Gurmaanidest isehakanud keeleuuendajad, Gloria näitel

Me oleme kaasaga end lugematu arv kordi lõbustanud erinevate söögikohtade menüüsid lugedes ja vahel paneb tõsiselt imestama kui leidlikud on söögikaartide trükkalid sinna peale kuhjatavate tähtede arvu ning järjekorra suhtes. Isegi nii lihtsast sõnast nagu bruschetta oleme me leidnud pea kümme erinevat versiooni. Nojah, selge see, et mingi labane võileib tomatiga ei müü ju kaugeltki nii hästi kui mu isiklik lemmik, udupeen prutshetta pomidor. Või brusketta (mis tegelikult oleks isegi juba peaaegu talutav versioon) või hoopis brušeta. Või midagi muud. Inimeste fantaasia on piiritu ja tavaliselt kipuvad sellised uudsed ja glamuursed nimed olema pöördvõrdelises seoses neid nimesid kandvate roogade kvaliteediga. Mis muidugi ei tähenda, et kui osatakse õigesti kirjutada näiteks Caesari salat, et see siis garanteeriks õige asja. Nagu hiljutine kogemus ühes paar kuud lahti olnud ja kõvasti üleshaibitud söögikohas (hetkel nime ei nimeta, vahest nad parandavad end veel...) näitas, võib kalli raha eest saada klassikalise nimega roa asemel saada pagan teab mida. Igatahes süüa see ei sündinud.

Aga mitte sellest ei pidanud ma praegu porisema. Tagasi keelefinesside juurde. Täna sattusin traditsiooniliselt Eesti kõige-kõigemaks peetava restorani kodulehele ja see, mis sealt vastu vaatab, on juba absoluutselt naeruväärne. Natuke piinlik kah, sest praegu kirjutab Gloria oma veebis avaldatud menüüs ma ei tea mida. Isegi kui vaieldavused (noh, et kas peaks maakeeli olema parmesan või ikkagi parmesaan, miks pavé on ootamatult muutunud pavee'ks jms), kokku-lahku kirjutamised (nt. vanilje jäätis) ning umbes pooltelt eeldatavasti prantsuskeelsetelt sõnadelt kaduma läinud diakriitilised märgid kõrvale jätta, siis leiab hetkel sealt ka mitmeid kulinaariamaailmas uudseid einete osiseid. Näiteks 360 krooni eest saab seal hanemaksaterriini, mille juurde serveeritakse muu hea ja parema kõrvale ka ilmselge vokaalide ülekülluse all kannatavat (huvitav, kas see ka maitsele mõju avaldab?) želee Petit Chabalais'd. Kindlasti maitsva ning 390 krooni maksva lambaprae kõrvale pakutakse müstilist ratatuille'd ja juba lausa kosmilist mersaseene fricassè'd. Või kui te peaksite soovima hoopis parti proovida, siis palun, taaskord 390 raha ja teie lauale ilmub kitkutud suleline, mille lisandite hulka kuulub ka mango cutney. Nojah, aitab kolmest eredamast näitest praeguseks küll.

Kogu minu lugupidamise juures isand Demjanovi suhtes, kui endal aega ei ole, siis kurat küll, nende hindade juures võiks ju endale kasvõi pooleks tunniks inimese palgata, kes suudaks kõike seda peent prantsust ka välja kirjutada. Renomee peaks ju oluliselt rohkem maksma kui sellise koha peal koonerdamisega võimalik säästa on.

Ikka ja jälle pean ma tsiteerima surematut Nero Wolfe'i: "Fuih!"