või keski kolmas), kes partei häälepüüdjana Riigikokku pääseb ja ehk erakonnale lisahääligi kokku tõmbab, või Ardi-sugusest mehest, kes on juba aastaid sotsiaalvaldkonnas reaalselt tööd teinud ning kes omab arvestatavat kogemust?
Kommentaatorite halvakspanu osaliseks on saanud ausus. Uus hea Eesti?
Ühe sõnaga: piinlik.
Pikemalt mu filmide lehel, hetkel siis ülalt kolmandal positsioonil.
http://www.ancientboy.com/filmid/
Muusikamasinas on juba mitmendat päeva kõik albumid tänavuse aasta tegijalt. No vähemalt kadunukeste kategoorias :) Nimelt tõusis täiesti ootamatult sel suvel surnuist üles Cock "...remember the promise you made..." Robin ja lisaks mõnele tagasituleku-kontserdile said nad maha ka uue albumiga "I don't want to save the world".
Nii Kingsbery kui LaCazio on mõlemad olemas ja see loeb! Kuusteist aastat hauas ei ole küll möödunud just jälgi jätmata aga mida rohkem ancientboy seda uut plaati kuulab, seda rohkem ta sildub. Või heldib. Või mida iganes. Jummala hea!
Ja nagu öeldud, nende vanad plaadid tuustisin kah taaskord kapist välja ja nii see nelik mul ketrab :)
Harras ja pidulik advendiaeg hakkas tõesti pihta. Öösel kell pool kaks kakerdab umbes kümneliikmeline maani purjus seltskond mööda linna. Nabapluusi ja -rõngaga, klaasistunud silmadega tibi jõllitab kõikudes ning mittemidaginägevalt mu köögiaknast sisse ja vehib kätega nagu tuuleveski. Samal ajal üritab mingi, mörina järgi otsustades eeldatavasti isane isend tibile sealsamas akna all seelikusse pugeda. Edutult, kuna enamus jaksust kulub tal iseenda püstihoidmisele. Teine tore noorsand hoiab end liiklusmärgi najal poolupakil ja laseb liigsel vedelikul ülemisest kraanist lihtsalt ülevoolu reeglit jälgides rentslisse niriseda. Ja kolmas tõeline eesti mees vehib nõtkuvatel jalgadel mõned meetrid eemal oma kaaslaste seas põleva raketiga (selle sisina peale ma läksingi õigupoolest vaatama, et mis toimub) ning käest kätte käivad viinapudelid ja mahlapakid on endiselt kõva sõna. Nojah, miks ka mitte, need toredad noored inimesed ju suudavad ikka veel kuidagimoodi oma jalgade peal edasi liikuda. Paari minuti pärast kui on selge, et kedagi ei õnnestunud vähemalt selle raketiga põlema panna, tuigerdab seltskond lavalt vasakule ära...
Mis sellest järeldub? Lihtsalt see, et ma olen muldvana inimene, kes räägib, et noorsugu on oma liigse joomisega hukka läinud ning kes ei saa üldse aru, et tegu on lihtsalt ühe kena pisikese esmaspäevaõhtuse peokesega kus rõõmsad ja Eesti elu uueks loovad noored veidikene raskest töönädalast lõõgastuvad.
On täiesti dramaatiline kui pikaks on veninud nimekirjad "filmidest, mida võiks vaadata" ja "filmidest, mida peaks vaatama". Vaid mõned neisse listidesse hiljuti lisandunutest on:
3 needles
Babel
Eating out 2 : The sloppy seconds
The fountain
The good German
The good shepherd
Hate crime
The history boys
Un amour à taire (A love to hide)
Wedding wars
Ja mitte kõik neist ei ole homo-teemalised :)
"Ühtlasi võtab Markus Daaniel ilusasti kokku ka bloginduse ja blogimise olemuse: "See pole mingi reality TV. See on Simulaakrum." Just sedasama olen ma üritanud selgeks teha inimestele, kes tõsimeelselt väitma tulevad, nagu oleks ka blogid ajakirjandus."
Läbi Punase Hanrahani blogi Markus Daanieli blogini jõudes ning sealt tagasi tulles ülal tsiteeritud kommentaari juurde, ei saa jätta õiendamata, et blogindus ei pruugi ju ajakirjandus olla kuid tõeline reality TV on see küll. Just selline nagu üks reality TV definitsiooni poolest olema peaks aga mitte see mitmesajast tunnist mustast materjalist lugematute copy- ja tont teab mis writer'ite poolt kokku klopsitud-lõigatud, koos reklaamipausidega oma tubli kolmkümmend minutit kestev katarsis, mida televiisoris tõsielusarja järjekordse osa pähe pakutakse.
Kuu tarbijasõbralikkuse auhind läheb tagantjärgi amazon.de'le. Avastasin nimelt möödunud nädalal, et millalgi on nad teinud kardinaalseid muudatusi oma saatekulude hinnapoliitikasse.
Kunagi ammu-ammu kui Eesti veel polnud Euroopa Liidu liige, oli neil EU maade jaoks (v.a. Saksamaa ja lähinaabrid) üks ja ühtne saatekulu, Eesti kui tookord "muu maailma" jaoks olid postikulu numbrid muidugi tunduvalt suuremad. Ja mina mõtlesin naiivselt, et näe! veel üks EU'ga liitumise pluss, saab edaspidi saatekulude pealt kokku hoida. Ja siis tuli pidu meie õuele ning Euroopas paiknevad amazonid tegid oma hinnakirja ringi. Euroopa Liidu jutt kadus, tulid riikide nimed ning Eesti jäi endiselt "muude riikide" ja mitu korda kallima saatekulu tsooni kui näiteks Soome. Isegi Põhja-Ameerikasse ja Jaapanisse oli tükk maad odavam Saksamaalt kaupa tellida kui Eestisse. Ma mäletan, et tookord sai küll kõvasti vihastatud.
Aga nüüd on siis saksmannide amazon võtnud kätte ning pühade-eelse ostuhulluse ajal kehtestanud uued, selged ja soodsad hinnad. Nüüdsest on kogu Euroopasse (v.a. jälle see Saksamaa ise ja ta lähiriigid) ühe paki saatekulu 6 EUR, sõltumata kaubaühikute arvust pakis. Enam ei mingit per pakk pluss per item arvutamist.
Tänased tervitused ja soovilaulud lähevad niisiis amazon.de'le ja amazon.at'le. Selleks, et oma praegusest luuseristaatusest välja saada, peaks ka amazon.fr ning amazon.co.uk sama teed minema ning oma jaburalt kallid postikulud üle vaatama.
Vot sellise tõlketööga on üks noor eesti mees hakkama saanud:
http://vaimutee.pri.ee/
Ehk siis on maakeelde ümber pandud terve ports ühe Havail resideeruva new age tegelase Todd Perkins'i kodulehelt pärit materjale seksuaalsuse, vaimsuse ja nendega seonduva kohta. Ühest küljest järjekordne kont hambu suvalistele foobikutele, teisalt ehk põnev lugemismaterjal neile, keda see teema huvitama peaks.
Et elitaarsem ja teadlikum osa kohalikust homoilmast on juba mitmendat nädalat hõivatud moeteemade üle arutlemise ja sinna juurde kuuluva kakelungiga teemal Armani vs. Marat, siis üritan ka omalt poolt jala sinna moegurude tagaruumi ukse vahele saada ning pisukese sõna sekka öelda. On ju juba viimane aeg asuda valmistuma järgmiseks suveks ning seekord siis saab moes olema selline outfit nagu fotol näha. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata erivärviliste mummude sujuvale vaheldumisele kangal ning seda, et materjal mõnusalt liibuks vastu kehakumerusi! Ning nagu samuti pildilt näha, on tulevane suvi mõnevõrra vähem nälginud modellide päralt. Mis tähendab, et moekatel inimestel tasub end juba varakult kreemikookide järjekorda panna.
Need vähesed õnnelikud, kel on õnnestunud endale lähitulevikuks hankida turismituusik suviselt soojale lõunapoolkerale, võivad olemasolevate füüsiliste eelduste korral seda teemat muidugi praegugi kasutada.
Meie kõigi Edgar on Delfi kirjarubriigis avaldanud pisukese mõtiskluse. Teemaks edasiarendus ta varasemast lubadusest kergitada avaliku sektori palgad veerandsaja tuhande kroonini.
Tõsi, tuleb tunnistada, et kunagine ENSV Plaanikomitee tähtis nina on küll end turumajanduse retoorikale kuidagimoodi ümber orienteerunud aga muus osas on see jutt lihtsalt üks valimiseelne propagandamull.
E.S. kirjutas: "Turumajanduse üheks aluspõhimõtteks on printsiip, et kui on olemas nõudlus, siis tekib ka pakkumine. Praegu juba aset leidev ja palgareformiga täiendava hoo sisse saav Eesti majanduse struktuuri muutus hakkab üha rohkem tekitama nõudlust väikeettevõtete järele."
Jah muidugi. Avaliku sektori ülessuunatud palgasurve kindlasti soosib väikeettevõtete loomist ja arengut. /sarcasm off
E.S.: "Seega, et palgareformi mõttest õigesti aru saada, on oluline rõhutada, et palgareform on lisaks palgatöötajate väärtustamisele ka võimaluseks neile inimestele, kes tahavad oma südames tegutseda väikeettevõtjana, kuid praeguses turuolukorras selleks võimalust ei näe või kaaluvad ettevõtlusest loobumist."
See on juba künismi tipp. Ettevõtjad, kes praeguses situatsioonis ei näe võimalust ettevõtjana tegutseda kuid igakuiste kulude kordades suurenemisel sellega rõõmsalt tegelema hakkavad... Sorry, Edgar?
