Itaalia värk

Seda, et itaallased ei oska üldse makarone keeta, sain ma teada juba ülemineval suvel kui meie reisil Dolomiitidesse üks kodumaine köögiguru meie silmad avas. No kujuta siis neid itaallasi ette, jätavad makaronid keetes puhta pooltooreks (loe: al dente) ning siis pakuvad sinna juurde mingit vedelat tomatikonservi loputusvett. See on ju kastme mõnitamine kui ikka kena paksu hakklihaga jahusousti ei ole, eksole!

Nonii. Ja eile sain taaskord targemaks. Nüüd ma siis tean, et vähe sellest, et itaallased neid kuramuse makarone keeta ei oska, ei oska nad neid veel ka serveerida. Istusime ja jõmisesime oma kambaga tasakesi ühe laua taga kui äkki ei kannatanud mõni laudkond eemal einestav saksmanni proua midagi välja, kargas püsti ning tuiskas leti juurde ettekandjatega õiendama. Peamiselt kuulsin ma sõnu nagu Kindergarten ja Löffel ning hetk hiljem selgus, et proua oli šoki äärel kui ta avastas, et talle serveeritud tagliatelle söömiseks on talle eraldatud kahvel ja ... oh õudust ... LUSIKAS! Ega see lasteaed pole, et ta peab lusikaga sööma ja kus kurat on nuga?!?

No eraldati siis prouale vabanduste saatel ka nuga ja üsna naljakas oli kõrvalt vaadata kuidas ta metoodilise järjekindlusega oma lintpastat algul umbes paarisentimeetristeks tükkideks lõikus ning seejärel sünge rahuloluga neid killukesi taldrikut mööda taga ajas.

Igatahes sai eile õhtul kinnitust mu vana veendumus, et oma söögikoha avamiseks peab olema absoluutselt hull. Muidugi, taevas tänatud, et mõni õnneks siiski ongi nii hull, sest vähemalt on nüüd kusagil võimalik käia hääd sööki-jooki tarbimas. Ja inimeste observeerimise kohana on sellised asutused loomulikult absoluutselt hindamatud. "There's nowt so queer as folk."