Lapsepõlve maitse

Minu käest küsiti: "Mismoodi maitseb lapsepõlv?"

Hmm... Vaatame siis... Nagu (rangelt juhuslikus järjekorras!):
- sulatatud juust "Valgerand"
- võikreemiga tort (eelistatavalt veel selline, millele on kakaoga peale tehtud tuuleveski pilt :)
- raiesinkvorst (by Saaremaa Liha- ja Piimatootmiskoondis)
- vanavanatädi küpsetatud safrani ja rosinatega kodusai
- sellesama vanavanatädi tehtud rukkijahupuder ja puljongis keedetud lihapallid (millest kumbagi ei ole ei enne ega pärast keegi osanud järele teha, ka mitte väga täpsete juhiste olemasolu korral)
- vanaema suures ahjus küpsetatud pannileib ja peedileib
- lahtise pliidisuu ees puuoksa otsas küpsetatud kergelt kõrbenud ja suitsumaitselised kukeseened
- sütel küpsetatud ja seejärel marineeritud suured räimed
- pätakapõlves mu enda tehtud purukook kohupiima ja õunakompotiga (oi seda on oma ajal ikka PALJU küpsetatud...)
- odrajahupuder (mingil ajajärgul keetsin ma seda - mida vanaema miskipärast odrakileks kutsus - ise ja pugisin ikka potitäite kaupa)
- ema tehtud hakklihakaste keedukartuli ja marineeritud peedisalatiga
- jällegi ema tehtud, imepeeneks hakitud kartulisalat väga konkreetse kastmega, mille kokkusegamiseks kulus kaks purki nõukaaegset provanssaali majoneesi, üks purk "tavalist" majoneesi ja mingi, tunde järgi pandud kogus hapukoort
- ... (kindlasti on midagi veel, mis esialgu kohe meelde ei tule)

Ja kui teie oma maitses teistmoodi, noh, see on siis juba teie probleem. :)

Pasta kõrvitsaseemnepestoga

See oli mõned päevad tagasi, siis kui mul kodus veel kraanist vett tuli ja elu potilill (kas vesiroosi saaks potis kasvatada?) oli, mil ma võtsin ette oma söögikraamikappi veidi kriitilisemalt üle vaadata. Ja leidsin sealt praktiliselt kaks aastat seisnud pestopurgi, mille me kunagi Professori juubeli tähistamise aegu Viinist koju tarisime. Ehtne austerlane ja nende (eelkõige siis muidugi Graz'i linna kandi) spetsialiteet ehk kõrvitsaseemnepesto. Kõrvitsaseemneõliga ja puha. No ja kuna selle best before oli tõtt-öelda juba mõne nädala eest kätte jõudnud, siis ma lihtsalt pidin sellega midagi ette võtma. Sest ära viskamine ei olnud absoluutselt an option, esiteks oli see mu mäletamist mööda kaunikesti kallis purgikene ja teiseks on Emanda (ja vahel ka kaasaga) peetavad Solgipangeklubi istungid meid piisavalt treeninud, et mõni päev üle säilivusaja läinud tärmin meid nüüd küll ei heiduta.

"Nojah, kui pesto, siis pesto," ütles fantaasiavaene mina iseendale, "siis ju lihtsalt peab selle all olema pasta." Rabasin seega kapist ühe pesa ehtsat, sellist laiemat lindnuudlit meenutavat itaalia munapastat (kindlasti on sellel ka mingi udupeen nimetus aga ma isegi ei viitsinud seda pakilt välja lugeda, rääkimata siis meelde jätmisest) ja virutasin selle potti. Keerasin pestopurgilt kaane maha, proovisin seda kraami ja otsustasin, et üks ports kenasti krõbedalt krõmpsuks lastud kysla seibikesi on täiesti vältimatud. Need ongi need helepruunikad ja kohati auklikud (nagu taani raha, eksole) asjad, mis ka pildilt kenasti näha.

Kui ma olin ülalpool presenteeritud foto juba ära teinud, siis ma leidsin, et kuigi aurav, on pastaollus kaugelt liiga kuiva väljanägemisega ja surasin kogu sellele kremplile peale veel ühe kena mahlase sidrunipoole lapikuks pressimisest saadud vedeliku. Kusjuures mulle see sümbioos täitsa meeldis. Uut (ja mahlasemat) fotot ei viitsinud aga tegema hakata.

Itaalia köök (noh, antud juhul siis ilmselt Põhja-Itaalia ja Lõuna-Austria segunenud köök) on muide üks mu alati toimivatest ettekäänetest, miks peab (tsiteerides Katit) "veint jooma". Sest olgem ausad, vähemalt pastad on küll ilma veinita väga poolikud. Pitsa kõrvale võib veel rahulikult kasvõi tsotsa-tsoolat või ölutit juua aga pastade juures täiendab (enamasti! - aga mitte obligatoorselt) valge vein maitset rohkem kui rubla võrra.

Ja õnneks oli mul veinikapis samuti täiesti olemas ehtne austerlane (Wachau piirkonna Grüner Veltliner), mille seltsimees Maimu mulle nädalapäevad varem külas käies pruukostiks tõi aga mille avamiseni me tookord ei jõudnud, sest nii palju oli eelnevalt vaja ju proovida erinevaid vahutavaid vedelikke. :P

Seega sain ma nüüd uhkes üksinduses (mis iseenesest polnud ju eesmärk aga kedagi polnud läheduses või hõikeulatuses...) kõike seda proovida ja no oli ikka hea küll! To cut the long story short: see kõrvitsaseemnevärk oli tegelikult väga mõnus ja ma tõesti ei tea, miks Eestis keegi midagi sellist teha pole võtnud. Aeg-ajalt ostaks mina seda värki küll.
- - - - -
Jah, see oli siis. Aga nüüd on teised ajad. Nüüd ma käin päeviti kohvikuid ja muid söögikohti mööda (sest kodus väga palju süüa ei saa - nõusidki ei saa ju pesta, eksole) ja õhtuti - nagu näiteks täna - hiilin pimeduse varjus endale küla peale poolsalaja mikroahjus pop-corn'i tegema.

Kui jaanipäev varsti ei laeku, siis ma kolin osaliselt ilmselt ema juurde tagasi. Vähemalt seniks kuni see igikelts ära sulab. :)

Söögikraamist

Et ma ei viitsi praegu midagi muud kasulikku ja raha sisse toovat teha, siis heietan natuke.

Hiljutine "piimahinnasõda" ei jäänud ka provintsilinnas märkamata. Mu tavapärases toidupoes (jah, ma tean, et praeguseks on see kujunenud üheks kallimaks aga no ma lihtsalt ei viitsi sinna pärapõrgusse, kus odavamad poed on, marssida) oli tükk aega väljas kena hinnasilt "Meieri piim 1 l. 4.40". Ja selle kõrval veel paar silti (Farmi ja Alma vist, kui mälu ei peta), kus tunduvalt kõrgem hind. Nali oli aga selles, et sel ajavahemikul ei õnnestunud minul küll seda odavat piimapakki kusagil näha. Õigupoolest polnud seal isegi sellist kohta, sest kõik "augud" olid hõivatud konkurentide kallima toodangu poolt. Sellest pole muidugi midagi, sest pood sai vähemalt näidata, et ka neil on odavat piima olnud. Võimalik, et ainult öösel ja ainult Tarbijate Kooperatiivi juhtkonnale. Täna oli aga minu üllatuseks konkurentide toodang koomale tõmmatud ning Meieri piim letis tagasi. Pilk hinnasildile näitas ka põhjust, hind on roninud tagasi "normaaltasemele".

Samal teemal lugesin hiljuti mingi tegelase nõudmist, et piimaliiter peab poes maksma vähemalt seitsme krooni ringis. Nojah, midaiganes, mõtlesin, aga mis on saanud mitte nii väga ammusest nõudmisest, et piimaliitri kokkuostuhind peab vähemalt võrduma liitri diiselkütuse hinnaga?

- - -

On üks toode nimega ""Toome" salat". Selline kurgist, porgandist, sibulast, õlist ja maitseainetest gemüüse, mida "Salvest" ja selle eelkäijad vist aegade algusest peale tootnud ning purki toppinud on. Vot sellega on sihuke kummaline lugu, et kunagi eelmisel aastatuhandel meeldis see mulle hirmsasti ja suviti maal vanaema juures olles juhtus vahel niimoodi, et ma päeva jooksul midagi muud kui seda ja toonast nõukaaegset versiooni chili sin carne'st (mis kah kenasti purki pandud oli) ei söönudki. Noh, võib-olla veidi pannileiba ja kanget ning külma piparmünditeed ehk kah. Kui neid viimaseid parajasti oli.

Ja siis nii umbes kuuendas-seitsmendas klassis käis klõks ja ma hakkasin seda salatit mitte nüüd just jälestama aga ignoreerima igatahes. Mitu suve ootas meil maamaja sahvris kümmekond nukrat purki avamist kuni vist vanaema ise lõpuks neile halastas ja ühe sünnipäeva ajal kartulisalati sisse hakkis. Sel ajal tehti kartulisalatit ju teatavasti ikka ämbrikaupa.

Niimoodi olin ma end ikka päris hea hulga aastaid sest ahvatlusest edukalt eemal hoidnud kuni mingi aeg tagasi poes riiulite vahel uidates poolhajameelselt selle purgi korvi tõstsin. Kodus imestasin natuke aega ise kah aga et salat oli juba laual ja kisas valjusti: "Keera mul kaan maha!", "Proovi mind!!" ja "Ainult üks amps, eksju!!!", mis mul siis muud üle jäi.

Noh ja nüüd ma ostan seda jälle üsna regulaarselt ning ootan põnevusega hetke, mil see taas vastukarva käima hakkab. Ajalool olevat ju komme ringiratast käia. :)

- - -

Ma olen mugav inimene. Õigupoolest kohutavalt mugav ja veel kohutavamalt laisk. Mis tähendab, et mulle meeldivad igasugused leiutised, mis rasket igapäevarutiini talutavamaks suudavad muuta. Hea küll, lisaks ülalmainitule on mul tavaliselt suhteliselt keeruline mööda minna ka ahvatlevast magusroast. Või headest juustudest. Näiteks koos hea šampanjaga (hea küll, vaesel ajal peab ka cava või Sekt asja ära ajama - vähemalt senikaua kuni see külm ja kuiv on). Või artišokkidest ja veel umbes tuhandest söödavast produktist.

Aga jääks siinkohal siiski selle va magusa juurde. Mitmel pool maailmas (ning eriti muidugi Saksamaal) on üheks selliseks ahvatluseks kõikvõimalikud sügavkülmutatud koogi- ja tordinimelised asjad. Või noh, mis nimelised, ikka lausa ehtsad asjad. Sellised, et ostad poest, viid hotelli ja paned tunniks-paariks näiteks kapi otsa sulama (ei, sealt ei hakka mingit vett tilkuma), teed veel ringi linna peal ning naased oma ajutisse koju, kus ahvatlev dessert ootamas. Muidugi võiks ju head kooki ka mõnes kohvikus või restoranis nautida aga praktilise ja koonerdava ida-eurooplasena võin ma kinnitada, et sama raha eest saab hotellitoaversiooni kasutades märgatavalt rohkem. Mis küll ei tähenda, et kohvikud ja restoranid seepärast nüüd tähelepanuta jääksid. :)

Viimatisel Saksamaareisil proovisime me näiteks Bailey's-e kreemiga täidetud profitroole (mis olid sõna otseses mõttes taevalikud - eriti kui neid ampsata poole sulamise pealt, mis tähendas, et täidis oli sellises mõnusas jäätisekonditsioonis... mmmmm!!!) ja oma sajandeid kestnud tagasisõidu esimeseks õhtuks ostsin poest kaasa ühe väga mõnusa Kir Royal-tordi. Kaasa mul küll porises, et tema ei saa aru, miks see just kir royal on kui mustadele sõstardele (mis olid tõesti suured valitud marjad ja sealjuures veel ka väga hea maitsega) lisaks ei suutvat tema küll kusagil šampanjat tuvastada ning üleüldse olevat see kohutavalt täitsa tavalise tordi moodi. Mis muidugi oligi asja mõte.

