Palgareform Utoopias ehk Savisaare valimisratsu

Meie kõigi Edgar on Delfi kirjarubriigis avaldanud pisukese mõtiskluse. Teemaks edasiarendus ta varasemast lubadusest kergitada avaliku sektori palgad veerandsaja tuhande kroonini.

Tõsi, tuleb tunnistada, et kunagine ENSV Plaanikomitee tähtis nina on küll end turumajanduse retoorikale kuidagimoodi ümber orienteerunud aga muus osas on see jutt lihtsalt üks valimiseelne propagandamull.

E.S. kirjutas: "Turumajanduse üheks aluspõhimõtteks on printsiip, et kui on olemas nõudlus, siis tekib ka pakkumine. Praegu juba aset leidev ja palgareformiga täiendava hoo sisse saav Eesti majanduse struktuuri muutus hakkab üha rohkem tekitama nõudlust väikeettevõtete järele."

Jah muidugi. Avaliku sektori ülessuunatud palgasurve kindlasti soosib väikeettevõtete loomist ja arengut. /sarcasm off

E.S.: "Seega, et palgareformi mõttest õigesti aru saada, on oluline rõhutada, et palgareform on lisaks palgatöötajate väärtustamisele ka võimaluseks neile inimestele, kes tahavad oma südames tegutseda väikeettevõtjana, kuid praeguses turuolukorras selleks võimalust ei näe või kaaluvad ettevõtlusest loobumist."

See on juba künismi tipp. Ettevõtjad, kes praeguses situatsioonis ei näe võimalust ettevõtjana tegutseda kuid igakuiste kulude kordades suurenemisel sellega rõõmsalt tegelema hakkavad... Sorry, Edgar?

"Suur osa tänasest väikeettevõtlusest püsib suurest laenuvõtmisest tingitud sisenõudlusel, mis ei ole jätkusuutlik üle paari järgneva aasta."

Kahtlemata aitaks kõnealune palgatõus just seda perioodi pikendada ning veel veidi aega ilustada majanduse näitajaid. Kuna umbes kolmandik meie tööealise (ja tööga hõivatud) elanikkonna palkadest on nii ehk naa seotud riigi ja kohalike omavalitsuste rahakottidega (väga umbmääraselt hinnates ca 200 tuhat inimest), siis loota, et nende inimeste palkade tõus 100 kuni 500 protsenti tarbimisrallile hoogu juurde ei lisaks, oleks naiivne.

Hetkel valitsevas riigieelarve kolossaalse ülelaekumise eufoorias muidugi tundub selliseks palgatõusuks raha leidmine olevat suhteliselt väike mure. Aga siiski. Väga lihtsat matemaatikat tehes selgub, et kui võtta 200 tuhat inimest ja igaühe palgatõusuks 10 tuhat krooni (jätame kõrvale arvutamist raskendava asjaolu, et praegu 5 tuhat krooni kuus teenivad riigiametnikud vajavad muidugi 20 tuhandest palgatõusu kuid et samas on ka praegu teatud kiht ametnikke, kes teenivad kaugelt enam kui 15 tuhat krooni kuus), siis teeb see tagasihoidlikud 2 miljardit kuus. Maksud juurde (st sotsmaks, töötusmaks jne) ca 670 miljonit. Aastas kokku üle 32 miljardi. Muidugi saab riik raha ühest taskust tõstmisega sealt osa raha maksudena tagasi aga neile palgasaajatele jääb kulutamiseks ikkagi vähemalt poolteist miljardit kuus. Ka sealt saaks riik kasvõi käibemaksuna veel tagasi tublisti üle veerand miljardi aga sinnapaika see raha ringitõstmine ka jääb, suur osa ülejäänust kaob "riigi" vaateväljast.

Mind muidugi huvitab natuke ka see, et kui riigil on sellised ressursid aastaid olnud kasutamata, kuhu need miljardid siis siiani läinud on? Ahjaa, riiklikku stabilisatsioonifondi on ju aastatega juba lausa mitu miljardit kogutud :)

Muidugi võiks siin veel jõriseda teemal Savisaare unistusest, kus üle poolte meie väikeettevõtetest on seotud "kõrge lisandväärtusega tootmise või arendustegevusega" aga see on ju kõigile niigi selge, et tegelik elu on vastupidine. Seda "kõrget lisandväärtust" suudab ka maailma mastaabis toota vaid käputäis firmasid ning rõhuv enamus väikefirmasid tegutseb pigem suhteliselt väikese rentaablusega aladel.

Mis tegelikult juhtub kui see ilus unenägu mingil arusaamatul moel siiski teoks peaks saama? Üks võimalus on see, et ei juhtugi midagi peale niigi suure sotsiaalse ebavõrdsuse võimendumise. Erasektor lihtsalt ei ole täna suuteline sellisele palgarallile järele tulema ning lõhe nende ja avaliku sektori vahel suureneb. Tekib varasemast veelgi suurem surve saada "kroonu palgale" kuid kuna eesolijad hoiavad oma kohtadest kümne küünega kinni ning et töökohtade arvu seal eriti suurendada ei anna, siis peale pisukese raputuse ja tööliskonna suureneva rahulolematusega riigivalitsejate suhtes ei muutu midagi.

Kui selline situatsioon kestab pikemat aega, siis väga paljud erasektori väikeettevõtted panevad uksed hoopis kinni, jättes töötuks nii nende omanikke kui alluvaid. Suurettevõtted koondavad maksimaalselt oma kulusid optimeerides järsult töötajaid. Nii mõnigi suurettevõte tõmbab oma tootmisprotsessid Eestist välja ning viib need üle mujale. See kõik tingib ka selle, et üsna kiiresti ei ole ka avalikule sektorile enam võimalik neid hiidpalku maksta ning Eestit tabab enneolematu töötute uputus ja riiki vajadus nende töötutega kuidagi hakkama saada. Aga ehk on Savisaarel olemas salajane plaan nendega hoopis meie niigi suurt avalikku sektorit veelgi poputada? Ehk on Eesti Nokia väga lihtne: kogu tööealine kodanikkond on hõivatud avalikus sektoris (kas selleks peab ka õige poliitilise partei liige olema?) ja saab palka riigieelarvelistest vahenditest? Mis tähendab, et ükskord ometi saab töötav perpetuum mobile loodud ja meie praegusele majandusministrile hakkavad inglite ühendkoorid hosiannat laulma. Igavesest ajast igavesti!