Surmavarjud

Kummaline päev oli. Algatuseks kuulsin, et hääde sõprade hää sõber, kellega me alles mõne aja eest koos istusime ja veini jõime, sattus ootamatult haiglasse ning siiani ei oska keegi - arstid kaasa arvatud - öelda, mis tal tegelikult viga on. Ja veidi hiljem tuli kohe veel ka teine pauk. Tõtt-öelda mõtlesin ma juba aegade eest, et ma olen ammu piisavalt kalestunud ning paksu nahaga (lõputust isekusest rääkimata) ja suurt miski ei suuda mind eriti rööpast välja viia aga tänane päev tõestas midagi muud. Kogemata ja täiesti ootamatult selgus, et ma olin vaid mõne tunni eest surunud kätt ning natuke tühjast-tähjast lobisenud ühe väga toreda kuid kahjuks sisuliselt juba surnud inimesega. Veel tänagi tundus ta olevat lihtsalt ühe rõõmsameelse ja kõigega rahul oleva inimese etalon, kuid siin on üks "aga". Nimelt see, et tal on ka kõige optimistlikumate prognooside järgi siin ilmas jäänud aega veel vaid mõned kuud ja kes ka ise seda kõike väga täpselt teab ning on oma saatusega enam-vähem leppinud.

Ma ei tea, ehk just teadmine sellisest kindlast ja paratamatust, konkreetselt sinu uksemademeni jõudnud vikatimehest, kes koputamiseks juba hoogu võtab, on see, mis paneb tõeliselt tugevad inimesed käituma uskumatult vapralt? Täiel rinnal elama ja oma surmatantsu viimaseid samme sõna otseses mõttes nautima? Nagu öeldud, ma ei tea... Küll tean ma aga seda, et eelkõige selle inimese ja ta lähedaste pärast olen ma täna end korduvalt tabanud mõttelt, et kui maailmas on üldse kohta imedele, siis nüüd oleks neil küll väga viimane aeg juhtuma hakata.

Vahel paneb mind muidugi imestama ka ainuüksi asjaolu, et ikka veel on asju, mis suudavad mind põhjalikult läbi raputada ja seda kuni nende soppideni, millede olemasolust ma iialgi midagi ei teadnud ning millede tunnistamine oleks minu juures võrdne vähemalt riigireetmisega.

Kaasonu

Täna õhtul vennase juures ühte täiesti eksprompt-grillimist tehes helises (õieti küll mängis esimesi takte James Blunt'i laulust "I'll take everything", sest just see laul on mul kaasa telefonihelinaks) mul taskus telefon ja väike vennapoeg vudis selle peale kohe kohale ja uuris entusiastlikult: "Kas see on onu see-ja-see??" Pidin tunnistama, et tõepoolest oli, mille peale vennapoja teatas elukogenult "Ahah, siis ta täna minu koju ei tulegi!" ja mässas oma klotside, autode ja naabrikassi paitamisega edasi...

Paar tundi hiljem arvas ta aga oma hilisõhtust pitsat (I know, I know...) süües ja kriitiliselt meid meie veiniklaasidega observeerides, et me vist ikka ei tohiks nii valjusti rääkida, sest ta väike õeraas juba magab. Mnjah, see oli nüüd tegelikult küll üks Väga Õige Tähelepanek.

Tiba vanema generatsiooni seas käibele läinud termini "kaasonu" mõtles muide aastate eest välja mu vahva vennanaine, kellel mingil ajal enne oma esiklapse sündi oli tõsine probleem, et kuidas ikkagi oma lapse isa venna elukaaslast kutsuma hakata... :)

Filmiõhtu

Niisiis, peale seda kui ma öösel kella poole kolme paiku ühe igavese tüütu ettevõtmisega, mis oli vindunud ja lohisenud juba mitu kuud, enam-vähem ühele poole olin saanud, võtsin ma hilisöise (või oli see ikkagi rohkem juba varahommikuse?) veiniklaasi juures vastu otsuse täna õhtul tegeleda natuke liikuvate piltide vaatamisega. Lihtsalt, et meelde tuletada, mida see üleüldse tähendab ja natuke muidugi ka selleks, et veidigi oma kuhjuvaid vaatamata plaatide hunnikuid vähendada.

Repertuaaris on siiani olnud sissejuhatuseks natuke Moody Blues'i kontserti, siis Ab Fab'i teise hooaja kaks esimest osa ("Hospital" ja "Death"), seejärel Torchwood'i teise hooaja kolmas seeria ("To the last man") ning Queer as folk'i kõigi aegade kõige esimene osa ehk siis toimus taastutvus maailma teleajalugu teinud briti versiooniga, mille definitive collector's edition'iga ma enda varasemad kettad paari nädala eest lõpuks välja vahetasin. Ja siis mõtlesin, et vaatan ühe osa ka "Rome'i" ning enne kui arugi sain, oli esimene ketas läbi ja veel kolm tundi möödas. Tegelikult ma tegelengi hetkel juurdlemisega, et kas peaks vahest veel ühe (ha-ha-ha!) seeria ära kaema? Ahjaa, BBC "Planet Earth'i" neljas film, suurepärane visuaalia koobastest oli samuti kusagil selle kõige vahel.

Nojah, ja siis saatis mu homme fatale mulle portsu küsimusi ühe järjekordse provintsiaalse geikutsika kohta... No krt, ma tõesti nüüd päris kõiki kah ei tunne, eksole! Kuigi nägu tuli tuttav ette tõesti. Just nägu, ei muud, you nasty thinking twats!* ;)
_________
* see oli praegu briti, mitte ameerika ingliss.

Vesi ja laul

Eile, umbes poolteist tundi peale seda kui ma paduvihma kiuste moblaga selle pildi klõpsasin, oli taevast juba nii palju vett alla tulnud, et laulumeeste vihje "Titanic'ule" tundus ümbritsevat pori- ja vetevälja vaadates vägagi ajakohane.

"Brokeback mountain" muundub ooperiks

Üleeilne The New York Times teatas, et New Yorgi Ooper on alustanud ettevalmistustega, toomaks 2013. aastal lavale ooperi "Brokeback mountain". Heliloojana kuulutati välja paljude muude auhindade kõrval ka näiteks Pulitzer Prize'i võitnud Charles Wuorinen. Esimesed reaktsioonid helilooja valikust on olnud pigem üllatusesegused kuid nagu üks kriitik (vist NYMag'is*) ütles, et Wuorineni puhul on kindel vähemalt see, et ooperi esimene vaatus ei saa kindlasti olema üks suur lembeaariate pillerkaar. Teisest vaatusest pole seda niikuinii karta.


Ooper valmib Annie Proulx'i 1997. aastal ilmunud, kahest kauboist rääkiva lühijutu põhjal, mis jõudis 2005. aastal ka kinolinadele, lavastajaks Ang Lee ja peaosades Jake Gyllenhaal ning kadunud Heath Ledger. Filmiversioon on siiani võitnud üleilmselt vähemalt 80 prestiižikat auhinda (nende seas näiteks ka kolm Oscarit, neli Kuldgloobust ja Veneetsia Kuldlõvi) ning olnud nominendiks veel pea sama paljudel kordadel.
_______
* "vist" seetõttu, et ma suutsin selle lingi taaskord ära kaotada...

Encyclopedia Britannica allaandmine

Encyclopedia Britannica teatas teisipäeval oma blogides (siin, siin ja siin) peatselt teststaadiumist välja jõudva uue online-versiooni muudatustest, milledest peamine on sisuliselt Wikipedia malli ülevõtmine. Asi, mille peale nad on siiani vaid põlastusega vaadanud ja millele vastandunud, rõhutades uhkelt oma akadeemilisust.

Britannica on aastaid üritanud oma raamatukirjastamise malli rakendada ka veebis kuid pidevalt pidanud tegema järjekordseid järeleandmisi. Kui algul oli nende andmebaas rangelt tasuline, siis vähehaaval hakkasid tekkima kõikvõimalikud sooduspakkumised ja ma mäletan, kuidas alguses vaid nädal kestev tasuta teaser-periood venis paari aastaga kahe nädalaseks, siis juba kuu aega kestvaks, siis lasti osa tekstist üldse vabaks ning vaid täisartiklite lugemine jäi tasuliseks ja seni viimane pakkumine oli paari kuu eest kõikidele blogijatele aastase tasuta ligipääsu andmine. Nüüd siis on ka maailma tuntuima paberentsüklopeedia võrguversiooni kasutajatel võimalus ise Britannica andmebaaside täiendamisel kaasa lüüa.

Britannica rõhutab siiski, et endiselt jäävad alles ka toimetajate poolt kontrollitud artiklid, mida ei lasta igaühel torkida ning et need märgistatakse andmebaasides selgelt, et eristada neid kogukonna poolt kirjutatuga, mille sisu eest toimetus vastutust endale võtta ei saa.

