Haige

Meid (st. mind ja mu kaasat) on ilmselgelt tabanud tõsine haigus, s.o. karskuse raske ja võimalik, et koguni letaalse lõppega vorm. Peale reedest, pea kaheksa tundi kestnud veiniüritust - mis oli nii lahe kui see iganes olla saab, valikusse kuulusid muuhulgas sellised pudelid:

2007 Roero Arneis, DOCG, Monteu Roero, Gigi Rosso
2006 Mas de Beaulieu Viognier, Du Peloux
2006 Pinot Noir "Pinossimo", Bouchard Aine & Fils
2007 Fairhills Shiraz, Western Cape (fairtrade)

- oli meil laupäeva pealelõunal veel üks pisuke improviseeritud kohvikukülastus paari pudeli prosecco'ga ja kui ma õhtul kodus prae kõrvale tegin lahti pudeli mõnusalt moosist 2003. aasta Pinotage'i (Kleine Parys, Paarl), siis jõime me kumbki ära pokaali veini ja leidsime, et aitab vist küll. Seda, et meil jääb poolik pudel kappi, juhtus viimati... krt, ma ei ole kindel, kas seda ongi juhtunud. Me oleme aastate jooksul mitmel korral küll mõned pudelid veini kraanikausist alla valanud kui me oleme leidnud, et see meile absoluutselt ei meeldi või (nagu paaril korral on juhtunud) on tegu olnud korgidefektiga aga et pudel lihtsalt poolikuks jääb...

Igatahes tähendas see kõik seda, et peale eilset üsna pingelist õhtut (sekeldused olid seotud Easyjet'i ärajäetud Berliini-lennuga) võtsin ma sealt vaid klaasikese ja nüüd, ennetades pudelisisu äädikaks muutumist, alustasin vastu kõiki reegleid tänast hommikut raske punase veiniga. Mõnus. Ja veel üks paljudest iseenda peremeheks olemiseks plussidest. :)

M & M (ehk meem ja Marillion)

Üks neist harvadest juhtudest, kus ma viitsin mõne meemiga kaasa minna. Mina leidsin Ulmegurult, kes leidis... ah, minge vaadake ise ta lehe pealt, kelle blogist tema leidis ja kuskohast omakorda nemad leidsid. :)

Teemaks küsimustele vastamine mõne moosekandi loominguga. Antud juhul siis vastutavad vastuste eest mehed Marillion'ist:

1. Are you male or female?
"Three minute boy"

2. Describe yourself.
"Man of a thousand faces"

3. What do people feel when they're around you?
"Punch and Judy"

4. How would you describe your previous relationship?
"Thank you whoever you are"

5. Describe your current relationship.
"He knows you know"

6. Where would you want to be now?
"Under the sun"

7. How do you feel about love?
"Incubus"

8. What's your life like?
"Just for the record"

9. What would you ask for if you had only one wish?
"Lavender"
(sest esmapilgul ilmselge "Live forever" ei pruugiks lõpuks ehk sugugi parim valik olla)

10. Say something wise.
"Don't hurt yourself"

Keith Emerson Tallinnas, 22. augustil 2008

Tegelikult on üsna üllatav, et ühe rokiajaloo olulisima tegelase kontsertvisiit Eestisse nii vähe tähelepanu sai. Paar nupukest lehtedes enne kontserti, üks telefoniintervjuu ja oligi enam-vähem kõik. Põhimõtteliselt saaks selle (nagu ka üllatavalt väikese kontserdikülastajate arvu) tegelikult vist "maaletooja" vähese promotöö kaela ajada, sest täpselt samal ajal leelutas Pirital tagumikke hööritades ka punt "The Wailers'i" nimelisi neegreid, et aga nende esinemise kohta tehti kisa pikalt ja valjult, siis on ju selge, et rahvas tõttaski Piritale ja pärast oli piinlik öelda kah, et oh issand milline jura. Vähemalt neist tuttavatest, kes õhinal reggae't kuulama läksid, ei ole pärast küll keegi isegi mokaotsast midagi selle kontserdi kohta enam rääkinud. Nojah, mida sa ikka räägid pundist, kelle ainuke müügiargument oli stiilis: aga mõned neist moosekantidest mängisid iidsetel aegadel varsti juba kolm aastakümmet surnud olnud Bob Marley laulmise taustaks pilli! :)

Keith Emerson seevastu oli oi kui elus. Õigupoolest oli see lausa hämmastav, mismoodi üsna pea 64-aastaseks saav klahvpillivirtuoos kõik need tunnid laval ringi vehkis. Lugu hakkas aga veidi kaugemalt. Nimelt pidime me kaasaga kõigepealt sinna tobedasse Plinn-Plönn klubisse, kus mingil arusaamatul põhjusel Emersoni kontsert toimus, tee leidma aga pärast pisukest seiklemist Tallinna depressiivsetel kõrvaltänavatel leidsime ühe glamuurseks disainitud tööstushoone kõrvalt sinna üldse mitte sobiva karvaste pundi ja voila! kohal me olimegi. Tõsi, tagantjärele tuleb tunnistada, et korraldajad suutsid oma publiku hulka vägagi täpselt prognoosida. Rock-Cafe jaoks oleks seda rahvast vähevõitu olnud, Überblingeni nad täitsid aga ilusti ära. Nii rõdud kui põranda ja väga tihedat tunglemist ei olnud. Loomulikult oli enamus seltskonnast sellised tõsised hilises keskeas rokitaadid aga jube lahe oli näha ehk umbes 12-aastast noorsandi, kes juba pool tundi enne kontserdi algust tassis baarileti juurest endale tooli ja võttis sisse väga konkreetse positsiooni otse lava ees. Hilisteismelisi ja varastes kahekümnendates kuulajaid oli samuti üksjagu.

Et me laekusime väikese ajavaruga, siis jõudsime veel klaasikese jooki endale soetada ning ma käisin õndsa hardusega koputamas Emersoni riistvara kohvrite pihta. Mõnel vanemal oli peal veel 1973. aastal H. R. Giger'i (just-just, seesama mees, kelle tuntuim töö on "Alien'i" filmide tulnuk-peletis) poolt disainitud klassikaline ELP'i logo... See oli jälle selline kummaline ja seletamatu tunne kui sa saad käega katsuda kedagi või midagi, kes/mis su eelmises (loe: raudeesriidetaguses) elus oli absoluutselt kättesaamatu. Nagu kunagi Londonis ringi jõlkudes ja Bryan Ferry kontserdikuulutusi nähes tuli veider arusaam, et see ei olegi enam fragment lääne muusikaajakirjade klantslehtedel kujutet kättesaamatult utoopilisest maailmast, vaid et see üritus toimub siin ja praegu ja kui ma tahaksin, siis ma võiksin sellest rahulikult osa saada. Keith Emerson oli samuti kõige oma kolaga siin ja praegu ning osa ta masinapargist oli veel sama, millega Emerson, Lake & Palmer oli salvestanud oma rokiajaloo absoluutsesse kullafondi kuuluvad albumid. Igatahes on sellised kogemused midagi, mida on üsna keeruline tänapäeva avatud maailmaga harjunud inimestele seletada.

Ja mõni minut väljahõigatud kellaajast hiljem marssisidki mehed lavale. Keith Emerson klahvpillide taha, Marc Bonilla hõivas oma kitarri ja vokaaliga algselt Greg Lake'ile kuulunud koha, trummar Tony Pia üritas kunagisi Carl Palmer'i trikke järele teha (mis tõele au andes tulid tal üsna hästi välja) ja lisaks oli laval ka noor ja nunnu bassimees Travis Davis. Mehed hakkasid hoogsalt asjaga pihta ja siis selgus ka kõige suurem häda. Ruum oli liiga väike ja heli liiga vali, mis tähendas, et suurem osa muusikast taandus müraks. Hää küll, rockmuusika teatavasti peabki ju vali olema (kunagi ammustel aegadel salvestas Bachman-Turner Overdrive isegi oma plaadid täiendava plärinaga, et anda ka vaiksemal kuulamisel muljet hirmus valjust helist) aga kas nüüd just nii mürisev, on küsimus. Võimalik, et ma hakkan muidugi ka vanaks jääma. Igatahes käisin ma vahepeal lava eest ära kaugemal seina vastu nõjatuvale kaasale kaebamas, et kole vali on. Ta ei vaielnud mulle üldse vastu. :)

Kontsert kulges aga omasoodu, mehed mängisid enamasti vana klassikat (või õigemini variatsioone ELP'i vanadele lugudele, isegi "Lucky man'i" olid nad ümber disaininud ning kuigi alguses harjumatu, oli see täiesti huvitav versioon) ja sellele lisaks ka vist kaks lugu kohe-kohe Euroopaski ilmuvalt uuelt albumilt (Jaapanis tuli see müügile juba augusti teises pooles) "Keith Emerson Band featuring Marc Bonilla" aga need ei suutnud mulle vähemalt tol õhtul küll mingit muljet jätta. Eks üsna raske ongi võistelda "Tarkus'e", "Karn evil 9", "Knife-edge'i" ja teiste sellisesse kaalukategooriasse kuuluvate klassikutega.

