Surmavarjud

Kummaline päev oli. Algatuseks kuulsin, et hääde sõprade hää sõber, kellega me alles mõne aja eest koos istusime ja veini jõime, sattus ootamatult haiglasse ning siiani ei oska keegi - arstid kaasa arvatud - öelda, mis tal tegelikult viga on. Ja veidi hiljem tuli kohe veel ka teine pauk. Tõtt-öelda mõtlesin ma juba aegade eest, et ma olen ammu piisavalt kalestunud ning paksu nahaga (lõputust isekusest rääkimata) ja suurt miski ei suuda mind eriti rööpast välja viia aga tänane päev tõestas midagi muud. Kogemata ja täiesti ootamatult selgus, et ma olin vaid mõne tunni eest surunud kätt ning natuke tühjast-tähjast lobisenud ühe väga toreda kuid kahjuks sisuliselt juba surnud inimesega. Veel tänagi tundus ta olevat lihtsalt ühe rõõmsameelse ja kõigega rahul oleva inimese etalon, kuid siin on üks "aga". Nimelt see, et tal on ka kõige optimistlikumate prognooside järgi siin ilmas jäänud aega veel vaid mõned kuud ja kes ka ise seda kõike väga täpselt teab ning on oma saatusega enam-vähem leppinud.

Ma ei tea, ehk just teadmine sellisest kindlast ja paratamatust, konkreetselt sinu uksemademeni jõudnud vikatimehest, kes koputamiseks juba hoogu võtab, on see, mis paneb tõeliselt tugevad inimesed käituma uskumatult vapralt? Täiel rinnal elama ja oma surmatantsu viimaseid samme sõna otseses mõttes nautima? Nagu öeldud, ma ei tea... Küll tean ma aga seda, et eelkõige selle inimese ja ta lähedaste pärast olen ma täna end korduvalt tabanud mõttelt, et kui maailmas on üldse kohta imedele, siis nüüd oleks neil küll väga viimane aeg juhtuma hakata.

Vahel paneb mind muidugi imestama ka ainuüksi asjaolu, et ikka veel on asju, mis suudavad mind põhjalikult läbi raputada ja seda kuni nende soppideni, millede olemasolust ma iialgi midagi ei teadnud ning millede tunnistamine oleks minu juures võrdne vähemalt riigireetmisega.