Samal ajal on ka Wikipedia teatamas (kaasasutaja Jimmy Wales'i mõtisklus sel teemal peaks ilmuma homses "The Chronicle's") väikestest muudatustest oma senises mudelis, millega tahetakse tõsta Wiki usaldusväärsust ning kõrvaldada üht peamist takistust nende laienemisel akadeemilistesse ringkondadesse, kes siiani kasutavad tsitaatide allikana peamiselt Britannicat. Sisuliselt tähendavad need arengud Wikipedia ja Britannica ärimudelite üksteisele lähenemist ja iseenesest võib selle sammuga alguse saada kunagi tulevikus toimuma hakkav kahe titaani ühinemine.
---
Lõpetuseks üks tsitaat ühest kultusraamatust.

        Galaktika Entsüklopeedial on alkoholi koha öelda järgmist. See ütleb, et alkohol on suhkrute kääritamisel saadud värvitu lenduv vedelik, ja märgib samas ära ka aine joobnustava toime teatud süsinikul põhinevate eluvormide jaoks.

        Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas mainib samuti alkoholi. See ütleb, et parim eksisteeriv drink on pangalaktika kuristusklõmakas.
        See ütleb, et pangalaktika kuristusklõmaka joomise mõju on säärane, nagu löödaks teil ajud välja sidrunilõiguga, mis on keeratud ümber suure kullakangi.
        Reisijuht ütleb teile ka, millistel planeetidel segatakse kõige paremaid pangalaktika kuristusklõmakaid, palju te eeldatavasti peate selle eest maksma ja millised vabatahtlikud organisatsioonid on olemas selleks, et aidata teil hiljem toibuda.
        Reisijuht ütleb teile isegi, kuidas seda ise segada. Võtke mahl ühest Ol' Janx Spirit'i pudelist, ütleb see. Valage sellesse üks mõõt vett Santraginus V meredest - oh seda Santraginuse merevett, ütleb see. Oh neid Santraginuse kalu!
        Laske sellesse segusse sulada kolm kuubikut Arktuuruse Megadžinni (mis peab olema korralikult jääs, muidu läheb bensiin kaotsi).
        Laske sellest läbi mullitada neli liitrit Fallia soogaasi - nende õnnelike hääletajate mälestuseks, kes Fallia Soodes mõnu kätte on surnud.
        Nõristage üle hõbelusikataguse mõõt Qualactini Hüpermindi ekstrakti, mis on rikas kõigi pimedate Qualactini Tsoonide joovastavate lõhnade poolest, mis nii magusad ja müstilised.
        Lisage Algoli päikesetiigri kihv. Vaadake, kuidas see lahustub, laotades Algoli päikese tuld sügavale dringi südamesse.
        Piserdage Zamphuori.
        Lisage oliiv.
        Jooge... aga... väga ettevaatlikult...

        Pöidlaküüdi Reisijuhi müügiedu on üksjagu parem kui Galaktika Entsüklopeedia oma.

(Douglas Adams "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas", Olion 1995, lk.26-27, tõlkija Kati Metsaots)

Järjekordne tõend gay-maffiast Postimehes!!!

Hoolimata asjaolust, et Innokene ja Irjakene on ette võtnud vaevarikka ja juba ette teada kaotusega lõppeva ristiretke ühe teatud, rahvusvahelist imperialistlikku vaenu külvava ning ebatraditsioonilise suunitlusega seksiorgiaid propageeriva meediakontserni vastu, ei võta viimased ikkagi pöördeid maha ning irvitavad ausale töörahvale jultunult näkku. Lähen mina täna "Postimehe" arhiivist ühte iidvana Laevakompanii-teemalist uudist lugema ning kommentaarikasti kinnituskoodiks peaksin ma sisse toksima sellise jubeduse nagu alloleval pildil näha. Ko-hu-tav! Ma ei saanudki nüüd kommentaari kirjutada ju.
Ja kui veel mõelda, et üks tore ning ontlik ajakirjanikuonu, nimelt härra Pullerits, kes on korduvalt tõstatanud ja analüüsinud igasugu huvitavaid teemasid, ikka veel töötab pahaaimamatult sellises... dare I say it?... kohas. Brrr!

"Ta oli rikas!"

Tsitaat pisukese eellooga.

Eile õhtul sattusin juhuslikult vestlema ühe Ameerika Ühendriikidest pärit, oma koduosariigis üsnagi prominentse hilises keskeas paariga, kes olid Eestit vist juba viiendat korda väisamas. Kui me olime jutuga jõudnud sinnamaale, missuguseid soolatoose minevikus kasutatud on ja paari meespool väljendas hämmastust, et mismoodi sool ikka oli lahtiselt mingis kaaneta kausikeses ja kuidas sealt ikka seda mingi lusikakesega toidule tõsteti (hämmingu tagamaaks lääne inimese tüüpilised hirmud: ebahügieenilisus ja mis kõik veel) ning et tema lapsepõlvekodus kasutati küll juba kinnist topsi, kust igaüks siis maitseainet vajadusel toidule raputas ja et tsiviliseeritud maailmas käis soola tarbimine niimoodi juba sajandeid ning muu blaa-blaa-blaa. Eks ole, kodanikud riigist, mis on nii noor, et näiteks Katariina-aegsed mündid tunduvad neile eelajaloolistena, on ju veendunud, et just nende kodumaa on alati olnud tsiviliseerituse tipp - /sarcasm off.

Hää küll, eks meil kõigil ole oma "pimetähnid" ja et muidu oli tegu väga toredate inimestega, lasin ma selle jura kõrvust mööda ning tuletasin ajaloost meelde näiteks Tsaari-Venemaal valmistatud tõsiselt eksklusiivseid soolatoose (ikka neidsamu pealt lahtisi, tilluke lusikas sees ja sageli veel ka vääriskividega inkrusteeritud), mida õukonna tarbeks valmistasid juba toona ilmakuulsad meistrid. Fabergé ja need teised.

Paari naispool muutus selle peale melanhoolselt mõtlikuks ning siis arenes nende endi vahel järgmine vestlus:

Proua: "I remember, my grandfather had the ones like this, they used those
all the time..."
Härra (veidi šokeeritult): "So your granddad was russian???"
Proua (tõstis uhkelt pea üles, vaatas mehele silma ja teatas): "No. But he
was rich!"

Ma pidin naerukrambid saama.

Veidi värvi südaöisesse linna

Üsna sürr on öösel keset südalinna vehelda sõprade restorani väliterrassil värvipottide, pintslite ja prantsuse vahuveinipudelitega. Ehk siis eile õhtul ja ööl vastu tänast toimus improviseeritud happening teemal "Valmistame terrassi suveks ette ja teeme ilusaks." Minu osaks oli peremehe soovi kohaselt peamiselt küll vastutusrikas ülevaataja roll, kes näitas näpuga ette vähe värvi saanud kohti ning muuseas pidi kogu aeg ka värvijate veiniklaase hoidma. Ühel hetkel oli neid mu kätte kogunenud juba tükki viis...

Ka Emand vehkis ennastunustavalt pintsliga, vahepeal natuke isegi asfalti värvides ja kuigi ma soovitasin tal sinna ühe kena sebra võõbata, pesid abivalmis tüdrukud võimalike ekstsesside vältimiseks selle siiski lõpuks tänava pealt maha. Vahepeal jõudsin ma veel mööduvatele turistidele veidike aktiivset reklaami teha, kohalikele noortele söögikoha varjatud võimalusi tutvustada ja mõnda kodumaise kunstiilma prominenti, kes olid suvitusvisiidil vist oma une-eelset jalutuskäiku tegemas, sellise meeleoluka performance'i konfereerimisega šokeerida. Kuigi ma usun, et kõige rohkem võis neid šokeerida hoopis taaskord kinnitust leidnud tõsiasi maailma väiksusest. Vähemalt nelja meist tundsid nad varasemast ajast ja väga erinevatest kohtadest ning nüüd oli see kamp äkki kõik kuidagimoodi kokku sattunud. Nojah, igatahes oli tegu sellise lõbusa ja glamuurse ettevõtmisega, mida kogunes pealt vaatama üksjagu (pool)tuttavaid (kellede õpetussõnad läksid õhtu edenedes aina totakamateks) ja mille kajastamiseks me üritasime isegi ühe telejaama reporter-operaatorit kohale tellida. See ei viitsinud küll tulla ja ei jõudnud täna kuuldavasti end oma laiskuse pärast ära kiruda. :)

Loo moraal? Ega ei olegi, lihtsalt selline olukirjelduslik laast. Aga samas tõi see mulle meelde ka tõestisündinud loo ühest hoopis varasemast ajast ja hoopis teisest kohast, kus ühe praeguse restoraniomaniku sugulane omal ajal samuti populaarset söögikohta pidas ning kui ühel heal päeval tänav ootamatult hangedest ummistunud oli ja linnaisad selle tahke vee koristamisega kuidagi toime ei tulnud, võtsid mainit söögikoha kunded labidad pihku ning rookisid kõrtsu ukseesise lahti. Kõik ainult selleks, et saaks oma stammkohas süüa ja aega veeta. Päevaküsimuseks on aga nüüd loomulikult see, et kui palju Eestis üldse on selliseid söögikohti, mille sagedased külalised millekski nii ekstreemseks valmis oleks?

