Happy times

Eilne õhtu. Lonkisin linna peal, astusin sõprade kohvikusse sisse, jõin kontserdi algust oodates klaasi veini, kõllasin Emandale ning kuna ta oli oma abikaasa maale ja lapsed tööle saatnud, oli ta vaba ja vallaline ning ma kamandasin ta kohale. Seejärel kuulasime veidi Singer Vingerit ning marssisime programmi Lokalveränderung raames nendesamade sõprade restorani, maandusime tagumisel terrassil, kiusasime natuke nende uusimat kelneripoissi (tõsiselt nunnu kutt :) ) ja siis kella kaheksa paiku saabusid vaid hetkeks ("Meil on tegelikult kohutavalt kiire, me tulime vaid ühte paberit võtma!") ka omanikud ise ning seltskond tasapisi muudkui suurenes ja lõpuks olime me juba pool terrassi hõivanud. Asi lõppes südaöö paiku peale mitmeid pudeleid kuradi häid veine (näiteks Sonoma county's resideeruva Seghesio perefirma toodetud Zinfandel - uskumatult hea kalifornlane, mis lisaks sellele, et mina seda rahuliku südamega julgen soovitada, on saanud ka Wine Spectator'is 92 punkti sajast ning on haruldaselt hea hinna ja kvaliteedi suhtega), taldrikutäisi antipasti't, lugematuid topsitäisi panna cotta'sid ja lõputut vatramist mitmes keeles. See oli tõeliselt ilus õhtu, õnnelik aeg nagu ütleks Jamie Oliver. Vahelduseks jube mõnus ja tsiteerides ühte restorani omanikku: "Life is so fucking beautiful!"