"Suur osa tänasest väikeettevõtlusest püsib suurest laenuvõtmisest tingitud sisenõudlusel, mis ei ole jätkusuutlik üle paari järgneva aasta."
Kahtlemata aitaks kõnealune palgatõus just seda perioodi pikendada ning veel veidi aega ilustada majanduse näitajaid. Kuna umbes kolmandik meie tööealise (ja tööga hõivatud) elanikkonna palkadest on nii ehk naa seotud riigi ja kohalike omavalitsuste rahakottidega (väga umbmääraselt hinnates ca 200 tuhat inimest), siis loota, et nende inimeste palkade tõus 100 kuni 500 protsenti tarbimisrallile hoogu juurde ei lisaks, oleks naiivne.
Hetkel valitsevas riigieelarve kolossaalse ülelaekumise eufoorias muidugi tundub selliseks palgatõusuks raha leidmine olevat suhteliselt väike mure. Aga siiski. Väga lihtsat matemaatikat tehes selgub, et kui võtta 200 tuhat inimest ja igaühe palgatõusuks 10 tuhat krooni (jätame kõrvale arvutamist raskendava asjaolu, et praegu 5 tuhat krooni kuus teenivad riigiametnikud vajavad muidugi 20 tuhandest palgatõusu kuid et samas on ka praegu teatud kiht ametnikke, kes teenivad kaugelt enam kui 15 tuhat krooni kuus), siis teeb see tagasihoidlikud 2 miljardit kuus. Maksud juurde (st sotsmaks, töötusmaks jne) ca 670 miljonit. Aastas kokku üle 32 miljardi. Muidugi saab riik raha ühest taskust tõstmisega sealt osa raha maksudena tagasi aga neile palgasaajatele jääb kulutamiseks ikkagi vähemalt poolteist miljardit kuus. Ka sealt saaks riik kasvõi käibemaksuna veel tagasi tublisti üle veerand miljardi aga sinnapaika see raha ringitõstmine ka jääb, suur osa ülejäänust kaob "riigi" vaateväljast.
Mind muidugi huvitab natuke ka see, et kui riigil on sellised ressursid aastaid olnud kasutamata, kuhu need miljardid siis siiani läinud on? Ahjaa, riiklikku stabilisatsioonifondi on ju aastatega juba lausa mitu miljardit kogutud :)
Muidugi võiks siin veel jõriseda teemal Savisaare unistusest, kus üle poolte meie väikeettevõtetest on seotud "kõrge lisandväärtusega tootmise või arendustegevusega" aga see on ju kõigile niigi selge, et tegelik elu on vastupidine. Seda "kõrget lisandväärtust" suudab ka maailma mastaabis toota vaid käputäis firmasid ning rõhuv enamus väikefirmasid tegutseb pigem suhteliselt väikese rentaablusega aladel.
Mis tegelikult juhtub kui see ilus unenägu mingil arusaamatul moel siiski teoks peaks saama? Üks võimalus on see, et ei juhtugi midagi peale niigi suure sotsiaalse ebavõrdsuse võimendumise. Erasektor lihtsalt ei ole täna suuteline sellisele palgarallile järele tulema ning lõhe nende ja avaliku sektori vahel suureneb. Tekib varasemast veelgi suurem surve saada "kroonu palgale" kuid kuna eesolijad hoiavad oma kohtadest kümne küünega kinni ning et töökohtade arvu seal eriti suurendada ei anna, siis peale pisukese raputuse ja tööliskonna suureneva rahulolematusega riigivalitsejate suhtes ei muutu midagi.
Kui selline situatsioon kestab pikemat aega, siis väga paljud erasektori väikeettevõtted panevad uksed hoopis kinni, jättes töötuks nii nende omanikke kui alluvaid. Suurettevõtted koondavad maksimaalselt oma kulusid optimeerides järsult töötajaid. Nii mõnigi suurettevõte tõmbab oma tootmisprotsessid Eestist välja ning viib need üle mujale. See kõik tingib ka selle, et üsna kiiresti ei ole ka avalikule sektorile enam võimalik neid hiidpalku maksta ning Eestit tabab enneolematu töötute uputus ja riiki vajadus nende töötutega kuidagi hakkama saada. Aga ehk on Savisaarel olemas salajane plaan nendega hoopis meie niigi suurt avalikku sektorit veelgi poputada? Ehk on Eesti Nokia väga lihtne: kogu tööealine kodanikkond on hõivatud avalikus sektoris (kas selleks peab ka õige poliitilise partei liige olema?) ja saab palka riigieelarvelistest vahenditest? Mis tähendab, et ükskord ometi saab töötav perpetuum mobile loodud ja meie praegusele majandusministrile hakkavad inglite ühendkoorid hosiannat laulma. Igavesest ajast igavesti!
Ma võin ju arvata ükskõik kui hästi või halvasti mõne valitseja tegemistest müütilise "maailmarahu" tagamisel aga selge on see, et tavalised sõdurid on selles mängus vaid käsutäitjad, kes toovad oma naha turule selleks, et need valitsejad saaksid ilma mööda ringi kärutada ja mõttetutel kohtumistel silmi volksutada. Sõjamehed on käpiknukud, kellele need valitsejad pistavad julmalt oma räpase käe tagumikku ning liigutavad neid nukke siis oma tahtmist mööda.
Sellega seoses ei ole ma ka kunagi vaadanud halva pilguga neile organisatsioonidele, mis hoolitsevad hukkunud või vigaseks jäänud söjameeste ning nende perede eest. Seda isegi siis kui need organisatsioonid peaksid ideoloogiliselt olema juhtumisi neid sõdureid surma saatnud, maailmavallutuslike plaanidega valitsejaga ühel meelel. Mingil määral (kuigi mitte täielikult) rehabiliteerivad nad end oma abiga kannatanutele. Muidugi võib see tunduda silmakirjalik kuid ometigi on see parem kui mitte midagi. Ma lihtsalt ei ole eriti optimistlik, et need valitsejad oma saamahimus ühel heal päeval lihtsalt meeste surma saatmise järele jätaksid ning valikuvõimaluseta käsutäitjate ja nende perekondade hilisem abita jätmine oleks veelgi küünilisem.
Niisiis, üks sellistest lugematutest mittetulunduslikest abiorganisatsioonidest on ookeanitagune Freedom is not free. Ja tänavu on väga sobilikult ulatanud oma abikäe ka kümmekond ehtsat USA merejalaväelast, lastes end pildistada 2007. aasta kalendri tarvis. Need mehed olid veel vähemalt fotode tegemise ajal elus ja terved...
Hirmsa propagandakäraga paari kuue eest turule paisatud kalendrit on juba osava meediamanipulatsioni tulemusel nimetatud aasta kalendriks nr. 1 (tõesti, see on olnud Yahoo kaudu vaadatuim ja otsituim) ning see on endiselt mõneteistkümne dollari eest saadaval. Näiteks nende online kaupluses. Ahjaa, seal müüvad nad lisaks muule nännile ka kenades lillades toonides käepaelu :)
Ära on tüüdanud see, et kell kaks päeval on õues nii pime, et isegi akna all istudes tahaks tule põlema panna. Eriti ei aita meeleolukusele muidugi kaasa ka gravitatsioonijõududega sina-peale saanud sodi, mis ülalt allapoole end vihmleb. Pimedusega seotud neurasteenia on ilmselgelt tabanud ka mu fotokat, mis keeldub automaatrežiimis ilma välguta midagi pildistamast.
Brrr... tagumine aeg hakata end kuhugi sellisesse kohta sättima kus päike ei paista vaid seitsme kilomeetri kõrgusel vaid kus ta soojendavad ning valgustavad kiired isegi maapinnani ulatuvad.
Me oleme kaasaga juba pikemat aega rääkinud, et peaks taaskord Riiga sõitma. Seekord oligi hirmus pikk vahe sisse jäänud, sest viimati juhtus see umbes täpselt aasta tagasi kui me tollal siin provintsis saksa keelt õpetanud saksmann Steffiga seal käisime. Aga et kaasal tekkis nüüd tööasjus vajadus lõunanaabrite pealinna end komandeerida, siis ühendasime ühe teisega ning võtsime reisi ette. Logistiliste probleemide tõttu pidin mina end Eurolines'i bussile sokutama Pärnus ja et siitkandist sõidab päevas sinna Pärnu poole vaid kaks bussi, siis ostsin neli päeva varem endale pileti valmis. Igaks juhuks. Ja sain koha number 1. Sõidupäeva hommikul bussijaamas selgus, et lisaks tuttavale juhile oli mul õnnestunud endale ka privaatlimusiin tellida. Nii ma siis sõitsin uhkes üksinduses Pärnuni välja ja kui üldse millegi kallal norida, siis võiks selleks olla sõiduaegse teeninduse kvaliteet. Mitte keegi nimelt ei tulnud varastele hommikutundidele vaatamata isegi "Sekt-Frühstück'i" pakkuma ja ma muidugi ei jätnud oma pretensioone hiljem ka juhile esitamata :)
---
Umbes pool tundi peale sõitma hakkamist heliseb telefon ja teisel pool on mu unetu homme fatale, kes pole hommikul kell veerand kaheksa veel magama jõudnud. Muuhulgas süüdistatakse mind lõõpimisi messeris ta ärablokkimises (mis on vale, ma lihtsalt olen end sealt üldse paar-kolm nädalat eemal hoidnud) ja järgmine pool tundi millegagi pläkutame me tuhande asja üle. Ma võin ju teha otsuseid, et kõik, nüüdsest pean ma ükskord ometi hakkama temast üle saama aga piisab teda näha või temast midagi kuulda kui kogu mu otsustusvõime sulab kiiremini kui kevadine lumi. Homme fatale ta on ja selleks jääb ta kardetavasti veel väga pikaks ajaks.