Jaburad seosed

Tulin veidi aega tagasi koju ühelt isehakanud ürituselt, kus me koos Emandaga saime süüa ja natuke õlutki juua ning muuseas kiusasime oma tunnikese või nii ühte nunnut mustajuukselist ja tumedasilmset, imearmsate naerulohkudega kutti (tõenäoliselt mu viimase aasta või isegi paari konkurentsitult ilusaim uus tuttav) ning täiesti ootamatult tabas mind loetud hetked tagasi mingi segasevõitu arusaamine, et lähitulevikus oleks kindlasti vaja üle vaadata omal ajal üsnagi muljet avaldanud film F/X (ja selle järg) ning et sellel kõigel on mingi seos mainitud kutega. Milline täpselt, vat seda ma ei suuda praegu, oma viisteist või rohkemgi aastat peale filmi(de) viimatist vaatamist, enam välja vaaritada. Hmm... hakka või tõesti neid kettaid otsima...

Igihajas tarkusetera noorele karjeristile

Kodanik Männikeselt küsiti, miks ta pole karjääri teinud.
"Loomu poolest olen ma karjerist," ütles kodanik Männike. "Aga ma jään alati hiljaks. Kui mina kohale jõuan, on juba keegi teine ees."

(Harri Lehiste "Valitud kaebused", Eesti Raamat 1990, lk. 68)

Restoran puu otsas, loomulikult Jaapanis

Selline tore restoran asub Jaapanis, Okinawa (või teisiti öeldes Naha) lennujaama lähedal.

Puu ei olevat küll ehtne aga sellised väited on kindlasti vaid kadedate konkurentide keelepeks. :) Veel paar pilti nimetet söögikohast leiab näiteks siit. Kõrtsu ingliskeelne koduleht on jälle siin.

Eestis nagu Ühendriikides

Tsitaat ühest eilsest lombitagusest kommentaariumist, mis algselt lahkas hoopis küsimust teemal "Kas õigused tarkvara kasutamisele ikka erinevad teistest intellektuaalse omandi (nt. raamatud, filmid jne) vormidest?" :

"If you want something done in Congress, and you're a large company - simple - buy a congressma​n (we have the best congress that Money can Buy. think Judges aren't for sale? I'm sure that some are.)

If you're an individual​, go to court (which also takes lots of money).

My Conclusion​? if you're an 'ordinary' person, its a lot harder to get judges and congressmen to do the right thing (bridge to nowhere, yes, you 'can spam', and millions more). They don't call it porkbarrel spending for nothing.

This country is already a lost cause. Too much has happened to take the power away from the people. Land "ownership"​ anyone? Try not paying your "lets still be friends" land tax to the government - and see how long you "own" it. You're renting it... pure and simple. Own a large farm? Unless you set aside a large petty cash fund to pay the taxes on it, your kids will have to sell it just to pay the inheritanc​e taxes.

This is the land of the setting sun, the land of the once was. All of our 'inventions' and wal-mart products are made by chinese laborers. The next "world war" will reveal that "americans"​ don't have the stomach for anything that lasts more than a week, and that as long as we have our microwaves​, remote control tvs, we don't care what happens elsewhere."

Millegipärast tuleb see kõik hirmus tuttav ette. Vahetame paar sõna (Kongressist saagu Riigikogu, WalMart'ist kasvõi Maksimarket ning ameeriklastest eestlased) ja tulebki hea kodune tunne peale. Võimalik muidugi, et just selle nähtuse nimi ongi globaliseerumine.

Kenjaalne

Keegi PP teab ühe teatud blogi kommentaariumis, mis homodele hea on:

"See tähendab, et kui keegi tunneb endas tungi homoseksi järgi, siis peab ta selle maha suruma ja SUNDIMA end vastassooga vahekorras olema. Küsimus, kas too enda soovide mahasalgaja ka õnnelik on, pole sellisel juhul oluline. Tähtis on, et ta oleks selline nagu peab."

Nüüd jääb üle veel ainult välja selgitada, kes ikkagi sai de Torquemada mantlipärijaks ning millal ta meile ütleb, millised me siis veel peame olema?

Lõuna-Aafrika, osa 1

Reisi kronoloogia. Kõrvalepõigetega.

Selleks ajaks kui ma varasel õhtupoolikul lõpuks pealinna jõudsin, oli selge, et lisaks varem plaanitud visiidile A&M juurde on meie päevakavva lisandunud veel üks hilisemgi külaskäik. Üldiselt tundus kõik juba mõnda aega kuidagi niimoodi, et ümberkaudsete arvates on Aafrika teises tähesüsteemis, kust tagasiteed ei ole: kes anus pisaraid tagasi hoides mu kaasat, et me sinna ikka ei sõidaks ("Teid aetakse seal ju vardasse!"), kes korraldas lahkumisvisiidi maigulisi kokkusaamisi ning isegi mu lihane tädi, kes tavaliselt helistab ehk paar korda aastas, oli ema käest kogemata kuulnud meie sõiduplaanidest ning võttis veel kaheteistkümnendal tunnil ette resoluutse katse mind ümber veenda. "Mõtle kõigi nende haiguste, putukate, madude, kiskjate ja kuumuse peale! No miks te nüüd just sinna peate minema? Sõitke parem Euroopas ringi, teil sealgi ju nii paljudes kohtades veel käimata."

Niisiis Tallinn. Viskasime oma reisipambud apartmenti ning tuiskasime enne A&M-i juurde teele asumist Kaubamajja, et veidi külakosti kaasa osta. Mõned veinid, mõned juustud, muud nipet-näpet ning spetsiaalselt perenaisele ka pakk demerara suhkrut. Sest soola-leiba me ei saanud osta, lõppude lõpuks olime me ju vaid nende vastsoetatud linnalähedast maja vaatama kutsutud ja mingit pidu ei pidavat saama enne kui kõik on viimase peal korras. Mis muidugi tähendab, et seda ei tule tõenäoliselt kunagi aga noh, meile sobivad sellised grilli ja veiniga mitte-peod vägagi hästi nii nüüd kui ka edaspidi :)

Maja on neil igatahes lahe. Ainus probleem (nagu Tallinna servades ikka) on ühistranspordi olematus aga noh, eks automüüjad tahavad ju kah elada. Niisiis me muudkui jõime veini, sõime grill-liha, -vorsti ja -juustu (pluss mõned karamelliseeritud vahukommid), lobisesime pererahva ning teiste külalistega ja siis oli juba ammu pime, vihma sadas ning mul tuli meelde, et ma olin ju ettevaatamatult lubanud T-le, et me jõuame hilja õhtul veel ka nende juurest läbi. Mis tähendas, et kahetsustundega pidime me selleks korraks lahkuma ning meid toodi kenasti autoga linna tagasi. Ja poole tunni pärast olime juba järgmist lahkumisvisiiti tegemas. S&T juures olid meid hilisest (või peaks juba ütlema varasest?) tunnist hoolimata ka L&M ootamas, siis me jõime tassi teed, lõpetasime kamba peale ühe pooliku alkoholipudeli ning tunni-pooleteise pärast tellisime oma stammtakso endale järele. Apartmenti jõudsime kella ühe paiku ning kell pool viis oli uuesti minek. Sõitsime veel kaasa töö juurest läbi, sest paar asja oli sinna ununenud.

Muidugi olime me kõigest hoolimata liiga vara lennujaamas aga me oleme mõlemad seda meelt, et parem oodata pärast pool tundi kauem kui väiksema ajavaruga saabudes ühel hetkel avastada, et check-in'i leti taga seisvad tütarlapsed (ja vahel ka mõned kuted) lihtsalt ei suuda seda ootamatult kogunenud massi lennuki väljumise ajaks läbi hekseldada. Igatahes kui lõpuks kassad lahti tehti, saime oma paberid marsruudil TLN-AMS-CPT ülehelikiirusel korda, tütarlaps lubas lahkelt meie kilesse pakitud suure pagasi kuni Durbanini ära saata (peale ööd Kaplinnas pidime edasi suunduma Durbanisse; see pagasi sinnasaatmine osutus muidugi katteta lubaduseks aga õnneks me hakkasime selle protseduuri tehnilise võimatuse peale Kaplinna saabudes ka ise mõtlema), marssisime turvakontrollist läbi ning oligi meil rohkem kui tunnike lennuni aega.

Bussiga lennuki poole logisedes oli selline meie suvele tüüpiline halb suusailm ja lennukitrappi mööda üles ronides peksis vastik tuul vihmapiisku näkku. Peamine elamus sel lühikesel reisijupil oli aga tühipööretel ringlev lennukimootori turbiin, mis tegi sellist jubedat kolinat, et vist küll kõik reisijad tundsid end juba ette märtritena ning vaatasid arusaamatus õuduses lennuki meeskonna poole, kes stoilise rahuga edasi toimetas. Umbes samasugust häält saab esile manada metallhaamriga kiiresti ja kõigest jõust vastu terastahvlit tagudes.