Aga nüüd siis küsimus. Millal meil saaks selliseid asju ostma hakata? Ja ma ei mõtle ainult Tallinnas Stockmannis või Kaubamajas (mitte et praegu neid sealt saaks), vaid millal need ka provintsilinna pidevasse müüki jõuavad? Saksamaal ma ostsin neid ju just mitte Berliinist (kus neid muidugi samuti saada on), vaid Rostockist.

Burger (et sändvitšil üksi igav poleks)

Sändvitš

Lõpuks ometi on mu elukohajärgse kohviku tütarlapsed läbi lugenud tervisliku toitumise aluste käsiraamatu ning samas hakanud ka klientidele individuaalselt lähenema. Täna oma tavapärast kana-sellerisalatiga sändvitši sööma minnes leidsin, et neiu S. (koostöös neiu K.-ga) oli spetsiaalselt minu dietoloogilisi vajadusi arvestades mulle ilmselt tugeva suurendusega luubi all valmis nikerdanud ööpäevast kalorinormi katva portsjoni.


Ja kuigi ma olen sellisest eripakkumisest südamepõhjani liigutatud, valmistab mõningat meelehärmi siiski asjaolu, et teised kliendid said natuke* suuremaid portsjone. :)
_________
* OK, tegelikult ikka KÜMNETES KORDADES suuremaid...

Lugu sellest, kuidas jäätisest supp sai

Juhtus täna niimoodi, et tiirutasin pärastlõunal niisama rattaga linna peal. No ja kui vennase elamisest mööda sõitsin, mõtlesin, et astun läbi ja vaatan, millega nad tegelevad ning et kui suureks kutsikas juba kasvanud on. Täiesti alatult selgus aga, et lisaks vennasele, kes praegu seilates uusi maailmu avastab, olid ka kõik teised kodust ära läinud. Kõik peale kutsika, kes muidugi kuulis mu ukse taga sebimise ära ning kohe põrgulärmi lahti lõi.

Hea küll, helistasin siis vennanaisele ning suutsin ta asukoha välja selgitada. Oli teine koos lastega läinud ilusa ilma puhul kah jalutama ning ma keerasin oma tranduleti sarved samuti selles suunas. No ja kui lõpuks kohale jõudsin, siis mõni hetk hiljem teatas vennapoeg otsustavalt, et nüüd on küll väga tagumine aeg jäätisesöömisega alustada. Muidu läheb veel enne pimedaks kah.

Kuna me just ei plaaninud maiuse otsingul tervet linna katvat takistusriba läbida, siis ega valikuid eriti palju polnud. Õigupoolest oli tervelt kahe koha vahel valida, Nii et kui ma siis poisi käest uurisin, et kummas kohas ta tahab oma jäätist süüa, siis näitas ta ilmeksimatult "Bermuuda kolmnurga" kõige kaugema tipu suunas. Nojah, mõtlesin mina ohates, ütle siis veel, et reklaam ning eeskuju ei avalda mingit mõju...

Niisiis vänderdasime oma ratastega sihtpunkti suunas. Iseenesest tuleb poisil see sõitmine peaaegu juba välja küll ja põhiline asi, millega peab veel tööd tegema, on vaatamine, kuhu ratas läheb. Tal on vaja ju miljonisse muusse kohta vahtida, ainult mitte sinna, kuhu ta sõidab. Tulemuseks oli see, et äärepealt pidi ta ühel pingil istuval soome vanapaaril üle varvaste sõitma (need jõudsid küll jalad eest ära tõmmata ja olid ka peale seda ootamatult sportlikku vahejuhtumit veel suhteliselt leebes meeleolus kui ma ette ja taha vabandasin) ning siis veidi maad hiljem suutis ta kõnniteelt kogemata maha põrutada ning muidugi mulle külje pealt sisse. Napilt jäi puudu, et oleks üks suur rattapundar seal asfaldil olnud.

Hea küll, see selleks. Igatahes jõudsime me õnnelikult sihtpunkti ning selleks ajaks oli poiss täpselt välja mõelnud, milline see jäätis olema peab. Selle juures oli ainult üks pisike häda, sellist punast pulgajäätist, mida ta nõudis, pole selles toitlustusasutuses kunagi müüdud. Tõtt-öelda ma isegi ei tea, kus seda müüakse. Võimalik, et Rimis või Selveris aga need olid meie toonasest asukohast ikka päris mitme kilomeetri kaugusel.

Nii et poiss jäi üsna nukraks kui selgus, et SEDA jäätist ei ole ning kuigi ta on seal palju kordi tarbinud ka sealset jäätisevalikut (ning sellega väga rahul olnud), ei olnud täna ilmselgelt SEE päev. Aga kus häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem ning lõpuks tuli mulle meelde, et lisaks jäätisele on poiss seal korduvalt söönud ka imehead kartulipüreesuppi krevettidega (mida tema küll veendunult lihtsalt teistsugusteks - ja muidugi palju paremateks kui kodused tuhlid seda kunagi on - kartuliteks peab) ja ma lihtsalt igaks juhuks viskasin selle idee välja. Ennäe, poisi nägu hakkas uuesti särama ning ta oli rõõmsalt supiga nõus. Ning nagu veidi hiljem selgus, mitte ainult nõus, vaid sõi selle ka peaaegu kõik ise ära, lõpuks meie järel kohale jõudnud emmele ja õeraasule jäi sellest üsna vähe.

Seejärel käisime me natuke veel suurte kivide peal jalutamas ning siis teatas noorsand, et tema on nüüd nii väsinud küll, et võib koju minema hakata. Väsimus muidugi läks koju jõudes üle, sest siis oli vaja koeraga mässata, ühest liivakastist teise liiva vedada ning autodega mööda õuet põristada. Mina tulin igatahes enne ära kui tema seal oma tegemistega ühele poole sai.

Selline õhtupoolik siis.

Vahepeal

Kuu algas suurejooneliste (taas)avamispidustustega, kohal olid prominendid ja pealinna moosekandid ning muidu toredad inimesed. Ja kuigi me õiendasime seal tol päeval umbes seitsmeteistkümnel erineval põhjusel mitmesuguste asjade och värkide kallal, mis meie arvates (who cares about our opinion anyway, eksole!), oleks võinud teisiti olla, on pererahvas tugeva närvikavaga ning nii lihtsalt juba alla ei anna. Nojah, tegelikult nad ka põhijoontes teavad, mida nad teevad. :D

Igatahes on Bermuuda kolmnurk taaskord saanud tagasi oma kolmanda nurga ja nagu seda geomeetria vaatevinklist uurides tundus, on see endiselt vahedalt terav nurk. Eks me muidugi aitasime seda nurka seal kah oma kella kaheni hommikul teritada.

Ründav lest.

Mõned tunnid enne seda, loojuva päikese romantilistes kiirtes üritas üks minu jaoks täiesti tundmatu tegelane mind enda vee peal loksuvasse transpordivahendisse külla kutsuda. Me naersime oma laudkonnaga juba tükk aega varem, et sealtpoolt kostvat muusikavalikut arvestades oli oht selle seltskonna minoriteeti kuulumiseks täiesti olemas. Asi muutus lõpuks üsna koomiliseks ja kui ta mind viimaks juba nimepidi kutsuma hakkas, siis ka põnevaks. Arvatavasti on minuga juhtunud sama, mis ühe kaasa kolleegiga, kes ühel päeval olla teatanud, et "täna kell 13.42 kadus mul mälu." Sama on siin, sest mul ei ole endiselt vähimatki uduaimu, kellega oli tegu. Teine võimalus on see, et lõpuks ometi on mõni prohvet (s.t. mina) ka omal maal kuulsaks saamas. Või misiganes.

Järgmine huvitav stseen toimus kesköö paiku, mil üks mõnevõrra liigselt humala- ja hundijalavett tarbinud meessoost isik hakkas ühel hetkel keset pidusaali Tantsulõvi pseudonüümi kandva noormehe kintsu silitama. Noh, muidu poleks sest ehk midagi olnudki kui ta veidi varem poleks üritanud sama teha seltskonnas viibinud tütarlastega aga sai sealt vastu näppe. Eks ta sai vastu näppe ka Tantsulõvi käest aga naljakas on muidugi see, et mingis joobestaadiumis tuleb mõnele peale tunne, et anything goes. Pagan küll, otsustagu siis juba ükskord ära, keda ta tegelikult tahab.

Laupäeval selgus, et on piisavalt soe. Sel ajal kui mina mammonajumalat orjasin ning akna alt möödatuhisevaid topless-vormi kandvaid kutte kadedusega vahtisin, käis kaasa ennast päikesele näitamas aga selle hulljulge teo trumpas Emand kohe üle, sest nagu me õhtul kuulsime, oli tema juba ujumas käinud. Meres, jääpankade ning külmast nokki plagistavate luikede vahel! Brrr...

Pühapäev oli äärmiselt töökas. Peale seda kui kaasa end keskpäeva paiku voodist välja veeretas ning hommikusööki nõudis (ajal, mil isegi lõunaoote jaoks on juba veidi hilja - eksole, lõppude lõpuks ei ela me New Yorgis, kus saab ööpäev läbi hommikusööki) ja me seda elukohajärgses kohvikus tarbimas käisime, hakkasime me tööle. Ma saagisin eluga riskides maa ja taeva vahel tilbendades (s.t. võdisevate põlvedega umbes redeli neljandal astmel seistes) puu küljest ära kolm oksa ja siis lõin käepärastest vahenditest disainitud eksklusiivse kuuririiuli tarvis puutükkide sisse oma 40 naela. No ja veel umbes viis tükki peksin kõveraks, sest need olid ilmselgelt tinast tehtud. Mu kaasa tsiteeris sel puhul oma papsi ning selle tarkusetera mõte oli selles, et millegi sisse ühe pehme asja saamisega on alati üks igavene jama olnud.

Peale seda, nii umbes kolmveerand nelja paiku, olime me juba nii läbi, et viimane aeg oli minna ja kosutuseks veidi veini juua. Koogineiu rääkis oma eksami- ja muidu muljeid, siis me kolisime punktist B punkti A, uudistasime remonti vajavaid ruume, proovisime uusi tooteid, tempisime veel veidi (hea küll, veidi rohkem kui veidi) veini ning enne kui arugi saime, oli kell juba sada ning viimane aeg end koju lohistada. Oligi jälle üks nädal edukalt läbi saanud.

Spioneerimas 2

Ühel ilusal pärastlõunal, mil Emand oli tulnud oma tudengipõlve teekannus keema läinud vee auru vilinal välja laskma, võtsime me iseendalegi ootamatult ette veel ühe spionaaži, mis on oma aega tegelikult oodanud kordades kauem kui eelmine. Teel asutusse teatas Emand küll tagasihoidlikult häbenedes, et tema on seal juba mitu korda käinud ja mina pidin siis etendama šokeeritud kaaskondse rolli, süüdistades teda täielikus ebalojaalsuses aga ta arvas selle peale resoluutselt, et see ei lähe siis ikkagi kohe üldse mitte arvesse kui ta on olnud sunnitud kuhugi minema töise seltskonnaga ning kui talle ei anta sihtpunkti valikul mingit sõnaõigust. Nojah, siis ehk võib-olla tõesti, pidin ma möönma...

Sisenesime. Asutuses oli üks neljane laudkond, kes hakkas otsi kokku tõmbama, veel ühe laua taga istusid kaks inimest kes osutusid asutuse oma töötajateks ja meie. Lisaks kaks baarmeni-ettekandjat. Ehk siis ei saa öelda, et see oleks väga ülerahvastatud olnud. Me purjetasime oma lauda, istusime natuke aega ja lõpuks purjetasin ma tagasi leti juurde, et menüüd võtta. Noh, tont teab, äkki seal ongi niimoodi kombeks.