---
Pärnu. Ootan Eurolines'i bussi ning klõpsin bussijaamas mõned juhuslikud fotod teha (siinne laternapilt on küll Riias tehtud) kui pildimasina akud otsustavad tühjeneda. Hakkan neid pingiserval vahetama ja siis mõmiseb keegi mul selja taga. Et ma ei pööra tähelepanu, siis hetk hiljem juba sikutatakse mind tagist. Ringi pöörates leian enda ees seismas ühe välimuse järgi kunagi polgu pojaks sobinud ja kõik sõjajärgsed aastad oma elu alkoholiga täitnud onkli:
"Peremeez! Kazzigartte plevaja?"
"Misasja??", küsin ma hämmeldunult üle.
"Nu zigarett, vot zellized..." ja kisub oma räpasest spordikotist välja üsna äranätsutatud paki mingi Peipsi-taguse sigaretitehase toodangut.
Nii et soovi korral saab Pärnu bussijaamas salasigarette täiesti probleemideta soetada. Hinna kohta ei oska ma midagi öelda kuna seda ma lihtsalt ei uurinud. Kahjuks ei saanud ma onklist ka pilti teha, sest seks ajaks kui mul aparaat taas töökorras oli, polnud kaubitsejast enam lõhnagi.
---
Tallinn-Pärnu-Riia buss. Miski arusaamatu loogika järele on sedapidine marsruut sõites tund aega kauem kestev kui vastupidine. Minnes tehakse siis Pärnus peatus umbes pool tundi, Ainažis ca 20 minutit ja isegi Salacgrivas jõuame väikese peatus-sutsakaga hakkama saada.
---
Riia tervitab meid vihmaga. Püüame kaubanduskeskuste katusealuseid mööda (algul Forum Cinema & Stockmanni kompleks, seejärel raudteejaama hiidkeskus) sihtpunktile võimalikult lähedale jõuda ja lõpuks kui me oma tavapärase öömaja lähistele jõudsime, ei olnudki me väga märjaks saanud. Aga juba selle esimese kiirmarsi ajal hakkab silma varasemast veelgi enam läti ja vene kutesid, kelledest Riias pole muidugi kunagi puudust olnud.
---
Et eelmine neljapäev (st. novembri kolmas neljapäev) oli Beaujolais day ning meil oli tänavune Beaujolais nouveaux veel joomata, siis haarasime Stockmannist ka pudeli uut veini kaasa. Minu suureks üllatuseks müüs Stock vähemalt nelja sorti värsket veini ning mitte ükski neist ei olnud seni seda turgu enam-vähem valitsenud George Duboeuf'i toodang. Meie ostetu oli ka täiesti joodav aga nende nouveaux'dega peab alati kramplikult meeles pidama, et liiga palju teda ei manustaks või muidu on veini valmimisprotsessi eripära ning toorust silmas pidades järgmisel hommikul kassiahastus kerge tulema.
---
Viinareklaami kah. Endiselt on pööraselt head ja mugavad dringid Riia palsamiga valmistatud alkoholikokteilid ning eriti segud jõhvika või musta sõstraga. Saadaval kahes kangusastmes, meie oleme tavaliselt ostnud kangemat, 12-kraadist, mis hetkel maksab Riia kesklinna suuremates toidupoodides 88 kuni 91 santiimi pudel.
---
Riia Kaubamaja on nüüdseks siis kapitaalselt ringi ehitatud ning liidetuna aastaid ta kõrval asunud tondilossi ning nendevahelise tänavaga, on sellest saanud uhke galeriiga butiike täistipitud ostukeskus. Kaubamaja Rimi on pea alati olnud meie põhiline söögikraami ostukoht ning seegi kord seal ringi vaadates hakkas kaasa äkki norima, et peab ikka ühe tordi kah ostma. Ma siis lõpuks kommenteerisin, et kui üldse, siis kohvitordi. Nagu vanasti. Ja siis ta häbematu läks ning nõudiski koogileti müüjannalt täpselt sellist kohvitorti nagu seal 25 aastat tagasi tehti :) Nojah, seda muidugi ei saanud aga mingisuguse pisikese kohvitordiga me sealt lõpuks ikka ära tulime. Ja kuigi tegu oli iseenesest väga hea tordiga (koosnes muide kokku üheksast kihist!), ei olnud seal kohviga suurt midagi pistmist. Siiski, võimalik, et kõige pealmine, imeõhuke kiht kreemi oli valmimise käigus olnud veidi aega samas toas koos mõne kondiitri aurava hommikukohvitassiga. Mingi vaevutajutav nüanss seal siiski oli...
---
Õhtusel tuuril mööda kaubandusasutusi (põhiliselt küll raamatukauplusi) oskasin ma endale juba igavese portsu paberipahna kokku ahmida, sealhulgas ka siinsamas blogis kunagi mainitud "Butt book". Lugemist on seal isegi hulga rohkem kui ma ette kujutasin, praeguseks olen ma nelja-viie intervjuuga ühele poole saanud, järge ootamas kordades niipalju.
Fotol seda tagumiku raamatut kelmikalt piidlev, värvitud huultega lilla dinosaurus on tegelikult küll eesti tõugu. Kuigi arvatavasti pärit Hiinast. :D
---
Kolmapäeval ajas kaasa oma tööasju ning hoolimata asjaolust, et selle käigus juhtus mitmeid lõbusaid stseene prominentide, pekipirukate, seljakottide ja muu sellisega, jääb nende lähem kirjeldamine siin praegu ära kuna asjaosalistelt on nende lugude avaldamiseks nõusolek küsimata. Pealegi saadeti mulle ka suur kotitäis imehäid pirukaid (neid oskavad lätlased tõesti perfektselt teha), kindlasti altkäemaksuks :)
---
Mina kodistasin samal ajal linna peal ringi. Ikka ühest raamatupoest teise ning teisest kaubanduskeskusest kolmandasse. Vanalinnas asuvas antikvariaadis jäin ühe raamaturiiuli ette seisma ning kuna selles olid raamatud üksteise taga kahes reas ning lisaks on neid veel põigiti teiste peale laotud, siis hakkasin sealt neid eest ära tõstma, et näha, mis tagumises reas on. Proua, keda ma olen selles poes aastaid näinud ja kes seni on tundunud täiesti mõistliku inimesena, lendas mulle äkki peale, et pole siin midagi vaja tal riiulit segamini ajada. Et kui ma midagi tahan, siis ma pean tema käest küsima ja punkt. Ma siis muigasin omaette ja kommenteerisin valjuhäälselt, et noh, kui raamatupoest ei tohi raamatuid enam osta, siis muidugi. Et ma saan siis ju aru... Proua kähvab, et tohib ikka küll osta aga niimoodi see asi ei käi, et muudkui kliendid lappavad ta riiuleid. No küsisin siis mõnda asja, mis mulle meelde tulid, viiest kaks suvatses müüjanna mulle isegi välja otsida, teisi lihtsalt polevat. Samal ajal lappasin ma kangekaelselt ikkagi selle riiuli läbi ning leidsin sealt veel ühe raamatu, mis loosi läks. Selleks ajaks oli tädike küll kah veidi leebunud aga situatsioon oli sellegipoolest ülikoomiline. Kiusu pärast maksin oma mõnelatise arve veel ka kaardiga.
---
Lõunaaeg Stockmanni neljanda korruse kohvikus. Võtan endale salatilauast taldrikutäie erinevaid tuunikalaga salateid (üks neist oli jube ja teine, värske rohelise õunaga see-eest väga hea) ning kolin oma tavapärasesse aknaalusesse lauda. Kui ma seal veidi hiljem oma sidruni ja laimiga rohelist teed rüüpan, laekub kõrvallauda umbes 30-ringis, lühemat kasvu, veidi pontsakas ning hästi nunnu kutt. Sätib läpaka lauale, võtab oma kalli mantli seljast, riputab selle hoolega tooli seljatoele, peidab oma kriiskavalt erklilla triiksärgi ja neoonrohelisekirju lipsu üsna pisikese salvräti taha ning asub siis pirukaid näksima. Pirukate kõrvale on ta ostnud ka klaasiga koolat. Ja siis ühel hetkel vaatab kutt kiiresti ühele ja teisele poole, õngitseb mantli sisetaskust välja pruuni vedelikuga plastikust kaljapudeli ning valab sealt oma juba peaaegu tühjaks saanud koolaklaasi täis. Ja peidab kaljapudeli ruttu mantlitaskusse tagasi. Mul oli küll kange tahtmine küsima minna, et mis marki rummi ta oma lõunaeine ajal kaljale eelistab.
---
Kui kaasa oli oma asjadega ühele poole saanud, siis saime linna peal kokku, ma võtsin ta tema kolleegilt üle ning me läksime kodistasime tükk aega ringi Bergs'i kvartalis, muuseas istusime vahepeal ka väga armsas kaneeli-nimega kohvikus ja ma sõin tassi latte kõrvale oma elu esimese tüki pekaanipähkli-pirukat. Samuti vaatasime pikalt ja peadpööravalt otsa ühes "kangialuses" restorani tagaukse juures suitsu kimuva kokapoisiga, kes oli end demonstratiivselt sättinud kiviparketti uputatud prožektori valgusvihu sisse.