Emerson tassib oma tuuridel juba aastakümneid kaasas sünnist saati üsna ettearvamatuks muusikariistaks peetavat seinasuurust Moog Modular'i, millest soovitud helide kättesaamiseks on vaja arvatavasti kosmoseinseneri koolitust aga Emersoni õnneks on tal alati mikserpuldi tagant käepärast võtta vana semu, kauaaegne ELP'i produtsent, tuurimänedžer ja mis kõik veel Keith Wechsler, kes on selliste riistapuudega maadelnud väga pikka aega. Wechsler on teinud koostööd nii suure hulga tuntud muusikutega, et kogu nimekirja ülelugemiseks kuluks tunde ja aastaid, lisaks on ta muide ka mees, kelle kohta liigub visalt legend, et omal ajal The Beach Boys'i hitti "Kokomo" salvestades lasi ta kogemata lindid tühjaks ning siis oli sunnitud salaja kõik partiid peale vokaali ise uuesti sisse mängima. Mis ei oleks ka üldse ime, sest kui keegi suudab hakkama saada selle suure peletis-süntesaatoriga, siis saab ta hakkama millega iganes. Moog tegi kontserdil igatahes selliseid helisid, mida mina ei olnud kontserdil varem kuulnud. Ei, isegi mitte kuulnud vaid tundnud. Igasugu kontsertidel on bassid kõhunaha varemgi plaksti selgroo külge kinni virutanud aga seekord olid need nii madalad ja nii valjud, et seda rünnakut oli füüsiliselt tunda iga viimase kui keharakuga. Ime, et see vibreeriv helilaine lava ees baaripukil istuvat poissi pikali ei löönud ja mina igatahes juurdlesin vahepeal tõsiselt teemal "nõukaaegne hoonete ehituskvaliteet".

Muidugi oli laval ka tiibklaver ja täpselt nagu vanasti, ronis Keith sellele loomulikult ka kaane alla (mis te mõtlesite, et meie Rannap mõtles selle klaverikeelte näppimise ja kolkimise ise välja või? häh, think again!) aga niipalju on möödunud aastad siiski tunda andmas, et enam ei hakanud ta klaveri peal pööraseid harjutusi tegema, toksis ja harjas natuke neid keeli seal ning kolis siis oma süntesaatorite juurde tagasi. Et üks Carl Palmeri firmatrikke on alati olnud tõsised trummisoolod, siis ei saanud ka Tony Pia kehvem olla ja tont võtku, ta ei olnudki. See minutite pikkune pöörane soolo, mille ta maha mängis, oli muljetavaldav. No ja siis oligi ühel hetkel niimoodi, et pidu sai üsna ootamatult läbi. Kella vaadates tundus veidi uskumatunagi, et kontsert kestis üle kahe tunni, kuidagi väga kiiresti läks see aeg. Peale pisukest plaksurallit ja skandeerimist tulid mehed korraks veel lavale, Keith esitas uljalt oma "Nutrocker'i" ja siis oli tõesti kõik ja tehnikud hakkasid juba mikrofone karpidesse panema ning kaableid kokku kerima.

Aga kui vanameister peaks veel kunagi niimoodi käeulatusse oma kontserdiga sattuma, siis läheks uuesti küll. Kuigi keegi võiks ka Greg Lake'i Eestisse vedada. Lootust, et veel kunagi kõiki kolme ühe mütsi all näha võiks, praeguse seisuga eriti ei ole. Greg on küll vandunud, et see viimane suur tüli Emersoniga, mis nad taaskord lahku viis, oli tema jaoks viimane ning lõplik ja rohkem ELP enam kokku ei tule aga eks näis. Kahel korral varem on ta juba ju oma meelt muutnud. :)

Eesti elu kriitika kriitika

Üks eilseid blogipuu hittpostitusi oli teemal 8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada, millele sekundeerisid mitmed kommentaatorid ja teised blogijad. Tulles enamasti ühele järeldusele: elu Eestis on sitt ja siit tuleb tingimata jalga lasta.

Väide, millega ma ei ole absoluutselt nõus. Võttes aluseks algse e.Lu sissekande, õiendan vastu. Niisiis, punkthaaval.

1. Inimesed ei ole ausad.

Ses küsimuses ei ole mina küll täheldanud olulist vahet eestlase või suvalise teise ilmakodaniku vahel. Pigem vastupidi, ingliskeelse kultuuriruumi pidev keep smiling (ka siis kui see naeratav kaaskodanik sulle parajasti nuga selga lööb) ja võltsmuretsev "how are you?" millele keegi isegi ei eelda saada ausat vastust (kindlasti mitte siis kui see vastus oleks midagi muud kui superpositiivne ning isegi viimasel juhul ei viitsita seda vastust tavaliselt isegi ära kuulata) on minu arusaamist mööda oluliselt jubedam. Või on siin probleemiks see, et eestlane ei räägi näiteks oma eileõhtusest linna peal laamendamisest seetõttu, et ta kartvat "ametialast ja/või sotsiaalset hukkamõistu"? Selle peale ei oskagi muud öelda kui et äkki tasuks kirjutajal veidi vähem vaadata viimse komani lavastatud lääne "tõsielusaateid" ja nendes etlevate persoonide "avameelsuse" ning tegeliku elu vahele võrdusmärki mitte tõmmata?

2. Elu on liiga kallis. Relatiivselt, täpsustab blogija.

Sellega, et elu on kallis, olen ma kahtlemata nõus aga kui näiteks tuuakse vaid Taani ja Eesti kinnisvara võrdlus, siis tuletaks meelde, et ka Eestis on võimalik odavat kinnisvara soetada, nii on hetkel näiteks Valgas, Võrus ja mujalgi saadaval mitmeid 1-2 toalisi, küll üksjagu väsinud olemisega kuid täiesti elamiskõlblikke kortereid, millede hind jääb vahemikku 150 kuni 200 tuhat krooni. See tähendab, et paarikümne aasta peale võetud laenu puhul oleks kuumakse alla tuhande krooni, mis peaks vägagi konkurentsivõimeline number olema. Ah et mis Valgad ja Võrud? Et korter peab olema ikka Tallinnas ja soovitatavalt veel vanalinnas ning imeilusa vaatega merele? Nojah, siis ei jää tõesti muud üle kui raha kogumise asmel soiguda kui sitt ikka see elu siin Eestis on ja/või kusagil Kopenhaageni slummis mõni keldrikorter soetada ning sinna juurde head nägu teha, et oh küll nüüd mul ikka on tore elu!

Võib-olla on selle hädaldamise juures küsimus lihtsalt liiga suurtes ootustes? Möödunud kevadel teatas hea hulk keskkooli/gümnaasiumi lõpetama hakkavaid noori oma minimaalseks palgasooviks, mille eest nad oleksid sügisel ehk nõus mõnele kergemale tööle minema, keskeltläbi kakskümmend tuhat krooni kätte. Ilus ümmargune number aga häda on selles, et needsamad noored inimesed kujutasid ette, et sellise tagasihoidliku palga eest nad midagi muud küll tegema ei hakka (mitte et suur osa neist oskakski...) kui mõnes moodsas kontoris vahetevahel võib-olla telefonitoru tõstma. Ametiauto, hetke trendikaim sülearvuti ning kümned muud privileegid oleksid sellele palganumbrile iseenesestmõistetavalt veel kohustuslikuks lisaks tulnud.

Aastate eest, mil ma veel suhteliselt regulaarselt kodumaist televisiooni jälgisin, jooksis seal igasugu austraalia seepe (kõik need "Neighbours'id", "E-Street'id", "Home and away'd" jne. - ma ei teagi, võimalik, et neid näidatakse siiani), mida vist kaks kolmandikku Eestist andunult jälgis. Huvitav on siin see, et täna ei kipu keegi enam mäletama neid elulähedasi stseene, kus käis arutlus raha üle ja selgus, et 50 austraalia dollarit on ikka pagana suur raha, eriti veel siis kui seda parajasti ei ole. Pigem mäletatakse glamuurseid stseene "The bold and the beautiful'ist", kus kümneid tuhandeid dollareid näpuharjutuseks ära kulutatakse. Muide, proovige keskmise ameeriklase käest mingi kauba või teenuse eest sadat dollaritki kätte saada ja te võite üllatuseks avastada, et see tuhat krooni, mis eestlase jaoks ei ole nagu üldse mingi raha, on lombi taga miskipärast veidi teise kvaliteediga.

3. Inimesed on nõus kannatama. /.../ Minnakse [Ameerikas] suurte loosungitega tänavale juba siis, kui bensiinihind tõuseb paari aastaga 10% võrra, aga siin istuvad inimesed oma kodudes edasi ka sel juhul, kui see kasvab kümnekordseks.

Lollus. Kui juba bensiininäide toodi, siis oli ka Ameerikas hinnatõus suurem ja seda lühema aja jooksul, ometi ei olnud seal eriti mingeid demonstratsioone. Jah, üksikud grupid vehklesid kaamerate ees oma veerandtunnises kuulsuses ja läbi televisiooni suurendusklaasi võis see ju jätta mulje kui mässavast lihtrahvast aga tegelikult näitasid ameeriklased oma suhtumist kütuse hinnatõusu hoopis oma sõitude optimeerimisega, mille tagajärjel sõideti kontrollaja jooksul läbi oluliselt vähem kilomeetreid ning kulutati ka varasemast oluliselt vähem bensiini. Umbes kuu aega tagasi vaatasin seal telest pikemat aega kestvat diskussiooni, kus arutleti teemal kui palju vähenenud tarbimine ka praeguste endiselt kõrgete hindade juures kütusetootjate kasumile mõjuda võiks.