Hulga aja pärast, umbes minut peale seda kui ma olin Emandale poolihääli porisenud, et kui keegi ei taha meie raha saada, siis me võime ju ka mujale minna ning lähemegi kui me peame veel veerand tundi ootama, laekus teenindaja lauda tellimust võtma. Palusime siis endale lauda kanda kaks rabarberimartiinit, ühe pasta di pomodoro, tom kha (kuhu nad osa nimest panid, sellest ma virisen allpool) ning pool portsu sake maki't.


Jook laekus mõistliku aja jooksul ning oli väga hea. Samas, eks seda ongi väga keeruline ära rikkuda. Igatahes leidsime me, et seda võib sinna teinekordki jooma minna (kui ise ei viitsi näiteks kodus teha) ning et vabalt võiks baarmeni oskused ka veidi keerulisemate drinkidega proovile panna. Mul ei ole muide mingit põhjust arvata, et ta ka nende rohkemate viguritega jookidega briljantselt hakkama ei saaks. So far so good.


Siis tulid korraga lauda pasta, supp ja makid. Et me olime end väikese laua taha majutanud, oli kogu kraami ära mahutamisega tillemaid probleeme aga hakkama me saime. Ja siis avastas Emand oma tomatise pasta juures mitmeid "põnevaid" nüansse. Esiteks oli farfalle keedetud "eesti moodi", see tähendab ikka korralikult pehmeks, lipsukesed murenesid tükkideks juba ainuüksi läheneva kahvli ees tuleva õhujoa mõjul. Noh, ma ütleks huupi, et al dente'st olid need juba vähemalt viie (kui mitte enama) minuti kaugusel. Tomatine kaste oli samuti huvitav, lähenedes vist juba molekulaargastronoomia valdkonda, sest täiesti arusaamatul moel olid kokad suutnud üksteisest eraldada tomati viljaliha ja kastme vesise vedeliku. Takkapihta oli see kaste veel ka liiga magusaks keedetud. Tegelikult nägi see kõik välja nagu lahja tomatimahla sisse istutatud pastaports, millele oli siia-sinna vahele pistetud paar tomatitörtsu, peale poolekslõigatud kirsstomat ja ilus basiilikuleht ning üle puistatud üllatavalt kõva juustuga. Ei, mitte kõva nagu parmigiano reggiano või pecorino vaid pigem kõva nagu kuivanud. Igatahes arvas Emand, et ehk annab seda natukene päästa hea extra virgin oliiviõliga ja kui ma seda palumas käisin, siis saabus see lauda kenas väikeses valges klaasist koorekannus, mis mind hirmsasti naerma ajas aga nagu ma olen hiljem aru saanud, tunduski see ainult mulle koomiline. Sest kõik, kellele ma olen seda rääkinud, vaatavad imestunult mulle otsa ja küsivad, et kus see nali siin oli ja et milles seda siis oleks pidanud serveeritama, viieliitrises kanistris või? Nojah... Õli muide oli korralik.

Kokkuvõttes, võimalik, et kokal oli lihtsalt halba päev ja tõenäoliselt tuleks neile teine võimalus anda aga selge on see, et selle esimese kogemuse põhjal ei julgeks küll kellegile soovitada sinna pastat sööma minna.


Minu tom kha gai. Iseenesest täiesti söödav, viriseks põhiliselt kahe asja pärast. Hea küll, tegelikult kolme asja pärast. Esiteks olid nad kaugelt liiga tagasihoidlikud tšilliga. Tom kha gai peab olema ikka korralikult suud õhetama panev aga selles leemes oli küll aru saada, et pipralised on köögis olemas olnud aga supi sisse neid just väga palju ei jõudnud. Või arvestades mu spekulatsiooni vürtside päritolu kohta (vt. kolm lõiku allapoole), otsustati ühest pakist teha pigem rohkem kui vähem supiportse.

Jah, ma saan aru, et õhtumaalaste jaoks tehakse orientaalsed toidud endiselt tunduvalt mahedamad aga kui nüüd tuletada meelde seda, et asutuses tituleeriti seda ikkagi vürtsikaks supiks, siis pingutaks see tavapärasel, menüüsid ühest kolme piprani illustreerival skaalal väga kõvasti punnitades välja ehk kolmveerand piprakauna, ei rohkem.

Teiseks oli täiesti arusaamatu, miks serveeriti suppi traditsioonilise koriandri asemel kolme tüümiani oksakesega??? Vabandust, aga mis on tüümianil pistmist tom kha gai'ga? Oleks siis veel sidrunirohigi olnud, eriti kui arvestada, et need tüümianioksad olid peaaegu sama puised. :) Suure saladuskatte all võiksin ma peakokale öelda, et nüüd on ka provintsis värsket koriandrit saada peaegu iga päev. Oli muide ka sel päeval, käisin spetsiaalselt kontrollimas.

Ja kolmandaks on samuti täiesti arusaamatu, miks supi nimi ära kastreeriti. 'Tom kha gai' tähendab otsetõlkes keedetud galangaliga kana ja kuigi supis oli kana täiesti olemas, oli see nimest kadunud. Mulle polegi vist kusagil mujal sellist versiooni ette jäänud, Tais on küll olemas ka mitmeid teisi analoogilisi suppe ('tom kha talay' mereelukatega, 'tom kha tofu' tofu'ga jne) aga keegi ei tarvita ainult galangaliga piprast kookoseleent. Ainus, mida ma suudan selle veidra versiooni päritolu kohta välja mõelda, on Santa Maria vürtsisegu, millest arvatavasti ka ses asutuses nimetet suppi tehakse ning mille pakendil on tõesti selline nimekuju. Ainult, et seal on see niimoodi seepärast kirjutatud, et tegu on vürtsiseguga, millele siis vastavalt kas kana või mereande lisades saab kas tom kha gai või tom kha talay. Spekulatsiooni tõenäolisust kinnitab ka asjaolu, et täpselt nagu ka vürtsisegu pakil antud näidisretseptil, olid ka selles supis sees viilutatud šampinjonid, mida tai klassikalises retseptis loomulikult ei ole. Seentega (ja selles kontekstis ei ole šampinjonid seened!) versioon on hoopis 'tom kha het'.


Kui me olime oma pasta ja supiga ühele poole saanud, siis oli meil maki'deni jõudmiseks ilmselgelt laual liiga palju tühja taarat. Et keegi ei kibelenud seda ka ära viima, siis võtsin ma lõpuks ohjad lihtsalt enda kätte ja tõstsin need (nõud, mitte ohjad) lihtsalt meie laua kõrval asuvale postamendile. Emand keeldus kategooriliselt pulkadega söömast ja haaras otsustavalt oma maki-rulli näppude vahele (mental note for myself: hakka Emandale uuesti pulkadega söömist õpetama), mina, kes ma ikkagi pulgad käiku lasin, avastasin, et me olime üsna õnneliku otsuse teinud, tellides vaid pool portsu ehk neli maki't. Nagu igasuguste sushi-sugulaste juures ikka, saab kõik alguse riisist. Ja see riis ei olnud algatuseks sushi-riis, teiseks ei suutnud mina seal küll tuvastada riisiäädikat ja kolmandaks oli see keedetud kenasti korralikuks klimbiks kleepunud riisipudruks ja ma naersin Emandale, et ta oleks võinud rahulikult selle ka pulga otsa torgata ja siis sellega lagunemisohtu kartmata nagu pulgakommiga ringi vehkida. Sojakastme asemel (mis sellesse pudrusse niigi kuidagimoodi sisse imbuda ei tahtnud) oleks võinud seal vabalt olla ka näiteks tikrikissell. Hea küll, ma saan aru, et sushi on moodne sõna ja puha aga siis võiks natukene selle tegemisega ka vaeva näha. Mitte ilmaasjata ei veeda Jaapanis õpipoisid meistrite juures aastaid ainult riisi keetes ja kõik ei saagi seda kunsti selgeks. Ja selliseid, heas mõttes häid käsitööoskusi ei hakka kunagi ükski masin asendama. Tegelikult kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis see viimane faux pas võimendas mõnevõrra ka mu kriitikat varasema söögikraami kohta aga on neil siis vaja end reklaamida sushi-paigana? Või pakkuda kanafileega maki't?? Või tituleerida oma firma-maki's peituvat makrat uhkelt krabiks???

Mis veel? Portsud on korralikud ja hinnatase on mõistlik aga jällegi, pigem ma maksan veidi rohkem ja saan seda, mis mulle tõesti meeldib. Eks see muidugi sõltub ka maitsest, sest nagu ma varemgi kusagil olen kirjutanud, tegi üks meie seltskonda sattunud proua mõne aasta eest Itaalias skandaali, teatades, et need kuradi itaallased jätavad makaronid keetes tooreks (loe: al dente) ja ei anna nende kõrvale korralikku toitvat hakkliha-jahu-hapukoorekastet. Järeldus oli ühene, itaallased ei oska üldse süüa teha, isegi mitte itaalia enda toite! Nii et on täiesti võimalik, et kellegile meeldivad just sellised pudrused "maki'd". No ja kui meeldivad, siis lasku aga käia.

Mulle jälle meeldisid asutuses kasutusel olevad nõud, mis olid mõnusa kujuga ja samamoodi mõnus oli neist toidukraami tarbida. Samuti on üldine miljöö muhe ja koht tundubki olevat kaunis mõnus pisema (kuni neli inimest) seltskonnaga niisama jõmisemiseks. Selles suhtes oli mul tegelikult varem vastupidine eelarvamus ja pean tunnistama, et see osutus valeks. Nii et on täiesti võimalik (kui MaSud ja muud loomad rahakotti täiesti tühjaks ei tee ning ma oma sapise kriitika pärast sisenemiskeeldu ei saa :) ), et me maabume mingil ajal sinna dringiklaasi taha istuma aga söömiseks eelistan ma praegu küll mõningaid teisi kohti.

Spioneerimas

Kui ma ükskord oma elukohajärgses kohvikus seltskonnaga istusin ja veini rüüpasin, tuli jutuks asjaolu, et linna ühes väikeses söögikohas on hakatud pakkuma päevaroogasid, mis kandsid küll veidi eksklusiivsemat "Ärilõuna" nime ja et keegi pole neid proovimas käinud ning et lõppude lõpuks võiks keegi ju ikkagi minna. Need keegid olime ilmselgelt mina ja mu kaasa, niisiis jõudsime lõpuks mõne päeva eest nii kaugele ja tegime mainitud söögikohaga taastutvust. Kunagi aastate eest sai seal ikka vahel käidud aga huvitavad kogemused toonaste teenindajatega ning oluliselt paremate alternatiivide teke hakkasid meid nende söögisaalist mööda käima sundima. Nüüd siis suundusime uuele ringile ja alljärgnev on avalik aruanne tookordsele teema tõstatajale. :)

Kui me kohale jõudsime, oli aeg ühe lõuna jaoks tõtt-öelda juba veidi hiline. Võimalik muidugi, et tunglevad näljaste hordid olid varem juba jõudnud ära käia aga erilise rahvarohkusega see restoran silma ei paistnud. Üks tütarlaps sõi salatit, teine rääkis vahetpidamata telefoniga ja oligi kõik. Etteruttavalt võib öelda, et veidi enne seda kui me enda roogadega ühele poole saime, laekus veel kolm härrasmeest ja sellega külastajate arv tollel ajal ka piirdus.


Esimene käik nimega "Mahlane kanasalat". Kogu kolmiku kõige kehvem roog. Osa rohelisest salatist ilmutas juba kergeid närtsimise tundemärke, tomat oli lausa kehva maitsega, lödine ja kuivanud koorega. Kana oli suhteliselt maitsetu ning takkapihta oli kogu see krempel üle valatud meie arvates sinna üldse mitte sobiva magusa balsaamikukastmega. Seal oleks võinud olla pigem klassikaline õli ja veiniäädika kaste aga ju see siis tundus liiga labane?


