Riia fragmendid

Me oleme kaasaga juba pikemat aega rääkinud, et peaks taaskord Riiga sõitma. Seekord oligi hirmus pikk vahe sisse jäänud, sest viimati juhtus see umbes täpselt aasta tagasi kui me tollal siin provintsis saksa keelt õpetanud saksmann Steffiga seal käisime. Aga et kaasal tekkis nüüd tööasjus vajadus lõunanaabrite pealinna end komandeerida, siis ühendasime ühe teisega ning võtsime reisi ette. Logistiliste probleemide tõttu pidin mina end Eurolines'i bussile sokutama Pärnus ja et siitkandist sõidab päevas sinna Pärnu poole vaid kaks bussi, siis ostsin neli päeva varem endale pileti valmis. Igaks juhuks. Ja sain koha number 1. Sõidupäeva hommikul bussijaamas selgus, et lisaks tuttavale juhile oli mul õnnestunud endale ka privaatlimusiin tellida. Nii ma siis sõitsin uhkes üksinduses Pärnuni välja ja kui üldse millegi kallal norida, siis võiks selleks olla sõiduaegse teeninduse kvaliteet. Mitte keegi nimelt ei tulnud varastele hommikutundidele vaatamata isegi "Sekt-Frühstück'i" pakkuma ja ma muidugi ei jätnud oma pretensioone hiljem ka juhile esitamata :)

---

Umbes pool tundi peale sõitma hakkamist heliseb telefon ja teisel pool on mu unetu homme fatale, kes pole hommikul kell veerand kaheksa veel magama jõudnud. Muuhulgas süüdistatakse mind lõõpimisi messeris ta ärablokkimises (mis on vale, ma lihtsalt olen end sealt üldse paar-kolm nädalat eemal hoidnud) ja järgmine pool tundi millegagi pläkutame me tuhande asja üle. Ma võin ju teha otsuseid, et kõik, nüüdsest pean ma ükskord ometi hakkama temast üle saama aga piisab teda näha või temast midagi kuulda kui kogu mu otsustusvõime sulab kiiremini kui kevadine lumi. Homme fatale ta on ja selleks jääb ta kardetavasti veel väga pikaks ajaks.

---

Pärnu. Ootan Eurolines'i bussi ning klõpsin bussijaamas mõned juhuslikud fotod teha (siinne laternapilt on küll Riias tehtud) kui pildimasina akud otsustavad tühjeneda. Hakkan neid pingiserval vahetama ja siis mõmiseb keegi mul selja taga. Et ma ei pööra tähelepanu, siis hetk hiljem juba sikutatakse mind tagist. Ringi pöörates leian enda ees seismas ühe välimuse järgi kunagi polgu pojaks sobinud ja kõik sõjajärgsed aastad oma elu alkoholiga täitnud onkli:
"Peremeez! Kazzigartte plevaja?"
"Misasja??", küsin ma hämmeldunult üle.
"Nu zigarett, vot zellized..." ja kisub oma räpasest spordikotist välja üsna äranätsutatud paki mingi Peipsi-taguse sigaretitehase toodangut.

Nii et soovi korral saab Pärnu bussijaamas salasigarette täiesti probleemideta soetada. Hinna kohta ei oska ma midagi öelda kuna seda ma lihtsalt ei uurinud. Kahjuks ei saanud ma onklist ka pilti teha, sest seks ajaks kui mul aparaat taas töökorras oli, polnud kaubitsejast enam lõhnagi.

---

Tallinn-Pärnu-Riia buss. Miski arusaamatu loogika järele on sedapidine marsruut sõites tund aega kauem kestev kui vastupidine. Minnes tehakse siis Pärnus peatus umbes pool tundi, Ainažis ca 20 minutit ja isegi Salacgrivas jõuame väikese peatus-sutsakaga hakkama saada.

---

Riia tervitab meid vihmaga. Püüame kaubanduskeskuste katusealuseid mööda (algul Forum Cinema & Stockmanni kompleks, seejärel raudteejaama hiidkeskus) sihtpunktile võimalikult lähedale jõuda ja lõpuks kui me oma tavapärase öömaja lähistele jõudsime, ei olnudki me väga märjaks saanud. Aga juba selle esimese kiirmarsi ajal hakkab silma varasemast veelgi enam läti ja vene kutesid, kelledest Riias pole muidugi kunagi puudust olnud.

