Inkheart (2008)

Inkheart
Lavastaja: Iain Softley
2008
http://imdb.com/title/tt0494238/

Taaskord oli täiesti selge, et ma lihtsalt pean vaatama filmi, kus üheks peaosaliseks on Brendan Fraser ning teemaks raamatutriloogia esimesel osal põhinev fantasy-seiklus. Takkapihta on muidugi ka lugu ise äärmiselt intrigeeriv: kui teatud andega, nn. "hõbekeelega" inimesed mingit raamatut valjusti ette loevad, saab sinna kirja pandu käegakatsutavaks reaalsuseks.

On juba kombeks saanud, et noortele inimestele mõeldud fantaasiakirjandust kiputakse automaatselt maha tegema, kusjuures paljud materdajad pole ise just väga tihti mõnda seesugust raamatut kättegi võtnud ning veel vähem lugenud. Mina vahel loen (tänavustest leidudest seni parim on jätkuvalt Artemis Fowl'i seeria ning muidugi Coraline) ja peaaegu alati vaatan ka selleteemalisi filme ning pole nad ühti nii halvad kui traditsiooniline eelarvamus väita püüab. Hea küll, "Inkheart'i" triloogiat olen ma seni küll ainult kusagil poes sirvinud aga soodsa võimaluse tekkides soetaks sellegi endale lugemiseks.

Cornelia Funke oli selleks ajaks juba rahvusvaheliselt tuntud saksa kirjanikuproua, kui ta 2003. a. oma Tintenherz'i avaldas. Raamat jutustab 12-aastasest tüdrukust, kes ühel päeval avastab, et ta raamatuköitjast isa on aastaid varjanud oma saladust ja siis läheb mölluks. Omamoodi huvitav seos hilisema filmiga on selles, et peale ingliskeelse tõlke ilmumist saatis Funke ühe pühendusega autorieksemplari Brendan Fraser'ile, tänades teda inspiratsiooni eest Mortimer "Hõbekeele" tegelaskuju loomisel. Fresar'il polnud kõige õrnematki aimu, mis tädi see selline on, kes teda raamatutega pommitab ja alles guugeldamine andis talle teadmise, et tegu on täiesti tuntud ja tunnustatud kirjanikuga.

Niisiis on raamat armastatud ja müüb ikka veel nii mis mühiseb. Filmiga on lood aga natuke keerulisemad. Võib-olla on asi selles, et rohkem kui pooletuhandeleheküljeline romaan mahutati vägisi tunni ja kolmveerandi sisse ning see siis stoorist tulenevalt veel ka rohke digiefektisoustiga üle valati? Äktšionit ju nagu oli, lugu oli kah aga midagi jäi puudu. Ehk oli tegu lihtsalt üleprodutseerimisega, filmi klopsiti ju kokku lausa mitu aastat?

Helen Mirren pahura raamatukoina oli muidugi võrratu ja väärib omaette äramärkimist, nagu ka Paul Bettany (kes enam-vähem alati varastab show kui ta ekraanile ilmub) ja mõned pahalased (kelle nimed ma olen sujuvalt suutnud praeguseks ära unustada - igatahes ei mõtle ma kodanik Serkis't, kes oli seekord kaunikesti ühe kahemõõtmelise pappnuku moodi) esitasid samuti väga toredaid karaktereid aga sellega see ka piirdub. Tahaks loota, et triloogia teine osa suudab ekraanile jõudes (igatahes on New York Times Inkspell'i tegemise juba jõudnud välja kuulutada) tavapäraseid kaanoneid murda ning saab üllatuslikult olema parem kui esimene.

Nääh, vaevalt küll...

5/10