---
Õhtul umbes kuue paiku kui kaasa on süvenenud Mustpeade maja turismiinfo poolt pakutavatesse materjalidesse, üritan mina nimetet majast pimedas mõned pildid klõpsida. Pika säriajaga ja käe pealt ehk ilma statiivita. Mis muidugi tähendab, et see tegevus mingeid talutavaid vilju ei kanna. Aga sealsamas istub kivist posti otsas ka üks parajalt väsinud olemisega noor vene kutt, kes kangesti huvitub pilditegemise üksikasjadest ning juba valmis klõpsitud piltidest. Lisaks tahtis ta ka, et temastki pilti tehtaks. Üsna kiiresti suunduski kogu jutt sinnapoole, et ta tuleks minuga/meiega kaasa ja laseks endast "korralikul fotograafil" (st minul oma olematute oskuste ja Canoni digiseebikaga) mõned head fotod teha. Kogu jutt kiskus vägisi sinna "ma tulen teiega (ja teie rahakoti peal) pidu panema ning siis vaatame, mis edasi juhtub ja kas keegi päeva lõpuks keppi ka saab" kanti. Ning ei, lõpuks meie teed ikkagi ei ühtinud, mõlemapoolse kahetsusega pidin ma oma vastleitud supermodelli sinna kiviposti otsa järgmist professionaalset fotograafi ootama jätma :D
---
Neljapäeval sadas jälle aga et me olime otsustanud hommikul siiski täikal ära käia, siis võtsime ka selle tee jalge alla. Läbi turuhoonete jõe äärde ja siis paduvihmas vanale heinaturule, kus ikka täikat on peetud. Ja tüng! Selle turu on millalgi täielikult vallutanud köögiviljade ja juurikate müüjad. Ja et meil polnud plaanis endale talveks kapsavarusid soetada, marssisime me sama targalt sealt jälle tagasi.
---
Maailm on väike. Kolm päeva Riias ja iga jumala päev saime me erinevates kohtades kokku ühe kodumaise ajaloolasega. Viimati siis põkkusime härraga neljapäeval, presidendilossi lähistel kui meie olime teel Arsenali, et vaadata näitust Läti plakatite ajaloost (algusega sealt 1860'ndatest aastatest kuni tänapäevani välja) ning tema suundus arhiivi.
---
Plakatinäitus oli võimas. Seda peab nägema, kirjeldamine on mõttetu. Aga lisaboonusena käisime veel ka katusekambris (sinna viis 53-astmeline, üsna järsk puutrepp) vaatamas naljakat "kunsti"näitust, mis jutlustas tervislikke eluviise ning looduslikke ravimeetodeid. Nii fotode, teksti kui video kujul. Saun, jääaugus suplemine, nõgeste sees alasti püherdamine, käte või jalgade sipelgapesas hoidmine, meega sidruni söömine ja muu selline. Ning ehk kõige ekstravagantsemana õpetus "indivivuaalse tervisekõrvitsa" kasvatamiseks. Asi näeb siis välja niimoodi, et tuleb võtta kõrvitsaseeme, neelata tervelt alla ning 24 tunni pärast saab selle uuesti tervelt kätte. Selle aja jooksul on seeme mööda seedetrakti rännates kogunud endasse informatsiooni konkreetse indiviidi erinevate organite probleemide kohta ning kui nüüd sellest seemnest kasvatada kõrvits (NB! igasugune loomse ja keemilise väetise kasutamine on keelatud kuna see rikuks seemnesse talletunud informatsiooni), siis seda süües saavatki enda terviseprobleemidele abi. Illustreerivaks materjaliks sellele loole olid fotod kõrvitsast ning peenra kohal punnitavast paljast tagumikust. Tõesti, juba ammu on ju targemad inimesed konstateerinud: "Art is everywhere".
---
Tagasiteel koju osutus kahekordne buss olema samuti üpris väherahvastatud ja sellest tulenevalt juhtus niimoodi, et üks seda tüüpi naisterahvas, kes kohe peab endale uusi isaseid tuttavaid ning soovitatavalt nende poolt ka maksimaalset tähelepanu saama, maandus mu kaasa selja taha ning hakkas seal flirtima. Tõsi, üsna kiiresti tüdis ta sest ühepoolsest pallimängust ning kolis paar istmerida ettepoole. Et seal rahulikult magada, nagu ta kolimise ajal nähvas. Kogu edaspidise tee kuni Pärnuni kudrutas ta mu ees istuva mehega. Arvatavasti oli tegu lihtsalt unesrääkimise all kannatava, somnambuulse prouaga.
---
Reedel kodus kokkuvõtet tehes leidsin, et olen Riias lahti saanud suurest hulgast rahast ning lisaks mõnele pisividinale tarinud koju ka umbes 22 kilo raamatuid ja ühe poolkristallkarahvini. See paberifiilia on ilmselgelt pöördumatu ning kardetavasti ka letaalse lõppega, võimalik koguni, et nakkushaigus :)
Täna postkontoris. Kõrvalkassasse on üks mees toonud tagasi saatja poolt valesti adresseeritud kirja ning nüüd seletab pikalt, põhjalikult ja väga emotsionaalselt umbes seitsmendat korda, et ta teab küll seda inimest, kellele see kiri mõeldud aga et sellel aadressil pole sellenimelist tegelast kunagi elanud, ei ela praegu ega saa ka iialgi elama. Lõpuks ma pistan siis muiates ta jutule kõrvalt vahele, et olgu muuga mis on aga vat selles viimases ei saa küll kunagi kindel olla. Onuke peaaegu plahvatab, hääl muutub mitu tooni valjemaks ning kiledamaks ja hakkab veidi värisedes raiuma, et kohe kindlasti mitte, et see on absoluutselt välistatud ja nii edasi. Ma kahtlustan, et kui ma veel midagi oleks öelnud, siis ta oleks mulle vist kallale tulnud.
Jumal teab mis sotid tal selle adressaadiga siis on aga saatusejumalanna vempudest tõenäosusteooriaga pole ta küll vist midagi kuulnud :)
Neil päevil ilmus provintsilinna perioodika müügilettidele Eesti kõige kallima kokandusajakirja järjekordne number. Lausa topeltnumber, oktoober-november. Täis suures osas üsna mõttetut juttu: kohe päris mitu kuud vanad "uudised", sadu kordi läbi nämmutatud jutt veiniklaasidest, intervjuu inimesega, kellega on viimastel aastatel neid intervjuusid tehtud vist küll juba kümneid, toiduretseptid, mis pärit umbes kaks aastat tagasi ilmunud eestikeelsest kokaraamatust (noh, vähemalt fotod ei ole raamatuga identsed) ja eripeatükk pelmeenidest, millest alles hiljuti on mitmeid lugusid teinud nimetet ajakirja kallid kolleegid-konkurendid ning teisedki meediaväljaanded. Ja boonusena leiab sealt ka eraldi sisseköidetud broshüüri, mis tutvustab toidumessi Foodfest. Kindlasti olid seal raamatukeses kalli raha eest endale reklaami ostnud firmad üliõnnelikud, leides, et 2.-4. novembrini toimunud ürituse reklaami said ajakirjalugejad näha juba 20. novembri paiku ilmunud oktoobrinumbris... Mina nende asemel küsiksin küll oma reklaamiraha tagasi. Ja siis meeldis mulle veel asjaolu, et ultramegasupersoodsa aastatellimuse pakkumise esimene deadline (tasuta kinkekaardi saamiseks) oli just tänane kuupäev, s.t. 20. november.
Tõsi, objektiivsusele lõivu makstes tuleb tunnistada, et ajakirjas on siiski veidike ka sellist lugemist, mille teemad ei ole lausa copy-paste järele lõhnavad ning jätkuvalt on esikaane foto ning kujundus IMHO Eesti Vabariigi parim aga sellest kõigest jääb natuke väheks. Eriti arvestades selle väljaande kaanehinda.
Ja kuigi tänases päevas eelistan ma ajakirjale "Köök" küll iga kell ajakirja "Oma maitse" (näiteks OM'i novembrinumber on rohkem kui 20 lehekülge paksem kui "Köögi" topeltnumber, sisaldab sadakond toiduretsepti "Köögi" paarikümne vastu jne jne) on miskipärast ka selle vähemeelistatu ilmutajad pidevalt mu raha endale saanud. Ju ma siis ikka veel loodan lollakalt, et aga äkki järgmisest numbrist...
Aga võib-olla läheb see lugu hoopis sinna rubriiki, kuhu ameerika muusikaarvustajad on tavatsenud tuntud briti rockbändide mõningaid albumeid liigitada: for completists and masochists only.
Et siis järjekordne töine pühapäev mis osutus lõpuks mitte nii väga töiseks. Nagu tavaliselt ikka.
Hommikul väike fotosessioon mõningatest objektidest, siis paar tundi photoshopiga monotoonset mässamist, siis kaks viimast seeriat ühest seriaalist, seejärel juuksur ning kaubandusvõrk, siis natuke html-i kirjutamist, veidi kokkamist (täna tähendas see küll lihtsalt ema tehtud söögikraami ülessoojendamist) ja ennäe, oligi õhtu käes.
Õhtupoolik möödus interneti võlumaailmas üht virtuaalset kaklust jälgides aga paganama lõbusalt. Nagu üks "kaaskannataja" seda kommenteeris: "mu arust on see ka lõbus, kuda kaks pedesaidi direktorit kemplevad."
Ja nüüd kohe läheb masinasse plaat filmiga "Echte Kerle (Regular guys)".