---

Et eelmine neljapäev (st. novembri kolmas neljapäev) oli Beaujolais day ning meil oli tänavune Beaujolais nouveaux veel joomata, siis haarasime Stockmannist ka pudeli uut veini kaasa. Minu suureks üllatuseks müüs Stock vähemalt nelja sorti värsket veini ning mitte ükski neist ei olnud seni seda turgu enam-vähem valitsenud George Duboeuf'i toodang. Meie ostetu oli ka täiesti joodav aga nende nouveaux'dega peab alati kramplikult meeles pidama, et liiga palju teda ei manustaks või muidu on veini valmimisprotsessi eripära ning toorust silmas pidades järgmisel hommikul kassiahastus kerge tulema.

---

Viinareklaami kah. Endiselt on pööraselt head ja mugavad dringid Riia palsamiga valmistatud alkoholikokteilid ning eriti segud jõhvika või musta sõstraga. Saadaval kahes kangusastmes, meie oleme tavaliselt ostnud kangemat, 12-kraadist, mis hetkel maksab Riia kesklinna suuremates toidupoodides 88 kuni 91 santiimi pudel.

---

Riia Kaubamaja on nüüdseks siis kapitaalselt ringi ehitatud ning liidetuna aastaid ta kõrval asunud tondilossi ning nendevahelise tänavaga, on sellest saanud uhke galeriiga butiike täistipitud ostukeskus. Kaubamaja Rimi on pea alati olnud meie põhiline söögikraami ostukoht ning seegi kord seal ringi vaadates hakkas kaasa äkki norima, et peab ikka ühe tordi kah ostma. Ma siis lõpuks kommenteerisin, et kui üldse, siis kohvitordi. Nagu vanasti. Ja siis ta häbematu läks ning nõudiski koogileti müüjannalt täpselt sellist kohvitorti nagu seal 25 aastat tagasi tehti :) Nojah, seda muidugi ei saanud aga mingisuguse pisikese kohvitordiga me sealt lõpuks ikka ära tulime. Ja kuigi tegu oli iseenesest väga hea tordiga (koosnes muide kokku üheksast kihist!), ei olnud seal kohviga suurt midagi pistmist. Siiski, võimalik, et kõige pealmine, imeõhuke kiht kreemi oli valmimise käigus olnud veidi aega samas toas koos mõne kondiitri aurava hommikukohvitassiga. Mingi vaevutajutav nüanss seal siiski oli...

---

Õhtusel tuuril mööda kaubandusasutusi (põhiliselt küll raamatukauplusi) oskasin ma endale juba igavese portsu paberipahna kokku ahmida, sealhulgas ka siinsamas blogis kunagi mainitud "Butt book". Lugemist on seal isegi hulga rohkem kui ma ette kujutasin, praeguseks olen ma nelja-viie intervjuuga ühele poole saanud, järge ootamas kordades niipalju.

Fotol seda tagumiku raamatut kelmikalt piidlev, värvitud huultega lilla dinosaurus on tegelikult küll eesti tõugu. Kuigi arvatavasti pärit Hiinast. :D

---

Kolmapäeval ajas kaasa oma tööasju ning hoolimata asjaolust, et selle käigus juhtus mitmeid lõbusaid stseene prominentide, pekipirukate, seljakottide ja muu sellisega, jääb nende lähem kirjeldamine siin praegu ära kuna asjaosalistelt on nende lugude avaldamiseks nõusolek küsimata. Pealegi saadeti mulle ka suur kotitäis imehäid pirukaid (neid oskavad lätlased tõesti perfektselt teha), kindlasti altkäemaksuks :)