Põhiroaks oli "Ahjupraad sealihast värske salati ja koorekastmega". Selline hea klassikaline, lihtne ja lollikindel toit. Seapraad oli nagu peab, ilma igasuguste moodsate vunkideta ("Täpselt nagu vanasti kodus", kommenteeris mu kaasa), mis ehtsa seaprae lihtlabaselt ära rikuksid. Kui viriseda, siis kartul oli ehk veidi vesisepoolne aga ega need kartulid kevadeti ka taludes enam esimeses värskuses ei olnud. Ainus asi, mis teenis ära veidi valjema porisemise, oli lisandiks hakitud värske kapsas, mis oli lihtsalt kohutavalt kõva. Samas, jänestele ja hamstritele oleks kindlasti meeldinud.


"Pannkoogid toormoosiga". Desserdiga oli tegelikult selline lugu, et me enda teada läksime küll glasuuritud pirni sööma aga vahepeal oli menüü lihtsalt muutunud. Samas oli see ehk paremgi, sest korraliku pirni tegemine on tõsine väljakutse (tegelikult on juba meie kaubandusvõrgust kokkamiseks sobiliku pirni leidmine iseenesest üks rist ja viletsus) ning me oleks kergesti võinud pettuda, meie pannkoogid olid aga suured ja tõsiselt head. Ei olnud nad ei nätsked ega vintsked ( ;) ) ja toormoosiga oli kokk saavutanud täpselt õige magusa ja hapukuse tasakaalu.

Et eelnevad kaks päeva olid meil olnud sisustatud rohke alkoholiga, siis tellisime toidu kõrvale ainult jäävett, mis laekus suures kannus, laimiviilakad sees. Portsud olid suured ja isegi meie, kes me ei ole just eriti närbi isuga, leidsime pärast kõigi kolme roa ärasöömist, et kahest käigust oleks küll ja veel olnud.

Plusside hulka käib ka selle söögikorra hinnakujundus, mis on mõistlik. Tõsi, mitte odavaim aga 30+60+30 krooni (või kolm käiku korraga 110 krooni; kannuvesi oli tasuta) on ka praeguses ajas täiesti talutav. Soojade roogade taldrikud olid korralikult soojendatud, salvrätid olid riidest ja neid vahetati peale põhiroaga ühele poole saamist. Võimalik küll, et selle põhjuseks oli hoopis asjaolu, et me julgesime neid vahepeal sihtotstarbeliselt kasutada ja tütarlapsel ei olnud kuhugi mujale panna pannkoogi söömiseks vajalikku lauahõbedat. Noad-kahvlid-lusikad käivad seal majas nimelt salvrättide peal. Natuke naljakas (kadakasakslik on küll veidi vale sõna aga see läheb parema puudumisel sinnapoole küll) olid ka serveerimisel esinenud ülipüüdlikus ja kohatine epataaž aga selle nullisid teenindaja kätte tõmmatud kindal olevad plekid ja ta riietest õhkuv odava sigareti hais.

Kokkuvõttes, kõiki asjaolusid arvestades selline kena keskmine koht. Me oleme einestanud paremates ja samas oleme me kindlasti söönud ka hullemates kohtades.

Kolm pühaduserüvetust ühes

Mida teha siis kui sa oled täiesti arusaamatult kusagilt külma saanud, kõri on paks nagu tünn tavotti ja pool päeva on maha magatud? Muidugi on alati abiks kokkamine aga et ma olen natuke (rõõmus elevus saalis) laisk, siis võiks see kõik veel ka kiiresti valmiv olla.

Niisiis. vaadates kriitilise pilguga üle oma kodused tagavarad, sai otsustatud kokku keerata pasta singi ja kastmega à la Café de Paris.

Maailmas on terve hulk igasuguseid gastronoomilisi ahvatlusi, mille kohta paistavad absoluutselt kõik teadvat, mismoodi seda valmistada tuleb ja samas ei oska õigeid komponente ja/või nende vahekordi keegi peale roa väljamõtleja (või nende pärijate) öelda ning sealt juba seda infot ei saa. Nii on kasvõi Sacheri tordiga (mille proovimiseni ma hoolimata mitmetest varasematest visiitidest Viini ja Salzburgi - ainsad kohad, kus originaali pakutakse - jõudsin alles eelmise aasta jaanuaris ning sedagi vaid tänu sellele, et lõpuks ostsin Viini lennujaamast Sacheri esinduslavkalt kaks torti kaasa kuna linnas asuvasse kohvikusse oli ilma tunde sabas seismata absoluutselt võimatu sisse saada) ja nii on ka selle Genfis asuva ajaloolise kohviku leiutisega. Mis tähendab samas, et ega erilist vahet pole, kas üritada seda oletatavatest algkomponentidest ise kokku keeta või minna lihtsama vastupanu teed ning valmistada kaste umbes viie minutiga, kasutades kastmepulbrit. Viimasel juhul saab lisaks odavamale hinnale boonuseks veel ka tasuta umbes veerandi Mendeljejevi tabelist. Tõsi, see Hemköpi firma pulber, mille ma hiljuti Stockholmist ostsin, sisaldab muude koostisosade kõrval väidetavalt vaid seitset erinevat E-d (millest ükski isegi ei viita kanamaksale...), nii et kõige hullem ei olegi.

See oli siis esimene pühaduserüvetus. Teiseks oli loomulikult asjaolu, et hea mahlase antrekoodi juurde mõeldud kastet kasutasin mina julmalt hoopis pasta juures. Seekord läks potti Voiello firma canneroni't n. 160 (cannelloni alamõõduline väikevend), mida mu kaasa eelmisel aastal Tallinnas Laial tänaval asunud itaalia kohvitoa ja müügipunkti lõpumüügist kokku ostis ja kuna kaste lihtsalt nõudis mingit lihaollust, siis sai selleks kergelt pannilt üle lastud Saaremaa Lihatööstuse pizzakate. Muidugi oleks ahjust läbi käinud loomaliha olnud oluliselt parem valik aga viimast mul ju kapis lihtsalt ei olnud.

[[[ Ootamatu vahepala. Helistas tööle ruttav homme fatale ja kui me lõpuks veerand-tunnise kõne jooksul olime jõudnud selleni, et ma raporteerisin hiljutise vanade fotode sorteerimismaratoni käigus tehtud avastusest, milline laps ("laps, aga muidugi selline nunnu laps") ta ikka veel viis aastat tagasi oli, suutsin ma ta peaaegu välja vihastada. Ja mul endal on nii kuradima lõbus. Arvatavasti pasta kõrvale tarbitud sauvignon blanc'i mõju... :D ]]]

See viimane (s.t. loomaliha asemel sigase pizzakatte kasutamine) oligi kolmas pühaduserüvetus. Ning kuna pastat on suhteliselt keeruline ilma veinita tarbida, siis tuli sinna kõrvale muidugi avada pudel, mis pärit Miguel Torres'e Uue Maailma põhjatutest veinikeldritest, konkreetsemalt siis San Medín'i sauvignon blanc 2005. Vein, mida me oleme viimase poole aasta jooksul joonud niipalju, et eile teatati mulle, et Eesti on sellest veinist tilgatumaks joodud. Mul on veel umbes pool kasti alles ja mu lemmiktoitlustusfirmas samuti mõned pudelid. Kõik. :(

Ja eriline hitt oleks kui nüüd keegi viitsiks veel ka need äramäkerdatud nõud ära pesta...

Veel kolm nuppu

Pariis teatavasti kubiseb igasugu saia- ja koogipoodidest ning nende tuhandete sekka mahub rõõmsalt oma kolme müügikohaga (hetkel kahe boulangerie ja ühe sandwicherie'ga) ära ka "Legay Choc / Victor 1920", kelle üheks spetsialiteediks on... eee... mõnevõrra kelmikama kujuga saiad. Näiteks sellised "maagilised baguette'd":

---

Küll juba üle kuu vana lugu aga sellegipoolest nii lootust kui lohutust pakkuv neile miljonitele kohalikele Dima Bilan'i meessoost fännidele, kes oma messiase peagi toimuma saavat tulemist Eestisse juba küüsi närides ootavad. Nüüd jääb neil üle ainult välja mõelda, mismoodi Dimaga ühte tuppa pääseda, sest kui mees laseb juba avalikkuse ees (ühe populaarse teleshow afterparty'l) end teisel mehel lahti riietada, siis mida kõike ta veel intiimsemas õhkkonnas ette võtta võib? :P

Fotod pärit life.ru lehelt.

---

New Yorgis pannakse 29. märtsil lõplikult kinni maailma vanimaks tituleeritud gay-raamatupood "Oscar Wilde Bookshop". Juba 1967. aastal (s.t. kaks aastat enne Stonewall'i!) asutatud kaupluse sulgemise peamiseks põhjuseks on lihtsalt rahapuudus. Üleilmne kriis ei jätnud ka neid puutumata. Teine põhjus on kahtlemata aga ka muutunud maailm. Viimase kümnekonna aastaga on tegelikult kadunud vajadus spetsialiseeritud gei- ja lesbiteemaliste raamatupoodide järele, sest kogu seda kraami (mida tundub iga aastaga üha rohkem ja rohkem ilmuvat) saab tänapäeval osta isegi suvalisest leheputkast, internetipoodide röögatust valikust ning sealjuures ka madalamatest hindadest rääkimata. Raamatukauplused on muidugi alati olnud ka omamoodi kultuurikeskused aga samamoodi ei ole täna enam ka vajadust ühe ja ainsa füüsilise kooskäimiskoha järele, kus ilmaasju arutada. Seda kõike saab teha internetis, klubides ja kasvõi kirjanduskohvikutes. Kardetavasti on vaid aja küsimus, millal lähevad kinni ka küll veidi lühema ajalooga kuid sellegipoolest USA geiliikumises olulist rolli mänginud Kalifornia ADL Books, Washingtoni Lambda Rising või Philadelphia Giovanni's Room. Lihtsalt üks ajastu on läbi saamas.

Anonüümse alkohooliku aruanne

Tegelikult võiks see sama hästi kanda ka pealkirja "Lokalveränderung ja muud üritused, osa neli" aga et kolmas osa niikuinii vahelt puudu on, siis seekord jääb sedamoodi. Ja ehk ka lühemalt. Miks üldse? Selleks on kaks põhjust. Esiteks, et dokumenteerida natuke oma eksirännakuid Dionysose valdustes (lõppude lõpuks, kes ikka tahaks veinijumala viha alla sattuda, eksole!) ja teiseks selleks, et ümber lükata mingil arusaamatul põhjusel Emandale külge jäänud kinnisidee nagu oleks me korralikuks hakanud...

Niisiis, on kolmapäev, 14. jaanuar ning ees ootab keeruline logistiline operatsioon ühisnimetusega "Jaanuarikuine Suurüritus". Veidi enne keskpäeva täpsustan üle, et ühistranspordifirmad ei ole kollektiivset streiki alustanud ning Professor asub provintsi poole teele. Hetk hiljem lähen toon lillepoest ära vastuvõtubuketi. Tüdrukud on end ületanud ja ma saan igavese vahva ning pea meeter pika kompositsiooni hundinuiadest ja muust kribu-krabust. Samas selgub ka, et nii pikka lillebuketti on üksjagu tülikas tänaval transportida, pidevalt kipub teine maad mööda lohisema. Koju jõudes vaatan seda ning korraks tekib kiusatus kogu see kupatus endale jätta. Kasvatan iseloomu ja loobun sellest rumalast mõttest.

Veerand nelja ajal tuleb nagu tellitult vennas mingit asja tooma ning ma kasutan kohe ka võimalust ja lasen end teise linnaserva sihtpunkti toimetada. Üsna viimasel hetkel, sest kohe laekub ka buss ja seni kuni ma selle kuramuse kompositsiooni ümber oleva paberiga mässan, on tütarlaps juba krapsti kohal ning pagasiruumist oma tagasihoidlikku meigikohvrit haaramas. Siis me vahetame rollid, mina saan kohvri ja tema kunstilise herbaariumi, lisaks veel ka tervitusdringiks Sinebrychoffi Gin-tonic'u, mida me seaduskuulekate kodanikena loomulikult sealsamas kohe avama ei kippunud.

Umbes-täpselt samal ajal hakkas pealinnast ka mu kaasa provintsi poole liikuma. Meie Professoriga võtsime aga suuna broneeritud ühiselamu poole.

Hotelli teisel korrusel olevasse tuppa jõudes selgus, et seal mingit külmikut ega minibaari lihtsalt ei ole. Nagu muidugi mitte ka lillevaasi. Nii sai bukett sätitud seina ja lambi najale joogiklaasi ning kuigi ma soovitasin džinnipurgi loputuskasti jaheda vee sisse ära peita, jäi see vannituppa kraanikausi servale.

Nüüd oli väga viimane aeg saabumisdringiks. Suund (vaid pisukese vahepeatusega i-punktis) ühe "armsa kohviku" (tsitaat kodumaisest kokandusajakirjast, mille korrespondent leidis sealt vastupandamatu kana- ja sellerisalatiga baguette'i ning nüüd enam ilma selleta elada ei oska) poole ja nurgalauda maandudes nõudsime džinn-toonikut. Lahke käega segatud kokteilidest sai kiiresti kaks ja siis veel pudel Tšiilist pärit Torrese cabernet sauvignon'i. Siis oli kell nii palju, et kohvik pandi juba veerand tundi tagasi kinni ning meil oli vaja kiirustada mu kaasale vastu. Ilmselt polnud me ainsad, kellega tal oli deit kokku lepitud, sest parajasti siis kui me lõõtsutades telefoni seletasime, et me juba jookseme ning ta oodaku veidi, pani meist igavese vilega mööda üks päris jooksja. Samas suunas. Et peale sellist kogust alkoholi ja seda eriti veel Professori seltskonnas muutub kõik hüsteeriliselt naljakaks, siis pidime me naeru kätte peaaegu ära surema.

Lõpuks oli kaasa korraks provintsikoju toimetatud ning hetke pärast marssisime me sealt juba edasi restorani, kus järgmisel õhtul Üritus toimuma pidi. Noh selleks, et teha väike proovikas või nii. Ja see kestis oma kuus tundi, mille käigus suutsime me Professorit veenda, et paremat valikut Ürituse toimumispaigaks poleks ta saanud teha. Oma osa võis selles muidugi olla ka heal toidul, veinil ja džinn-toonikutel. :) Nii või naa, arvestades aastatagust Üritust Viinis ning glamuurset õhtusööki sealses Griechenbeisl'is, oli see kodumaistele tegijatele väga kõva tunnustus.

Umbes kahe paiku öösel toimetasime me tütarlapse ta ühiselamusse ning leppisime kokku, et hommikul kell kümme oleme vahuveiniga tal ukse taga. Järgmisel hommikul, veidi enne kella kukkumist, helises telefon ja me leidsime ühise arutelu käigus, et kasulikum on see kohtumine kaks tundi edasi lükata. Ainult, et selleks ajaks oli kaasa suutnud endale räige peavalu hankida ning keeldus kuhugi tulemast. Niisiis pakkisin ma pudeli ja kaks klaasi kotti ning asusin vaprusest värisedes teele.

Hotellis tundus kohutavalt umbne olevat (eks oma osa oli sellel ka meie kergelt läikival olekul) ning et ma kinnitasin õuekliima olulist paremust, siis suundusime me päikeselisse loodusesse. Poole tunni pärast pidin ma asjaolude sunnil küll Professori üksi sinna botaanika, zooloogia ning peagi algava padulume keskele jätma, et natuke varem kokku lepitud asjadega tegeleda. Kell kaks helises mul telefon ja kaasa, kes oli oma peavalust otsustavalt jagu saanud, nõudis aruannet mu asupaigast. Et tütarlapsel olevat tulnud idee minna kuhugi seljankat sööma. Tundub lihtne ettevõtmine? Häh, think again!

Pika otsimise peale leidsin ma lõpuks internetist täpselt ühe hotelli, mille restorani menüüs oli seljanka isegi olemas. Rühkisime läbi lumesaju siis kohale ja seda ainult selleks, et avastada restorani ukselt teade, millest koduleht targu vaikis. Nimelt oli seal silt "Suletud 25. jaanuarini". Palju õnne meile!

Õnneks oli lähedal üks teine hotell ühe teise restoraniga ja kuigi meil oli mõttes seda asutust Professorile lihtsalt veidi lähemalt tutvustada (stiilis "Professor - restoran. Restoran - Professor. Viige restoran ära!") läksime me järjekordselt meeldiva teeninduse ning hea köögi õnge ja veetsime seal õnnelikud paar tundi. Loomulikult koos kerge eine ning pudeli Riesling'uga.

Siis juba hämardus ning meil oli Üritusega kaasnev kohustuslik kultuuriprogramm alles puha läbimata... Algne plaan oli marssida mingi totaka rändrahnu juurde ja seal surematut poeesiat deklameerida aga selleks ajaks kui me lumesajus rühkides umbes poolele teele olime jõudnud, otsustasime me alla anda ja pöördusime tagasi rohkem valgustatud piirkondadesse. Mis õnnestus ka täiesti edukalt, sest üks esimesi kohti kuhu me tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöördudes sisenesime, oli korraliku valikuga viinapood, kus kaasa avastas portsu üsna toreda hinnaga Cinzano'sid.

Next stop oli Professori hotelli uue osa lobby-baar, kus ma nõudsin endale Kir Royale'i. Pool seitse teatas kaasa, et temal on nüüd vaja minna koju nina puuderdama ning garderoobi vahetama aga et meie võime ju seni seal edasi tinistada. Professor arvas kah, et ta võib ju riiete vahetamise asemel hoopis näiteks sõrmuseid ja kõrvarõngaid vahetada (mida ta tegigi) ja nii ma tellisin endale siis veel teisegi creme de cassis' ja vahuveini segu.

Kell seitse olime me tagasi seal, kust me 17 tundi varem lahkusime. Ja lahke pererahvas oli meile ette valmistanud üllatusmenüü! Avalöögiks oli võistlusi võitnud roog, mida me oleme kaasaga juba vist kaks aastat nõudnud aga seni mitte saanud ning mis eesti keeles kõlab küll äärmiselt kahtlaselt aga maitseb seda paremini: hapukapsapüreesupp. Teiseks ringiks tuli pardifilee ja ausalt öelda olime me siis juba silmini söögikraami täis ning selleks, et me suudaks veel ka desserti manustada, tuli mitu aega jutu kõrvale lihtsalt veini rüübata. Lahkusime sest asutusest seekord veidi peale kella ühte öösel.

Järgmine hommik oli mul kiirepoolne. Tuhandest tegemist vajavast tegemisest tegin ära umbes viis ja siis vallutasime kõik kolmekesi tormijooksuga ühistranspordi. Suund pealinn. Poole tee peal teatas Professor, et temal on probleem. Et esiteks on ta nüüd meiega nii ära harjunud, et kuidagi kummaline on kohe lahku minna. Teiseks on meil ikka veel ju see pagana seljanka söömata ning kolmandaks tahab tema afterparty't saada. Mis tähendas, et praktiliste inimestena ühendasime me sihtpunktis kõik kolm probleemi ning seadsime saadud puntrale lahenduse leidmiseks sammud Troika poole.

Mnjah. Kehva ja veelkord kehva. OK, kelneripoiss oli asjalik ja püüdis tõesti anda oma parimat aga kõik ülejäänu oli mööda. Ning kuigi viin oli hea ja vein samuti (muidugi, eks katsu neid ära rikkuda...), oli seljanka täiesti ilmetu lurr (ma üldse ei imestaks kui nad seda seal mingist kaubandusvõrgust ostetud supipõhjast vaaritavad), kus ei olnud kõikidest kohustuslikkudest komponentidest isegi mitte mälestust sees ning sõrnikud olid lihtsalt igavad. Lisaks üritati meid ka sõna otseses mõttes surnuks ehmatada. Ma istusin olude sunnil vasaku küljega ühe kõlari poole ja kui sealt tulev niigi vali muusika ühel hetkel hirmsa pauguga veel poole valjemaks keerati ning see mu kõrva ründas, hüppasin ma ootamatusest ülespoole ning pidin äärepealt laua ümber ajama. Ma polnud ainus - mu selja taha jäänud lauas oli veidi varem kohad sisse võtnud üks vanapaar ja nemad said teisest kõlarist samasuguse sahmaka kaela - ning lahkusid momentaalselt kui nad olid end juba piisavalt kogunud, et püsti seista suutsid. Varsti selgus, et see jäle ja kriiskav tümps oli kunstilise tantsunumbri taustamuusika. Tantsunumber ise seisnes aga kolme vene rahvariietesse topitud, pealaest varvasteni üle võõbatud ning peaaegu alaealise tüdruku tülpinud hööritamises baaripukkide vahel ja seda lusti, mida tegelikult keegi vaadatagi ei viitsinud, jagus terveks minutiks. Kindlasti oli see väärt klientide kaotust, sest peale seda kui muusika taas enam-vähem inimlikuks keerati, nõudis Professor oma kõige võimukama häälega arvet ja seda nii kiiresti kui vähegi võimalik.

Nii et sel õhtul saime me vara kotile ja peale Professori kojusaatmist olime me juba kella üheksa paiku apartmendis. Siis ma vaatasin vahelduseks paar tundi veel televiisorit ("Bodyguard", eksole! - ma muide avastasin, et ma olin sellest küll lõputult näinud mingeid juppe aga tervikuna oli see vist nüüd esmakordne vaatamine) ning oligi Üritus läbi.

Järgmisel hommikul ja ennelõunal üritasime me asjalikud olla ja midagi kasulikku teha. Aga keskpäeva paiku laekusid noored ning pakkusid välja variandi minna Ülemiste kreeka söögikohta suppi sööma. Supist sai minu puhul kiiresti souvlaki ja klaas õlut (sest retsina't neil mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei olegi...) ning peale veel mõningast sebimist oli aeg nii kaugel, et kella viiest ootas meid üks kodune visiit.

Viis tundi hiljem lahkusin ma ühe härrasmehe korterist mõnevõrra raskemana ja lisaks toidule oli oma osa selles ka kahel (või kolmel?) suurel ja üsna viinarohkel vodkamartiinil, pea pudelil viognier'l ning heal suurel klaasil portveinil. Kaasa portsud ei olnud mitte väiksemad.

Ning siis kutsuti meid ootamatult veel ka Angelisse, mis tähendas, et kui me sealt lõpuks nii ühe paiku apartmendi poole tuterdama hakkasime, oli meie laudkonna kontole lisandunud veel üheksa Cosmopolitan'i ja viis Tom Collins'it. Viimased läksid eksklusiivselt minu arvele.

Järgmine päev (nagu ka ülejärgmine ja üle-ülejärgmine) osutusid üllatuslikul kombel täiesti alkoholivabaks. Aga sellegipoolest, Emand, nüüd sa näed ise, et müüt meie korralikuks hakkamisest on ilmselge liialdus.

Mida teha siis...

...kui sa oled keetnud endale potitäie rosinatega riisiputru ja esimest portsu kaussi tõstes kogu potitäie endale köögipõrandale maha viskad?

Loomulikult kraabid põranda puhtaks, pesed poti ning teed jäärapäiselt uue laari sedasama kraami. Selles esimeses potitäies oligi neid kuivatatud viinamarju kuidagi vähevõitu sees.

Aastalõpuga lõpetamine

Või vähemalt peaaegu. Tõtt-öelda on see iga-aastane "jama", sest umbes 2. jaanuari hommikul helistab ema ja kurdab, et hoolimata korduvatest perekondlikest söömaorgiatest on tal aastavahetusest ikka veel järel terve potitäis kapsaid, kausitäis liha ja lademes kõikvõimalikku muud träni ning et ta ei oska sellega midagi tarka pihta hakata ja et kas ta ei võiks natuke seda meile tuua? Et mitte halvaks lasta ning et me kindlasti sööme selle ära ja nii edasi...

