Eesti elu kriitika kriitika

Üks eilseid blogipuu hittpostitusi oli teemal 8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada, millele sekundeerisid mitmed kommentaatorid ja teised blogijad. Tulles enamasti ühele järeldusele: elu Eestis on sitt ja siit tuleb tingimata jalga lasta.

Väide, millega ma ei ole absoluutselt nõus. Võttes aluseks algse e.Lu sissekande, õiendan vastu. Niisiis, punkthaaval.

1. Inimesed ei ole ausad.

Ses küsimuses ei ole mina küll täheldanud olulist vahet eestlase või suvalise teise ilmakodaniku vahel. Pigem vastupidi, ingliskeelse kultuuriruumi pidev keep smiling (ka siis kui see naeratav kaaskodanik sulle parajasti nuga selga lööb) ja võltsmuretsev "how are you?" millele keegi isegi ei eelda saada ausat vastust (kindlasti mitte siis kui see vastus oleks midagi muud kui superpositiivne ning isegi viimasel juhul ei viitsita seda vastust tavaliselt isegi ära kuulata) on minu arusaamist mööda oluliselt jubedam. Või on siin probleemiks see, et eestlane ei räägi näiteks oma eileõhtusest linna peal laamendamisest seetõttu, et ta kartvat "ametialast ja/või sotsiaalset hukkamõistu"? Selle peale ei oskagi muud öelda kui et äkki tasuks kirjutajal veidi vähem vaadata viimse komani lavastatud lääne "tõsielusaateid" ja nendes etlevate persoonide "avameelsuse" ning tegeliku elu vahele võrdusmärki mitte tõmmata?

2. Elu on liiga kallis. Relatiivselt, täpsustab blogija.

Sellega, et elu on kallis, olen ma kahtlemata nõus aga kui näiteks tuuakse vaid Taani ja Eesti kinnisvara võrdlus, siis tuletaks meelde, et ka Eestis on võimalik odavat kinnisvara soetada, nii on hetkel näiteks Valgas, Võrus ja mujalgi saadaval mitmeid 1-2 toalisi, küll üksjagu väsinud olemisega kuid täiesti elamiskõlblikke kortereid, millede hind jääb vahemikku 150 kuni 200 tuhat krooni. See tähendab, et paarikümne aasta peale võetud laenu puhul oleks kuumakse alla tuhande krooni, mis peaks vägagi konkurentsivõimeline number olema. Ah et mis Valgad ja Võrud? Et korter peab olema ikka Tallinnas ja soovitatavalt veel vanalinnas ning imeilusa vaatega merele? Nojah, siis ei jää tõesti muud üle kui raha kogumise asmel soiguda kui sitt ikka see elu siin Eestis on ja/või kusagil Kopenhaageni slummis mõni keldrikorter soetada ning sinna juurde head nägu teha, et oh küll nüüd mul ikka on tore elu!

Võib-olla on selle hädaldamise juures küsimus lihtsalt liiga suurtes ootustes? Möödunud kevadel teatas hea hulk keskkooli/gümnaasiumi lõpetama hakkavaid noori oma minimaalseks palgasooviks, mille eest nad oleksid sügisel ehk nõus mõnele kergemale tööle minema, keskeltläbi kakskümmend tuhat krooni kätte. Ilus ümmargune number aga häda on selles, et needsamad noored inimesed kujutasid ette, et sellise tagasihoidliku palga eest nad midagi muud küll tegema ei hakka (mitte et suur osa neist oskakski...) kui mõnes moodsas kontoris vahetevahel võib-olla telefonitoru tõstma. Ametiauto, hetke trendikaim sülearvuti ning kümned muud privileegid oleksid sellele palganumbrile iseenesestmõistetavalt veel kohustuslikuks lisaks tulnud.

Aastate eest, mil ma veel suhteliselt regulaarselt kodumaist televisiooni jälgisin, jooksis seal igasugu austraalia seepe (kõik need "Neighbours'id", "E-Street'id", "Home and away'd" jne. - ma ei teagi, võimalik, et neid näidatakse siiani), mida vist kaks kolmandikku Eestist andunult jälgis. Huvitav on siin see, et täna ei kipu keegi enam mäletama neid elulähedasi stseene, kus käis arutlus raha üle ja selgus, et 50 austraalia dollarit on ikka pagana suur raha, eriti veel siis kui seda parajasti ei ole. Pigem mäletatakse glamuurseid stseene "The bold and the beautiful'ist", kus kümneid tuhandeid dollareid näpuharjutuseks ära kulutatakse. Muide, proovige keskmise ameeriklase käest mingi kauba või teenuse eest sadat dollaritki kätte saada ja te võite üllatuseks avastada, et see tuhat krooni, mis eestlase jaoks ei ole nagu üldse mingi raha, on lombi taga miskipärast veidi teise kvaliteediga.