Ka Eestis on olnud analoogilisi väljaastumisi, ühe markantsemana tuleb meelde niinimetatud Paeliidu esindajate "mälestusmiiting" tuntud nõukaaja sümboli, punastest telliskividest lohakalt ehitatud Sakala keskuse juures, kus teleoperaator tegi enda tööd ehk veidi ebaprofesionaalselt ja näitas liiga selgelt, et "miitingule" kogunenuid oli tervelt viis inimest pluss veel paar ajakirjanikku. Aga sõnum saadeti ju sellegipoolest maailma: inimesed on lippudega tänaval ja võitlevad oma õiguste eest! Ehk järelikult pole me kehvemad midagi kui ameeriklased. :)

4 Kõigil on stress. /.../Kui palju teil on tuttavaid, kes pole eluski käinud psühholoogi juures ega tarbinud kunagi antidepressante? Stress on kõigil, see on trend, see on IN. /.../ Kuna vahel tahaks puhata ka, tuleb teha topeltkoormusega tööd, et jaksata puhkust kinni maksta

Taaskord lollus. Ainus inimene, keda ma tean olevat psühholoogi juures käinud, on ühe tuttava vennatütar. Antidepressantideni ei jõudnud temagi ja pole tal häda midagi. Muidugi kui meil on selle arvamusekirjutaja näol tegemist pühendunud trendiinimesega ja mingi seltskond on võtnud pähe, et stressamine on in, no siis loomulikult ei saa ju sellest end välja jätta. Kui sa pole stressis, siis sind pole olemaski!

Topelt- või koguni kolmekordse koormusega tööd? Lubage naerda. Suur osa inimesi ei tee ka oma standardite järele maksimaalselt pingutades isegi mitte ühekordse koormusega tööd.

(Mõned siiski teevad, teevad oluliselt rohkemgi ja nende ees muidugi müts maha aga neid on suhteliselt vähe.)

5. Pill tuleb pika ilu peale /.../ Kui teil on parasjagu hästi, palvetage, et kohe kõik metsa ei läheks, ning kui teil on halb – no jah, mida te siis ootasite? /.../ Vaadake pensionäre ja mõelde punktile 2, ning palvetage, et te enne pensioni-iga ära surete.

Ma olen täiesti veendunud, et kui inimene viriseb enne pensionile jäämist, siis peale seda viriseb ta täpselt samamoodi. Oma viisteist aastat tagasi kui siia tulvasid soome pensionäride hordid, kes ostsid siin endale kortereid, maid ja maju ning siia lausa elama tulid, vingus hea hulk neist isegi toidupoes (sic!) samamoodi kui nad pidid näiteks juustukilo eest maksma mõnikümmend krooni. Mis sest, et koduses Soomes oleks nad siis sama raha eest saanud seda juustu vaid mõne viilaka, ikkagi oli ka nende Soome tasemel pensionidega tollases Eestis hirmkallis elada. Sarnaseid lugusid on olnud kuulda ka teistelt Euroopa piirialadelt. Niisiis, mis on sarnases vingumises siis nüüd spetsiifiliselt Eestiga seonduvat?

Aga muidu on sellega niimoodi, et vaadake enda ümber ja te näete hulganisti pensionäre, kes ei hala ja elavad oma pensionist üsna osavalt niimoodi ära, et jätkub raha veel iga-aastaseks pikemaks välismaareisikski. Või mingite harrastuste peale. Või milleks iganes. Aga need inimesed ei vingunud elu üle ka siis mitte kui nad veel nooremad olid, äkki selles ongi vahe?

6. Riskid on maandamata.

No taevake küll! See on juba täiesti arusaamatu soigumine. Halamise asemel maanda siis neid riske, niipalju kui see sinust sõltub. Ah et ikkagi peaks seda keegi teine tegema? Nojah, siis küll...

7. Igal pool mujal on parem.

Visa järjekindlusega leviv alusetu müüt, mida oma helesinistes õhulossides heietavad need, kes ei ole eriti kusagil ise käinud. See kui inimene on käinud lihtsalt "võistlemas\niisama trippimas" (ühest kommentaarist) ja ei ole tegelikku elu näinud aga sellest hoolimata on veendunud, et mujal on parem, siis see on ju täpselt samasugune lõhkemisohtlik mull. Kui me nüüd jätame kõrvale sellised Rimbaud'-tüüpi inimesed, kes lihtsalt peavad pidevalt liikumises olema (ja kellel tõesti on alati tunne, et hea on just seal, kus teda parajasti ei ole aga et juba järgmises või siis hiljemalt üleülejärgmises sihtpunktis jõuab ka tema absoluutse õnne ja rahuni - mida muidugi ei juhtu kunagi), siis ülejäänute jaoks soovitaks lihtsalt natuke ringi sõita ja oma silmaga veenduda, et muresid on absoluutselt igal pool ning eelkõige seda, et kõige suuremad probleemid käivad inimeste endiga kaasas. Tõsi, viimase tunnistamine nõuab enese sisse vaatamist ja selle, mis sealt paistab, aktsepteerimist.

Minu meelest on kõige jaburam seltskond selline, kes sõidavad suure hurraaga kuhugi välismaale (sest seal on nii tore ja vahva ja mis peamine, seal ei ole neid vastikuid eestlasi) ning siis peale esimest nädalat või kuud, mil neile hakkab tasahilju pähe hiilima vastik mõte, et sugugi mitte kõik ei vasta nende ootustele ja õigupoolest on ta isegi selle teda ümbritseva ja pidevalt naeratava inimmassi jaoks lihtsalt tühi koht, keelduvad nad ka iseendale tunnistamast, et tegelikult ei muutunud selle kolimisega nende elujärjeski suurt midagi ja koduses Eestis ei olnudki nii hull kui varem tundus. Kui nad lõpuks siiski suudavad iseendaga rahu sõlmida (nagu ehk tuntuim uuema aja ajutine majandusemigrant Maire Aunaste tegi), on kõik okei. Kui nad aga jäävadki hambad ristis kusagil maailma pärapõrgus suvalist liinitööd tegema, siis on see juba traagika. Eelkõige küll nende isiklik aga ikkagi.

Muide, miks arvavad need vinguvad eestlased, et just nemad teistsugused on kui nende põlatud kaasmaalased? Ja kui nad seda ei arva, miks nad siis usuvad, et nood naeratavad ja lahked väljamaalased just nendesuguseid mossitavaid stressihunnikuid enda sekka aastaid oodanud on ning rõõmust lausa arust ära lähevad kui nende messiased lõpuks siit poriselt Maarjamaalt nende hulka saabuvad?

8. Ilm.

Jah, see on tõesti täielik jama, et meil siin ei ole eriti ei maavärinaid ega -lihkeid, et meid väga ei ähvarda tsunamid, troopilised tormid, orkaanid, üleujutused ja muidu uputused, meil puudub malaariaoht ja nii edasi. Lohutuseks muidugi võib nentida, et kord kümne-kahekümne aasta jooksul siit maalapilt üle pühkiv suurem torm annab täiendavat põhjust ilma pärast viriseda.

Tõsisemalt rääkides on ilm mu meelest küll tõsine argument aga vaid siis kui niinimetatud paremas kliimas (kus see tänasel päeval üldse on?) saavad leevendust mõne inimese konkreetsed tervisehädad. Nagu näiteks juba ammustel aegadel sõideti põhjapoolsemast Euroopast Kreekasse, Itaaliasse ja mujalegi teatud haiguste vastu abi saama. Kõik muu on puhas soigumine. Nagu pidevalt kordab üks tuttav soomlane: "Pole olemas halba ilma, on olemas valesti valitud riietus."

---

Niisiis, ikkagi, miks ma peaksin Eestist hommepäev alatiseks ära kolima? Kas mõnda asjalikku põhjendust kah on?

"Päris kõlbmata kaup..."

Möödunud sajandi alguses Eestimaal tekkinud kirjastus "Mõte" andis välja omaaegset religioonist läbiimbunud keskkonda ja tõekspidamisi arvestades üsna julget raamatukraami ja ei häbenenud seda ka tutvumiseks võimalikele huvilistele laiali saata. Üheks nende sihtgrupiks olid ka kogudused ja allolevatel fotodel on näha üks selline eksemplar kellegi Rusticus'e kirjutatud raamatust, millele rahva poolt palavalt armastatud ja üsna traagilise saatusega Kaarli koguduse õpetaja Rudolf Hurt on oma korraliku käekirjaga lisanud viimasele leheküljele konkreetse resolutsiooni: "Need raamatud /.../ saadetakse kui päris kõlbmata kaup tagasi." Koomikat lisab asjaolu, et antud juhul olid need raamatud saadetud kirikherrale kingiks, mitte ostmiseks, aga ju siis kirik ei saanud endale lubada selliste trükistega, mis söandavad raamatute raamatusse kirjapandut isegi põgusalt kahtluse alla panna, isegi ühes ruumis olemist.

Iseenesest pole see maailmavaadete kokkupõrge muidugi kuigi üllatav, sest Rusticuse pseudonüümi kasutas tuntud eesti teadusemees, matemaatikaprofessor Jaan Sarv (1877-1954), kes kogu oma elu pühendas muuhulgas ka teaduse populariseerimisele, avaldades ajakirjanduses lugematuid artikleid ja kirjutades mitmeid raamatuid. Sarv oli muide üks neist mitte just paljudest eestlastest, kes pidas kirjavahetust ka näiteks Albert Einsteiniga.

Ong-bak : The thai warrior (2003)

Ong-bak : The thai warrior
Lavastaja: Prachya Pinkaew
2003
http://www.imdb.com/title/tt0368909/


Taimaal asub üks väike ja väga vaene küla, kus elanikud valmistuvad hoolega iga-aastasteks pidustusteks, mille üks eesmärke on muuseas ka küla templis asuva Buddha pühakuju austamine ning krõbekuiva piirkonda vihma palumine. Kõik läheb ilusasti kuni ühel mitte nii heal päeval tuleb külla üks pätt ning koos oma kaaskonnaga röövib Buddha pea. Masenduses külaelanikud otsustab hädast välja aidata noor Ting (Tony Jaa, kes oma esimestes filmides - ka "Ong-bak'is" - tegelikult kandis veel küll nime Panom Yeerum) ja nii asubki noormees teele Bangkoki, et pea õigeks ajaks pahade käest tagasi tuua.