USA Kaitseministeeriumi uutes juhendites on homoseksuaalsus varasemast "psüühilisest häirest" reklassifitsseritud "defektiks", millede alla kuulub nende leksikas suur hulk asjaolusid, alates voodimärgamisest kuni paanilise hirmuni lendamise ees. Muudatus ei puudutavat miskitmoodi "don't ask, don't tell" poliitikat, mis keelab ülemustel uurida detaile oma alluvate seksuaalse orientatsiooni kohta ning samuti keelab sõjaväelastel end avalikult gay'na identifitseerimast.
Seadusandluse muutmine võeti ette peale pikka kriitikat Pentagoni aadressil kuid vaimse tervise spetsialistid APA'st (American Psychiatric Association) ei ole ka Pentagoni praeguse terminoloogiaga rahul. "Me hindame teie head tahet püüdlustes leida sellele teemale lahendus," ütles oma kirjas Pentagoni kõrgele ametnikule APA boss James H.Scully. "Kuid me jääme endiselt murelikuks kuna me usume, et muudatused, mis dokumendis tehti, ei ole piisavad, et probleem lahendatuks lugeda."
Nimetatud juhend tegeleb sõjaväelaste errusaatmise ning teenistusest vabastamise temaatikaga ning klassifitseerib homoseksuaalsuse teenistuse jätkamist kahtluse alla seadvaks asjaoluks. "Defektiks" tituleeritud homoseksuaalsus on Pentagoni jaoks hetkel samas nimistus koos düsleksia, uneskõndimise, lihavuse, kokutamise ja mitmete teiste nähtustega.
Eelmisel eelarveaastal, mis lõppes 30. septembril, visati USA armeest "don't ask, don't tell" poliitika tulemusena välja 726 sõjaväelast, uue juhendi kriitikud on avaldanud muuseas kartust, et see võimaldab geisid ja lesbisid lihtsamini teenistusest eemaldada, sealjuures pääsedes niigi tugevalt kritiseeritud "ära küsi, ära räägi" poliitika nüansside kasutamisest.
---
Võrdluseks riigi suhtumisest oma sõjameestesse niipalju, et naaberriigis Kanadas toimus esimene militaarne gei-pulm juba 2005. aasta 3. mail. Greenwood'i lennuväebaasis (Nova Scotia) astusid kohaliku kaplani õnnistusel ja 45 tseremoonial osalenud külalise ees seaduslikku abiellu kaks meessoost sõjaväelast, kes kirikuõpetaja sõnul olid seda hetke oodanud juba pikki aastaid.
USA-s avaldati rahvaloenduse andmetel põhineva uuringu tulemused geide, lesbide ja biseksuaalide protsendist viiekümne suurima linna elanike hulgas. Esiviisiku moodustavad San Francisco (15,4%), Seattle (12,9%), Atlanta (12,8%), Minnesota (12,5%) ja Boston (12,3%).
Uuring hõlmas vaid neid inimesi, kes end ise identifitseerisid geide, lesbide või bi'dena.
Allikas: The Seattle Times
End homona identifitseerimise teemadel loe ka siit: Uuring: 9.4% heteromeestest seksivad meestega.
Tänavuse Pimedate Ööde Filmifestivali'i (http://www.poff.ee) programmist jäid kiirel sirvimisel silma ka mõned gay-teemaga rohkem või vähem tegelevad filmid ja eriti on mul hää meel, et linastuvad skandaalne "Shortbus" ("Hedwig and the angry inch'i" (2001) lavastaja uus töö; "Shortbus'i" pornograafilisest pildikeelest annab natuke aimu ühe peaosalise võteteaegne põhimure, et kas ta ikka suudab kaamera ees riista kõvana hoida :D ) ja "Fabulous! The story of queer cinema" aga samuti ka näiteks film siin-seal põgusalt jutuks olnud Islandi jalgpalluritest. Pluss terve ports transufilme.
NB! Nimekiri (mis on reastatud eestikeelse pealkirja alfabeedis) ei pretendeeri täiuslikkusele. Tutvustavad tekstid on kopeeritud PÖFF'i kodulehelt.
ARVUKAD UNISTUSED
"DREAMING BY NUMBERS"
Hispaania 2005| 75min
Keel: itaalia
Enamik inimesi, kes näeksid unes lonkavat prussakat, naeraksid ainult ja unustaksid asja. Aga mitte napollased – sest prussakas võib tähendada raha. See dokumentaalfilm saab alguse Maria ja Angela loteriikioskist, mille vanemad neile pärandasid. Nad on tuntud oma oskuse poolest panna numbreid absoluutselt kõigele, kasutades selleks vana raamatut pealkirjaga “Grimass”.
Kohalikud mõrvad, politseireidid, kummalised sündmused – kõigil on oma numbripotentsiaal, sest Napoli elanikud üritavad meeleheitlikult võita, et leida tee vaesusest pääsemiseks.
Nende õnneotsijate elulugude kaudu visandab režissöör Anna Bucchetti läbi nostalgilise must-valge objektiivi võluva portree tänapäeva napollastest. Sageli puudust kannatanud vanaema räägib, kui ta pidi peitma varastatud toitu, et oma üheksat last toita, ülevoolav transvestiit, kelle kodust kujuneb igal õhtul bingosaal jne.
"Tema tegelased on väga inimlikud ja fantaasiarikkad, isegi kui nad on ülivaesed, ning nende tragöödia põimub loomulikul viisil nende panustamisstrateegiatega." - Variety
Režissöör: Bucchetti, Anna
Stsenarist: // Operaator: Stefano Bertacchini // Tootja: Armadillo Film
Festivalid ja auhinnad: Sheffield, Karlovy Vary
---
HOMMIKUSÖÖK PLUUTOL
"BREAKFAST ON PLUTO"
Suurbritannia, Iirimaa 2005| 129min
Keel: inglise
Patrick "Kitten" Braden, poiss, kelle ta ema jättis vastsündinuna korviga preestri ukse ette, kasvab üles Iirimaa väikelinnas. Ema järele igatsedes asub ta juba õige õrnas eas otsima enda naiselikku poolt ning ajab oma meikimiste ja ümberrõivastumistega marru kõik kodakondsed. Koolipõlves saab Patrick juhuslikult hindamatu vihje pärisema kohta ja tal tärkab aimdus oma mahasalatud päritolust. Sündmatute avalduste pärast kooli juhtkonnaga riidu läinud noormees otsustab lõplikult naiseksolemise kasuks ning hülgab kogu senise elu, et minna Londonisse ja otsida üles oma ema, kes "meenutab nii kangesti Mitzi Gaynorit".
Niisamuti nagu Neil Jordani 1997. aastal valminud film "Lihunikupoiss", tugineb ka HOMMIKUSÖÖK PLUUTOL režissööri kaasmaalasest kirjaniku Pat McCabe'i samanimelisele romaanile. Kahasse kirjutatud stsenaarium on võimaldanud säilitada filmis McCabe'i teksti ülimat spontaansust ja lopsakust ning ühtlasi rikastada seda kinokunsti väljendusvahenditega, millest eraldi tuleks nimetada Cillian Murphy suurepärast rolli peaosas ning ajakohast ja tähendusrikast muusikavalikut.
Režissöör: Jordan, Neil
Osatäitjad: Cillian Murphy, Liam Neeson, Ruth Negga, Laurence Kinlan, Stephen Rea, Brendan Gleeson
Stsenarist: Neil Jordan, Patrick McCabe // Operaator: Declan Quinn // Tootja: Parallel Films
Festivalid ja auhinnad: Telluride, Toronto, New York, Berlin
Koduleht: http://www.breakfastonpluto.co.uk/
---
INTERVJUU VAMPIIRIGA
"INTERVIEW WITH THE VAMPIRE"
USA 1994| 123min
Keel: inglise
Filmi raamib ja juhatab sisse 200-aastane vampiir Louis de Pointe du Lac, kes tänapäeva tänapäeva Los Angeleses agarale ajakirjanikule intervjuud annab. Louis' jutustus algab 18. sajandi lõpust, kus ta pärast oma naise ja lapse surma lõputu leina ja masenduse käes eluisu kaotas. Õnneks või õnnetuseks sattus neil päevil Louis' teele vampiir Lestat, kes kinkis talle võimaluse igavesti elada - tingimusel, et ta ei lakka kustutamast oma verejanu.
Anne Rice'i romaani tekstitruu ekraniseerijana on režissöör Neil Jordan hoolega alal hoidnud vampiirluse ja surmapõlguse tihedad seosed lõputu lõbujanu ja (eriti homoseksuaalse) erootikaga - selle eesmärk pole mitte elu jätkamine tulevaste põlvede sigitamise näol, vaid egoistlik püüd luua illusiooni igavesest noorusest.
Režissöör: Jordan, Neil
Osatäitjad: Tom Cruise, Brad Pitt, Kirsten Dunst, Antonio Banderas, Stephen Rea, Christian Slater
Stsenarist: Anne Rice // Operaator: Philippe Rousselot // Tootja: Geffen Pictures
Festivalid ja auhinnad: Academy Awards (Oscar Nominated for Best Art Direction and Best Music), BAFTA Awards (Best Cinematography), Chicago Film Critics Association Award (Most Promising Actress - Kirsten Dunst), Golden Glob
---
JAOTATUD TAEVAS
"EN CIELO DIVIDIDO"
Mehhiko 2006| 140min
Keel: hispaania
Sümbolistlikus homofilmis võetakse kujutada kahe latiinokuti kire anatoomiat, sisemisi ja välimisi tõmblusi, millega venitatakse pingule katkemisohus suhetenöör. Õhkhõreda story poolest meenutab linateos nüüdistantsu, struktuurilt aga pornot. Enamus narratiivist antakse edasi liigutuste ja miimika abil. Pornole viitab avameelsete ameluste rütmiline ja kavakindel järgnevus, mille vahele jääv püüdleb tähenduslikkuse poole. Ilmselt meeldib film vaatajale, kes avastab Wong Kar-Wai ning Alain Resnais’ mõjutusi, nautides art-house filmidele omast voolavust ning pikki kaadreid. Kaks ja pool tundi kestvas filmis on vähe dialoogi, palju tumedat koloriiti, taustal minimalistlikku viiulimuusikat. Inimesele, kes ei kuulu selle filmi kitsamassse sihtgruppi, võib tunduda, et vaadates teosest kümme minutit vabalt valitud kohast, ei läheks midagi kaduma, ja kõik, mis heledaval ekraanil on öelda, jõuab ka täies mahus kohale.
