Bond, James Bond

"My name is Bond. James Bond." Üks maailma tuntuimaid enesetutvustusi ning üks filmimaailma suurima seebiooperi tunnusklisheedest. Oma viiendasse aastakümnesse jõudnud sarja järjekordne, "Casino Royale" nime kandev film esilinastub maailmas (ja Eestis) reedel, 17. novembril. Tõsi, Tallinnas näidati seda küll vist juba tänagi, eeleeleeleeleeleelesilinastuse või millegi sellise sildi all.

Igatahes, Bond on uus ja vähemalt gay-meedia kilkab juba pikemat aega, et Daniel Craig'i näol on tegu kõigi aegade paremuselt teise osatäitjaga. Loomulikult Sean Connery järel. Vaieldakse usinalt meeste kehaehituse ja erinevate aksessuaaride üle ning võrreldakse filmi autentsust Ian Fleming'u nägemusega. Kuigi, mis autentsusest siin ikka juttu saab olla kui juba aegade algusest peale on Bondi teine tunnuslause "Stirred, not shaken!" filmides täpselt vastupidiseks pööratud. Ju siis polnud originaalfraas produtsentide arvates piisavalt seksikas. Bondi firmajoogi spetsialistid päriselust aga haaravad õudusest peast kinni kui kuulevad mismoodi õilist dzhinni (või vodkat) raputamisega rikutakse.

Uue filmi vastalised jälle seletavad, et pole jubedamat Bondi kui Craig. Kogu see näitleja background, varasemad rollid, vale juuksevärv ja eriti uue Bondi metroseksuaalsus on ikka superpaha. Naljakas, sest Connery Bond oli juba "Dr. No" ajal ikka palju metroseksuaalsem oma paruka (ta jäi kuuldavasti juba kahekümnendates eluaastates pealaelt üsna hõredakarvaliseks), võltspäevituse ja armastusega uusimate tehniliste vidinate ning snooblike kokteilide vastu. Rääkimata trimmitud kehast, ekraanil pidevalt eksponeeritavatest Connery toonitud ja läigestatud huultest (millele ei suutnud ükski naisnäitleja midagi samaväärset vastu panna) ning kohatisest koomilisest rollikäsitlusest. Et mitte öelda ülenäitlemisest. Seda kõike arvesse võttes on need eri arvamusleeride tulised vaidlused muigamapanevad.

Üks teine asi aga ei ole. Tegelikult tahtsin ma hoopis poriseda filmi muusikapoole üle. Arvatavasti oli produtsentidel ikka rahadega väga kitsas käes, et nad isegi ei suutnud enam filmi nimiloo kirjutamiseks ja esitamiseks kedagi palgata. Chris Cornell'i lauldud "You know my name" ei lähe nimelt selles kontekstis eriti arvesse, pealegi pole seda isegi filmimuusika plaadil.

Bondi filmide nimilaulud on olnud läbi aastakümnete üks sümbolitest, nad on kinnistanud masside teadvusesse filmi pealkirju (olen ise korduvalt sattunud situatsiooni kus mõne detaili meeldetuletamiseks on kõige lihtsam tugineda filmilaulule, stiilis "see stseen oli selles filmis, kus Duran Duran'i laul oli, noh see.... "A view to a kill" muidugi!"), neid on kirjutama/esitama kutsutud maailma tippartistid ning praktiliselt kõigist on saanud ka miljoneid eksemplare müünud hitid. Miks seda traditsiooni nüüd rikuti??? OK, kui juuksekarva lõhki ajada, siis Carly Simon'i,Rita Coolidge'i ja Louis Armstrong'i omaaegsed lood kandsid ka filmidest erinevaid pealkirju aga see pole ausalt öelda vabandus. Ning just need kolm, arvatavasti kõige vähem tuntud Bondi-laulu vaid kinnitavad mu teooriat, et film ja filmilaul toetavad üksteist ainult siis kui nad kannavad sama nime.

Kuna ma Durani juba mängu tõin, siis peaks mainima ka mõningaid teisi lemmikuid. Vanuselistest iseärasustest tulenevalt kindlasti ka a-ha "The living daylights", Gladys Knight'i "Licence to kill" ning Tina Turner'i "Goldeneye". Ning kuigi ka Paul McCartney' või Tom Jones'i ning teiste lauludelgi viga pole, siis kõige selle üle troonib vaieldamatult Dame Shirley Bassey. Ainus laulja, kes on sisse laulnud rohkem kui ühe Bondi-filmi tunnusmeloodia. Goldfinger, Diamonds are forever ja Moonraker on need laulud ja filmid ning neist esimene on kahtlemata kogu spioonisarja muusikaline crème de la crème. Absoluutne klassika!

Nojah, see deklaratsioon oli nüüd küll igatahes väga gay... :)

Tulles tagasi tänavuse "Casino Royale'i" juurde, siis ei maksa aga kindlasti unustada, et samanimeline ja -teemaline film valmis tegelikult juba 1967.aastal, Peter Sellers'iga peaosas. Ning kuigi toonane farss polnud teab mis surematu shedööver, julgeks ma arvata, et pikemas perspektiivis jääb Sellers'i agent 007-test kubisev pilafilm paremini meelde kui üks paljudest tava-Bondidest. Eriti kuna sellel tänavusel pole isegi meeldejäävat filmilaulu.

Muidugi, millalgi kavatsen ma selle uue "Kuningliku kasiino" igal juhul ära vaadata. Kõigist miinustest ja eelarvamustest hoolimata :)