Praam

Kella üheteistkümnene praam. Üllatuslikult on ees "Regula", mitte sel ajal tavapärane "Viire". See müsteerium saab küll üsna pea lahenduse kui kohvikus maandub mu kõrvallauda firma omanik koos kaaskonnaga. Võtan oma tavapärase tee ja sändvitši ning pärast kaasaga pikalt telefoniga rääkimist esimest ampsu võttes ei suuda mõista, miks kogu singitükk tahab võileiva vahelt ära tulla. Proovin uuesti hammustada aga tagajärjetult. Lähemal uurimisel selgub proosaline tõsiasi, et sinkvorstiviilud, mis saia vahele on pandud, sisaldavad enda ümber ka tsellofaanist ümbrist. Lammutan siis oma võileiva laiali ja harutan selle pagana kile sealt vorsti ümbert ära, Leedo vaatab mu prepareerimistehnikat kõrvallauast küll veidi veidral pilgul aga sinnapaika see jääb. Hiljem kui müüja tuleb tassi ja taldrikut ära koristama, ma virisen natuke, et ehk oleks nutikas see kile teinekord vorstil enne viilutamist ja saia vahele panemist ära võtta ning tütarlaps vaatab mu võileiva jäänuseid ning nähvab mulle, et noh, ta võib ju ehk isegi taga köögis sellest rääkida. Kõik. Järelikult ongi see normaalne, et toiduga peab manustama seedimatuid lisandeid.

Sel hetkel mul küll kihvatas, et oleks pidanud ikka Vjatšeslavile päris ametlikult kaebama, milles asi ja et ma tõesti ei leia, et pea 30 krooni maksva võileiva vahel peakski see paganama kile olema. Ning loomulikult ei vaevunud keegi ka letil olevate võileibadega midagi ette võtma. Võimalik, et mõni teine, tagasihoidlikum klient sõi selle lisandi koguni ära ning sai kõhuvalu.