Ei iial

Täna postkontoris. Kõrvalkassasse on üks mees toonud tagasi saatja poolt valesti adresseeritud kirja ning nüüd seletab pikalt, põhjalikult ja väga emotsionaalselt umbes seitsmendat korda, et ta teab küll seda inimest, kellele see kiri mõeldud aga et sellel aadressil pole sellenimelist tegelast kunagi elanud, ei ela praegu ega saa ka iialgi elama. Lõpuks ma pistan siis muiates ta jutule kõrvalt vahele, et olgu muuga mis on aga vat selles viimases ei saa küll kunagi kindel olla. Onuke peaaegu plahvatab, hääl muutub mitu tooni valjemaks ning kiledamaks ja hakkab veidi värisedes raiuma, et kohe kindlasti mitte, et see on absoluutselt välistatud ja nii edasi. Ma kahtlustan, et kui ma veel midagi oleks öelnud, siis ta oleks mulle vist kallale tulnud.

Jumal teab mis sotid tal selle adressaadiga siis on aga saatusejumalanna vempudest tõenäosusteooriaga pole ta küll vist midagi kuulnud :)