Ting on kodukülas ühe munga käe all aastaid õppinud iidset tai võitluskunsti Muay Thai'd ja kuigi ta andis oma õpetajale lubaduse seda mitte kunagi kasutada, tuleb tal pealinnas olude sunnil seda üsna pea praktiseerima hakata. Küll kihlveokontori poksiringis, küll vabas õhus pättidega arveid klaarides.


Selle filmi otsa ma sõna otseses mõttes komistasin kogemata. Ühel oma shoppingupäeval Quebecis oli mul vaja leida kampaania "2 DVD-d 20 dollariga" raames paarilist "Troy" director's cut'ile. Marssisin ja marssisin seal riiulite vahel (sa võid tunde ja päevi ringi tuustida neis ameerikalikult tagasihoidlikes kaubanduskeskustes - näiteks Laurier's on oma kolmel korrusel ja ma-ei-tea-mitmel-ruutmeetril vaid tagasihoidlikud 350 kauplust - ning siis ikkagi nõutusega nentida, et kuigi tahaks natuke raha kulutada, osta nagu polegi õieti midagi...) kuni ühest kaubakärust möödudes koperdasin riiulinurga taha. Kolm ketast kukkusid maha ja äkki vahtis mulle põrandalt vastu üks kergelt muigav tai kute. Nojah, kui nii, siis nii, mõtlesin ma ning otsustasin veidi lähemalt asjaga tutvuda. Plaadil oli kenasti peal ka just mulle vajalik hinnakampaania kleeps ja lisaks oli väidetavalt tegu collector's edition'iga. (Ääremärkus: ära usu kõike, mida kirjutatakse, siin oli tegemist tavapärase Kanada versiooniga, millele oli lihtsalt uhke kirjaga papist ümbris selga tõmmatud.) Leidsin, et no olgu, lõppude lõpuks miks ka mitte, esiteks ei tohiks sellist jumalikku vahelesegamist tähelepanuta jätta ja teiseks polegi peale paari Jackie Chan'i filmi viimasel ajal ühtegi kakluskino vaadanud ning Tony Jaa'd tituleeriti karbi kaanel muuseas ka Chan'i mantlipärijaks.

Ma ei saa öelda, et film pettumus oleks olnud kuigi samal ajal ega mul ei olnud ka mingeid erilisi lootusi. Tegemist on kena keskpärase ja suhteliselt väikese raha eest tehtud linatööga, milles kõikvõimalike tagaajamiste ja kakelungide vahele on veidi jäänud ruumi ka draamale aga samas peab arvestama, et Läänes saadaolev versioon on juba tegelikult remix. Ma olin tükk aega hämmingus, et mille pagana pärast küll üks tai film kasutab oma heliribal prantsuse räpparite toodangut kuni selgus, et see oli kellegi Luc Besson'i firma, kes omandas filmi levitamisõigused väljaspool Aasiat. Ning loomulikult oli Besson'il vaja oma kihelevatele kätele tegevust leida ja nii ta siis filmi ümber lõikas, likvideerides pea kõik stseenid Ngek'iga, lühendades veel mõningaid stseene ning asendades soundtrack'is tai rockmuusika prantsuse hip-hopiga. Vist ainsana on briti versioon see, kus peaks pilt olema küll puutumata aga helitaust on sealgi originaalist erinev, sedakorda siis orkestreeritud.

Kõik me oleme kindlasti korduvalt vihastanud totakate tõlgete peale, millega eriti õnnistab meid DVD2002 aga paistab, et sama häda kummitab ka mujal maailmas. Mitte et ma nüüd end peaks tai ja inglise keele spetsialistiks, et kõiki keelefinesse ära tabada aga kui ingliskeelses tõlkes räägitakse varastatud Buddha peast pidevalt kui "kivitükist" ja samal ajal on ometigi selgesti näha (ning ka kuulda), et see kuju on valmistatud metallist, siis on midagi kusagil natuke... eee... veider.

Mis veel? Muidugi on siin lisaks kaklustele ka mitmeid humoorikamaid momente (enamus stseene peategelase sugulasega, kellel suurlinna tuled pea sassi on ajanud ning kellest on Bangkokis saanud üks pidevas rahahädas olev pisisuli), õpetlikku manitsemist ning juba mainitud tagaajamisi. Tähelepanuväärne on asjaolu, et filmis ei kasutatud eriefekte ega kaskadööre, kõik stseenid tegid tegelased ise ning Tony Jaa kargab nagu möödaminnes läbi okastraadikera, liugleb klaastahvlite vahelt läbi, kimab tuk-tuk'idega (sellega seoses on kummaline fenomen, et filmi jõudnud kaadritelt paistab kogu see võidusõit tunduvalt aeglasemas tempos toimuvat kui dokumentaalkaadrites stseeni filmimisest, tegelikult olid need kiirused ikka päris suured), keksleb põlevate pükstega ringi ja teeb muid pöörasusi. Filmile paneb enam-vähem punkti üsna lõpus toimuv kahe jumala kahevõitlus, millest võitjana väljub loomulikult Buddha.

Eelkõige on film aga muidugi näitamas Tony Jaa oskusi. Ja vähemalt minusuguse diletandi jaoks paistab, et neid on tal tõesti rohkem kui küll. Praegu on tegemisel ka teine film noore Ting'i uutest seiklustest ning kuigi selle juures on asjad võtnud väga veidraid pöördeid ning arvatavasti "tänu" kummalistele nõuandjatele on võimalik, et Tony Jaa karjäär on ootamatult otsa saanud (selle kohta lähemalt saab lugeda näiteks kasvõi siit), peaks Ong-bak 2 kinodesse jõudma detsembris.

***

Aga kutt is on ikkagi nunnu. Ütle siis veel, et seks ei müü... :)

6/10

Horton hears a who! (2008)

Horton hears a who! (Horton)
Lavastaja: Jimmy Hayward, Steve Martino
2008
http://imdb.com/title/tt0451079/

"Elas kord elevant nimega Horton, kes oli tuntud oma lennuka kujutlusvõime poolest. Ühel päeval kuulis ta appihüüet tolmukübeme pealt, mis temast tuulega mööda lendas. Kuigi Horton seda siis veel ei teadnud, asub sel tolmukübemel terve linnake nimega Kesseküla (Who-ville) ning selle elanike päästmine saab sõbraliku elevandi elu kõige tähtsamaks ettevõtmiseks. Kuigi kaaslased ja naabrid arvavad, et Horton on hulluks läinud, jääb ta endale kindlaks: ”Elusolend on elusolend, olgu ta kuitahes pisike”."

Sihuke tutvustus on meie kodumaise kinunäitaja kodulehel, kuhu pole mõtet enam linkida, sest hiljemalt paari kuu pärast see viide enam ei töötaks. Lähiajaloos korduvalt järele proovitud ja vähemalt minu jaoks on see vanemate filmide tutvustuste mahavõtmine või avalikkuse eest ära peitmine täiesti arusaamatu lollus.

Aga kui nüüd filmi enda juurde tagasi tulla, siis on sellega tegelikult niimoodi, et hoolimata kahest katsest (mõne nädala eest nii Kanadasse kui sealt tagasi lennates), on see jäänud mul siiani pooleli vaatamisega. Lugu ennast varasemast absoluutselt teadmata klõpsisin lennukis erinevate filmide vahel ning lõpuks tundus see piisavalt intrigeeriv olevat. Multikad on ju teatavasti niikuinii üks mu nõrkusi ja kung fu'tavat pandakaru tookord veel ei näidatud. Aga heasüdamliku elevantsi filmiga oli samuti kõik kena ja tore. Kohe päris tükk aega oli kena ja tore ehk siis nii umbes poole peale. Kui Horton rippsilda ületades lõpuks otsustas, et ta on kergem kui õhk ning londi täis tõmbas, siis suutsin ma isegi teiste kaasreisijate jaoks arvatavasti eriti tobedana tunduva naerukraaksatuse tekitada. Kui aga elevandi-maailma pahad oma intriigide punumisega otsustavalt edenema hakkasid ja ekraanile ilmus mingi totakas röövlind, siis mu tähelepanu hajus. Lõppude lõpuks, sellise filmi edasises arengus pole ju mingit kahtlust ning lihtsalt selleks, et teada saada, mismoodi nii klišeelik lugu lõpeb, pole mul ju tõesti vajadust veel mitukümmend minutit ekraani jõllitada. "Air Canada" pardaajakirigi, mis oli Hortonile pühendanud mitu lehekülge, kommenteeris, et filmi lõpu suhtes võib teadmatus olla veel vaid alla viie-aastastel.

Et siis kehv film või? Mitte ilmtingimata. Kirjanik ja karikaturist Dr. Seuss on ookeanitagune fenomen (ta rohkem kui kuuekümnest lasteraamatust pole vist siiani eesti keelde ühtegi tõlgitud) ja kindlasti on ta sealmail üks möödunud sajandi tuntumaid lastekirjanikke, kelle raamatuid mitmed põlvkonnad peast teavad ning on selge, et kui neist tasapisi lõpuks filmid saavad, siis on neile sealmail automaatselt ka truu ja tänulik vaatajaskond olemas. Tegu on puhtalt kultuurikeskkonnast rippuva nähtusega. Eksole, püüdke mõnele ameeriklasele selgeks teha, mis on erilist meie staarfilmides? Näiteks sellistes nagu "Viimne reliikvia", "Siin me oleme", "Mehed ei nuta" jne. Miks me ka une pealt suudame tsiteerida terveid stseene neist filmidest ja miks lombitaguste meelest on needsamad linateosed täiesti mõttetud, F-kategooriasse kuuluvad filmilindi raiskamised? Krt, mis siin ameeriklastest rääkida, seda fenomeni pole kuigi lihtne isegi enamustele soomlastest selgeks teha kuigi nood on kõik see aeg siinsamas meie kõrval elutsenud.