3. Inimesed on nõus kannatama. /.../ Minnakse [Ameerikas] suurte loosungitega tänavale juba siis, kui bensiinihind tõuseb paari aastaga 10% võrra, aga siin istuvad inimesed oma kodudes edasi ka sel juhul, kui see kasvab kümnekordseks.

Lollus. Kui juba bensiininäide toodi, siis oli ka Ameerikas hinnatõus suurem ja seda lühema aja jooksul, ometi ei olnud seal eriti mingeid demonstratsioone. Jah, üksikud grupid vehklesid kaamerate ees oma veerandtunnises kuulsuses ja läbi televisiooni suurendusklaasi võis see ju jätta mulje kui mässavast lihtrahvast aga tegelikult näitasid ameeriklased oma suhtumist kütuse hinnatõusu hoopis oma sõitude optimeerimisega, mille tagajärjel sõideti kontrollaja jooksul läbi oluliselt vähem kilomeetreid ning kulutati ka varasemast oluliselt vähem bensiini. Umbes kuu aega tagasi vaatasin seal telest pikemat aega kestvat diskussiooni, kus arutleti teemal kui palju vähenenud tarbimine ka praeguste endiselt kõrgete hindade juures kütusetootjate kasumile mõjuda võiks.

Ka Eestis on olnud analoogilisi väljaastumisi, ühe markantsemana tuleb meelde niinimetatud Paeliidu esindajate "mälestusmiiting" tuntud nõukaaja sümboli, punastest telliskividest lohakalt ehitatud Sakala keskuse juures, kus teleoperaator tegi enda tööd ehk veidi ebaprofesionaalselt ja näitas liiga selgelt, et "miitingule" kogunenuid oli tervelt viis inimest pluss veel paar ajakirjanikku. Aga sõnum saadeti ju sellegipoolest maailma: inimesed on lippudega tänaval ja võitlevad oma õiguste eest! Ehk järelikult pole me kehvemad midagi kui ameeriklased. :)

4 Kõigil on stress. /.../Kui palju teil on tuttavaid, kes pole eluski käinud psühholoogi juures ega tarbinud kunagi antidepressante? Stress on kõigil, see on trend, see on IN. /.../ Kuna vahel tahaks puhata ka, tuleb teha topeltkoormusega tööd, et jaksata puhkust kinni maksta

Taaskord lollus. Ainus inimene, keda ma tean olevat psühholoogi juures käinud, on ühe tuttava vennatütar. Antidepressantideni ei jõudnud temagi ja pole tal häda midagi. Muidugi kui meil on selle arvamusekirjutaja näol tegemist pühendunud trendiinimesega ja mingi seltskond on võtnud pähe, et stressamine on in, no siis loomulikult ei saa ju sellest end välja jätta. Kui sa pole stressis, siis sind pole olemaski!

Topelt- või koguni kolmekordse koormusega tööd? Lubage naerda. Suur osa inimesi ei tee ka oma standardite järele maksimaalselt pingutades isegi mitte ühekordse koormusega tööd.

(Mõned siiski teevad, teevad oluliselt rohkemgi ja nende ees muidugi müts maha aga neid on suhteliselt vähe.)

5. Pill tuleb pika ilu peale /.../ Kui teil on parasjagu hästi, palvetage, et kohe kõik metsa ei läheks, ning kui teil on halb – no jah, mida te siis ootasite? /.../ Vaadake pensionäre ja mõelde punktile 2, ning palvetage, et te enne pensioni-iga ära surete.

Ma olen täiesti veendunud, et kui inimene viriseb enne pensionile jäämist, siis peale seda viriseb ta täpselt samamoodi. Oma viisteist aastat tagasi kui siia tulvasid soome pensionäride hordid, kes ostsid siin endale kortereid, maid ja maju ning siia lausa elama tulid, vingus hea hulk neist isegi toidupoes (sic!) samamoodi kui nad pidid näiteks juustukilo eest maksma mõnikümmend krooni. Mis sest, et koduses Soomes oleks nad siis sama raha eest saanud seda juustu vaid mõne viilaka, ikkagi oli ka nende Soome tasemel pensionidega tollases Eestis hirmkallis elada. Sarnaseid lugusid on olnud kuulda ka teistelt Euroopa piirialadelt. Niisiis, mis on sarnases vingumises siis nüüd spetsiifiliselt Eestiga seonduvat?