Muidugi ei saanud ka tänavu traditsiooni rikkuda aga et mu kallis kaasa lasi seekord juba paari päeva eest jalga, siis jäi selle risti kandmine pea täielikult minu õblukestele õlgadele. Mis tähendab, et ühel kenal lumisel ja päikesepaistelisel hommikul pidin ma külmikusse mahutama mitu liitrist purki hautatud hapukapsast ja vaid veidi väiksema koguse vasikaraguud. Ema teeb mul süüa "nii nagu vanasti", ehk siis paneb sinna, kuhu tarvis, pekki, hapukoort, võid ja muid "päris" asju täpselt niipalju kui vaja. Või veidikene rohkem. Nii et tulemuseks on hääd ja maitsvad maalähedased ning tummised road. Mu kaasa alati naerab, et ämmaga on tal küll vedanud ja seda lootust, et tema toidukoti peal elades mõnda Buchenwaldi-teemat käsitlevasse filmi mingigi rolli saaks, küll ei ole. Mõni nõrgema tervisega kaalujälgija saaks vist ainuüksi ta soustide maitsmisest südame rütmihäired ja kalorimõõdikud teeksid arvatavasti skaalale vähemalt kaks ringi peale. :)

Niih. Ja täna ma siis võtsin selle oma külmiku inspekteerimise põhjalikumalt käsile. Selgus, et sinna oli millalgi veel mingit kraami tekkinud ja muuseas avastasin ma sealt kilesse keeratuna ka arvata 100-grammise tüki head rohelise pipratäidisega valgehallitusjuustu. Kuskohast see - kangesti camembert' moodi kraam - sinna sai, ma ei kujuta ette (OK, tegelikult peab see muidugi kaasa ostetud olema) aga kui ma selle ära viilutasin ja siis ülessoojendatud koorekastmes vasikaraguu peale ladusin, tuli kokkuvõttes välja tänase gurmeeõhtusöögi parim roog. See, et see seni ka ainuke (peale nelja-viie šokolaadiküpsise) oli, pole ju enam märkimistväärt.

Nüüd ma pean veel ainult välja mõtlema, mida ja millal ma selle kapsalaariga peale hakkan...

Lokalveränderung ja muud üritused, osa kaks

20. detsember Igatahes ei olnud see veel mingi mõistlik aeg, mil moblade äratused plärisema kukkusid ja me voodist välja ronisime. Hää küll, mina ronisin sinna küll varsti veidikeseks ajaks veel tagasi aga kaasa läks vapralt veel unest poolkinniste silmadega mingeid tööasju ajama. Brrr...

Tunni või paari pärast ajasin ka mina end viimaks otsustavalt välja ning marssisin "oma" kohvikusse hommikuteed ja pirukat manustama. Šokolaadiekleer, mille ma kah vanade aegade meenutuseks ostsin, ei olnud sel hommikul just parim valik. Mitte küll et ekleeril midagi viga oleks olnud.

Täiesti ettevaatamatult sattusin ma ühel hetkel ka Pärnu maantee Rahva Raamatust mööda astuma. Et meil oli mõne tunni pärast linnalähedastesse piirkondadesse üks külaskäik planeeritud, siis olin ma endale pidulikult lubanud, et ma ei osta mingeid raamatuid, sest ma ju ei viitsi ju neid vahepeal tagasi apartmenti viia ja veel vähem viitsin ma neid terve päeva kaasas tassida. Kas ma suutsin oma lubadust pidada? Häh, think again! Hea oli, et mul oli kaasas vaid väike üleõlakott ja sinna mahtus fotoka kõrvale vaid täpselt seitse köidet ning (nagu hiljem selgus) jäi veel üle täpselt vajalik ruum, et külakostiks ostetud veinipudel sinna mahutada. Apollost ma igatahes läksin juba ettenägelikult suure kaarega mööda...

Me pidime kaasaga kella kahe paiku kokku saama, niisiis oli mul veel veidi aega üle, mida laiaks lüüa. Kolistasin siis Viru keskuses ringi. Niikuinii pidin ma ka veel veini ostma ja lõpuks haarasin sealt viimase saadaoleva pudeli Beaujolais nouveau'd. Me olime sõprade kohvikus mõni nädal varem küll juba tänavuse uue veini ära proovinud (sel aastal osutus selleks esimeseks pudeliks Albert Bichot' toodang ja me tunnistasime siis selle viimase viie aasta parimaks nouveau'ks) aga kõik ei ole ju nii tublid kui meie ja niisiis sai ka kraad "peenem" vein valitud: George Duboeuf'i Beaujolais villages nouveau. Tegelikult on hea meel näha, et veel mõni aasta tagasi seda turgu Eestis ainuvalitsenud hiiu Duboeuf'i kõrvale on tasapisi ilmumas ka pisemate tegijate toodangut. Eks see "uue veini" jura kõik ole muidugi üks suur hype (kes see üle ilma tuntud veinikriitik nüüd oligi, kes ütles, et juua Beaujolais nouveau'd on sama hea kui kookide asemel koogitainast süüa?) aga vähemalt selline meeldiv. :)

Loomulikult sain ma Kaubamaja toiduosakonnas veiniriiulite vahel jälle kokku ka ühe ammusest ajast tuttava selliga, kes oli tulnud koos oma kutiga kodust külmikut söögikraamiga taastäitma. "Loomulikult" seepärast, et viimasel ajal me kohtume temaga nii umbes korra aastas ja miskipärast alati just selles Viru keskuse kvadraadis...

Siiberdasin veidi veel plaadiosakonnas ringi (ei ostnud midagi) ning siis saime kaasaga Mmuah'i kõrval raamatupoes kokku. Kiusatuste vältimiseks ma marssisin kohe aknaaluse sohva juurde ning observeerisin raamatute asemel inimesi. Selle mõne minutiga, mis ma ootasin, leidis uue omaniku vähemalt kolm Mihkel Raua raamatut. Iga kolme-nelja minuti tagant raamat ja seda vaid ühes poes! Pole üldse paha, mis sest, et tõsisema statistika tegemiseks see vaatlus muidugi mitte kuhugi ei kõlba. Fakt on, et enne pühi said Raud&Tammer taas üksjagu jõukamaks. Good for them!

Nagu alati, selgus täiesti ootamatult, et aeg on vahepeal alatult kiirkorras edasi rühkinud ning me tormasime bussipeatusesse. Jõudes sinna küll mõni minut enne graafikujärgset aega, hakkas varsti tekkima tunne, et see buss on nüüd kas hulga varem väljunud või hoopis tulemata jäänud. Ja see meile vajalik transpordivahend käib laupäeviti vaid neli või viis korda päevas... Igaks juhuks ootasime enne plaanide ringi tegemist veel natuke ning seekord oli Fortuna meile armulik: kaheksa minutit peale plaanijärgset väljumisaega kolises rauakolakas ette ja me võtsime positsioonid sisse.

Järgmised nelikümmend minutit või nii saime me vaevu läbipaistvatest akendest nautida linnaekskursiooni võlusid. Enne perifeeriasse jõudmist keerutab see kuramuse bussiloks läbi absoluutselt kõik võimalikud tänavad ja on täiesti arusaamatu, kuidas bussijuhtidel seal pea ringi käima ei hakka. Kui me lõpuks uuesti värske õhu kätte tuigerdasime, istusime me ümber meile vastu tulnud külalislahke peremehe autosse ning meid sõidutati linnast päris välja. On endiselt täiesti debiilne, et Tallinna ümbrus on täis ehitatud tuhandeid elamurajoone aga sealsed elanikud ei saa liikuma muud moodi kui isiklikku autot omades. Ilmselgelt on Eesti Nokiateks piirialade olematu või vähemalt kõvasti alaarendatud infrastruktuur ning asjaolu, et see ei huvitagi mitte kedagi. Vähemalt ei huvita see neid kõrgepalgalisi, ametiauto ja autojuhiga varustatud pakse ülikondi, kelle otsustusest midagi sõltuks. Jätkuvalt, palju õnne, Eestimaa!

Igatahes olime me lõpuks kohal. Tegelikult on A&M'i juurde külla minna muidugi alati ainult puhas rõõm ja nii me potsasime peale kohustuslikku pühadekingivooru nende sohvale maha ja peremees korkis esimese veinipudeli lahti. Vana hea Kleine Parys Pinotage - vein, mida me Aafrikast tagasi tulles kõikidele promosime ning vist kümneid pudeleid igale poole kaasa võtsime. Selline hea ning üsna isikupärane moosine rüübe (tõsised veiniusku fännid panevad mu sellise väljendi eest muidugi nüüd kirikuvande alla...), mis kindlasti mõnele inimesele ka vastumeelt võib olla. Niisiis lonksasime veini ning rääkisime maast ja ilmast. Kuni lõpuks teatas perenaine vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd on selline lugu, et teised külalised jäävad veel veidi hiljemaks ja temal sai ulukihautis vahepeal valmis ning et nüüd me hakkame küll kohe sööma. Kes oleme meie, et päkapikukleidis perenaisele vastu vaielda ja nii me kolisimegi diivanilt laua taha.

Et kingipakis olid seekord ka mõned vältimatult hädavajalikud aksessuaarid noorte inimeste moodsasse kööki, siis oli loomulikult vaja need ka sisse pühitseda. Me ei suutnudki kaasaga enam meenutada, kuskohast täpselt me neile selle käsitsipuhutud klaasikuuiku ostsime (lõpuks jäid sõelale kaks võrdselt võimalikku valikut - kas jaanuaris Viinist või augustis Münchenist) ja tuleb tunnistada, et lahtipakituina nägid nad imeilusad välja. Ma olin tegelikult jõudnud ära unustada kui lahedad need olid ja perenaine itsitas juba, et näedsa, nüüd hakkas teil endal juba kahju, et ära kinkisite... :)

Muidugi ei ole kõige targem tegu veini peale sügavkülmast võetud viina klõnksata aga ega me ei suutnud end ju ka talitseda ja seda va hundijalavett neisse pitsidesse ikka natuke mahtus. Laual olid hirvehautisele lisaks ka igavesti head kodused marineeritud seened ning kõiksugu muud mõnusat ampsamist, nii et üks viinapudel sai ikka väga kiiresti otsa ning teinegi tuli lahti teha. Lõpuks me küll lausa sundisime end viina rohkem mitte jooma, seda enam, et õhtul ootas meid veel üks üritus ees.

Ühel hetkel laekusid ka järgmised külalised, perenaise töökaaslane oma mehe ja lapsega ning sujuvalt läks jutt nende hiljutisele eksklusiivsele (kuid seda negatiivsemaid elamusi pakkunud) pühadelõunale Tchaikovskis. Juttu siinkohal praegu ringi panema ei hakka aga taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ühe firma hoole ja armastusega ülesehitatud maine kolinal põhja laskmiseks piisab vaid ühestainsast restorani töötajast, kes juhtub olema väga vale inimene väga vales kohas. Seekord tegi ta firma margi täis suhteliselt suure ja rahaka seltskonna ees. Kongratulatsioonid kõrtsile!

Siis me lobisesime edasi ja sõime veel natuke ning ma arvan, et siis me jõime veel veidike ka veini. Aga võib-olla ei joonud kah, tont seda peale seda viina enam mäletas... Natuke kohvi jõime igatahes. Ja see oli umbes poole seitsme paiku kui kaine autojuht meid viimaks lahkesti Laagrisse sõidutas ja me bussiga number kaheksateist tagasi südalinna poole loksuma hakkasime. Selleks, et kella seitsme paiku või nii järgmisele kohtamisele jõuda.

Bussis tuli mulle meelde, et ühele olulisele traditsioonile jäi seekord lõiv maksmata. Me joome ju A&M'i juures ALATI peremehe valmistatud maasikamargariitat ja sel korral jäi see tegemata. Me isegi rääksime sellest aga lõpuks suure sebimisega ununeski ära, nuuks...