Nii et ookeani taga (ja võimalik, et ka Suurbritannias - ikkagi samakeelne kultuuriruum) on Horton kindlasti hitt. Meil siin? Ma julgeks tõsiselt kahelda. Mina ise jääksin oma hindamisega aga kusagile sinna skaala keskpaika. Oli lahedaid hetki ja võimalik, et ma ükskord võtan kätte ja ikkagi vaatan veel ka selle lõpu ära aga...

5/10

Vana hea Pratchett

"Noh, Omi Raamatus on lugu mingist linnast, mis oli pattu täis, ja Om otsustas selle püha tulega hävitada, kuna siis olid veel vanad nuhtlemisajad ja Omi religiooni polnud veel tekkinud. Aga piiskop Jorn oli sellele plaanile vastu ja Om ütles, et säästab linna, kui piiskop leiab sealt kas või ühe hea inimese. Noh, piiskop koputaski kõigile ustele, kuid tuli tagasi tühjade kätega. Tuli välja - siis kui linn oli juba klaasitasandikuks kõrvetatud -, et häid inimesi oli seal küllalt olnud, aga kuna nad olid head, ei tahtnud nad seda tunnistada. Surm tagasihoidlikkuse läbi, hirmus asi"

---

"Sellepärast, et Ankh-Morpork on sõber kõigi vabadust armastavate rahvastega üle kogu maailma!" vastas Vimes. "Jumalad küll, just niimoodi ma peaksingi neile ütlema. Ze chzy Brogocia prozifik!" Ta nägi kolmiku tühje ilmeid. "Andke andeks, ma olen liiga kaua kodust eemal olnud. Ja ausalt öeldes tahaksin ma juba tagasi saada."

"Aga miks te ütlesite, et olete kirsipannkook?" küsis Polly.

"Kas ma ei öelnudki, et ma olen Borogravia kodanik?"

"Ei. Brogocia on kirsipannkook, maa on Borogvia."

---

Mõlemad tsitaadid: Terry Pratchett "Koletislik rügement", Varrak 2008, lk. 331-333

Huumor

Ma olen täna pool õhtut saanud irvitada ühe teatud... eee... ütleme siis, et majandusteemalise artikli kommentaare lugedes, kus suured isehakanud asjatundjad ühe äärmiselt segase konflikti ühte osapoolt haletsevad ja tänitavad, et vat niimoodi pidigi juhtuma kui ühed igati ontlikud ja ausad inimesed selle teise, juba a priori halva osapoolega äri ajama hakkavad. Nali on selles, et antud juhul on nimetet konflikti näol tegu pesueht "pada sõimab katelt" looga ning kui nood krokodillipisaraid valavale osapoolele nii õilsalt kaasa tundjad kogu loo tegelikke tagamaid teaks, siis oleks neil mõnda aega peegli ligi sattudes Väga Piinlik.

Tegelikult suudab mind vahel ikka veel hämmastada, kui palju universaalseid, absoluutselt iga valdkonnaga kursis olevaid spetsialiste meie internetikommentaariumitest leida võib. Selliseid, kes teavad kõigest kõike. Kindlasti annaks seda nähtust hea tahtmise juures isegi Eesti Nokiaks vormistada ning sellega kogu maailma kõikvõimalikest lähenevatest krahhidest säästa.

/me läheb pupsub nüüd edasi naerda...

Häda nende kümne väikese neegripoisiga

Möödunud nädala lõpus kuulsin kuluaarivestlusest, et üha enam läänemaailma lollusi ronib Eestimaale ja teeb seda lausa vägisi. Seekord siis on üks kodumaine kirjastus kimpus Agatha Christie klassikalise krimka taasavaldamisega, sest kirjastusõiguste omanik sääl kaugel väljamaal ei olevat nõus selle eestikeelse pealkirjaga. "Kümme väikest neegrit" on tähtsatele onudele ja tädidele kuuldavasti liig, mis sest, et mõneteistkümne aasta eest on see raamat eesti keeles just sellise pealkirja all juba ilmunud ning eestikeelne sõna "neeger" ei oma grammigi sellest negatiivsusest, mida ingliskeelsele "nigger'ile" aastatega külge on suudetud pookida.

Kogu see trall selle õnnetu raamatu üle (mis on osaliselt tänu sellele ka arvatavasti Christie tuntuim teos) on juba ammu rohkem kui koomiline. Kui vanaproua oma romaani 1939. aasta novembris pealkirja "Ten little niggers" all avaldas, ei osanud ta ilmselt uneski näha, mismoodi seda vägistama hakatakse. Õigupoolest, kui tegemist poleks niivõrd olulise ja kohe ilmumisest peale kirjanduslukku raudse koha sisse võtnud teosega, oleks arvatavasti mõne salaprotokolliga kuulutatud see tülikas kriminull lihtsalt kadunuks.

Pealkiri pärineb originaalis teatavasti ühest briti lastelaulukesest, mis räägib kümnest väikesest neegripoisist, kes erinevate juhtumiste läbi surma saavad kuni lõpuks ei jäägi enam kedagi järele. Kui Agatha Christie raamat 1940. aastal ka teispool Atlandi ookeani ilmus, siis olid Meerikamaa targad ja tähtsad juba näinud läbi eurooplaste alatu rassismi ning krimka sai seal pealkirjaks hoopis "Ten little Indians". No ja kulus veel mõni aastaküme kui leiti, et surnud indiaanlane pole põrmugi viisakam väljend kui surnud neeger ning lepiti kokku, et see raamat hakkab nüüd hoopis kandma nime "And then there were none". Päris laest seda pealkirja tegelikult ei võetudki, sest just nende sõnadega see vana lastelaul lõpebki. Laulutekst ise aga (mida teoses ka tsiteeritakse ja mis on kogu intriigi alustalaks) oli vahepealsetel aastatel samuti korduvalt muutunud, alguses said väikestest neegripoistest muidugi indiaanlased aga peale viimaseid muudatusi muundusid nad koguni sõduriteks. Miks lauluke surnud sõdurpoistest vähem ...istlik on kui surnud neegripoistest, mina ei olegi aru saanud. Võimalik, et varsti hakatakse rääkima hoopis sulanud tinasõduritest.

Ma olen tegelikult sel teemal kunagi juba natukene porisenud aga see kummaline nõue raamatu pealkirja koha pealt on seda veidram, et mitte-ingliskeelses maailmas on tavaliselt siiski säilitatud Agatha Christie algupärane pealkiri. Nii on see näiteks prantsuse keeles endiselt "Dix petits nègres", saksa keeles "Zehn kleine Negerlein", hispaania keeles "Diez negritos", portugali keeles "O caso dos dez negrinhos" ja hollandi keeles "Tien kleine negertjes". Heh, isegi kui me soomlaste tüüpilise saba jalge vahele tõmbamise ("Eikä yksikään pelastunut" - muide, huvitav on fakt, et algne tõlge kandis Soomes sama nime, siis vahepeal oli 36 aastat raamatu pealkirjaks "Kymmenen pientä neekeripoikaa" ning 2004. aastal muudeti tiitel tagasi) ära unustame, siis meie teisel vennasrahval, nimelt ungarlastel on selle raamatu pealkiri ikkagi "Tíz kicsi néger".

Kui kirjastusõiguste omanik oma pressingut jätkama peaks, siis oleks minu meelest praegu ehk mõistlikum selle raamatu kordustrükk välja andmata jätta, esiteks on ta juba varasemast saadaval ning teiseks on neid raamatuid, mida eesti keeles veel olemas pole, oi kui palju. Näiteks selliseidki, milledele autoriõigused enam ei kehti.

Daniel "Bond" Craig'i ja Charlie "QAF" Hunnam'i armuafäär!

Just-just. Viimasel ajal küll rohkem saatuslikke (ja mitte nii saatuslikke) naisi murdva James Bondina tuntud Daniel Craig jagab voodit hoopis briti "Queer as folk'i" noore staari ja südametemurdja Charlie Hunnam'iga. Tõsi, see on juba küll oma mitu nädalat vana uudis aga et see on kõikvõimalikes gay-kommuunides nii valju kõminat tekitanud, siis lühidalt veel ka siingi.


Nimelt on praeguseks teada, et mõlemad mehed võtsid vastu rollid iiri veteranlavastaja John Boorman'i järgmises filmis, mis põhineb Marguerite Yourcenar'i ajaloolisel menuromaanil "Hadrianuse mälestused" (eesti keeles ilmus 1998. aastal "Europeia" sarjas) ning nüüdseks on ametlikult ka lõpetatud kuulujutud Antonio Banderase võimaliku projektis osalemise üle. Tänaseks on teada, et Craig hakkab mängima Hadrianust ning Hunnam tema armastatut, Bitüüniast (kuangine Rooma provints praeguses Loode-Türgis) pärit teismelist Antinous't. Hadrianuse abikaasa ning lugematute teiste ajalooliste persoonide rollide täitjaid pole seni veel teada.

Hadrianuse ja Antinouse suhe on antiikmaailmas omalaadsete seas ehk üks kõige paremini dokumenteeritud armulugusid, nii on näiteks teada, et peale noormehe Niilusesse uppumist (130. aastal) kuulutas kaotusvalust murtud vananev keiser ta postuumselt jumalikuks ja lõpuks lausa jumalaks (sisuliselt ei leiutanud Hadrianus siin küll midagi uut vaid tegi täpselt sedasama, mida Makedoonia Aleksander mitusada aastat varem kui tema armastatud Hephaistion suri), tema järgi nimetati linnasid, peeti mälestuspidustusi, üle kogu impeeriumi püstitati tema auks lugematuid mälestusmärke ja asutati uusi templeid, mis pühendusid Antinouse kultuse teenimisele. Tänu sellele kõigele teame me üsna täpselt, milline poiss välja nägi, tema portreid on tänase päevani säilinud kümneid ja kümneid ehk oluliselt rohkem kui mõnest palju rohkem ajaloo kulgu mõjutanud isikust.

