Horton hears a who! (2008)

Horton hears a who! (Horton)
Lavastaja: Jimmy Hayward, Steve Martino
2008
http://imdb.com/title/tt0451079/

"Elas kord elevant nimega Horton, kes oli tuntud oma lennuka kujutlusvõime poolest. Ühel päeval kuulis ta appihüüet tolmukübeme pealt, mis temast tuulega mööda lendas. Kuigi Horton seda siis veel ei teadnud, asub sel tolmukübemel terve linnake nimega Kesseküla (Who-ville) ning selle elanike päästmine saab sõbraliku elevandi elu kõige tähtsamaks ettevõtmiseks. Kuigi kaaslased ja naabrid arvavad, et Horton on hulluks läinud, jääb ta endale kindlaks: ”Elusolend on elusolend, olgu ta kuitahes pisike”."

Sihuke tutvustus on meie kodumaise kinunäitaja kodulehel, kuhu pole mõtet enam linkida, sest hiljemalt paari kuu pärast see viide enam ei töötaks. Lähiajaloos korduvalt järele proovitud ja vähemalt minu jaoks on see vanemate filmide tutvustuste mahavõtmine või avalikkuse eest ära peitmine täiesti arusaamatu lollus.

Aga kui nüüd filmi enda juurde tagasi tulla, siis on sellega tegelikult niimoodi, et hoolimata kahest katsest (mõne nädala eest nii Kanadasse kui sealt tagasi lennates), on see jäänud mul siiani pooleli vaatamisega. Lugu ennast varasemast absoluutselt teadmata klõpsisin lennukis erinevate filmide vahel ning lõpuks tundus see piisavalt intrigeeriv olevat. Multikad on ju teatavasti niikuinii üks mu nõrkusi ja kung fu'tavat pandakaru tookord veel ei näidatud. Aga heasüdamliku elevantsi filmiga oli samuti kõik kena ja tore. Kohe päris tükk aega oli kena ja tore ehk siis nii umbes poole peale. Kui Horton rippsilda ületades lõpuks otsustas, et ta on kergem kui õhk ning londi täis tõmbas, siis suutsin ma isegi teiste kaasreisijate jaoks arvatavasti eriti tobedana tunduva naerukraaksatuse tekitada. Kui aga elevandi-maailma pahad oma intriigide punumisega otsustavalt edenema hakkasid ja ekraanile ilmus mingi totakas röövlind, siis mu tähelepanu hajus. Lõppude lõpuks, sellise filmi edasises arengus pole ju mingit kahtlust ning lihtsalt selleks, et teada saada, mismoodi nii klišeelik lugu lõpeb, pole mul ju tõesti vajadust veel mitukümmend minutit ekraani jõllitada. "Air Canada" pardaajakirigi, mis oli Hortonile pühendanud mitu lehekülge, kommenteeris, et filmi lõpu suhtes võib teadmatus olla veel vaid alla viie-aastastel.

Et siis kehv film või? Mitte ilmtingimata. Kirjanik ja karikaturist Dr. Seuss on ookeanitagune fenomen (ta rohkem kui kuuekümnest lasteraamatust pole vist siiani eesti keelde ühtegi tõlgitud) ja kindlasti on ta sealmail üks möödunud sajandi tuntumaid lastekirjanikke, kelle raamatuid mitmed põlvkonnad peast teavad ning on selge, et kui neist tasapisi lõpuks filmid saavad, siis on neile sealmail automaatselt ka truu ja tänulik vaatajaskond olemas. Tegu on puhtalt kultuurikeskkonnast rippuva nähtusega. Eksole, püüdke mõnele ameeriklasele selgeks teha, mis on erilist meie staarfilmides? Näiteks sellistes nagu "Viimne reliikvia", "Siin me oleme", "Mehed ei nuta" jne. Miks me ka une pealt suudame tsiteerida terveid stseene neist filmidest ja miks lombitaguste meelest on needsamad linateosed täiesti mõttetud, F-kategooriasse kuuluvad filmilindi raiskamised? Krt, mis siin ameeriklastest rääkida, seda fenomeni pole kuigi lihtne isegi enamustele soomlastest selgeks teha kuigi nood on kõik see aeg siinsamas meie kõrval elutsenud.

Nii et ookeani taga (ja võimalik, et ka Suurbritannias - ikkagi samakeelne kultuuriruum) on Horton kindlasti hitt. Meil siin? Ma julgeks tõsiselt kahelda. Mina ise jääksin oma hindamisega aga kusagile sinna skaala keskpaika. Oli lahedaid hetki ja võimalik, et ma ükskord võtan kätte ja ikkagi vaatan veel ka selle lõpu ära aga...

5/10