Seda, kuskohas me täpselt Tohtrihärraga kokku saime, ma kah enam ei mäleta. Kusagil kesklinnas igatahes. Maandusime me aga ühes oma tänavustest stammkohtadest, In Studio Vinum'is. Kui kunagi avamisel tituleerisid nad end suurima veinivalikuga kohaks, siis seekord võretaguste riiulite vahel ringi uidates jahmusin ma peaaegu kaineks. Kõigil riiulitel ulus vaid tuul, nii vähe pudeleid polnud ma seal küll kunagi näinud. Sommeljee kurtis kah, et nad ei jõua niipalju juurde vedada kui eest ära ostetakse ja sama trendi jätkudes võivad nad aasta alguses poe mõneks ajaks kinni panna, sest lihtsalt KÕIK vein on ära ostetud. Mis on muidugi taaskord näide sellest, kuhu kümnete tuhandete töötusest depressioonis inimeste koondamishüvitised kuluvad.

Me jõudsime kaasa ja Tohtrihärraga lõpuks ühisele seisukohale, et vabalt võiks jätkata näiteks mõne lõuna-aafriklasega aga siin tekkis pisuke tõrge. Kogu valik vikerkaarerahva* maa punaveinidest, mis selleks õhtuks alles oli jäänud, mahtus täpselt kolme üksiku pudeli sisse ja ükski neist ei kiljunud meile "Vali mind!". Lõpuks ohkas sommeljee saatusele alistunult ja otsis kusagil kõrgeimal riiulil säilinud kahest pudelist Simonsig'i 2001. aasta Tiara'st meile välja ühe. See oli hea! Võtsime kamba peale veel ka taldrikutäie tapas'eid ja ühest pudelistki sai kaks. Tõsi, viimast Tiarat keeldus sommeljee vabandusi paremale ja vasakule puistates meile müümast (see oli kellegi poolt reserveeritud) ja lõpuks võtsime me siis hoopis pudeli uus-meremaalase Kim Crawford'i merlot'd (2004 Hawke's Bay). Crawford'i imehea karusmarjane sauvignon blanc oli meil 2008. aasta suve avastuseks ja menujoogiks (või õigemini oleks olnud kui need head Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'id ainult nii kuramuse kallid ei oleks...) aga sama tootja punaseid veine me polnudki varem proovinud. Noh, üldiselt ei olnud ju paha aga Tiara oli sel õhtul igatahes rohkem mokkamööda.

Mingil ajal vedisime me end veinikeldrist välja ja kuna mina nõudsin puhtast inertsist Lokalveränderung'i, siis leidsime me end ühel hetkel taas eelmise õhtu kultuurišoki kohast Savoy esimesel korrusel. "Meie" sohva oli hõivatud ja me pidime veidi kaugemasse nurka taanduma ja seal järjekordse veinipudeliga alustama. Õnneks said sohvahõivajad ise kah aru, et nad käituvad meie suhtes veidi ebaviisakalt ja lahkusid üsna pea ning juba ma tormasingi võidukalt oma klaasiga sinnapoole. Samas suunas oli ka teistest laudadest alanud mingi rahvamatka moodi liikumine aga ma jõudsin esimesena ning okupeerisin piirkonna! Ja siis sai ka see veinipudel otsa...

Kaasa oli tegelikult juba mõnda aega haigutusi maha surunud ning peale kiireid nightcap'iks tituleeritud kokteile õnnestus neil mind peaaegu ära rääkida ja veenda, et oleks nagu aeg kodu poole kööberdama hakata. Aga siis ma vaatasin kella ja selgus, et südaööst ning toomapäeva algusest (muudest samale päevale sattunud sündmustest ja juubelitest rääkimata) puudus vähem kui veerand tundi ja sellist päeva ei saa ju ometi tähistamata alustada! Niisiis pidasin ma baaridaamiga veidi sõjanõu, tellisin lauale klaasid ja täpselt südaööl kepsutas tütarlaps meie laua kõrvale ning tegi mõõduka pauguga lahti pudeli Freixenet'd.

Järgmiste tundide jooksul oli meil taaskord võimalus observeerida väljas kihavat elu ja natuke aega püüdis üks osa sellest kihavast elust oma alkoholist läbi imbunud, mittemidaginägevate silmadega läbi klaasi ka meid vaadelda aga ega tal sest midagi suuremat välja tulnud. Üsna kiiresti sai selgeks, et ka klaassein ei suuda talle püstipüsimiseks vajalikku tuge pakkuda ning ta vajus mööda klaasi libisedes lihtsalt kossti sillutisele kokku. Kuni mingid sõbrad (hiljutiste sündmuste taustal ma vähemalt loodan, et need olid sõbrad) ta minema lohistasid. Ja üks teine kutt viskas end tänavanurgal mitu korda järjest selili lörtsihange ning siputas naerust lõkerdades käsi ja jalgu. O tempora o mores!

Lõpuks olid need küll juba väga varajased hommikutunnid kui meile tuli taaskord meelde, et järgmisel hommikul pidime me kell 8.50 olema kained ja vastutustundlikud kuna meid koos mitmekümne naisterahvaga ootas ees väljasõit rohelusse, viimase advendipühapäeva jumalateenistus ja hilisem koosviibimine ühes maakõrtsis. Esimese nõude täitmiseks oli ilmselgelt liiga vähe aega jäänud, teine võis veel kõne alla tulla ja nüüd ei aidanud küll enam miski, nüüd lihtsalt pidi magama kobima.
___
"Rainbow Nation" on apartheidi-järgse LAV'i sünonüüm.

/taaskord, on olemas võimalus, et lugu järgneb/

Lokalveränderung ja muud üritused, osa üks

Meile sattus mõne päeva eest lauale üks pudel mõnusat Simonsig'i veini ja me hakkasime kaasaga juurdlema, et kas me eelmisel suvel ikka käisime ka selles veinimõisas. Minu meelest me jõudsime oma Stellenbosch'i tuuri ajal teiste mõisade seas tõesti ka sinna aga sajaprotsendilist kindlust enam ei ole. Mis viis selleni, et kaasa kurtis, et niimoodi see läheb kui keegi ei viitsi päevikut pidada. Et ilmselgelt olin see "keegi" mina, siis vahelduseks mõned märkmed pühade-eelsest ja -aegsest ajast.
-----
19. detsember. Logistasin maapealse ühiskondliku transpordi ustava jüngrina pealinna ja seekord oli taaskord õnn ja rõõm sõita sellise bussiga, mille vedrustus oli sätitud andma sõitjatele sama raha eest rohkemat. Ühel teatud paarikümnekilomeetrisel teelõigul, mille kate on hoolimata aastakümneid kestnud, pea iga-aastasest remondist, üksjagu treppis ning suvalistest kohtadest ära vajunud, said reisijad end loksutada üles ja alla, paremale ja vasakule ning aeg-ajalt ka ette ja taha. Seda viimast neil kordadel, mil bussijuht otsustas eesliikuvale rekkale väga sappa ronida ning järjekordset möödasõidukatset tehes avastas enda täielikuks üllatuseks, et alatult tuleb keegi ka vastu ja ainsaks abinõuks oli järsk pidurdamine ning oma ritta tagasi keeramine. Visaduse eest oli ta igatahes preemia ära teeninud, mis sest, et lõpuks ta ei saanudki enne tee neljarealiseks laienemist sellest veoautost mööda. Ja no lõppude lõpuks tõi ta meid ka ühes tükis kohale. Plusspunkt sellegi eest!

Meil oli Professoriga tehtud diil, et saame temaga üsna kohe kokku. Aga minu sõidu ajal helistas kaasa ning teatas, et tal tuli üks asi vahele ning enne paari tundi kohtumispaika ei jõua. Hää küll, otsustasime siis, et me alustame tütarlapsega lihtsalt oma olengut veidi varem ning kaasa ühineb meiega hiljem.

Sain Professoriga kokku Viru keskuses ja me juurdlesime veidi aega ühe riiuli juures, kus olid eksponeeritud sellised toredad lelud nagu seljakotiks maskeerunud Pull Peeter, kõht kommidest pungil ning lihtsalt mingiks pehmeks mänguasjaks taandunud Vallatu Juku. Äratundmisrõõm tuli eelkõige sellest, et mõned aastad tagasi tekitas Professor pealinnas üksjagu furoori, lugedes valju ja kõlava häälega mingis välikohvikus mu kaasale (ja ühtlasi ka kõigile möödujatele) ette raamatut "Mamma Muu kiigub" ning kommenteeris selle kiikuva lehma loo mahlakamaid kohti. Unustamatu kogemus, milles mina osalesin olude sunnil telefonikonverentsi kaudu! Nüüd me siis juurdlesime naerust kõõksudes, et kas Pull Peeter võiks olla Mamma Muuga tuttav? Ja kui ei, siis kas oleks hea mõte neid tutvustada? Vallatu Juku oleks aga kenasti sobinud ustavaks semuks Professori alatisele reisikaaslasele Kutsu-Jukule.

Vähemalt oli tütarlaps väga konkreetselt ära otsustanud, kuhu ja mis järjekorras me peaksime minema. Algatuseks taaskord Raekoja platsile lambaid üle lugema (sõnnikuhaisu järgi oli neid üsna lihtne leida ja ka peale kahekordset ülelugemist osutus neid endiselt seitse olema), siis konstateerima, et kuusk ikkagi on kõver (vahepeal oli nimelt tekkinud kahtlev võimalus, et sellise arvamuse kujunemisel võis oma osa olla ka eelmisel päeval tarbitud alkoholil) ning siis Vene tänava alguses asuvasse tuttuude (avati detsembri alguses) söögikohta Trattoria Enoteca La Bottega, mis eesti keeles nimetab end mingil arusaamatul põhjusel küll mitte trahteriks vaid hoopis restoraniks. Tegemist on järjekordse (see on neil vähemalt kaheksas asutus juba...) "Sparkling Group'i" kuuluva söögikohaga, mis, olles küll kõike muud kui odav koht, on võtnud endale ometigi ka ülemise hinnapiiri ja kõikide roogade hinnad jäävad alla 300 krooni. Aga seda kõike tean ma ainult tänu menüüle, sest süüa meil seal ei õnnestunud.

Nimelt algas just siin meie reedeõhtune odüsseia. Selgus, et õhtul kella veerand seitsme paiku on täiesti võimatu sinna sisse saada kuna kogu maja on reserveeritud. Et osa seltskondi oli küll veel saabumata, nihverdasime me end vähemalt klaasikeseks veiniks ühe lauakese taha istuma ja meile anti armulikult tunnike aega. Võtsime siis oma veinid (välja valas need üks nunnu aga miskipärast väriseva käega noor kutt) ning kukkusime ümbrust kritiseerima. Pooletunnise targutamise järel jõudsime aga järeldusele, et lõplikku otsust ei saa ometigi teha enne kui ka köök on järele proovitud (menüü on muide intrigeeriv ja haa! nad pakuvad ühe vähese kohana ka gnocchi'sid!!! - ma tõesti ei saa aru, miks Eesti kubiseb kõikvõimalikest itaalia söögikohtadest aga neid mõnusaid tuhliklimpe ei suvatse eriti keegi menüüsse panna...) ning panime selle oma tulevikuplaanidesse kirja.

Hea küll, lõpuks tuli nunnu kutt meile viisakalt märku andma, et aeg hakkab läbi saama ("Ma loodan, et kõik oli korras...") ning kuigi me algul ei tahtnud vihjest aru saada, lonksasime me siiski lõpuks oma klaasid tühjaks, maksime arved ja astusime edasi. Lõppude lõpuks oli meil vaja ju koht leida, kuhu ka mu kaasa, kes juba oli teel töölt sihtpunkti, oleks mahtunud. Ja me käisime lõpuks läbi praktiliselt kõik piirkonda jäävad söögikohad. Välja arvatud Tschaikovski. Aga kõigis teistes kohtades ei olnud lootustki löögile pääseda. Klafirad, Troikad, Elevandid, Dominicid, Kloostri Aidad ja nii edasi - kõik olid puupüsti täis. Korraks tekkis lootus Controventos, kus oli kahene laud täiesti saadaval aga kuniks me pidasime läbirääkimisi kolmanda koha üle (noh, et kasvõi lisatool laua kõrvale lükata), suutis üks teine tütarlaps sellegi mingile põdrapaarile ära anda. Kui meid lõpuks ka Balthazari ukselt tagasi saadeti, ei suutnud Professor end enam talitseda ja uuris letitaguselt proualt, et kas nad ei ole kuulnud, et praegu on majandussurutis? Proua ehmatas veidi ja teatas, et neil küll ei suru. Nagu ka näha oli...