Igatahes jõudsime me suuremate ekstsessideta Amsterdami. Kaplinna lennuki väljumiseni oli meil veidi üle tunni aega ja nii me siis suundusime pardakaardil märgitud värava poole. Häh! Loomulikult oli viimasel hetkel kõik ringi tõstetud ja uus ning õige värav asus hoopis lennujaama teises otsas. Marssisime siis sinna, läbisime taaskord turvavärava ning leidsime end tihedalt inimesi täispakitud klaasseintega punkrist, kus loomulikult ei jätkunud kõigile isekohti. Mõtlesime, et no okei, selle pool tundi kannatab ju ära. Aga kell muudkui läks ja keegi ei kavatsenudki boarding'uga alustada. Kui plaanitud äralennuajast juba kümmekond minutit möödas oli, suvatses üks 50-aastane lilleke mikrofoni teatada, et nad väga vabandavad kuid lend hilineb kuna catering on graafikust maas. Tõesti, nende autod sebisid ümber lennuki veel tükk aega ja kõigi kolme toidukonteineri pealelaadimine võttis aega umbes kolmveerand tundi. Nii et lõpuks stardirajale ruleerides oli kell plaanijärgse 10.05 asemel juba 11.15.

Vahepeal me lõbustasime end kaasreisijate observeerimisega. Arvestades sihtpunkti oli esimene tähelepanek see, et kogu seltskond on üllatavalt valge, neegreid oli Aafrikasse lendamas üksikuid. Kogu kamp oli ometigi vägagi rahvusvaheline ja kõike muud kui hall mass: minu taga seletas üks norrakas poolteist tundi vahetpidamata moblaga mingitest väga suurtest rahasummadest, üks ilmselgelt jõukamasse detsiili kuuluv vanaproua kasutas liikumisvahendiks vaid ultramoodsat ratastooli (muide, moodsamatest liiklusvahenditest rääkides on just Schipholi lennujaam see koht, kus ma esimest korda nägin oma silmaga Segway'd liikumas), sealsamas üritas oma lugematuid järeltulijaid kantseldada pealaest maani musta kanga taha varjunud (isegi silmaava oli päikeseprillidega kaetud) mosleminaine, samal ajal kui ta mees veidi eemal resigneerunult lösutades tukkus. Ja muidugi oli seal ka närviliselt fotokaga klõpsivaid japse ning tüüpilisi ameerika turiste oma lühikete pükste ja lilleliste särkidega, mis hädavaevu suutsid meeste kahemeetrist ümbermõõtu katta (mitte et ma ise just eriti väike oleks aga selliste gabariitideni on mul ikka veel väga pikk maa minna ja ma ei taha ettegi kujutada võimalust, et peaks lennukis sattuma pikkadeks tundideks kahe sellise vahele istuma...) ja nii edasi. Kokku mitusada inimest. Kusjuures ma ei oska arvatagi, mis seal "väravapunkris" siis toimub, kui lennuk täiesti täis on. Meie Boeing'us oli tubli kolmandik (või isegi enam) kohti tühjad aga ometigi väga palju liikumisruumi polnud ning tasapisi hakkas seal punkris enne lennukisse saamist selle pooleteise tunnise seismisega juba kerge sprotitunne peale tulema.

Lennukiks oli Boeing'u praegune lipulaev 777 (747 on muidugi legendaarsem aga tänaseks tehnoloogiliselt ikkagi üksjagu aegunum), täpsemalt siis 777-200ER. Maailma esimene ainult arvutitega konstrueeritud ja senini ka maailma suurim kahemootoriline (muide, kui megalomaaniast rääkida, siis triple seven'i mootorite turbiinid peaksid kõikvõimalike lennukimoorite arvestuses olema maailma suurima läbimõõduga ning selle telikutel - mis juba iseenesest on igavesed pirakad - on ühe kommertskasutuses oleva lennuki jaoks kindlasti maailma suurimad kummid) ja laiakereline linnuke, mis kuni hiljutise väga õnnelikult lõppenud õnnetuseni Londonis hoidis enda käes ka turvalisima reisilennuki tiitlit. Noh, tegelikult on ta seda vist küll siiani. Meil õnnestus saada kohad teine teisele poole vahekäiku ja lõpuks läks veel niimoodi, et ma olin oma keskmises istmekolmikus lausa üksinda. Ruumi laiutamiseks oli igatahes piisavalt.

B777 istmetesse on monteeritud personaalsed meelelahutuskeskused ja sealt saab vastavalt soovile vaadata filme (valik paarikümne on-demand filmi seast) või multikaid, kuulata muusikat (saadaval mitmed erinevad valmisprogrammid ja samuti ka albumite kaupa kõik need Madonnad, Robbie Williamsid, ABBAd ja muud superstaarid), mängida mänge ja nii edasi. Pealtnäha oleks nagu tegevust küllaga aga see läbi lukuaugu filmi vaatamine tüütab üsna kiiresti ära.


Nii et kõigest sellest toredusest hoolimata oli lend ise ikkagi igav aga võrreldes hilisema öise tagasilennuga täiesti talutav. Põhimõtteliselt on muidugi kõik üle kuuetunnised lennud ebainimlikud ja pea kaksteist tundi jutti seal 12-13 kilomeetri peal tilbendada on juba ikka väga rõve. Nojah, see selleks. Meie suund oli enam-vähem otsejoones üle Aafrika "kukla" ning siis piki läänerannnikut otse alla Kaplinna poole. Holland-Belgia-Prantsusmaa-Vahemeri-Alžeeria-Niger-Nigeeria-jne. Seda Aafrikat on tõesti ikka kole palju ja ainus märkimisväärne sündmus oli mõnesajakilomeetrine põige ookeani kohale kui me möödusime Kongodest. Ju siis Kinshasas olid jälle mõned maa-õhk raketid valedesse kätesse jõudnud, sest Angoola põhjapiiri juures tulime maa kohale tagasi ning siis lahutas meid Lõuna-Aafrika Vabariigist veel vaid Namiibia. Mis tähendas küll sellegipoolest veel päris mitut lennutundi...

Pardateenindus oli aga see-eest tasemel. Mulle üldse meeldib KLM-i köök, isegi nende "võileivad" Tallinn-Amsterdami liinil on ühed parimad, mida ma lennukites saanud olen, rääkimata sellest, et see oli vist eelmisel kevadel kui meile tulpidemaa pealinnas käies toodi lennukis minu norimise peale ("Perhaps you can surprise us with some extraordinary selection?") kusagilt salakapist välja pudel ehtsat hiina punaveini. Cabernet sauvignon ja puha ning hoolimata kummalisusest selle kõige juures veel ka väga hea. Tõsi, seda oligi neil väidetavalt täpselt üks pudel veel järel (või nad ei raatsinud meile lihtsalt rohkem anda) aga kusagilt mujalt, ei õhus ega ka maa peal, pole ma niigi palju Hiinas valmistatud veini saanud. :) Aafrika-reisil Amsterdamist Kaplinna suundudes pakuti meile aga kolm korralikku söögikorda ning soovi korral sinna vahele veel ka igatsorti näkitsemist. No ja sel korral oli siis ka esimene kord kui ma sõin lennukis jäätist. Rääkimata sellest, et polnud mingi probleem üha uusi ja uusi veini- ning Cointreau-pudeleid tühjendada ja stjuuardesside-stjuuardite naeratus ei vähenenud tühja taara kogunedes mitte üks raas. Erinevalt mõne teise lennuliini teenindajatest, kes veavad hapu näo ette juba siis kui teist veinipudelikest julged küsida. Vähe sellest, hoolimata viimaste aastate üha suuremast kokkuhoiust oli neil KLM-is isegi Drambuie't ning teisigi hitt-kleepekaid pakkuda, mida praegu suures osas Euroopa lendudel ei saa enam raha eestki osta (me räägime tavalisest turistiklassist, eks ole). Nii et selle koha pealt olen ma KLM-iga küll igati rahul.

Lõpuks ometi hakkasime kohale jõudma. Kas olid lendurid tublid või tõukas meid kogu tee mahe tagantbriis või ongi selles lennuplaanis mingi üsna kopsaka varuajaga arvestatud, ma ei tea. Igatahes maandusime me Kaplinnas hoolimata tunduvalt hilisemast väljalennust vaid mõned minutid peale algset graafikujärgset aega. No ja siis hakkas tsirkus maalepääsemisega, mille käigus tulime me õnneks paraja ajavaruga väga õigele järeldusele, et hoolimata Tallinna abivalmist tütarlapsest, kes tõesti lasi meie pagasi Durbanini välja (miks arvuti seda üldse lubas, me ei saanudki lõpuks aru) peame me oma kohvririsu ikka ise üle piiri vedama. Passikontrollis oli avatud kolm auku, igaühes igavlev neeger, kelle peamine tegevus seisnes ta selja taga seisva semuga vastastikku haukumises (seda, et see vist xhosa keel on, sain ma hiljem alles Durbanis aru) ja siis nad vahetasid iga paari-kolme minuti tagant kohti. Seni istunud tegelane tõusis ja teine istus ning mõne aja pärast vahetasid nad uuesti. Mu kaasa passi tudeerisid nad tülpinud nägudega kokku ikka mitu head minutit, vaatasid seda nurga alt, raputasid, hõõrusid, nuusutasid ja peaaegu et katsusid keelega, enne kui viisa peale templi läratasid ning sinna midagi ka pastakaga sodisid. Mul läks veidi kiiremini aga kummaline kogemus oli see sellegipoolest. Peast käis igatahes läbi, et mis siis saab kui nüüd keegi otsustab meid riiki mitte lasta. Kükita siis seal pärapõrgus mingis kuradi eikellegitsoonis kuniks kahe nädala pärast lennukiga tagasi saab...

No igatahes niimoodi ei läinud. Olime lõpuks kenasti Aafrika taeva all ja et kell hakkas südaööd näitama, siis oli meil vaja leida transport oma hotelli. Vaesed ida-eurooplased nagu me oleme, valisime omal ajal ööbimispaigaks hotelli Ritz ja Kaplinn on ses mõttes üks kummaline linn, et odavat ühistransporti (bussid, rongid ja muu selline) lennujaamast linna praktiliselt ei eksisteeri. Enam-vähem ainus võimalus on võtta takso. No ja tulime me siis rõõmsalt sealt uste vahelt välja ning leidsime, et praktiliselt kõik autofirmad on öö tulekuks oma luugid ja uksed juba sulgenud. Ainult kahes letis põles veel tuli ning vaid ühes neist oli keegi ka kohal. Õieti hakkas meile alguses leti tagant silma hästi asjaliku väljanägemisega pisike peake, mis kuulus ehk viie-kuue-aastasele tõmmule poisile. Suundusime sinnapoole ja siis kerkis sealt ka üks naeratav pakistanlasest papa, kes väga kiiresti ja professionaalselt tegi meile selgeks meie võimalikud variandid nii öiseks taksosõiduks kui ka võimalikeks tuurideks Kaplinna ümber, mida nende firma korraldab. Lõpuks tellisime ja maksime ära takso ka järgmiseks hommikuks hotellist lennujaama, et Durbanisse edasi lennata ning kuigi ma suhtusin alguses natuke kahtlevalt sellesse kõigesse ning porisesin midagi teemal, et kui nüüd see takso ikkagi välja ei ilmu, et siis läheb meil lennukile jõudmisega väga kiireks, sujus kõik absoluutselt ilma mingite probleemideta nii järgmisel hommikul kui ka kõigil edaspidistel kordadel, mil me selle firma teenuseid kasutasime.

Õigupoolest ongi kõik see kirjutis üks vana võlg, sest seal käies ühes oma lobisemishoos lubasin ma firmaomanik Faried Fakier'ile, et tutvustan ta ettevõtmist ka nii eksootilises keeles nagu seda on eesti keel. Ei, meile ei tehtud mingit allahindlust (ehk tegu ei ole siin makstud reklaamiga :) ) vaid lihtsalt nii firma kui selle omanik on seda reklaami igati väärt, nii sujuvat ja professionaalset teenindust (ning sealhulgas veel väga mõistliku hinnaga) ei kohta maailmas just sageli. Omanik muide on üks väga asjalik ja sümpaatne mees ning kes olude sunnil (ta "tööautod" olid ühe ootamatult kaela langenud tellimuse tõttu kõik teisi otsi tegemas) meid terve päeva Hea Lootuse neeme kandis oma isikliku luksusmersuga ringi vedas. Kuna me olime vaid kahekesi, ei hakanud ta meie tellimuse täitmiseks asendusautot otsima, vaid tuli ise, muudkui vabandas ette ja taha, et tegu pole paraku täpselt meie tellitud autoga (milleks oleks tegelikult pidanud olema mingi mikrobussi tüüpi asjandus) ja ta tõesti loodab, et sellest probleemi ei ole aga et kui me ikka kuidagi ei soostu ta pirakas limusiinis poolsaare vaatamisväärsustega tutvuma, siis ta loomulikult leiaks meile ka teistsuguse lahenduse. Noh, me kaasaga olime armulikud ja arvasime, et me võime seal nahkistmetel ju lösutada küll ning tumendatud klaasidest neid imesid vaadata, mida seal maailma lõpus näha oli. Faried oli absoluutselt kõik ära organiseerinud kuni selleni välja, et lisaks tavalistele agressiivsetele paavianidele, nunnudele pingviinidele ja teistele, nägime me ära ka ranniku lähedal ukerdava vaala ja see on juba midagi, mida teised passivad päevi ning nädalaid ja siis kah ei satu neile elukatele peale. :)

Ehk kes Kaplinna satuvad, siis tasub tõsiselt kaaluda võimalust lasta oma transport korraldada firmal nimega Randy's tours. Praeguses Kaplinna lennujaama ümberehitamise tohuvabohus võib nende leti asukoht muutunud olla aga kodulehelt peaks sellegi kohta täpsemat infot saama. Ja Faried'i võib meie poolt ka alati tervitada. :)
--------------------
Seekordsed pildid pätsasin mitu kuud tagasi veebist (mu enda fotokas oli lennukis lihtsalt väga sisse pakitud olekus) ja olen kahjuks ära unustanud, kuskohast täpselt.

Trükistest, blogidest ja sundeksemplari seadusest uues ajas

Mõnes mõttes oleme me täna jõudnud tagasi Gutenbergi-eelsesse aega, kus igaüks võis raamatu valmis teha, eelduseks oli vaid kirjutamisoskuse (või peaks ütlema tähtede joonistamise oskuse?) olemasolu. Selle meetodi ainus häda oli muidugi aeglane paljundamisprotsess ning samuti inimlikust eksimusest (ja vahel kindlasti ka tahtlikkusest) teksti tekkinud variatsioonid. Trükipressi tulekuga taandus käsikirjaliste infokandjate senine ainuvõim ning võimalikuks sai kiiresti ja ühetaoliselt toota nii teksti kui pilti ja sellest tulenevalt on võimukamad valitsejad ikka ja jälle üritanud nii mõjusat propagandavahendit oma kontrolli all hoida. Et kujundada avalikku arvamust endale sobivas suunas ning välistada oponentide sõnavõtud. Selline punnitamine ei olnud teatavasti küll kunagi sajaprotsendiliselt edukas ja iga riigikorra ajal on leidunud kusagil mõni konspiratiivkorter, kus töötas kompaktne trükipress, vorpides ametliku joonega mittesobivaid tekste. Olgu nende tootjateks siis Anvelt/Kingissepa tiim või nõukaaegsed keskkoolipoisid. Tõsi, viimased pidid tavaliselt kasutama kopeerpaberit ja vanavanemate trükimasinat, mis parimal juhul oli segastel asjaoludel jäänud KGB-s arvele võtmata. Tänaseks päevaks on sellised põrandaalused väljaanded juba ammu muutunud kollektsionääride ihalusobjektideks ning suurt osa neist ei leia ka ühestki raamatukogust. Tegelikult ei oska keegi isegi arvata kui palju selliseid trükiseid üldse valmistati ning hoolimata sellest, et ka ENSV-aegadel oli olemas seadus, mis reguleeris kõikvõimalike trükiste kogumist ja säilitamist raamatukogudes, ei ole ma eriti kindel, et julgeolekuorganid leitud lendlehtedest või muudest riigivastastest trükistest eksemplare toonastesse erifondidesse andsid.

Ka Eesti Vabariigis on olemas sundeksemplariseadus, mis kohustab trükise valmistajat või tellijat tasuta loovutama teatud osa eksemplare (sõltuvalt trükisest kahest kuni kaheksa eksemplarini) ja kui te lasete näiteks enda pidupäevaks trükkida ilusa pildikese ning vinjettidega pulmakutse, mille tiraaž on üle 50 eksemplari, siis ka sellest peate te seaduse järgi raamatukogudele sundeksemplarid saatma. Või üle-eelmise näitega paralleeli tuues, kui te trükite sadakond riigivastast pamfletti, siis samamoodi ka neist.