---

Mina kodistasin samal ajal linna peal ringi. Ikka ühest raamatupoest teise ning teisest kaubanduskeskusest kolmandasse. Vanalinnas asuvas antikvariaadis jäin ühe raamaturiiuli ette seisma ning kuna selles olid raamatud üksteise taga kahes reas ning lisaks on neid veel põigiti teiste peale laotud, siis hakkasin sealt neid eest ära tõstma, et näha, mis tagumises reas on. Proua, keda ma olen selles poes aastaid näinud ja kes seni on tundunud täiesti mõistliku inimesena, lendas mulle äkki peale, et pole siin midagi vaja tal riiulit segamini ajada. Et kui ma midagi tahan, siis ma pean tema käest küsima ja punkt. Ma siis muigasin omaette ja kommenteerisin valjuhäälselt, et noh, kui raamatupoest ei tohi raamatuid enam osta, siis muidugi. Et ma saan siis ju aru... Proua kähvab, et tohib ikka küll osta aga niimoodi see asi ei käi, et muudkui kliendid lappavad ta riiuleid. No küsisin siis mõnda asja, mis mulle meelde tulid, viiest kaks suvatses müüjanna mulle isegi välja otsida, teisi lihtsalt polevat. Samal ajal lappasin ma kangekaelselt ikkagi selle riiuli läbi ning leidsin sealt veel ühe raamatu, mis loosi läks. Selleks ajaks oli tädike küll kah veidi leebunud aga situatsioon oli sellegipoolest ülikoomiline. Kiusu pärast maksin oma mõnelatise arve veel ka kaardiga.

---

Lõunaaeg Stockmanni neljanda korruse kohvikus. Võtan endale salatilauast taldrikutäie erinevaid tuunikalaga salateid (üks neist oli jube ja teine, värske rohelise õunaga see-eest väga hea) ning kolin oma tavapärasesse aknaalusesse lauda. Kui ma seal veidi hiljem oma sidruni ja laimiga rohelist teed rüüpan, laekub kõrvallauda umbes 30-ringis, lühemat kasvu, veidi pontsakas ning hästi nunnu kutt. Sätib läpaka lauale, võtab oma kalli mantli seljast, riputab selle hoolega tooli seljatoele, peidab oma kriiskavalt erklilla triiksärgi ja neoonrohelisekirju lipsu üsna pisikese salvräti taha ning asub siis pirukaid näksima. Pirukate kõrvale on ta ostnud ka klaasiga koolat. Ja siis ühel hetkel vaatab kutt kiiresti ühele ja teisele poole, õngitseb mantli sisetaskust välja pruuni vedelikuga plastikust kaljapudeli ning valab sealt oma juba peaaegu tühjaks saanud koolaklaasi täis. Ja peidab kaljapudeli ruttu mantlitaskusse tagasi. Mul oli küll kange tahtmine küsima minna, et mis marki rummi ta oma lõunaeine ajal kaljale eelistab.

---

Kui kaasa oli oma asjadega ühele poole saanud, siis saime linna peal kokku, ma võtsin ta tema kolleegilt üle ning me läksime kodistasime tükk aega ringi Bergs'i kvartalis, muuseas istusime vahepeal ka väga armsas kaneeli-nimega kohvikus ja ma sõin tassi latte kõrvale oma elu esimese tüki pekaanipähkli-pirukat. Samuti vaatasime pikalt ja peadpööravalt otsa ühes "kangialuses" restorani tagaukse juures suitsu kimuva kokapoisiga, kes oli end demonstratiivselt sättinud kiviparketti uputatud prožektori valgusvihu sisse.

---

Õhtul umbes kuue paiku kui kaasa on süvenenud Mustpeade maja turismiinfo poolt pakutavatesse materjalidesse, üritan mina nimetet majast pimedas mõned pildid klõpsida. Pika säriajaga ja käe pealt ehk ilma statiivita. Mis muidugi tähendab, et see tegevus mingeid talutavaid vilju ei kanna. Aga sealsamas istub kivist posti otsas ka üks parajalt väsinud olemisega noor vene kutt, kes kangesti huvitub pilditegemise üksikasjadest ning juba valmis klõpsitud piltidest. Lisaks tahtis ta ka, et temastki pilti tehtaks. Üsna kiiresti suunduski kogu jutt sinnapoole, et ta tuleks minuga/meiega kaasa ja laseks endast "korralikul fotograafil" (st minul oma olematute oskuste ja Canoni digiseebikaga) mõned head fotod teha. Kogu jutt kiskus vägisi sinna "ma tulen teiega (ja teie rahakoti peal) pidu panema ning siis vaatame, mis edasi juhtub ja kas keegi päeva lõpuks keppi ka saab" kanti. Ning ei, lõpuks meie teed ikkagi ei ühtinud, mõlemapoolse kahetsusega pidin ma oma vastleitud supermodelli sinna kiviposti otsa järgmist professionaalset fotograafi ootama jätma :D

