Nutt ja hala

Avastasin, et eile mõneks minutiks aknast viie meetri kaugusel laual ootamatult pilvede vahelt sähvatanud päikesepaiste kätte jäänud DVD-plaat (oli sel ajal ilusasti originaalkarbis ja puha) on end propelleriks keeranud. Plaati masinasse pannes hakkab viimane hirmsa müra saatel vägisi õhku tõusma. Kui ma üleeile poleks selletsamalt DVD'lt paari seeriat filmi ära vaadanud, oleksin surmkindel, et ma olen saanud lihtsalt mingit tehasepraaki... Kusjuures huvitav on see, et pilti näitab ketas selle kolina saatel endiselt ilusti. Niipalju siis müüdist sügis-talvisest päikesest, mis ei suutvat isegi jääd sulama panna... Pagan, ma ütlen, mul on selle plaadi pealt veel kaks seeriat vaatamata :(

E. rääkis täna kah loo elust enesest. Suisa eilsest õhtust. Oli ta tütreraas ostnud poest tuntud kassi nimega firma tuubistatud toodet, nimega "võileivamääre" või midagi sellist. Uus maitse, juustuga ja puha. Esimene leib sellega olevat olnud maailma nämmam asi ja kui ta parajasti teisele viilakale tuubi pigistades dekoratiivseid mustreid peale joonistas, siis oli sealt muuhulgas väljaplumpsatanud ka üks vaene kuumtöödeldud ämblikupoiss. Või tüdruk, võta nüüd selle lödi seest kinni. E. igatahes arvas kõigepealt, et miskipärast on minu tuub neile sattunud (oli nimelt aeg kus pea iga kord kui me midagi sõime, näiteks kooki, sattus mulle miskipärast selline isend, kus sees oli kas munakooretükke, suhkrukotikarvu või muud põnevat) ja siis arvas ta veel, et nüüd on selle firma tuubikraami ostmisega vist küll finito.

Ning kui veel ämmeljatest rääkida, siis enda majapidamise juurde tagasi tulles, ei ole ma suutnud veel otsustada, et kas mul olid nõud kraanikausis lihtsalt liiga kaua pesemata või on mul väga virgad ämblikud end üürilisteks munsterdanud. Igatahes oli täna ühe kruusi sisse korralik võrk punutud, kuivaks imetud tiivulisi ei paistnud aga veel olevat...