Filmi võtted algavad kevadel ja kinodesse peaks film jõudma 2010. aastal.


Muide, ühest Rooma impeeriumi kõigi aegade mõjukaimast persoonist (Hadrianusest siis) on oktoobri lõpuni Londonis British Museum'is võimalik vaadata ka taaskord äärmiselt populaarseks osutunud erinäitust. Seda on võrreldud omaaegse Kleopatra-näitusega, mida me ka ise vaatamas käisime ja see oli toona tõesti väga hea. Nende võrdluste ning veebist loetu põhjal julgen igatahes Londonisse sattujatel soovitada seda vaatama minna. :)

Pink Floyd - The wall (Movie) (1982)

Pink Floyd - The wall
Lavastaja: Alan Parker
1982
http://www.imdb.com/title/tt0084503/

On üks meelelahutustööstuse halastamatute hammasrataste vahele sattunud muusik, nimega Pink Floyd (osatäitjaks toona üsna tundmatu punkar ja hilisem maailmaparandaja, Sir Bob Geldof, kes sai selle rolli ainult tänu asjaolule, et plaanitud peaosalise Roger Waters'i enda screentest'id osutusid täielikuks läbikukkumiseks), kes on end sulgenud oma hotellituppa ning elab seal ikka uuesti ja uuesti läbi minevikupilte sõjas surma saanud isast, oma lapsepõlvest, koolieast ja luhtunud abielust, mis kõik segatud hullumeelsete fantaasiamaailmast pärit visioonidega. Või kas nad ikkagi on niiväga fantaasiamaailmast?

Kunagi keskkooli ajal sai seda esimest korda videost vaadatud ja siis muutus "The wall" loomulikult mõneks ajaks maailma parimaks filmiks. Oli ju Pink Floyd'i samanimeline album selleks ajaks juba ammu ribadeks kuulatud ja viimase kui piuksuni pähe kulunud ning nii sai seegi videkassett kõvasti vatti.

Nüüd üle vaadates pani ennastki imestama, kuidas tookord ei märganud niivõrd rikkalikku mitmekihilisust, mis filmi iseenesest väga sirgjoonelise filosoofia taga peitub. Võimalik küll ka, et ma lihtsalt enam ei mäletanud seda, ikkagi paar aastakümmet viimasest vaatamisest juba möödas. Aga jah, fakt on, et toonases mässulisuses tundus hoopis lahedam fraas "we don't need no education" kui kohe sellele järgnev "we don't need no thought control". Ma ei tea kuidas praegu asjalood on aga mingil ajal oli väga moodne pidada seda muuhulgas ka fašismivastaseks filmiks. Fašism kui sõimusõna, eksole. Minu meelest oli see aga siis ja on ka praegu suunatud hoopis totalitarismi ja selle seltskonna vastu, kes iga hinna eest, olgu siis kavaluse, muinasjuttude või toore ja brutaalse jõuga tahavad inimmasse kontrollida. Jah muidugi, ka fašism mahub samasse lahtrisse aga selle lahtri sisu on ikka oluliselt suurem. Pink'i monstrumlik alter ego ei olnud mitte fašistlik liider vaid ta lihtsalt laenas oma retoorikat samast allikast, kuskohast enne teda olid seda teinud juba lugematud võimuga liialdavad liidrid. Kõik "teistsugused" seina äärde, veel rikkumata lapsed hakklihamasinast läbi ning sealt pärit ühtlane mass veel igaks juhuks ka kõikjal marssivate haamrite (mäletate ju väljendit "haamri ja alasi vahel"?) kontrolli alla.

Põhiküsimus on muidugi, et kas ühe inimlapse jaoks on [lihtsam/parem/muu samast vallast suvaline omadussõna] elada oma elu seespool müüri (olgu siis see meie endi poolt ehitatud või meie soovide vastaselt meie ümber kerkinud) või teha seda mahakistud müüridega maailmas? Ja kas me oleme valmis laialilendavate kivitükkidega pihta saama? Sugugi mitte kõik müürilammutamised ei möödu niivõrd rahumeelselt ja juubeldamise tähe all nagu omal ajal Berliinis läks. Mõnevõrra uuemast filmiklassikast paralleele võttes: kas valida teadvusetasandil illusoorne heaolu maatriksis või ronida välja masinatele energiat tootvast kookonist ning asuda raskele ning ohtlikule võitlusele oma seniste isandate vastu? Kas võtta sinine või punane pill?

Filmi lõpukaader, kus väike asjalik poiss valab nina kirtsutades tühjaks pudeli Molotovi kokteiliga, kinnitaks nagu lootust inimkonna mõistlikkusele. Meid tegelikult ümbritsevat hullust kasvõi veidikene jälgides võib seda Roger Watersi ja Alan Parkeri visiooni vist paraku küll vaid utoopiliseks soovunelmaks pidada. Häda on ju selles, et selleks ajaks kui sellised väikesed poisid otsustajateks saavad, on nad kasvanud suurteks ja tähtsateks meesteks, kes on õppinud oma kunagisi vahetuid ja tervest mõistusest juhitud emotsioone edukalt unustama. Või vähemalt mitte nendele tuginedes oma maailma muutvaid otsuseid tegema. Pudeli tühjakskallamise asemel hoiavad nad selle hoolega alles, et sobival hetkel see põlema panna ning millegi pihta virutada. Mis kokkuvõttes tähendab, et down we go...

Kas see on siis hea film? Kuigi juba ammu on traditsiooniks saanud seda suure vaeva ja konfliktidega (lavastaja jalutas vist kolm korda minema kuid iga kord suudeti ta tagasi meelitada, samuti on David Gilmour korduvalt meenutanud, et just "The wall'i" filmimise ajal said alguse tema ja Watersi lõpuks ületamatuks muutunud vastuolud) sündinud linateost mutta materdada, arvan ma endiselt, et on küll. Kuigi selle hinnangu juures peab arvestama mu Floydi-maaniat ning tõenäoliselt paar punkti maha võtma. Ning kui siin poleks juba sünnist saati lääne popkultuuri lahutamatuks osaks saanud krestomaatilist muusikat, jääks tõenäoliselt juba üsna vähe järele. Aga nad on siin koos ja minu meelest täiendab pilt klassikalist duubelalbumit tublisti, andes sellele kohati juurde ka uusi mõõtmeid. Ning üleüldse, lõppude lõpuks tehtigi see film ju eelkõige illustreerimaks bändi (okei, peamiselt siiski Waters'i) poolt jutustatud lugu.

8/10

Tagasi

Eile hommikul kell üheksa istusime Uus-Prantsusmaa pealinnas taksosse ning asusime tagasiteele, mis lõppes poolteist tundi tagasi mu koju jõudmisega. Kokku umbes-täpselt 30 tundi ratastel-tiibadel-lainetel ja tõsi ta on, et ma tean tunduvalt paremaid ajaveetmisviise.

Ilm muide on igal pool ühtemoodi saast.

Koju jõudes avastasin ka, et mingil ajal oli mu WC pott alustanud alatut sõda säästlike keskkonnakaitsjate vastu. Tulemuseks 42 kantmeetrit otse kanalisatsiooni jooksnud vett.

Elu pidavat lill olema. Nojah, arvatavasti on ta siis kompostihunnikus kõdunev roosikimp.

How sad is that...?

Samal ajal kui mu kaasa käib paljaste ja poolpaljaste tuttavate kutedega (sealhulgas muide ka mu homme fatale'ga) rannas peesitamas ning ümberringi patseerivate/poseerivate kuttide seas windowshopping'ut tegemas, istun mina keset südapärastlõunat naistega (eksole!) kohvikus ning tarbin veini ja erinevaid alkohoolseid kokteile...

Gurmaanidest isehakanud keeleuuendajad, Gloria näitel

Me oleme kaasaga end lugematu arv kordi lõbustanud erinevate söögikohtade menüüsid lugedes ja vahel paneb tõsiselt imestama kui leidlikud on söögikaartide trükkalid sinna peale kuhjatavate tähtede arvu ning järjekorra suhtes. Isegi nii lihtsast sõnast nagu bruschetta oleme me leidnud pea kümme erinevat versiooni. Nojah, selge see, et mingi labane võileib tomatiga ei müü ju kaugeltki nii hästi kui mu isiklik lemmik, udupeen prutshetta pomidor. Või brusketta (mis tegelikult oleks isegi juba peaaegu talutav versioon) või hoopis brušeta. Või midagi muud. Inimeste fantaasia on piiritu ja tavaliselt kipuvad sellised uudsed ja glamuursed nimed olema pöördvõrdelises seoses neid nimesid kandvate roogade kvaliteediga. Mis muidugi ei tähenda, et kui osatakse õigesti kirjutada näiteks Caesari salat, et see siis garanteeriks õige asja. Nagu hiljutine kogemus ühes paar kuud lahti olnud ja kõvasti üleshaibitud söögikohas (hetkel nime ei nimeta, vahest nad parandavad end veel...) näitas, võib kalli raha eest saada klassikalise nimega roa asemel saada pagan teab mida. Igatahes süüa see ei sündinud.