---

Neljapäeval sadas jälle aga et me olime otsustanud hommikul siiski täikal ära käia, siis võtsime ka selle tee jalge alla. Läbi turuhoonete jõe äärde ja siis paduvihmas vanale heinaturule, kus ikka täikat on peetud. Ja tüng! Selle turu on millalgi täielikult vallutanud köögiviljade ja juurikate müüjad. Ja et meil polnud plaanis endale talveks kapsavarusid soetada, marssisime me sama targalt sealt jälle tagasi.

---

Maailm on väike. Kolm päeva Riias ja iga jumala päev saime me erinevates kohtades kokku ühe kodumaise ajaloolasega. Viimati siis põkkusime härraga neljapäeval, presidendilossi lähistel kui meie olime teel Arsenali, et vaadata näitust Läti plakatite ajaloost (algusega sealt 1860'ndatest aastatest kuni tänapäevani välja) ning tema suundus arhiivi.

---

Plakatinäitus oli võimas. Seda peab nägema, kirjeldamine on mõttetu. Aga lisaboonusena käisime veel ka katusekambris (sinna viis 53-astmeline, üsna järsk puutrepp) vaatamas naljakat "kunsti"näitust, mis jutlustas tervislikke eluviise ning looduslikke ravimeetodeid. Nii fotode, teksti kui video kujul. Saun, jääaugus suplemine, nõgeste sees alasti püherdamine, käte või jalgade sipelgapesas hoidmine, meega sidruni söömine ja muu selline. Ning ehk kõige ekstravagantsemana õpetus "indivivuaalse tervisekõrvitsa" kasvatamiseks. Asi näeb siis välja niimoodi, et tuleb võtta kõrvitsaseeme, neelata tervelt alla ning 24 tunni pärast saab selle uuesti tervelt kätte. Selle aja jooksul on seeme mööda seedetrakti rännates kogunud endasse informatsiooni konkreetse indiviidi erinevate organite probleemide kohta ning kui nüüd sellest seemnest kasvatada kõrvits (NB! igasugune loomse ja keemilise väetise kasutamine on keelatud kuna see rikuks seemnesse talletunud informatsiooni), siis seda süües saavatki enda terviseprobleemidele abi. Illustreerivaks materjaliks sellele loole olid fotod kõrvitsast ning peenra kohal punnitavast paljast tagumikust. Tõesti, juba ammu on ju targemad inimesed konstateerinud: "Art is everywhere".

---

Tagasiteel koju osutus kahekordne buss olema samuti üpris väherahvastatud ja sellest tulenevalt juhtus niimoodi, et üks seda tüüpi naisterahvas, kes kohe peab endale uusi isaseid tuttavaid ning soovitatavalt nende poolt ka maksimaalset tähelepanu saama, maandus mu kaasa selja taha ning hakkas seal flirtima. Tõsi, üsna kiiresti tüdis ta sest ühepoolsest pallimängust ning kolis paar istmerida ettepoole. Et seal rahulikult magada, nagu ta kolimise ajal nähvas. Kogu edaspidise tee kuni Pärnuni kudrutas ta mu ees istuva mehega. Arvatavasti oli tegu lihtsalt unesrääkimise all kannatava, somnambuulse prouaga.

---

Reedel kodus kokkuvõtet tehes leidsin, et olen Riias lahti saanud suurest hulgast rahast ning lisaks mõnele pisividinale tarinud koju ka umbes 22 kilo raamatuid ja ühe poolkristallkarahvini. See paberifiilia on ilmselgelt pöördumatu ning kardetavasti ka letaalse lõppega, võimalik koguni, et nakkushaigus :)