Cheech and Chong's Up in smoke (1978)

Up in smoke (a.k.a. Cheech and Chong's Up in smoke)
Lavastaja: Lou Adler, Tommy Chong
1978
http://imdb.com/title/tt0078446/

Ühe Kalifornias elava jõuka perekonna karva kasvanud hilis-hipist võsuke Anthony 'The Man' Stoner (Tommy Chong), kes on lootusetult narkotsi küüsi langenud, visatakse lõpuks kodust välja. Topib siis mehike oma trummid ja muu koli Rolls-Royce'i ja asutab end suvalises suunas teele. Väga kaugele ta küll ei jõua, sest masin annab mingis pärapõrgus otsad ja peale lageda taeva all ööbimist on mehel selge, et edasise suhtes tuleb kasutusele võtta radikaalsed meetmed.

Ja siis on selles universumis veel üks mees, Pedro De Pacas (Cheech Marin), selline isehakanud elumees, kes oma päevi ja öid täidab oma autologu poleerimise, bänditegemise ja (enamasti edutu) naiste taga ajamisega. No ja muidugi ka kanepiga kuigi võrreldes The Man'iga on vähemalt selles vallas tegu täieliku amatööriga.

Saatuse tahtel meeste teed ristuvad ja järgnevad seiklused, mis seisnevad põhiliselt uue narkoportsu leidmise muredest (tegelikult kõlab see inglise keeles palju poeetilisemalt: "searching for the green grass and high tides") ja viivad neid kõrvalepõikena korraks ka Mehhikosse ning lõpevad L.A. kuulsas Roxy Theatre's, kus parajasti kari pungisugemetega bände omavahel mõõtu võtavad. Ei saa ka Pedro ja Anthony sellisel juhul ju lavalt eemale jääda ning kuigi viimane on nii kivis, et ei suuda kuidagi oma trummikomplekti ühes tükis hoida, rääkimata siis veel selle mängimisest, viib ootamatu pööre asjad nii kaugele, et mehed panevad oma bändiga kogu ürituse täiega kinni. Võimalik, et oma osa on selles ka kena valge pitsivahuga roosal balletikleidil. Ja et asi veelgi põnevam oleks, on neil kogu selles tohuvabohus pidevalt kannul ka natuke äpud võmmid, kes jahivad ühte kõigi aegade suurimat marihuaanalasti.

Ma nägin seda filmi esimest korda millalgi väga ammu ja siis, keskkooliajal, tundus see pööraselt naljakas aga kui ma nüüd seda eile õhtul üle kaesin, siis pidin möönma, et mõnel juhul oli vanasti tõesti rohi rohelisem. Tegelikult on tegemist üsna tüüpilise seitsmekümnendate-kaheksakümnendate filmiga, mis teistest omalaadsetest (kõik need Terence Hill'i ja Bud Spencer'i koomilised spagetivesternid, Smokey ja Bandiidi lood jne jne) erineb jõulise narkokoomika ja üsna kohese kultusfilmi staatusesse jõudmise poolest. Mis takkapihta oli veel ka stuudiole rahaliselt nii edukas (jäi üsna napilt tolle aasta kassaedukuse TOP 10-st välja), et sellele vorbiti kokku vist lausa kuus järge. Mingit osa neist järgedest said kah omal ajal üle vaadatud aga et esimene neist juba siis kõige parem tundus, siis ma ei usu, et ma nüüd end järgede otsimisega enam vaevama hakkan.

5/10