Aga mitte sellest ei pidanud ma praegu porisema. Tagasi keelefinesside juurde. Täna sattusin traditsiooniliselt Eesti kõige-kõigemaks peetava restorani kodulehele ja see, mis sealt vastu vaatab, on juba absoluutselt naeruväärne. Natuke piinlik kah, sest praegu kirjutab Gloria oma veebis avaldatud menüüs ma ei tea mida. Isegi kui vaieldavused (noh, et kas peaks maakeeli olema parmesan või ikkagi parmesaan, miks pavé on ootamatult muutunud pavee'ks jms), kokku-lahku kirjutamised (nt. vanilje jäätis) ning umbes pooltelt eeldatavasti prantsuskeelsetelt sõnadelt kaduma läinud diakriitilised märgid kõrvale jätta, siis leiab hetkel sealt ka mitmeid kulinaariamaailmas uudseid einete osiseid. Näiteks 360 krooni eest saab seal hanemaksaterriini, mille juurde serveeritakse muu hea ja parema kõrvale ka ilmselge vokaalide ülekülluse all kannatavat (huvitav, kas see ka maitsele mõju avaldab?) želee Petit Chabalais'd. Kindlasti maitsva ning 390 krooni maksva lambaprae kõrvale pakutakse müstilist ratatuille'd ja juba lausa kosmilist mersaseene fricassè'd. Või kui te peaksite soovima hoopis parti proovida, siis palun, taaskord 390 raha ja teie lauale ilmub kitkutud suleline, mille lisandite hulka kuulub ka mango cutney. Nojah, aitab kolmest eredamast näitest praeguseks küll.

Kogu minu lugupidamise juures isand Demjanovi suhtes, kui endal aega ei ole, siis kurat küll, nende hindade juures võiks ju endale kasvõi pooleks tunniks inimese palgata, kes suudaks kõike seda peent prantsust ka välja kirjutada. Renomee peaks ju oluliselt rohkem maksma kui sellise koha peal koonerdamisega võimalik säästa on.

Ikka ja jälle pean ma tsiteerima surematut Nero Wolfe'i: "Fuih!"

Kolossaalne soodustus Tallinki moodi

On hingekosutav teada, et kodumaise majanduse au ja uhkus on isegi majanduslanguse tingimustes suutnud säilitada soliidset joont ning teatab Ekspressis nn. merematuste (taas)tekkivat traditsiooni kommenteerides oma Rootsi-poolse juhi suu läbi, et "Mingit eraldi hinnakirja selleks kehtestatud pole, samuti ei pea urnis reisiv kadunuke piletiraha maksma." (sic!)

Rõõm lugeda, et ka peale viimase Vabadussõja veterani Toonela teele lahkumist on Eesti Vabariigis ikka veel privilegeeritud isikuid, kelledele on garanteeritud tasuta sõit erinevate transpordivahenditega ja seekord pole tegemist mitte riigi poolt pealepandud kohustusega vaid puhtalt erasektori enda initsiatiiviga. Jääb üle ainult loota, et tegu ei ole Tallinki PR-tiimi poolt toodetud häbitu ja salakavala reklaamartikliga, mille tagajärjel tekib vastavaks protseduuriks nii suur tung, et vaene laevakompanii on oma klientide paremaks teenindamiseks lihtsalt sunnitud kehtestama erihinna, et kõikidel soovijatel ikka oleks võimalik vastavasisulist üritust läbi viia.
---
Huvitav, kas peaks tegema uue tag'i nimega "lollus"?

Grand Rose Vinoteegist ja nende kummalisest matemaatikast

Keset suvituslinna Kuressaaret asub üks suhteliselt õnnetu kontseptsiooniga kuid mingil segasel põhjusel oma kohutava kitšiga rahvale peale minev koht nimega "Grand Rose SPA". Ja kuuldavasti hiljuti avasid nad sinna juurde ka vinoteegi, mis muidugi tähendas, et meil oli tingimata vaja see koht üle vaadata kui me sealt juba mööda jalutama sattusime. Vinoteek osutus olema nagu vinoteek ikka, asukohaga vana maja paemüüride vahel keldris (mis oli küll talumatult põrgupalav) ja selle valikus oli päris mitut sorti jooke, mille kohta asutuses sebivad tütarlapsed küll suurt midagi rääkida ei viitsinud. Omamoodi naljakas ja uudne oli fakt, et kõik pudelid olid peidetud keldriorvadesse, mis omakorda evisid tabaga lukustatud sepisuksi.

Igatahes avanesid need tabalukud üsna kergesti ning me saime kiiresti pudelite manu. Et seltskonnas viibinud Emand ei ole just suur punaveinide fänn ja niikuinii ongi sellise palavaga mõistlikum head jahedat valget veini tarbida, siis võtsin ma lõpuks ohjad oma kätte ning teatasin, et me võtame pudeli üht seniproovimata Uus-Meremaa Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'i, veini, milledega meil tänavu kuidagi eriti hea suhe on. Osutus, et nimetet vein (Tohu 2006) on ka külmikus täiesti olemas ning kuna kaasaostmise hind oli 275 krooni, otsustasin ma igaks juhuks uurida, et kui palju siis maksaks selle koha peal tarbimine? "Umbes 20 protsenti kallim," vastas kohmetunud tütarlaps ja see hinnalisa kehtivat iga nende veini kohta. Tuleviku seisukohast on oluline fakt, et me kõik kolmekesi kuulsime selgelt ja väärarusaamu välistavalt seda väidet just sellisena.

Kolisime siis värske õhu kätte terrassile, kuhu meile mõne hetke pärast ka vein serveeriti ning peab tunnistama, et pudeli sisu oli ootuspäraselt mõnus ja hea. Vahepeal marssisid silmailuks mööda nunnud kutid ja kui ühe ammu "parim enne" kaotanud soome proua liputamine ning üsna kõrva karjuv muusika välja jätta, oli kõik viimase peal. Ja lõpuks ma tellisin koos arvega veel ühe pudeli sedasama veini ka kaasa. Tuligi tütarlaps kenasti kotti pakitud pudeliga ning arvega, millelt selgus, et kaasaostetud pudel maksis 275 krooni ning kohapeal tarbitud pudel täpselt sedasama veini 590 krooni. Ehk siis Grand Rose SPA vinoteegis on kasutusel täiesti moodne matemaatika, mis ütleb, et kakskümmend protsenti kahesaja seitsmekümne viiest kroonist on kolmsada viisteist krooni. Minu kooliskäimise ajal oleks matemaatikaõpetaja sellise arvutuskäigu eest pannud hindeks pika miinusega ühe aga majanduskriisi tingimustes on ilmselgelt kasutusele võetud uue metoodikaga arvutamine.

Vein 9/10
Teenindus 6/10
Valetamise ja rahaahnuse eest absoluutsed miinuspunktid

Statistikud vol. 2

Seekord siis täiesti isehakanud. Tänane päev paljastas asjaolu, et ühe kodumaise, telekommunikatsiooni vallas tegeleva juhtiva firma toredad töötajad olid mingil ajal mu kliendikontole tekitanud selliseid põnevaid andmeid, mida ma isegi enda kohta ei teadnud. Muuseas kuulus uute ja põnevate eraeluliste faktide hulka see, et ma küll oman kodus internetiühendust aga mingil segasel põhjusel ei oma arvutit, samuti sain teada, et ma iialgi kodus ei tööta. Perekonna andmeid sisaldavas rubriigis oli pereliikmete arvuks pandud "üks" kuid peretüübiks samal ajal "lastega pere". Mitte et mul midagi laste vastu oleks aga nüüd on natuke mure kah, et kuskohta nad mul siis end ikkagi peitnud on, et ma neid seni veel märganud ei ole?

Nali on tegelikult selles, et ma ise pole iialgi mingit sedatüüpi ankeeti nimetet firmas täitnud, ju siis mõni agar töötaja vaatas, et näh! kõik lahtrid puha täitmata ja mis nad ikka tühjalt seisavad, kirjutame sinna parem midagi.

Statistikud

Mille kuradi pärast arvab mingeid täiesti mõttetuid statistilisi andmeid koguv tibi, et mu eluunistuseks on eraisikuna nendega pooletunniseid mobiiltelefonimaratone maha pidada? Lisaks oli ta oma "küsitlusega" jäänud täpselt kolm nädalat hiljemaks kui Statistikaametist saadetud infokirjas mainitud oli. Ja seekord ei antud isegi nänni, krt, järgmine kord saadan nad konkreetselt pikalt.

Tänasteks hittideks olid muidugi sedasorti küsimused: "Kas olete internetist elektroonilist raamatut ostes selle lasknud postiga enda aadressile toimetada? Sageli, mõnikord, mitte kunagi?"

Nojah...

Lions for lambs (2007)

Lions for lambs (Kes liigutavad ettureid?)
Lavastaja: Robert Redford
2007
http://www.imdb.com/title/tt0891527/

Arian (Derek Luke) ja Ernest (Michael Pena) on kaks teotahtelist tudengit, kes püüavad oma elus midagi tähtsat korda saata. Selleks on poisse innustanud nende idealistlik õppejõud dr. Malley (Robert Redford). Kui aga tema õpilaste innukus viib nad sõdima Afganistani, on professor korraga nii liigutatud kui häiritud.

Samal ajal, kui kaks noorsõdurit püüavad lahinguväljal iga hinna eest ellu jääda, valmistub Washingtonis sarmikas senaator ja võimalik tulevane presidendikandidaat Jasper Irving (Tom Cruise) andma pommina mõjuvat uudislugu uudishimulikule telereporterile (Meryl Streep), mis võib mõjutada otseselt ka Ariani ja Ernesti saatust.

Ajal, mil argumendid, meenutused ja kuulid lendavad, põimuvad lood omavahel üha tihedamalt, näidates, kuidas need inimesed mõjutavad üksteist ja maailma nende ümber.