Režissöör: Hernandez, Julian
Osatäitjad: Miguel Angel Hoppe, Fernando Arroyo, Alejandro Rojo, Ignacio Pereda, Klaudia Aragon
Stsenarist: Julián Hernández // Operaator: Alejandro Cantú // Tootja: Mil Nubes Cine
Festivalid ja auhinnad: Berlin (Panorama), Guadalajara
---
MAXIMO OLIVEROSE ÕITSEAEG
"ANG PAGDADALAGA NI MAXIMO OLIVEROS"
Filipiinid 2005| 100min
Keel: inglise, filipiini, tagalogi
Puusi nõksutades, kena peavõru peas ja lill kõrva taga läheb teismeline poisike Maxi (Nathan Lopez) rõõmsalt vastu uuele päevale. Manila kitsad tänavad on täis askeldavaid inimesi. Päike paistab, lahti rullub eksootilise paiga idüll...
Draama algab siis, kui too kenake gay-poiss armub nägusasse politseinikku. Nooruki perekond pole kuigi seadusekuulelik - lisaks keelatud numbrimängule Juetengile tegelevad nad varastatud mobiilide edasimüügiga. Isa ning vennad keelitavad Maxit politseinikust eemale hoidma, kuid too ei võta nende nõuandeid kuulda. Tulemus on loomulikult kurb.
Võluvalt mõjub, kuidas selles filmis on homoseksuaalsus normaliseerida suudetud. Lugu pole keskendunud gay-temaatika lahkamisele, vaid moraalsete väärtuste dilemmale. Sobib vaatamiseks ka homofoobidele.
Film esitati Filipiinide poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.
Režissöör: Solito, Auraeus
Osatäitjad: Nathan Lopez, JR Valentin, Soliman Cruz, Neil Ryan Sese, Ping Medina, Bodjie Pascue
Stsenarist: Michiko Yanamoto // Operaator: Nap Jamir // Tootja: UFO Pictures
Festivalid ja auhinnad: Sundance, Rotterdam, Berlin (Kinderfilmfest: Best Feature Film, Glass Bear – Special Mention), London
Koduleht: http://www.blossomingofmaximooliveros.com/
---
NUTUMÄNG
"THE CRYING GAME"
Suurbritannia 1992| 112min
Keel: inglise
Salk IRA vabadusvõitlejaid-terroriste meelitab lõksu mustanahalise Inglise sõduri Jody. Meest otsustatakse seni pantvangis hoida, kuni Briti võimud nõustuvad tema vastu välja andma ühe IRA juhi. Jody't valvama pandud vabatahtlik Fergus ei suuda vastu panna vangi palvetele ning kolme päeva jooksul kujuneb kahe mehe vahel välja inimlikult soe suhe. Kui selgub, et pantvangi pidamisest tulu ei tõuse, on Fergusel juba märksa raskem ülemustelt saadud karmi käsku täide viia. Teine pool filmi sündmustikust, mille ümberjutustamine võtaks vaatajailt mitu olulist üllatusmomenti, kulgeb juba Londonis, kus mängu tulevad hoopis uued teemad ja tegelased.
"Mõni film sunnib sind mõtlema. Mõni film paneb sind kaasa tundma. Vahel harva tuleb ette film, mis teeb nii üht kui teist. See polegi nii lihtne." - Roger Ebert, Chicago Sun-Times
Režissöör: Jordan, Neil
Osatäitjad: Forest Whitaker, Miranda Richardson, Stephen Rea, Adrian Dunbar
Stsenarist: Neil Jordan // Operaator: Ian Wilson // Tootja: British Screen Production
Festivalid ja auhinnad: Academy Awards (Oscar for Best Screenplay Written Directly for the Screen), BAFTA Award (Best British Film), New York Film Critics Circle Awards (Best Screenplay, Best Supporting Actress - Miranda Ric
---
SEEP
"EN SOAP"
Taani 2005| 104min
Keel: taani
Charlottel on kõrini igavast elust, mida ta jagab poiss-sõbra Kristianiga. Soovides oma kogemustepagasit rikastada ja heita kõrvale hirmud seisaku ees, jätab ta Kristiani maha ja loob omale kodu üsna viletsas korteris, kus tal tekib terve rida juhuslikke seksuaalsuhteid. Otse tema all elab Veronica – soovahetusoperatsiooni ootel emotsionaalselt jäine transseksuaal, kes ootab uudiseid oma operatsiooni kohta. Ta veedab oma aega päevaste seepide ees uneledes, kliente teenindades ja pareerides oma ema heade kavatsustega ettevõetavaid, kuid südantmurdvaid rüüsteretki tema üksildasse ellu. Kas see ei kõla mitte teleseebi süžeena?
Võttes eeskuju seebiooperite ja klassikaliste melodraamade traditsioonidest, kasutab režissöör Pernille Fischer Christensen osavalt nende žanride kohta levinud eelarvamusi, seades need samas kergelt küsimuse alla. Tema enesepeegelduslik lähenemine ja realistliku kinematograafia kasutamine innustab vaatajaid nautima ennustatavuse rõõmu, kuid siiski mõtisklema nende inimeste väga reaalse emotsionaalse hinna üle, kes elavad seebiooperielu tõusudes ja mõõnades. - Sarah Lutton, Londoni Filmifestival
Režissöör: Fischer Christensen, Pernille
Osatäitjad: Trine Dyrholm, David Dencik, Elsbeth Steentoft, Frank Thiel, Christian Tafdrup
Stsenarist: Kim Fupz Aakeson // Operaator: Erik Molberg Hansen // Tootja: Nimbus Film
Festivalid ja auhinnad: Berlin (Best Debut Film, Jury Grand Prix), Seattle, Melbourne, Karlovy Vary, Espoo, London
---
SHORTBUS
"SHORTBUS"
USA 2006| 102min
Keel: inglise
Loo keskmes on kaks paarikest, üks hetero- ja üks geipaar, ning nende teele juhtuvad teised kadunud hinged. Tegelased kohtuvad igal nädalal salongis Shortbus, mida peab drag-legend Justin Bond. Siin on neil võimalus suhelda samamoodi mõtlevate inimestega kunstist, poliitikast ja, mis kõige olulisem, seksist. Nende pettumused ja ummikussejõudmised leiavad selles ainulaadses ja vajalikus kliinikus leevendust.
SHORTBUS viitab “erilisele” koolibussile, millega sõidutati “teistsuguseid” õpilasi, füüsiliste puuetega lastest üliandekateni. See on sobiv pealkiri filmile, mis kogu oma siiruses seisab vastu kõigile, kes tahavad alla suruda neid vapraid hingi, kes julgevad olla erinevad.
Režissöör: Mitchell, John Cameron
Osatäitjad: Sook-Yin Lee, PJ DeBoy, Paul Dawson, Lindsay Beamish, Jay Brannan
Stsenarist: John Cameron Mitchell // Operaator: Frank G. DeMarco // Tootja: Process Media
Festivalid ja auhinnad: Hedwig and the Angry Inch (2001), Shortbus (2006)
Koduleht: http://www.shortbusthemovie.com/
---
TRANSAMERICA
"TRANSAMERICA"
USA 2005| 100min
Keel: inglise
Mehe kehas sündinud, kuid end naisena tundev Bree (Felicity Huffman) on just otsustanud minna soomuutmisoperatsioonile, kui ta äkki saab teada, et tal on 17-aastane poeg Toby. Et Toby on seadusega pahuksisse sattunud ja trellide taha pandud, lendab Bree Los Angelesest New Yorki, et poja eest kautsjon tasuda ja ta õigele teele juhatada. Ainus, mida Bree ei taha endale tunnistada, on see, et ta isegi seda õiget teed ei tunne, ning poja võimalikku reaktsiooni peljates varjab ta Toby eest ka nende omavahelist sugulussuhet. Kui nad kahekesi koos rännates lõpuks Bree vanemate juurde jõuavad, muutub suhete ja reaalse vastutuse mahasalgamine üha raskemaks ning tõde osutub seda valusamaks, mida kauem Bree seda enda teada on hoidnud.
Möödunud aastal oli TRANSAMERICA üks enim auhinnatud indiefilme. Felicity Huffman, kes teeb siin kardinaalselt erineva rolli talle laialdast tuntust toonud tegelasest seriaalis “Meeleheitel koduperenaised“, kandideeris naispeaosatäitja Oscarile ja võitis oma rolli eest Kuldgloobuse.