Seadus on iseenesest hea ja kasulik aga paraku oleme me tänaseks niikaugel, et selle täitmine on jäänud puhtalt kirjastajate heasoovlikkuse kanda. Üsna tihti juhtub, et ootamatult ilmub välja mõni trükis, mille olemasolust pole ühelgi raamatukogul kõige õrnemat aimugi ja kaugeltki mitte alati pole tegu paarileheküljelise väljaandega, mõnigi kord ilmub eikusagilt välja kümme aastat tagasi trükitud ning vahel isegi mõningates raamatupoodides müüdud, rohkem kui sada lehekülge paks raamat. Peale selliseid avastusi kehastuvad komplekteerimisosakondades istuvad inimesed ümber detektiivideks ning hakkavad seda trükist taga ajama. Tihti (kuid mitte alati) isegi edukalt. :)

Muide, kuna igasuguste trükiste säilitamine nõuab ruumi ja nende kogunedes üha rohkem ka raha, siis samal ajal on kuluaarides käimas vihane kakelung (vaid üks näide) selle üle, kui palju neid sundeksemplare koguvaid raamatukogusid ikka olema peaks (loe: "võtame seni mitmete raamatukogude vahel jaotunud raha neilt üldse ära ning anname sellest natukene ühte kohta, lisaks muule saame sellega rahakraaniga ka toreda hoova, millega meie poolt väljavalitud asutust ja selle tegemisi meile sobivas suunas mõjutada") ja kes need priviligeeritud ikka olema peaks. Üks põhjendusi on see, et niikuinii kõik sunnakad ei laeku. Selle taustaks aga omakorda asjaolu, et ka praeguse korra juures ei ole suudetud tagada kõigi trükiste saadavust isegi Tallinnas JA Tartus, rääkimata siis igas sundeksemplari saama pidavast raamatukogust. Ja ma ei räägi siin mingitest wanradt-koell'idest, raamatukogude andmebaasi ESTER järgi on mitmeid raamatuid ka viimasest aastakümnest, mida on Suure Neliku (Rahvusraamatukogu, Akadeemia, Tartu Ülikool ja Kirjandusmuuseum) peale kokku vaid üksainus eksemplar. Minu meelest kehtib siin küll seaduspära, et vähendades sundeksemplaride arvu ning nende komplekteerimisega tegelevaid raamatukogusid, tõuseb tõenäosus, et mingi trükis haihtubki kaduvikku, kordades. Aga muidugi, selle asemel, et teha jõupingutusi seni kehtiva seadusandluse paremaks täitmiseks, on ju lihtsam seadust "leebemaks" muuta. Boonusena saab praegusel raskel ajal ka natuke raha kokku hoida. "Fuih!", nagu ütleks Nero Wolfe.

Tõeline probleem on aga uute aegade saabumisel tekkinud mujalt. Samasugune nagu on igasuguste "vastaliste" trükistega ja see on asjaolu, et lihtsalt keegi ei suuda enam ka parima tahtmise juures hallata Eestiga seotud trükimaterjali kogust. Nagu ma alguses ütlesin, oleme me jõudnud tagasi Gutenbergi-eelsesse aega kuid erinevuseks on see, et "tähtede joonistajate" arv on dramaatiliselt kasvanud ning kunagi kiivalt valitseva kliki kontrolli all olnud paljundusseadmed on muutunud igapäevaseks. Ja me ei räägi ammu enam tavalistest uduse pildiga xerox-masinatest, igaüks saab täna lasta endale "päris" raamatu valmistada, mis trükitakse ja köidetakse professionaalses trükikojas ja mille tiraažiks on täpselt nii mitu eksemplari kui te soovite. Kasvõi üksainus. Tahate teha enda fotodest ilusa klantspaberil pildialbumi? Aga palun! Soovite oma blogist valitud palasid raamatuks vormistada? Ei mingit probleemi! Teil on sahtlipõhjas kooliajal kirjutatud poeem oma lemmikhamstri mälestuseks? Loomulikult, trükime ära!

On-demand trükkimine pole iseenesest muidugi mingi uudis kuid senini on see peamiselt olnud konkreetsete kirjastusfirmade kulude kokkuhoiu võte kui nad on mõnda väga spetsiifilise sisuga ja suhteliselt kõrge hinnaga raamatut välja andnud. Konkreetne füüsiline raamat trükiti valmis alles siis kui sellele tekkis ostja. Tänaseks on sellele lisandunud võimalus, et sisuliselt igaüks võib täiesti mõistliku hinnaga toota oma raamatu. Me kõik oleme muutunud potentsiaalseteks kirjastajateks ning ainus, mida meil oleks vaja teha, on kasutada online-teenuseid pakkuvaid firmasid (näiteks Apple, Blurb jne), kus ühe raamatueksemplari hinnad algavad paarisajast kroonist ning mida suuremaks läheb tiraaž, seda odavamaks mõistagi ka hind.

Hää küll. Sundeksemplariseadus räägib tiraažist, mis on suurem kui 50 eksemplari. Seega langeks vastutus seaduse täitmise eest ikkagi sellise raamatu "kirjastajale". Et kui trükiarv ületab pooltsadat eksemplari, siis saadab seaduskuulekas Eesti Vabariigi kodanik oma üllitisest nõutud eksemplarid ka raamatukogudele. Aga vähemalt Blurb (kindlasti ka mitmed muud firmad, postkaartide puhul - jah, ka postkaardid käivad sundeksemplari seaduse alla - näiteks kasvõi Moo) on teatud tingimustel võimaldanud kellegi disainitud trükitooteid osta suvalisel inimesel suvalises maailmanurgas ja seda, kuipalju ühte või teist trükist parasjagu mingiks ajaühikuks on valmistatud (ehk millal see ületab maagilise 50 piiri), ei oska ka enam algne "kirjastaja" öelda. Mida sellistel puhkudel peale hakata?

Niipalju praegu trükistest. Sundeksemplari seadus sätestab lisaks trükistele aga ka muude väljaannete kogumise reeglid, sealhulgas käivad sinna alla ka võrguväljaanded, millede andmebaasi peaks koostama ja säilitama Eesti Rahvusraamatukogu. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis ei ole siiani küll veel suudetud konkreetselt ära määratleda, mis asi see "võrguväljaanne" ikkagi on (kas näiteks blogid käivad sinna alla? aga internetipõhised fotoalbumid?) ja RR vist ei tegele ise võrgu kaardistamisega vaid kasutab seaduse tekstile tuginedes võimalust, et võrguväljaande avaldaja peab selle neile ise teatavaks tegema. Kui paljud firmad, kes iga kuu upload'ivad võrku üles kasvõi .pdf-formaadis kasutusjuhendeid või reklaammaterjale (mis minu hinnangul on kahtlemata kõige ehtsamad võrguväljaanded), sellest seadusepunktist üldse teadlikud on ja kui paljud seda kasutavad?

Veel blogidest. Asjaolu, et ma käisin ühel päeval kusagil kellegagi söömas ja veini joomas, ei ole tõesti oluline (välja arvatud ehk ainult juhul kui toonasest kaaslasest ühel päeval Eesti jaoks oluline persoon saab :) ) ja see ei pea kusagil aegade lõpuni talletatud olema. See, mida kirjutavad oma blogides aga näiteks meie poliitikud või juba tunnustatud kultuuritegelased (arvamusliidrid, kui soovite), on olulisem ning ma ei näe ühtki põhjust, miks me peaksime selle säilitamisest loobuma. Mihkel Mutt küsis eilses Postimehes just poliitikutele mõeldes: "Kellele kuulub blogi?" ja see andis täna Marko Mihkelsonile võimaluse Mutile rõõmsalt vastata, et tema blogis saab kirja küll kõik see, mida ta oleks valmis ka Riigikogu kõnepuldist maha hüüdma. Ehk siis tema blogi on tema nägu ja kuulub talle nii eraisiku kui poliitikuna. Hää küll, ehk tema puhul nii ongi aga ma tean ka teisi blogivaid/bloginud riigikogulasi, kes on oma tekste hiljem redigeerinud ja koguni kustutanud kuna need ei vastanud enam päevapoliitilistele vajadustele või olid lausa kompromiteerivateks muutunud. Kas Rahvusraamatukogu (kes on samal ajal ka Parlamendiraamatukogu) on ikka salvestanud sääl kõrgel Toompeal istuvate, meie kõigi esindajate ja meie saatuse üle otsustajate elektroonilised mõtteavaldused ja seda kõigis nende versioonides?

Loomulikult ei ole selles midagi uut kui ma ütlen, et põhimõtteliselt on selle seaduse täitmise tagamine minu arvates võimatu ülesanne, sest kogu eestikeelset (ja seadusest tulenevalt tegelikult ka muukeelset kuid Eesti kultuuriruumiga seonduvat) trüki- ja elektroonilist meediat ei jõua sajaprotsendiliselt keegi kokku koguda. See võiks ju olla ideaal aga seda, et see utoopia valdkonnast reaalsuseks saaks, oleks tõenäoliselt võimalik saavutada vaid globaalselt kontrollitavas maailmas. Ja kuigi rahvuskultuuri kokkukogumise seisukohalt ei olekski see ehk nii halb idee, siis mõte Suure Venna teistest tegudest (sealhulgas ka sellesama rahvuskultuuri piiramisest tsenseerimise läbi) on midagi, mis mulle kohe väga kindlasti üldse ei meeldi.

Fragmendid

Kiiretele aegadele sobilikult mõned laastud.

Varemgi mitmel korral mainitud sõprade restorani uus suvemenüü on osutunud niivõrd populaarseks, et juba teisel päeval peale menüü muudatust ei õnnestunud mul canneloni'sid tellida, sest need olid lihtlabaselt kõik juba ära söödud. Ja seda kell kolm päeval ehk kaheksa tundi enne ametlikku sulgemisaega! Isegi tutvusest polnud miskit tolku, neid lihtsalt ei olnud. Nii et kui me eile kutega söömas käisime, pidime vana hea pitsaga leppima. Noh hää küll, ei oleks pidanud (seal on praegu lademes ka muid asju "läbi söömata") aga nii me otsustasime. Ja cannelonid jäid lihtsalt järgmiseks korraks.