Nojah. See oli siis nüüd jälle üks neist "tingimata ära vaatamist vajav" filmidest, millega ühele poole saamine aga miskipärast venis ja venis. Lõpuks siiski ning on selge, et loomulikult on mul üsna võimatu vaadata mööda filmist, kus taaskord on oma jõud ühendanud kaks absoluutset tippu (s.o. Redford ja Streep) ning kõige suurem etteheide sellele filmile võiks olla näiteks see, et need kaks ei saanud ekraanil hetkekski kokku.

Poriseda võiks tegelikult veelgi. Lahingukaadrite kohatine pateetika mõjus läilalt, mis muidugi ei tähenda, et tegelikus kriisisituatsioonis inimesed niimoodi käituda ei võiks. Professori ja ta järjekordse üliandeka, kuid seekord veidi loru tudengi (Andrew Garfield) sõnapingpongi oleks andnud samuti kärpida, praegu pendeldab see dialoog geniaalse vaheduse ja lihtsalt ruumitäiteks lisatud sõnavahu vahel. Senaatori tegelaskuju puhul ma aga ei saanudki aru, et kas Cruise lihtsalt lasi maskil langeda ning näitas lõpuks iseennast või oskab see mees kõigist oma puudustest hoolimata siiski ka näitemängu teha: Irving oli kõhedusttekitav iga hinna eest eesmärgi poole mineja, kes ei anna endale tegelikult aru, mida tema otsused tegelikult tähendavad. Tõtt-öelda see kõik isegi ei huvita teda. Ta saadab ühe näpuliigutusega täiesti mõttetusse lahingusse ja selgesse surma mehi meeste järel aga nende sõdurite ja nende perede edasine saatus on tema jaoks kordades vähemolulisem kui tõsine mure oma päevaplaani pärast, kuhu glamuursete vastuvõttude, relvatöösturitega kohtumise ja tulevaseks presidendiks saamise plaanide sepitsemise vahele ei taha enam kuidagi ära mahtuda iganädalane lõõgastus, kolmapäeva pärastlõunati toimuv külastus massöör-maniküürija juurde.

Kas selles kõiges on midagi uut? Ei, muidugi mitte. Kas Redford näitab filmis kätte suuna, kuhupoole liikudes oleks võimalik see hiiglaslik süütenöörist umbsõlm lahti harutada enne kui säde lõhkeaineni jõuab? Samuti mitte. Mis film see siis üldse on? Lihtsalt üks reaalsust peegeldav linateos, mis vastupidiselt tõsimeelsete sõjardite vingumisele (on täiesti arusaadav, et neile sellised filmid ei meeldi) isegi ei vaevu eriti moraliseerima, ta lihtsalt näitab mõningaid killukesi põhjus-tagajärg seostest.

Aga muidu oli film täitsa korralik.

8/10

Itaalia värk

Seda, et itaallased ei oska üldse makarone keeta, sain ma teada juba ülemineval suvel kui meie reisil Dolomiitidesse üks kodumaine köögiguru meie silmad avas. No kujuta siis neid itaallasi ette, jätavad makaronid keetes puhta pooltooreks (loe: al dente) ning siis pakuvad sinna juurde mingit vedelat tomatikonservi loputusvett. See on ju kastme mõnitamine kui ikka kena paksu hakklihaga jahusousti ei ole, eksole!

Nonii. Ja eile sain taaskord targemaks. Nüüd ma siis tean, et vähe sellest, et itaallased neid kuramuse makarone keeta ei oska, ei oska nad neid veel ka serveerida. Istusime ja jõmisesime oma kambaga tasakesi ühe laua taga kui äkki ei kannatanud mõni laudkond eemal einestav saksmanni proua midagi välja, kargas püsti ning tuiskas leti juurde ettekandjatega õiendama. Peamiselt kuulsin ma sõnu nagu Kindergarten ja Löffel ning hetk hiljem selgus, et proua oli šoki äärel kui ta avastas, et talle serveeritud tagliatelle söömiseks on talle eraldatud kahvel ja ... oh õudust ... LUSIKAS! Ega see lasteaed pole, et ta peab lusikaga sööma ja kus kurat on nuga?!?

No eraldati siis prouale vabanduste saatel ka nuga ja üsna naljakas oli kõrvalt vaadata kuidas ta metoodilise järjekindlusega oma lintpastat algul umbes paarisentimeetristeks tükkideks lõikus ning seejärel sünge rahuloluga neid killukesi taldrikut mööda taga ajas.

Igatahes sai eile õhtul kinnitust mu vana veendumus, et oma söögikoha avamiseks peab olema absoluutselt hull. Muidugi, taevas tänatud, et mõni õnneks siiski ongi nii hull, sest vähemalt on nüüd kusagil võimalik käia hääd sööki-jooki tarbimas. Ja inimeste observeerimise kohana on sellised asutused loomulikult absoluutselt hindamatud. "There's nowt so queer as folk."

Luke Gossi hävitavad aastad

Näide sellest, kuidas on mõjunud kaks aastakümmet kunagisele blondile südametemurdjale. Popmuusikamaailma tipust filmimaailma C-kategooria staarikeste sekka langenud Luke Goss (kes on hetkel küll taas tõusnud mõõdukasse huviorbiiti seoses rolliga "Hellboy II's" ning kellelt loodetakse kassamenu ka tuleval aastal linastuva "hiti" "Tekken" peaosalisena - samas, kõik ju teavad, mismoodi nende videomängude põhjal tehtud filmide menuga just täpselt on) enne ja siis: kaader 2002. a. linateosest "Blade II" ning sama mees Bros.'i hiilgeaegadel, kusagil kaheksakümnendate teises pooles.

P.S. Meenus, et Luke'i vennast olen ma juba paari aasta eest mõne rea kirjutanud.

"Suht pede"

Tore on täheldada, et ka suvisel uudistevaesel ajal suudavad kodumaised tipparvajad toota kvaliteetartikleid ning et nad meie majanduskriisi sisenevas vabariigikeses hirmust värisevaid kodanikke veidikenegi meelelahutada on võtnud. Delfi Naistelehes on Jüri Pino pannud kirja kindlasti oma isiklikest ja seevõrra vägagi täpsetest tähelepanekutest välja koorunud absoluutse tõe: "Saatke mehed transadeks!"

Ei-ei, mitte transseksuaalideks ega isegi mitte transvestiitideks vaid homo sapiens'i väljasuremise äärel olevaks alamliigiks koondnimetusega meessoost lihttööline. Selliseks, kes hommikust õhtuni tõstab kasvõi kontoris mingeid kaste (paari tonni koopiapaberi kastide ühest ruumist teise tassimine oleks algatuseks päris hea harjutus) ning koju jõudes üllataks oma elukaaslast koduteel suvalisest aiast murtud sirelipuhmaga ja enne pika ja rahuldustpakkuva voodisessiooni algust esitleks veel kodustele ka uuemaid akrobaatilisi tantsunippe. Muide, selle kodanikualgatuse taga ei olegi mitte niivõrd soov vähendada Punase Raamatu liigirikkust vaid selge mure Naistelehe põhilugejaskonna koduse olukorra üle. Igatahes on rõõm tõdeda, et pole need eesti mehed nii mühkamid midagi, vähemalt üks persoon on suuteline enda mõttemaailma vastassoo standarditele kohandada ning sealtkaudu (läbi antiemantsipatsiooni?) nende muresid kenasti kirja panema.

Muidugi, igas meepotis kohe peab üks tõrvatilk olema. Seekord siis see, et peaks vaid need tublid isased lihttöölised endale ettevaatamatult selga vedima ilusad läikivad ja peente firmamärkidega spordidressid, siis on nendega aamen. Kui vanasti, see tähendab minu ja Pino noorusaegadel tähendas selline rõivastusstiil automaatselt seotust ühe naaberriigi keeles rääkiva ja jõustruktuuride silma alt heal meelel end eemal hoidva seltskonnaga, siis nüüdseks on märgisüsteem teadjate teatel ajas veidikene muutunud ning dressinimesed kvalifitseeruvad konkreetselt "suht pededeks".

Nojah, tänu ülalmainitud artiklile tean ma nüüd vähemalt, miks kodanik Poni enda siluett on aastaid sellise lauale plörtsatanud ja kergelt laialivalguva puuvilja moodi välja näinud: ta lihtsalt ei saa ju end "suht pedeks" vormida. No hää küll, tema ise, uhke ja enesekindel lõunamaalane nagu ta ju on, ehk elaks selle näpuganäitamise veel üle aga kus selle kahju ots siis veel oleks, kui ühel hetkel veel kallid naabrid peaksid mõtlema hakkama, et kõik need peened kirjatargad, kes Jüri juures pummeldamas armastavad käia, samuti suht kahtlasevõitu orientatsiooniga on?

Eesti Vabariigi ametnike salaprotokollid

Tsitaat Ekspressist:

Ajakirjanik: Kas [ 2009. aasta riigieelarve kärpimise ] ettepanekud paberina eksisteerivad või mitte?

Jürgen Ligi (Reformierakond, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, "Krokodillide" juhtoinas): Nad on meili kujul. "Krokodillide" viimane koosolek lõppes sellega, et mina korjasin kõik paberid kokku ja kellelegi ei jäänud midagi. See on täiesti teadlik, mitte varjamiseks, vaid avalikkuse eksitamise vältimiseks.

Selle asemel, et tavapäraselt hämada, jätkub Ligil jultumust isegi välja öelda, et jah, meil on omad salaprotokollid ja ei, me ei kavatsegi neid teile näidata. Muidugi ainult selleks, et me teist nii väga hoolime ja teame, mis teile hea on. Palun väga vabandust, aga see nüüd küll enam minu riik ei ole.

Tõde?

"Kas me lihtsalt ei vihka inimesi, kes nagu muuseas murravad läbi kõigist kaitsevallidest ja naeratades puudutavad hinge sügavamaid soppe."

(Tsitaat ühest foorumist.)