Viimaks, kui me olime juba valmis minema tagasi Vene tänavale ja vaatama, et kas Toscanas (mis ainsana oli varem suhteliselt hõre aga kuhu meid tol õhtul just eriti ei kutsunud) on veel ruumi, õnnestus mul tütarlapsele ("Tütarlaps - see olen mina!" ütleb Professor alati kui ma näiteks mõnele kelnerile kusagil mainin, et tütarlaps otsustas uuesti veinikaardil pakutavat piiluda...) auk pähe rääkida ja me marssisime Kaerajaani teisele korrusele aknaalusesse lauda. Kust avanes imeilus vaade jõuluturule ja kerges lumesajus säravatele Raekoja platsi tuledele.

Kui see koht millalgi kevadel avati, siis me seisime kunagi kaasaga tükk aega akna taga ja kommenteerisime totakaid roanimesid aga ma mäletan, et ma pidin nende plussiks mainima, et kuigi püüdlikult oli iga teise roa sisse topitud mõni sisutu aga see-eest nii peen võõrkeelne väljend (bruschetta kiluga rukkileivast? tiramisù kamast?? redisest gazpacho???), suutsid nad erinevalt paljudest teistest "peentest" söögikohtadest need nimed ka õigesti välja kirjutada. Pärast seda on kaasa paar korda seal käinud ja väga ei porisenud, niisiis tahtsin ka mina selle koha üle vaadata.

Kui me peale väikest segadust ettekandjatega olime Professoriga esimese veinipudeli lauda saanud ning sellega juba ka poole peale jõudnud, laekus lõpuks ka mu kaasa ning me asusime menüüga tutvuma. Kuna on levinud (tõsi, mitte päris alusetu) müüt, et siinkirjutaja peab ju igal pool lambapraadi proovima, siis lasin ma endale meelsasti tallekarree põhiroaks kaela määrida, tütarlaps võttis kitsejuustuga kana ning kaasa tournedos'e. Mis muidugi ei olnud klassikaline tournedos Rossini aga see selleks. Kui sealne lahe kelner meile lõpuks praadidega lauda jõudis, sündis ühisest lõõpimisest õhtu hitt, mis lühidalt väljendudes kõlas niimoodi: "Kana tellis kana. Ja lammas lamba." Miks kaasa oma veiselihaga sellest geniaalsest mõtteterast välja jäi, ma isegi ei suuda enam meenutada. Võimalik, et põhjuseks oli asjaolu, et keegi ei teadnud, kas tegu oli lehma või pulliga. Mamma Muu või Pull Peetriga.

Teate, see lammas ei olnud ju üldse mitte halb ja kaasa loomalihakilluke oli kah lausa hea aga... Maksta terve miljon viie pisikese ribikondiotsa eest oli ikka natuke palju. Isegi siis kui neil restoranimajanduses veel väga ei suru.

Veel. Noad ja eriti kahvlid ei ole seal kõige õnnestunumad. Vähemalt mitte koosluses nende taldrikutega. Mitu korda tahtis kahvel taldriku serva najalt kolinal laua alla maanduda ja see ei olnud ainult ühe inimese probleem. Et meil Lendava Lapšaa Lokaal (s.t. Clazz) juba on ja terminoloogilised finessid on meie ühine nõrkus, siis ristisime me selle koha Kukkuva Kahvli Kõrtsiks.

Desserdiks võtsime meie Professoriga selle totaka nimega kama-tiramisu ning kaasa tellis mingi külmutatud koogi moodi asja ja ma pean kohe ära õiendama, et see viimane mulle üldse ei meeldinud. Minu probleem muidugi. Nagu ka see, et seesamune võlts-tiramisu mulle jälle hirmsasti maitses ja selle eest olen ma kunagi teine kordki valmis 70 krooni maksma. :)

Kõik muudkui räägivad (või vähemalt omal ajal rääkisid) Kaerajaani tahmahõngulisse mantelkorstnasse peidetud moodsast kempsust. Mina igatahes suhtusin sellesse üsna umbusklikult, sest niipalju kui me oma hea kempsuvaatega lauast selles suunas kiikama sattusime, oli nii, et sisse läks mõni poiss ja mõne aja pärast tuli välja hoopis mingi tüdruk. Igatahes hoiatasime me Professorit igaks juhuks sinna sisenemast, sest me ei suutnud küll välja mõelda, kelleks tema muunduda võiks. Tema ei pidanud meie murelikust hoolitsusest aga midagi ning käis ikkagi asutust seestpoolt uudistamas. Õnneks küll hullemate tagajärgedeta, sest uksest väljus proua üsna samasugusel füüsilisel kujul nagu me teda tunneme. :)

Selleks ajaks oli rahutus taas meie hinge pugenud ning meil oli vaja oma Lokalveränderung'i jätkata. Teate, vahepeal ei olnud midagi muutunud. Kuhugi ei mahtunud sisse! Kolme Näoga Mehe ukse taga pidi mingi väljuv jõmm siseneda üritava Professori äärepealt ukse ja kiviseina vahel lehtõhukeseks pressima aga see oli ka ainuke terav elamus, kõik ülejäänu oli rutiinne veendumus, et ei ole siin Maarjamaal mingit surutist. Võimalik küll, et õigus oli hoopis mu kaasal, kes arvas veendunult, et kõik need inimesed kulutavad lihtsalt masendusest oma värskelt kätte saadud koondamishüvitisi.

Kui me olime lõpuks juba äärepealt valmis minema taevas teab mitmendat korda Angeli kohvikusse (eksole, depressiivsed ajad lihtsalt nõuavad vahel meeleheitlikke otsuseid), naeratas meile õnn ja Savoy hotelli esimesel korrusel paikneva baari aknaaluselt sohvalt tõusis püsti mingi seltskond ja enne kui keegi arugi sai, olin ma selle juba hõivanud. Järgmised kaks tundi tiksusime me veinipudelite taga ja vaatasime "Sõpruse" ees toimuvat melu. Mu kaasa, kes polnud ammu niisuguses piirkonnas nii hilja väljas viibinud, igatahes sai kultuurišoki. Mõelda, et veel kella kahe paiku seisab Hollywoodi ees mitmekümnepealine seltskond, kes kannatlikult ootab sissesaamist ning et kogu tulevane purtskaevu ala kubiseb paraja auru all inimestest, keda on seal rohkem kui tipptunnil Viru tänaval... Kella kahe paiku hakkasime me igatahes tasakesi laiali minema, tellisime Professorile hotelli portjee lahke abiga mõistliku hinnaga takso, veendusime, et tütarlaps tõesti korralikult ka korraliku auto peale sai ning tatsasime ise kah oma apartmendi poole. Mingil hetkel tuli mul veel kange tahtmine minna Pegasusesse mustikamojitot jooma (ma olin ju muidu nii kaine, nii kaine...) aga mulle suudeti mõistus pähe panna.

Terve õhtu Professorit vaevanud dilemma, et kas me nüüd kõik need kaheksa pluss natuke tundi hängisime või tšillisime, jäigi lahenduseta.

Kogu ettevõtmise traagilised tagajärjed selgusid aga millalgi vahepealsel ajal kui me veel kord lammaste aedikust mööda läksime. Seitsmest lambast oli saanud viis ja ei aidanud ka see kui me neid mitmeid kordi üle lugesime ning Professor vahepeal koguni heinaküna alla piilus. Nagu mu kaasa kommenteeris: nojah, mõni ju sõi lambakarreed...

/võimalik, et lugu järgneb.../

Veider

See, et me suutsime Emandaga ühe veini (miski tšiili sauvignon blanc oli) maitsest eraldada ananassi ja mitmeid teisi eksootilisi frukte, on normaalne. See, et me sellesama veini aroomist mõlemad muuseas ka mädarõika tuvastasime, on juba arvatavasti märk lähenevast, kummalise nüansiga delirium tremens'isest.

(Paarile püsilugejale: ei, seekord ei olnud veinis ei võid ega vanilli. ;) )

Sihtsuunitletud teade :)

To: you know who you are. :)
Tänane prantslane, mis meil hiljuti poolikuks jäi (ja mis kohe varsti on nii otsas kui otsas - häh! ise oled süüdi, et varem ära läksid :P ) oli: Bacalis. Minervois. Appellation Minervois Controlée 2003. Ja järgmine kord kordame. Mõne muu veiniga. Või millegi muuga. Ab-so-luut-selt!!! ;)

Krt, kas see elu nüüd just lill on aga it'a a beautiful fucking thing indeed!

Kolm pilti

Kevad Konstantinoopolis. Omamoodi naljakas on tõsiasi, et ühest kristlikust kirikust (Hagia Sophia) on saanud teise usundi pühakodade arhitektuuriline eeskuju.

---

Suvi Ahvenamaal. Hingematvalt ilus vaade ühe kunagise militaarobjekti lähistel. Muide, Bomarsund on taaskord näide sellest, kuidas ajalugu vimkasid viskab. On ju üsna koomiline, et üks Krimmi sõja suuremaid merelahinguid peeti umbes poolteist sajandit tagasi maha hoopis Soome ja Rootsi vahelises saarestikus...

---

Sügis Eestis. Erinevalt kahest eelmisest hetkest, pole siin enam midagi naljakat. Igavesed pirakad vähid, terved mäed paneeritud hiidkrevette ja kõik see muu, mis sinna juurde kuulus (kaasa arvatud eelroaks serveeritud artišokipasta), oli lihtsalt fan-tas-tic. Vau!-efekti jagus õhtu jooksul ikka kohe päris mitmeks korraks. :)

Haige

Meid (st. mind ja mu kaasat) on ilmselgelt tabanud tõsine haigus, s.o. karskuse raske ja võimalik, et koguni letaalse lõppega vorm. Peale reedest, pea kaheksa tundi kestnud veiniüritust - mis oli nii lahe kui see iganes olla saab, valikusse kuulusid muuhulgas sellised pudelid:

2007 Roero Arneis, DOCG, Monteu Roero, Gigi Rosso
2006 Mas de Beaulieu Viognier, Du Peloux
2006 Pinot Noir "Pinossimo", Bouchard Aine & Fils
2007 Fairhills Shiraz, Western Cape (fairtrade)

- oli meil laupäeva pealelõunal veel üks pisuke improviseeritud kohvikukülastus paari pudeli prosecco'ga ja kui ma õhtul kodus prae kõrvale tegin lahti pudeli mõnusalt moosist 2003. aasta Pinotage'i (Kleine Parys, Paarl), siis jõime me kumbki ära pokaali veini ja leidsime, et aitab vist küll. Seda, et meil jääb poolik pudel kappi, juhtus viimati... krt, ma ei ole kindel, kas seda ongi juhtunud. Me oleme aastate jooksul mitmel korral küll mõned pudelid veini kraanikausist alla valanud kui me oleme leidnud, et see meile absoluutselt ei meeldi või (nagu paaril korral on juhtunud) on tegu olnud korgidefektiga aga et pudel lihtsalt poolikuks jääb...

Igatahes tähendas see kõik seda, et peale eilset üsna pingelist õhtut (sekeldused olid seotud Easyjet'i ärajäetud Berliini-lennuga) võtsin ma sealt vaid klaasikese ja nüüd, ennetades pudelisisu äädikaks muutumist, alustasin vastu kõiki reegleid tänast hommikut raske punase veiniga. Mõnus. Ja veel üks paljudest iseenda peremeheks olemiseks plussidest. :)