Advendiaeg

Harras ja pidulik advendiaeg hakkas tõesti pihta. Öösel kell pool kaks kakerdab umbes kümneliikmeline maani purjus seltskond mööda linna. Nabapluusi ja -rõngaga, klaasistunud silmadega tibi jõllitab kõikudes ning mittemidaginägevalt mu köögiaknast sisse ja vehib kätega nagu tuuleveski. Samal ajal üritab mingi, mörina järgi otsustades eeldatavasti isane isend tibile sealsamas akna all seelikusse pugeda. Edutult, kuna enamus jaksust kulub tal iseenda püstihoidmisele. Teine tore noorsand hoiab end liiklusmärgi najal poolupakil ja laseb liigsel vedelikul ülemisest kraanist lihtsalt ülevoolu reeglit jälgides rentslisse niriseda. Ja kolmas tõeline eesti mees vehib nõtkuvatel jalgadel mõned meetrid eemal oma kaaslaste seas põleva raketiga (selle sisina peale ma läksingi õigupoolest vaatama, et mis toimub) ning käest kätte käivad viinapudelid ja mahlapakid on endiselt kõva sõna. Nojah, miks ka mitte, need toredad noored inimesed ju suudavad ikka veel kuidagimoodi oma jalgade peal edasi liikuda. Paari minuti pärast kui on selge, et kedagi ei õnnestunud vähemalt selle raketiga põlema panna, tuigerdab seltskond lavalt vasakule ära...

Mis sellest järeldub? Lihtsalt see, et ma olen muldvana inimene, kes räägib, et noorsugu on oma liigse joomisega hukka läinud ning kes ei saa üldse aru, et tegu on lihtsalt ühe kena pisikese esmaspäevaõhtuse peokesega kus rõõmsad ja Eesti elu uueks loovad noored veidikene raskest töönädalast lõõgastuvad.