Eelneval õhtul koos Emandaga sealsamas ta võimalikku väljamaise ordeni väljateenimist (eksole, kes pidi kuninganna oma ruumides vastu võtma?) tähistades katsetasime sealt menüü alguspoolest paari asja ning need olid ootustele vastavalt väga mõnusad. Mina sõin suitsumaitselise kanafileega suvesalatit, mis üllatas selle sooja kartuli serveerimisviisi poolest (ma kujutasin varasemast reklaamist hoolimata ette hoopis teistsugust võimalust) ning Emand tarbis tegelikult imehead (kuigi ehk traditsioonide peale mõeldes veidi kummalist) pastat anšoovise ja kapparitega. (Hoiatus! Koostisosadest tulenevalt üsna soolane suutäis.) Nojah, sinna kõrvale jõime muidugi ära ka pudeli "ingliveini" (Montes Chardonnay 2006 - tõsi, Emanda pasta allaloputamiseks oleks leidnud ka paremini sobivaid veine aga pudeli tellimise ajal olid road veel valimata...), mitu versiooni Margarita-moodi joogist (lõppude lõpuks nõudis mu kaasa telefonitsi, et ma Emandale pakuksin midagi päevakohast ja hollandipärast ning see oli ainus jook, mida lisaks grappa'le tulbikujulisest klaasist serveeritakse aga seda va viinamarjaseemnete ja -kestade kääritist keeldus Emand joomast - hmm... memo mulle endale: harjuta Emandat tõeliselt hea grappa'ga!) ja kohviubadega garneeritud sambucca'st rääkimata. Praktiliselt kuus tundi muretut lällamist.

Üha koomilisemaks on muutumas olukord, kuidas mõni persoon üha valjuhäälsemalt deklareerib oma heteroseksuaalsust ning samas ajal tegeleb igal võimalusel ainult vastassuunaliste provokatsioonidega. Noh, kuni ta oma deklaratsioone ei muuda, eks ma teen ka edaspidi näo, et ma ei saa millestki aru. :lol:

Lisaks hakkab mul tekkima väike mure "oma" A-kute koha pealt. Pole teisest juba lausa mitu kuud mingit märki näinud ja ma tõesti loodan, et temaga kõik enam-vähem OK on. Vähemalt niipaljugi kui see tema puhul üldse võimalik on.

Musile: tänaseks õhtusöögiks oli kolmevärviline fusilli basiilikupesto, suitsutatud Kevadise vorsti ja kõva lambapiimast juustuga (no ei tule praegu nimi meelde, nu see, mis me Deliciast ostsime...), sinna kõrvale labaselt odav pakivein. Argentiinlane, Santa Ana Caracter.

Mis tuletab meelde juba ammuse dilemma, millest kaasa on korduvalt rääkinud. Hoolimata kõikvõimalike veinide proovimisest erinevates söögikohtades oleme me koduses miljöös kuidagi kinnistunud sellesama hinnakategooria veinide juurde, mida me jõime juba seitsme-kaheksa aasta eest. Et vahest oleks aeg ka siin sammuke edasi astuda ning hakata koju ostma veidi kallimaid veine? Neid, mis meile tõepoolest väga meeldivad. Mitte et neil senistel midagi väga viga oleks aga kui oleks valida, siis eelistaks teisi, nagu näiteks kasvõi seesama korduvalt mainit Montese chardonnay või Seghesio zinfandel.

Kurat, ja see viimane Dagö plaat on nagu ikka tõsiselt hea. See headus tuleb lihtsalt iga kuulamiskorraga ikka rohkem ja rohkem esile. Tänane veiniklaasi(de) kõrvale ideaalselt sobiv hitt on loomulikult "Järgmisel hommikul". :)

Tagasi tööle.

Kodumaine liiklussangar

Tähendab, mind tõsiselt huvitab, kas seda bussi roolinud idioot on tänaseks hullumajja pandud ning talt igaveseks ajaks juhiload ära võetud?

Nendest lammastest, kes video taustal kilkavad ja olukorda lihtsalt põnevaks peavad, ei maksa rääkidagi, ka neile tuleks kehtestada eluaegne rooliistumise keeld.

Vanainimestest...

No mina ei tea. Kui mõtlema hakata, siis on aeg ikka kohutava kiirusega lennanud. Alles see oli kui ma vene kroonusse minema hakkasin ja siis käis üks tsiri-piri-pinn ja hopsti, ongi kakskümmend aastat hiljem. Ma arvan, et lõpuks saab see olema umbes homme hommikul kell pool viis kui on juba nelikümmend aastat hiljem. Midagi, milleni vaesed kolm musketäri Louis XIV õukonnast ei jõudnudki ja noh, ega seda Aramise ning enda värkigi siin ei tea midagi. Eriti veel kui arvestada kõiki neid võimalikke, kahtlemata huvitavaid kuid samas ka seda hävitavamaid arenguid planeedil Maa, millest päris mitmed kodumaise blogosfääri arvamusliidrid (eksole, "armsad õed ja vennad maailmalõpuootuses"...) jutlustavad.

Ma olen kusagil (see oli vist küll ancientboy kodulehe iidvanas, umbes kümme aastat vanas reinkarnatsioonis, mis ammu kaduvikku libisenud) tsiteerinud Pink Floyd'i lugu "Time" (vt. ka allpool) ja kõige iroonilisem on, et täpselt nii ongi, endiselt, ja loomulikult pole see hanging in quiet desperation mingi English way. See on samavõrd - kui mitte enamgi - Estonian way. Mis sellest, et riimi ja rütmiga oleks sel puhul probleeme. Vabavärsi ruulimisaeg. Muide, Floyd'i mehed olid aastal 1973, mil nad oma surematu hiti veel ühe geeniuse, Alan Parsons'i kaasabil salvestasid, oma hilistes kahekümnendates ja sellest on tänaseks möödas rohkem kui 35 aastat...

Muidugi ei usu pea ükski teismeline või isegi paarikümnene noor inimene (OK, ma tean vähemalt ühte erandit või vähemalt teeb ta siis väga hästi sellist erandi nägu), et iga lisanduva aastaga ei käi üldse mingit krõksu ja et kolmekümnendate teises pooles ei saa nagu suurt arugi, et midagi oluliselt teistmoodi oleks kui näiteks kümme aastat varem. Noh, aga lõppude lõpuks on see uskmatus nüüd juba nende noorte inimeste probleem ja mitte enam minu oma. Pealegi saavad nad sellest hiljemalt paarikümne aastaga üle.

Kahjurõõm? Ei, lihtsalt fakti konstanteering. :)

Millest selline postitus? Põhjusi tegelikult mitmeid aga tõeliseks katalüsaatoriks sai tänane juhuslik kohtumine vihmamärjal tänaval. Ühe tuttava pojast, kes oli minu mäletamist mööda ikka laps ja laps ja nii edasi (aastat kümmekond tagasi sealjuures kohati veel üsna tüütu, ma tuletasin oma õeluses ja vastikuses ühte võrdlemisi piinlikku juhtumit talle tänagi meelde), on väga ootamatult saanud üks tõesti ilus noormees. Igatahes tüdrukuid (ja kindlasti poissegi) peaks ta ümber sumisema oh kui palju või kui nad seda ei tee, siis on nad - just nemad, mitte tema - ise selles süüdi. Neil pole kõige õrnemat aimugi, millest nad ilma jäävad. Ning rikutud mõtlemisega friikidele: unustage ära, midagi sellist ei ole mõttessegi tulnud (not even close to my type anyway :) ) aga aja kulgemisele viis mõtted küll. Ja sealt edasi juba ajale umbes-täpselt xxxxx-teist* aastat tagasi kui ühes autosse topitud noorte inimeste seltskonnas sai vähem kui kilomeeter enne sihtpunkti täiesti ebatõenäolises kohas surma üks poiss, kes vanuse poolest oleks võinud täna kohatud kute isaks olla kuid kes halvas tujus saatusejumalanna kapriisi tagajärjel jäigi igavesti nooreks. Nooreks ja surnuks. Only the good die young.

Memento mori, tõepoolest. Ja kui te loodate, et ma nüüd kisendaksin üle maailma veel mõne tuntud fraasi (seekord võiks see olla näiteks kasvõi vana hea carpe diem), siis lõpuks, mis see minu asi on. Eks te ise tea. Mina lähen võtan veel klaasikese veini ning panen uuele ringile mängima oma tänahommikuse avastuse Death Cab For Cutie (jah, täiesti juhuslikult on tõepoolest olemas sellenimeline ja sealjuures veel kõrgelt hinnatud USA indie-punt, ütle siis veel, et asjad ei haaku kõige kummalisematel viisidel...) uusima albumi "Narrow stairs.
_________
* - ega peale "Magnuse" debiilset ärakeelamist ei tohi ju enam väga palju isikustatavat informatsiooni kirja panna.