Režissöör: Tucker, Duncan
Osatäitjad: Felicity Huffmann, Kevin Zegers, Fionnula Flanagan, Elizabeth Peña, Graham Greene
Stsenarist: Duncan Tucker // Operaator: Stephen Kazmierski // Tootja: Belladonna Productions
Festivalid ja auhinnad: Berlin, Toronto, San Sebastian, Chicago, London, Deauville (Best Screenplay)
Koduleht: http://www.transamerica-movie.com/
---
ÜKSTEIST MEEST VÄLJAKUL
"STRÁKARNIR OKKAR"
Island, Soome, Suurbritannia 2005| 85min
Keel: islandi
Draama ja komöödia žanripiiridel balansseeriv film jutustab loo Islandi jalgpallimeeskonnast, mille kapten Ottar teatab ootamatult oma homoseksuaalsusest. Järgnev segadus ei kujune siiski klišeelikuks jandiks, nagu taoliste teemade puhul tihti juhtub. Seevastu lahkab film nii musta kui muhedama huumoriga väikese kogukonna elu "kaasaegses multikultuurses maailmas".
Tõsisemat, draamalikku joont annavad loole peaosalise pingelised suhted oma murdeealise poja ja endisest Islandi missist abikaasaga. Lihtsamat koomikat pakub väikelinna esimene homoparaad ning ettevalmistused "homode ja heterode jalgpallimatšiks".
Režissöör: Douglas, Robert I.
Osatäitjad: Björn Hlynur Haraldsson, Helgi Björnsson, Arnmundur Ernst, Lilja Nótt Thórarinsdottir, Sigurdur Skúlason
Stsenarist: Jón Atli Jónasson, Róbert I. Douglas // Operaator: // Tootja: Kisi ehf./Solar Films Oy/Film and Music Entertainment Ltd.
Festivalid ja auhinnad: Toronto, Berlin, Belfast, Espoo
---
UUS KOGEMUS
"WHOLE NEW THING"
Kanada 2005| 92min
Keel: inglise
13-aastane Emerson Thorsen on just valmis saanud oma 1000-leheküljelise romaani ja näinud esimesi märgi unenägusid kui teda sunnitakse astuma laia maailma. Nimelt on seni koduõpetust saanud poisi ökoteadlikud hipivanemad otsustanud varatarga poisi saata kooli matemaatikat ja eakaaslastega suhtlemist omandama. Lapsevanemakohustustest vabamatena teevad uusi tegusid ka Emersoni kunstnikust ema, kes alustab salasuhet naabrimehega, ja leiutajast isa, kes langeb ideelisse kriisi adudes võimatust maailma parandada. Emersoni maailma astub seevastu keskealine kirjandusõpetaja Don, kelles noormees leiab eeskuju, sõbra ja kiindumuse objekti. Nohikust geimees, kelle ellu on seni kuulunud haige ema ja juhuseks, on sellisest tähelepanust mõistagi kimbatuses. Tormilise kiirusega arenevad sündmused viivad tõdemuseni, et täiskasvanutel ei sobi käituda lapsikult ja lastele tuleks anda aega suureks kasvada.
Ühtlase eduga on UUS KOGEMUS korjanud tunnistust nii gei- ja lesbifilmide kui ka laste- ja noortefilmide festivalidelt.
Režissöör: Buchbinder, Amnon
Osatäitjad: Rebecca Jenkins, Robert Joy, Daniel MacIvor, Callum Keith Rennie, Aaron Webber
Stsenarist: Amnon Buchbinder, Daniel MacIvor // Operaator: Christopher Ball // Tootja: Whole Thing Productions Inc.
Festivalid ja auhinnad: Toronto, Edmonton, Göteborg, London
Koduleht: http://www.wholenewthing.com/
---
VIIETEISTKÜMNES SÜNNIPÄEV
"QUINCEAÑERA"
USA 2006| 90min
Keel: inglise, hispaania
Quinceañera tähistab mehhiklastele tütarlapse 15-aastaseks saamist. Sel päeval jalutab neiu nagu muinasjutuprintsess valge kleidiga altari ette ja ta pühitsetakse naiseks. Filmi peategelane, Magdalena, ei saa aga altari ette astuda, sest tema kleit ei lähe eest kinni. Magdalena on rasedaks jäänud ja mis kõige hullem - ta on ise veel süütu. Kuigi selliseid asju juhtub, ei suuda tema usklikud vanemad tütre juttu uskuda ning Magdalena on sunnitud kodust lahkuma. Tüdruku vanaisa, kes suhtub alati kõigisse võrdselt ja kedagi hukka ei mõista, võtab Magdalena enda juurde, kus juba elab tüdruku nõbu, kes homoseksuaalsuse tõttu samuti perekonnast välja heidetud. Alles siis, kui perekond saab aru, kui habras on inimelu ja kui kergesti võivad kaduda inimesed, kes on meile kallid, õpivad nad vanaisalt tolerantsust.
Sundance'i filmifestivalil pälvis film nii publiku preemia kui žürii eripreemia.
Režissöör: Glatzer, Richard, Westmoreland, Wash
Osatäitjad: Emily Rios, Jesse Garcia, Chalo González, J.R. Cruz, David W. Ross
Stsenarist: Richard Glatzer, Wash Westmoreland // Operaator: Eric Steelberg // Tootja: Kitchen Sink Entertainment
Festivalid ja auhinnad: Sundance (Audience Award, Grand Jury Prize), Berlin (Kinderfilmfest14plus), Berlin, Karlovy Vary, Helsinki
---
VÕRRATU! HOMOFILMI AJALUGU
"FABULOUS! THE STORY OF QUEER CINEMA"
USA 2006| 82min
Keel: inglise
Olenemata sellest, kui palju aega pühendada ühe nähtuse uurimisele filmi vormis, ei saa ükski teos ammendada kogu käsitletavat materjali ega rahuldada kõigi uudishimu. VÕRRATU! HOMOFILMI AJALUGU teeb, mida suudab, ja tutvustab ulatuslikku valikut homoseksuaalseid suhteid kätkevaid filme alates 1940. aastatest (Kenneth Angeri lühidraama "Fireworks", 1947) kuni uue aastatuhande hakuni (Ang Lee ja tema "Brokebacki mägi", 2005). Režissööride päritolust lähtuvalt keskendub teos eelkõige USAs loodud filmidele; hoolimata sellest, et mõlemad režissöörid on naissoost, on nad püüdnud gei- ja lesbitemaatika käsitlemist mahulises tasakaalus hoida. Klassikalises dokumentaalstiilis vormistatud filmis vahelduvad intervjuukatked väljavõtetega tuntumatest ja suunaandvamatest homoarmastuse-teemalistest teostest.
Režissöör: Ades, Lisa, Kleinberg, Lesli
Osatäitjad: Alan Cumming, Todd Haynes, Ang Lee, John Cameron Mitchell, Gus van Sant, John Waters etc.
Stsenarist: // Operaator: Ruben O'Malley, John Pirozzi // Tootja: Orchard Films
Festivalid ja auhinnad: Berlin (Panorama), Sarasota, Deauville
---
WASSUP ROCKERS
"WASSUP ROCKERS"
USA 2005| 111min
Keel: inglise
Seitse latiino rulameest satuvad poolkogemata South Centrali neibörhuudist Hollywoodi, kus nad ei ole loomulikult eriti teretulnud. Lõputuna näiva päeva jooksul tuleb neil tegemist teha politseiga, rikkuritest piffidega ning põgeneda tagaajavate koerte, armukadedate boyfriendide ja armunud homode eest. Need kamba väsinud riismed, kes järgmise päeva hommikul elusana tagasi South Centralisse sõidavad, on kokkuvõttes isegi õnnelikud, et kodusesse getosse tagasi jõudsid.
Režissöör: Clark, Larry
Osatäitjad: Jonathan Velasquez, Francisco Pedrasa, Milton Velasquez, Usvaldo Panameno, Eddie Velasquez
Stsenarist: Larry Clark // Operaator: Steve Gainer // Tootja: Glass Key
Festivalid ja auhinnad: Slamdance, Toronto, Stockholm, Istanbul
Koduleht: http://www.wassuprockers.net/
---
Ja siis lisaks üks film, kus küll homoteema puudub aga mis iseenesest on pagana hea asi. Nagu Terry Gilliami filmid ikka :)
TÕUSUVETEMAA
"TIDELAND"
Suurbritannia, Kanada 2005| 122min
Keel: inglise
11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha - segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud "Alice Imedemaal" või "Võlur Oz". Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö "Alice Imedemaal Ameerika 'gooti' stiilis" manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides.
Režissöör: Gilliam, Terry
Osatäitjad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
Stsenarist: Tony Grisoni, Terry Gilliam // Operaator: Nicola Pecorini // Tootja: Recorded Picture Company/Capri Films
Festivalid ja auhinnad: Toronto, San Sebastian (FIPRESCI Prize), Rotterdam, Karlovy Vary, Melbourne
Koduleht: http://www.tidelandthemovie.com/
No küll on Eesti Vabariigi aadlil palju tegemist. Küll on Sakalaga seotud mure, et ikka jõuaks need maja olemasolu kontrolliks ettenähtud miljonid kuidagi ära kulutada, küll peavad vaesed, niigi tööga ülekoormatud kantslerid nüüd endas veel "arendama strateegilisi kompetentse, horisontaalset koostööd ja innovaatilisust" ja seetõttu sundkorras ilma mööda ringi reisima, küll on ministeeriumi töötajatel tõsine mure, kas nimetada oma maja kolmas korrus Apelsini avenüüks või Porgandi promenaadiks. Õnneks on nüüd küll viimatimainitud, Eesti riigile üliolulise muudatuse jaoks raha olemas.
Mis mind tegelikult selliseid toredaid uudiseid lugedes huvitama hakkas, on see, et kui palju miljoneid Eesti Vabariigi ühe aasta eelarvesse selliseid mugavustasusid (et mitte klisheelikult rääkida rahva raha laristamisest) peidetud kujul on sisse kirjutatud?