Aga muidu on sellega niimoodi, et vaadake enda ümber ja te näete hulganisti pensionäre, kes ei hala ja elavad oma pensionist üsna osavalt niimoodi ära, et jätkub raha veel iga-aastaseks pikemaks välismaareisikski. Või mingite harrastuste peale. Või milleks iganes. Aga need inimesed ei vingunud elu üle ka siis mitte kui nad veel nooremad olid, äkki selles ongi vahe?

6. Riskid on maandamata.

No taevake küll! See on juba täiesti arusaamatu soigumine. Halamise asemel maanda siis neid riske, niipalju kui see sinust sõltub. Ah et ikkagi peaks seda keegi teine tegema? Nojah, siis küll...

7. Igal pool mujal on parem.

Visa järjekindlusega leviv alusetu müüt, mida oma helesinistes õhulossides heietavad need, kes ei ole eriti kusagil ise käinud. See kui inimene on käinud lihtsalt "võistlemas\niisama trippimas" (ühest kommentaarist) ja ei ole tegelikku elu näinud aga sellest hoolimata on veendunud, et mujal on parem, siis see on ju täpselt samasugune lõhkemisohtlik mull. Kui me nüüd jätame kõrvale sellised Rimbaud'-tüüpi inimesed, kes lihtsalt peavad pidevalt liikumises olema (ja kellel tõesti on alati tunne, et hea on just seal, kus teda parajasti ei ole aga et juba järgmises või siis hiljemalt üleülejärgmises sihtpunktis jõuab ka tema absoluutse õnne ja rahuni - mida muidugi ei juhtu kunagi), siis ülejäänute jaoks soovitaks lihtsalt natuke ringi sõita ja oma silmaga veenduda, et muresid on absoluutselt igal pool ning eelkõige seda, et kõige suuremad probleemid käivad inimeste endiga kaasas. Tõsi, viimase tunnistamine nõuab enese sisse vaatamist ja selle, mis sealt paistab, aktsepteerimist.

Minu meelest on kõige jaburam seltskond selline, kes sõidavad suure hurraaga kuhugi välismaale (sest seal on nii tore ja vahva ja mis peamine, seal ei ole neid vastikuid eestlasi) ning siis peale esimest nädalat või kuud, mil neile hakkab tasahilju pähe hiilima vastik mõte, et sugugi mitte kõik ei vasta nende ootustele ja õigupoolest on ta isegi selle teda ümbritseva ja pidevalt naeratava inimmassi jaoks lihtsalt tühi koht, keelduvad nad ka iseendale tunnistamast, et tegelikult ei muutunud selle kolimisega nende elujärjeski suurt midagi ja koduses Eestis ei olnudki nii hull kui varem tundus. Kui nad lõpuks siiski suudavad iseendaga rahu sõlmida (nagu ehk tuntuim uuema aja ajutine majandusemigrant Maire Aunaste tegi), on kõik okei. Kui nad aga jäävadki hambad ristis kusagil maailma pärapõrgus suvalist liinitööd tegema, siis on see juba traagika. Eelkõige küll nende isiklik aga ikkagi.

Muide, miks arvavad need vinguvad eestlased, et just nemad teistsugused on kui nende põlatud kaasmaalased? Ja kui nad seda ei arva, miks nad siis usuvad, et nood naeratavad ja lahked väljamaalased just nendesuguseid mossitavaid stressihunnikuid enda sekka aastaid oodanud on ning rõõmust lausa arust ära lähevad kui nende messiased lõpuks siit poriselt Maarjamaalt nende hulka saabuvad?

8. Ilm.

Jah, see on tõesti täielik jama, et meil siin ei ole eriti ei maavärinaid ega -lihkeid, et meid väga ei ähvarda tsunamid, troopilised tormid, orkaanid, üleujutused ja muidu uputused, meil puudub malaariaoht ja nii edasi. Lohutuseks muidugi võib nentida, et kord kümne-kahekümne aasta jooksul siit maalapilt üle pühkiv suurem torm annab täiendavat põhjust ilma pärast viriseda.

Tõsisemalt rääkides on ilm mu meelest küll tõsine argument aga vaid siis kui niinimetatud paremas kliimas (kus see tänasel päeval üldse on?) saavad leevendust mõne inimese konkreetsed tervisehädad. Nagu näiteks juba ammustel aegadel sõideti põhjapoolsemast Euroopast Kreekasse, Itaaliasse ja mujalegi teatud haiguste vastu abi saama. Kõik muu on puhas soigumine. Nagu pidevalt kordab üks tuttav soomlane: "Pole olemas halba ilma, on olemas valesti valitud riietus."

---

Niisiis, ikkagi, miks ma peaksin Eestist hommepäev alatiseks ära kolima? Kas mõnda asjalikku põhjendust kah on?