Pink Floyd - "Time" (albumilt "The dark side of the moon", 1973):

Ticking away the moments that make up a dull day
You fritter and waste the hours in an off hand way
Kicking around on a piece of ground in your home town
Waiting for someone or something to show you the way

Tired of lying in the sunshine staying home to watch the rain
You are young and life is long and there is time to kill today
And then one day you find ten years have got behind you
No one told you when to run, you missed the starting gun

And you run and you run to catch up with the sun, but its sinking
And racing around to come up behind you again
The sun is the same in the relative way, but youre older
Shorter of breath and one day closer to death

Every year is getting shorter, never seem to find the time
Plans that either come to naught or half a page of scribbled lines
Hanging on in quiet desperation is the english way
The time is gone, the song is over, thought I'd something more to say.

(David Gilmour/Nick Mason/Roger Waters/Richard Wright)

Töötajasõbralik Riigikogu

Tsitaat:

"Nüüd, kus majanduslanguse tingimustes on oht, et keskmine palk võib viimati veel langeda, kavatseb Riigikogu oma palga mitmeks aastaks külmutada."

Happy times

Eilne õhtu. Lonkisin linna peal, astusin sõprade kohvikusse sisse, jõin kontserdi algust oodates klaasi veini, kõllasin Emandale ning kuna ta oli oma abikaasa maale ja lapsed tööle saatnud, oli ta vaba ja vallaline ning ma kamandasin ta kohale. Seejärel kuulasime veidi Singer Vingerit ning marssisime programmi Lokalveränderung raames nendesamade sõprade restorani, maandusime tagumisel terrassil, kiusasime natuke nende uusimat kelneripoissi (tõsiselt nunnu kutt :) ) ja siis kella kaheksa paiku saabusid vaid hetkeks ("Meil on tegelikult kohutavalt kiire, me tulime vaid ühte paberit võtma!") ka omanikud ise ning seltskond tasapisi muudkui suurenes ja lõpuks olime me juba pool terrassi hõivanud. Asi lõppes südaöö paiku peale mitmeid pudeleid kuradi häid veine (näiteks Sonoma county's resideeruva Seghesio perefirma toodetud Zinfandel - uskumatult hea kalifornlane, mis lisaks sellele, et mina seda rahuliku südamega julgen soovitada, on saanud ka Wine Spectator'is 92 punkti sajast ning on haruldaselt hea hinna ja kvaliteedi suhtega), taldrikutäisi antipasti't, lugematuid topsitäisi panna cotta'sid ja lõputut vatramist mitmes keeles. See oli tõeliselt ilus õhtu, õnnelik aeg nagu ütleks Jamie Oliver. Vahelduseks jube mõnus ja tsiteerides ühte restorani omanikku: "Life is so fucking beautiful!"

Superstaar Alla surnukuuris

Meie ajakirjanduses on ikka tõesti paduandekad inimesed koos, kes õnneks ei pea paljuks ka minusuguseid lihtinimesi harida. Täna näiteks võttis üks meie uuriva ajakirjanduse lipulaevu ette kodumaise toidukultuuri ning muude informatiivsete artiklite kõrval räägitakse ka kellegi Alla Bolognese lahkamisest ja sellest, mis vaese kadunukese seest leiti.

Kahjuks on paha toimetaja (kindlasti ruumipuudusel aga see ei vabanda) välja lõiganud artiklist selle osa, kus kirjeldatakse, kuskohast näiteks oleks võimalik mainitud 120-kroonise kilohinnaga parmesaani osta. Mul on seni õnnestunud kõige odavamat näha Itaalia supermarketites aga sealgi maksis odavaim parmegiano reggiano pea kaksteist eurot kilo. Maavallas on hinnad teatavasti kordades kõrgemad, isegi siinsamas Võrumaal tehtav parmesaani analoog maksab poes ammu juba kaugelt üle 200 krooni kilo.

See selleks, igatahes tahaks loota, et tegu on artikliseeriaga ning lähitulevikus saame lugeda põnevat kirjutist ka Maša Genovese siseelust.

Potilill

Eilse, igati huvitavalt möödunud päeva õhtupoolikul laekus täiesti ootamatult veel ka Emand ja no eks talle oli kusagilt meelde jäänud, et meile meeldivad kingitused. Nimelt see tal kaenlas oligi. Teatavasti võib kingitus muidugi ka väike olla (hinnaline loomulikult peab olema) aga suur asi on iseenesestmõistetavalt veelgi parem ja seekordne kingitus igatahes taskusse ei mahtunud. Rääkimata sellest, et see on ka tõeline kolm-ühes kraam. Parem kui Kinder Surprise!

Eks meil on selle koduse potipõllundusega senini lood tõesti üsna kehvad olnud ning esiteks on siis meil siin nüüd just selle olukorra lahendamiseks üits kena ätse. Teiseks on asi ka väga praktiline, sest hämaratel sügisöödel saab selle sinakalt inspireerivas valgusvoos kirjutada vähemalt sama tarku tekste kui need, mida omistatakse ühele teisele tegelasele, kel Uljanov, Vladimir nimeks oli. Ja kolmandaks lisab absoluutset eksklusiivsust kõiki värvusõpetuse reegleid rikkuv (samas, eks reeglid kunstis ongi välja mõeldud ainult nende rikkumiseks ning kunsti piiride laiendamiseks) värvikombinatsioon: metalselt helkleva "varre" külge kinnituvad sirelilillad lehed ning kriiskavsinise südamikuga vandlikarva keraamiline õis, mis on istutatud oranži mullaga täidetud, leherohelise servaga kuldsesse potti. Ma ei kujuta tõesti ette, mismoodi üks laualamp saaks veel kitšim olla.

Igatahes avaldame me koos kaasaga avalikult paljurohket ja rammusat tänu nii Emandale kui ka noorele andekale kunstnikule, kes selle taiese autoriks on! Külastage meid jälle! :)

Euroopa kontuurkaardi värvimine

Juba tont teab mitmendat tiiru käib ringi üks tore kontuurkaartide sodimine, teemaks "riigid, kus on käidud." Ma vist polegi varem seda avalikult ja häbitult teinud, olgu siis siinkohal väike suts Euroopat. Kes samuti maakaartidega mässata tahab, siis siin saab.

Laupäevak, sotsialistlik töö ja nõuka-nostalgia

Tõtt-öelda olen ma endiselt segaduses ega ole suutnud välja mõelda, kas hiljutine laupäevakute traditsiooni taaselustamine oli seekord pühendatud esimesele maile või hoopis fašistliku Saksamaa üle Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 63. aastapäevale? Aga ega eriti vahet pole kah, peaasi ju, et tegemist oleks glamuurse ning mastaapselt pretensioonika ettevõtmisega. Nõnda nagu siinmaal elavatele inimestele ikka meeldinud on, olgu selleks siis mürinal ellu viidud kavad "Viisaastaku plaan kolme aastaga!" või "Eestimaa prahist puhtaks ühe päevaga!"

Huvitav on muidugi seegi, et täieline nõuka-nostalgia paistab olevat haaranud ka neid, kes hulga hiljem siia ilma sündinud ning ei tohiks kuidagimoodi punakast pisikust nakatatud olla. Ju see siis midagi sellist on, mis meile salakavalalt näiteks toiduga sisse söödetakse. Nagu Meerikamaa elanikud ütlevad õudusest (või on see põnevusest?) õlgu väristades, ise järjekordset vandenõuteooriat silmas pidades: "It's something in the water."

Aga muidu on jah igavesti vahva ja teeme sellest aktsioonist ühe laheda traditsiooni. Kogu aasta saab teatud kamp oma kõntsa poetada kuhu paremaks peab ja siis igal kevadel tuleb üks teine vaimustusest hõõguvate silmadega seltskond suure hurraaga seda jälle kokku kraapima. Ning kõik on rõõmsad ja rõõsad, rääkimata sellest, et see on nii tore, nii tore...

---

Muide, ma lugesin suurüritusele pühendatud lugematutest mälestuskildudest vaid mõnda ning sellestki piisas, et mõista veel ühte olulist nüanssi kogu selle ettevõtmise juures ja selleks on loomulikult uudse informatsiooni kinnistamine tublide õppurite peakestes. Ning sedagi, et ammused hoiatused totaalse tuumaohu tagajärgedest polnud asjatud: radioaktiivsed tabletid on juba põhjustanud hirmsaid mutatsioone ning sõralisedki seljaroogseteks kabjalisteks muutnud (tsitaadid orkuti vastavast kommuunist):

"üks tuttav leidis oranži vene aptjeka karbi kus sees olid väikestes värvilistes tuubides erinevad (arvatavasti radioaktiivsed) tabletid ja ühes oli mingi pulber :S"

"tiimi kaaslane leidis lehma sääreluu koos kabjaga --- ühestükis ja puha, hiljem leidis lisaks osa seljaroost koos ribidega ..."