"My name is Bond. James Bond." Üks maailma tuntuimaid enesetutvustusi ning üks filmimaailma suurima seebiooperi tunnusklisheedest. Oma viiendasse aastakümnesse jõudnud sarja järjekordne, "Casino Royale" nime kandev film esilinastub maailmas (ja Eestis) reedel, 17. novembril. Tõsi, Tallinnas näidati seda küll vist juba tänagi, eeleeleeleeleeleelesilinastuse või millegi sellise sildi all.
Igatahes, Bond on uus ja vähemalt gay-meedia kilkab juba pikemat aega, et Daniel Craig'i näol on tegu kõigi aegade paremuselt teise osatäitjaga. Loomulikult Sean Connery järel. Vaieldakse usinalt meeste kehaehituse ja erinevate aksessuaaride üle ning võrreldakse filmi autentsust Ian Fleming'u nägemusega. Kuigi, mis autentsusest siin ikka juttu saab olla kui juba aegade algusest peale on Bondi teine tunnuslause "Stirred, not shaken!" filmides täpselt vastupidiseks pööratud. Ju siis polnud originaalfraas produtsentide arvates piisavalt seksikas. Bondi firmajoogi spetsialistid päriselust aga haaravad õudusest peast kinni kui kuulevad mismoodi õilist dzhinni (või vodkat) raputamisega rikutakse.
Uue filmi vastalised jälle seletavad, et pole jubedamat Bondi kui Craig. Kogu see näitleja background, varasemad rollid, vale juuksevärv ja eriti uue Bondi metroseksuaalsus on ikka superpaha. Naljakas, sest Connery Bond oli juba "Dr. No" ajal ikka palju metroseksuaalsem oma paruka (ta jäi kuuldavasti juba kahekümnendates eluaastates pealaelt üsna hõredakarvaliseks), võltspäevituse ja armastusega uusimate tehniliste vidinate ning snooblike kokteilide vastu. Rääkimata trimmitud kehast, ekraanil pidevalt eksponeeritavatest Connery toonitud ja läigestatud huultest (millele ei suutnud ükski naisnäitleja midagi samaväärset vastu panna) ning kohatisest koomilisest rollikäsitlusest. Et mitte öelda ülenäitlemisest. Seda kõike arvesse võttes on need eri arvamusleeride tulised vaidlused muigamapanevad.
Üks teine asi aga ei ole. Tegelikult tahtsin ma hoopis poriseda filmi muusikapoole üle. Arvatavasti oli produtsentidel ikka rahadega väga kitsas käes, et nad isegi ei suutnud enam filmi nimiloo kirjutamiseks ja esitamiseks kedagi palgata. Chris Cornell'i lauldud "You know my name" ei lähe nimelt selles kontekstis eriti arvesse, pealegi pole seda isegi filmimuusika plaadil.
Bondi filmide nimilaulud on olnud läbi aastakümnete üks sümbolitest, nad on kinnistanud masside teadvusesse filmi pealkirju (olen ise korduvalt sattunud situatsiooni kus mõne detaili meeldetuletamiseks on kõige lihtsam tugineda filmilaulule, stiilis "see stseen oli selles filmis, kus Duran Duran'i laul oli, noh see.... "A view to a kill" muidugi!"), neid on kirjutama/esitama kutsutud maailma tippartistid ning praktiliselt kõigist on saanud ka miljoneid eksemplare müünud hitid. Miks seda traditsiooni nüüd rikuti??? OK, kui juuksekarva lõhki ajada, siis Carly Simon'i,Rita Coolidge'i ja Louis Armstrong'i omaaegsed lood kandsid ka filmidest erinevaid pealkirju aga see pole ausalt öelda vabandus. Ning just need kolm, arvatavasti kõige vähem tuntud Bondi-laulu vaid kinnitavad mu teooriat, et film ja filmilaul toetavad üksteist ainult siis kui nad kannavad sama nime.
Kuna ma Durani juba mängu tõin, siis peaks mainima ka mõningaid teisi lemmikuid. Vanuselistest iseärasustest tulenevalt kindlasti ka a-ha "The living daylights", Gladys Knight'i "Licence to kill" ning Tina Turner'i "Goldeneye". Ning kuigi ka Paul McCartney' või Tom Jones'i ning teiste lauludelgi viga pole, siis kõige selle üle troonib vaieldamatult Dame Shirley Bassey. Ainus laulja, kes on sisse laulnud rohkem kui ühe Bondi-filmi tunnusmeloodia. Goldfinger, Diamonds are forever ja Moonraker on need laulud ja filmid ning neist esimene on kahtlemata kogu spioonisarja muusikaline crème de la crème. Absoluutne klassika!
Nojah, see deklaratsioon oli nüüd küll igatahes väga gay... :)
Tulles tagasi tänavuse "Casino Royale'i" juurde, siis ei maksa aga kindlasti unustada, et samanimeline ja -teemaline film valmis tegelikult juba 1967.aastal, Peter Sellers'iga peaosas. Ning kuigi toonane farss polnud teab mis surematu shedööver, julgeks ma arvata, et pikemas perspektiivis jääb Sellers'i agent 007-test kubisev pilafilm paremini meelde kui üks paljudest tava-Bondidest. Eriti kuna sellel tänavusel pole isegi meeldejäävat filmilaulu.
Muidugi, millalgi kavatsen ma selle uue "Kuningliku kasiino" igal juhul ära vaadata. Kõigist miinustest ja eelarvamustest hoolimata :)
Kui umbes nädala eest hakkasid väikeses banaanivabariigis liikuma kõlakad mu homme fatale järjekordsest meretaguse päritoluga huviobjektist, siis tänitasin ma siin omaette, et kindlasti on seekord siis tegu isand -m....-'ga ning et nojah, ükskord pidi ta ju maailma väiksust arvestades paratamatult ka temani jõudma. Ning täna siis selgus, et nii ongi.
Naljakas. Või õieti küll üldsegi mitte naljakas...
Nüüd on siis Microsofti paljukisatud Zune meediapleier väljas ja esimesed välitingimustes tehtud katsetusedki toimunud. Tulemus on üldiselt kohutav.
Üks lõbusamaid lugusid selle imevidina installimisest ja kasutamisest on kirjas engadget'i lehel. Ja nagu siit-sealt mujalt on lugeda olnud, läks selle loo kirjutajal veel suhteliselt hästi, mõni teine Zune värske omanik ei ole siiani saanud esimestest kokkujooksmistest kaugemale. Ma vangutan küll jätkuvalt hämmingus pead ja juurdlen, et kuidas küll MS oma pea piiramatu ajude potentsiaaliga kohe üldse ei suuda midagi toimivat toota. Igatahes tuli selle järjekordse iPod killer'i valestarti jälgides meelde vana habemega lugu, et "the day when Microsoft will start producing something which doesn't suck, is the day, when they start making vacuum cleaners".
Niih. Vastu tulles rahvamasside tungivatele soovidele ja muu siuke blah-blah-blah, on tänasest mingil ajutisel kujul ülal ning veebis vabalt loetavad need filmide tutvustused/arvustused/vatevaa, mis ma aja jooksul olen foorumisse kirjutanud.
Aadress on siis selline: http://www.ancientboy.com/filmid/
Avastasin, et eile mõneks minutiks aknast viie meetri kaugusel laual ootamatult pilvede vahelt sähvatanud päikesepaiste kätte jäänud DVD-plaat (oli sel ajal ilusasti originaalkarbis ja puha) on end propelleriks keeranud. Plaati masinasse pannes hakkab viimane hirmsa müra saatel vägisi õhku tõusma. Kui ma üleeile poleks selletsamalt DVD'lt paari seeriat filmi ära vaadanud, oleksin surmkindel, et ma olen saanud lihtsalt mingit tehasepraaki... Kusjuures huvitav on see, et pilti näitab ketas selle kolina saatel endiselt ilusti. Niipalju siis müüdist sügis-talvisest päikesest, mis ei suutvat isegi jääd sulama panna... Pagan, ma ütlen, mul on selle plaadi pealt veel kaks seeriat vaatamata :(
E. rääkis täna kah loo elust enesest. Suisa eilsest õhtust. Oli ta tütreraas ostnud poest tuntud kassi nimega firma tuubistatud toodet, nimega "võileivamääre" või midagi sellist. Uus maitse, juustuga ja puha. Esimene leib sellega olevat olnud maailma nämmam asi ja kui ta parajasti teisele viilakale tuubi pigistades dekoratiivseid mustreid peale joonistas, siis oli sealt muuhulgas väljaplumpsatanud ka üks vaene kuumtöödeldud ämblikupoiss. Või tüdruk, võta nüüd selle lödi seest kinni. E. igatahes arvas kõigepealt, et miskipärast on minu tuub neile sattunud (oli nimelt aeg kus pea iga kord kui me midagi sõime, näiteks kooki, sattus mulle miskipärast selline isend, kus sees oli kas munakooretükke, suhkrukotikarvu või muud põnevat) ja siis arvas ta veel, et nüüd on selle firma tuubikraami ostmisega vist küll finito.
Ning kui veel ämmeljatest rääkida, siis enda majapidamise juurde tagasi tulles, ei ole ma suutnud veel otsustada, et kas mul olid nõud kraanikausis lihtsalt liiga kaua pesemata või on mul väga virgad ämblikud end üürilisteks munsterdanud. Igatahes oli täna ühe kruusi sisse korralik võrk punutud, kuivaks imetud tiivulisi ei paistnud aga veel olevat...
