Meid (st. mind ja mu kaasat) on ilmselgelt tabanud tõsine haigus, s.o. karskuse raske ja võimalik, et koguni letaalse lõppega vorm. Peale reedest, pea kaheksa tundi kestnud veiniüritust - mis oli nii lahe kui see iganes olla saab, valikusse kuulusid muuhulgas sellised pudelid:
2007 Roero Arneis, DOCG, Monteu Roero, Gigi Rosso
2006 Mas de Beaulieu Viognier, Du Peloux
2006 Pinot Noir "Pinossimo", Bouchard Aine & Fils
2007 Fairhills Shiraz, Western Cape (fairtrade)
- oli meil laupäeva pealelõunal veel üks pisuke improviseeritud kohvikukülastus paari pudeli prosecco'ga ja kui ma õhtul kodus prae kõrvale tegin lahti pudeli mõnusalt moosist 2003. aasta Pinotage'i (Kleine Parys, Paarl), siis jõime me kumbki ära pokaali veini ja leidsime, et aitab vist küll. Seda, et meil jääb poolik pudel kappi, juhtus viimati... krt, ma ei ole kindel, kas seda ongi juhtunud. Me oleme aastate jooksul mitmel korral küll mõned pudelid veini kraanikausist alla valanud kui me oleme leidnud, et see meile absoluutselt ei meeldi või (nagu paaril korral on juhtunud) on tegu olnud korgidefektiga aga et pudel lihtsalt poolikuks jääb...
Igatahes tähendas see kõik seda, et peale eilset üsna pingelist õhtut (sekeldused olid seotud Easyjet'i ärajäetud Berliini-lennuga) võtsin ma sealt vaid klaasikese ja nüüd, ennetades pudelisisu äädikaks muutumist, alustasin vastu kõiki reegleid tänast hommikut raske punase veiniga. Mõnus. Ja veel üks paljudest iseenda peremeheks olemiseks plussidest. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar