Lõuna-Aafrika, osa 1

Reisi kronoloogia. Kõrvalepõigetega.

Selleks ajaks kui ma varasel õhtupoolikul lõpuks pealinna jõudsin, oli selge, et lisaks varem plaanitud visiidile A&M juurde on meie päevakavva lisandunud veel üks hilisemgi külaskäik. Üldiselt tundus kõik juba mõnda aega kuidagi niimoodi, et ümberkaudsete arvates on Aafrika teises tähesüsteemis, kust tagasiteed ei ole: kes anus pisaraid tagasi hoides mu kaasat, et me sinna ikka ei sõidaks ("Teid aetakse seal ju vardasse!"), kes korraldas lahkumisvisiidi maigulisi kokkusaamisi ning isegi mu lihane tädi, kes tavaliselt helistab ehk paar korda aastas, oli ema käest kogemata kuulnud meie sõiduplaanidest ning võttis veel kaheteistkümnendal tunnil ette resoluutse katse mind ümber veenda. "Mõtle kõigi nende haiguste, putukate, madude, kiskjate ja kuumuse peale! No miks te nüüd just sinna peate minema? Sõitke parem Euroopas ringi, teil sealgi ju nii paljudes kohtades veel käimata."

Niisiis Tallinn. Viskasime oma reisipambud apartmenti ning tuiskasime enne A&M-i juurde teele asumist Kaubamajja, et veidi külakosti kaasa osta. Mõned veinid, mõned juustud, muud nipet-näpet ning spetsiaalselt perenaisele ka pakk demerara suhkrut. Sest soola-leiba me ei saanud osta, lõppude lõpuks olime me ju vaid nende vastsoetatud linnalähedast maja vaatama kutsutud ja mingit pidu ei pidavat saama enne kui kõik on viimase peal korras. Mis muidugi tähendab, et seda ei tule tõenäoliselt kunagi aga noh, meile sobivad sellised grilli ja veiniga mitte-peod vägagi hästi nii nüüd kui ka edaspidi :)

Maja on neil igatahes lahe. Ainus probleem (nagu Tallinna servades ikka) on ühistranspordi olematus aga noh, eks automüüjad tahavad ju kah elada. Niisiis me muudkui jõime veini, sõime grill-liha, -vorsti ja -juustu (pluss mõned karamelliseeritud vahukommid), lobisesime pererahva ning teiste külalistega ja siis oli juba ammu pime, vihma sadas ning mul tuli meelde, et ma olin ju ettevaatamatult lubanud T-le, et me jõuame hilja õhtul veel ka nende juurest läbi. Mis tähendas, et kahetsustundega pidime me selleks korraks lahkuma ning meid toodi kenasti autoga linna tagasi. Ja poole tunni pärast olime juba järgmist lahkumisvisiiti tegemas. S&T juures olid meid hilisest (või peaks juba ütlema varasest?) tunnist hoolimata ka L&M ootamas, siis me jõime tassi teed, lõpetasime kamba peale ühe pooliku alkoholipudeli ning tunni-pooleteise pärast tellisime oma stammtakso endale järele. Apartmenti jõudsime kella ühe paiku ning kell pool viis oli uuesti minek. Sõitsime veel kaasa töö juurest läbi, sest paar asja oli sinna ununenud.

Muidugi olime me kõigest hoolimata liiga vara lennujaamas aga me oleme mõlemad seda meelt, et parem oodata pärast pool tundi kauem kui väiksema ajavaruga saabudes ühel hetkel avastada, et check-in'i leti taga seisvad tütarlapsed (ja vahel ka mõned kuted) lihtsalt ei suuda seda ootamatult kogunenud massi lennuki väljumise ajaks läbi hekseldada. Igatahes kui lõpuks kassad lahti tehti, saime oma paberid marsruudil TLN-AMS-CPT ülehelikiirusel korda, tütarlaps lubas lahkelt meie kilesse pakitud suure pagasi kuni Durbanini ära saata (peale ööd Kaplinnas pidime edasi suunduma Durbanisse; see pagasi sinnasaatmine osutus muidugi katteta lubaduseks aga õnneks me hakkasime selle protseduuri tehnilise võimatuse peale Kaplinna saabudes ka ise mõtlema), marssisime turvakontrollist läbi ning oligi meil rohkem kui tunnike lennuni aega.

Bussiga lennuki poole logisedes oli selline meie suvele tüüpiline halb suusailm ja lennukitrappi mööda üles ronides peksis vastik tuul vihmapiisku näkku. Peamine elamus sel lühikesel reisijupil oli aga tühipööretel ringlev lennukimootori turbiin, mis tegi sellist jubedat kolinat, et vist küll kõik reisijad tundsid end juba ette märtritena ning vaatasid arusaamatus õuduses lennuki meeskonna poole, kes stoilise rahuga edasi toimetas. Umbes samasugust häält saab esile manada metallhaamriga kiiresti ja kõigest jõust vastu terastahvlit tagudes.

Igatahes jõudsime me suuremate ekstsessideta Amsterdami. Kaplinna lennuki väljumiseni oli meil veidi üle tunni aega ja nii me siis suundusime pardakaardil märgitud värava poole. Häh! Loomulikult oli viimasel hetkel kõik ringi tõstetud ja uus ning õige värav asus hoopis lennujaama teises otsas. Marssisime siis sinna, läbisime taaskord turvavärava ning leidsime end tihedalt inimesi täispakitud klaasseintega punkrist, kus loomulikult ei jätkunud kõigile isekohti. Mõtlesime, et no okei, selle pool tundi kannatab ju ära. Aga kell muudkui läks ja keegi ei kavatsenudki boarding'uga alustada. Kui plaanitud äralennuajast juba kümmekond minutit möödas oli, suvatses üks 50-aastane lilleke mikrofoni teatada, et nad väga vabandavad kuid lend hilineb kuna catering on graafikust maas. Tõesti, nende autod sebisid ümber lennuki veel tükk aega ja kõigi kolme toidukonteineri pealelaadimine võttis aega umbes kolmveerand tundi. Nii et lõpuks stardirajale ruleerides oli kell plaanijärgse 10.05 asemel juba 11.15.

Vahepeal me lõbustasime end kaasreisijate observeerimisega. Arvestades sihtpunkti oli esimene tähelepanek see, et kogu seltskond on üllatavalt valge, neegreid oli Aafrikasse lendamas üksikuid. Kogu kamp oli ometigi vägagi rahvusvaheline ja kõike muud kui hall mass: minu taga seletas üks norrakas poolteist tundi vahetpidamata moblaga mingitest väga suurtest rahasummadest, üks ilmselgelt jõukamasse detsiili kuuluv vanaproua kasutas liikumisvahendiks vaid ultramoodsat ratastooli (muide, moodsamatest liiklusvahenditest rääkides on just Schipholi lennujaam see koht, kus ma esimest korda nägin oma silmaga Segway'd liikumas), sealsamas üritas oma lugematuid järeltulijaid kantseldada pealaest maani musta kanga taha varjunud (isegi silmaava oli päikeseprillidega kaetud) mosleminaine, samal ajal kui ta mees veidi eemal resigneerunult lösutades tukkus. Ja muidugi oli seal ka närviliselt fotokaga klõpsivaid japse ning tüüpilisi ameerika turiste oma lühikete pükste ja lilleliste särkidega, mis hädavaevu suutsid meeste kahemeetrist ümbermõõtu katta (mitte et ma ise just eriti väike oleks aga selliste gabariitideni on mul ikka veel väga pikk maa minna ja ma ei taha ettegi kujutada võimalust, et peaks lennukis sattuma pikkadeks tundideks kahe sellise vahele istuma...) ja nii edasi. Kokku mitusada inimest. Kusjuures ma ei oska arvatagi, mis seal "väravapunkris" siis toimub, kui lennuk täiesti täis on. Meie Boeing'us oli tubli kolmandik (või isegi enam) kohti tühjad aga ometigi väga palju liikumisruumi polnud ning tasapisi hakkas seal punkris enne lennukisse saamist selle pooleteise tunnise seismisega juba kerge sprotitunne peale tulema.

Lennukiks oli Boeing'u praegune lipulaev 777 (747 on muidugi legendaarsem aga tänaseks tehnoloogiliselt ikkagi üksjagu aegunum), täpsemalt siis 777-200ER. Maailma esimene ainult arvutitega konstrueeritud ja senini ka maailma suurim kahemootoriline (muide, kui megalomaaniast rääkida, siis triple seven'i mootorite turbiinid peaksid kõikvõimalike lennukimoorite arvestuses olema maailma suurima läbimõõduga ning selle telikutel - mis juba iseenesest on igavesed pirakad - on ühe kommertskasutuses oleva lennuki jaoks kindlasti maailma suurimad kummid) ja laiakereline linnuke, mis kuni hiljutise väga õnnelikult lõppenud õnnetuseni Londonis hoidis enda käes ka turvalisima reisilennuki tiitlit. Noh, tegelikult on ta seda vist küll siiani. Meil õnnestus saada kohad teine teisele poole vahekäiku ja lõpuks läks veel niimoodi, et ma olin oma keskmises istmekolmikus lausa üksinda. Ruumi laiutamiseks oli igatahes piisavalt.

B777 istmetesse on monteeritud personaalsed meelelahutuskeskused ja sealt saab vastavalt soovile vaadata filme (valik paarikümne on-demand filmi seast) või multikaid, kuulata muusikat (saadaval mitmed erinevad valmisprogrammid ja samuti ka albumite kaupa kõik need Madonnad, Robbie Williamsid, ABBAd ja muud superstaarid), mängida mänge ja nii edasi. Pealtnäha oleks nagu tegevust küllaga aga see läbi lukuaugu filmi vaatamine tüütab üsna kiiresti ära.


Nii et kõigest sellest toredusest hoolimata oli lend ise ikkagi igav aga võrreldes hilisema öise tagasilennuga täiesti talutav. Põhimõtteliselt on muidugi kõik üle kuuetunnised lennud ebainimlikud ja pea kaksteist tundi jutti seal 12-13 kilomeetri peal tilbendada on juba ikka väga rõve. Nojah, see selleks. Meie suund oli enam-vähem otsejoones üle Aafrika "kukla" ning siis piki läänerannnikut otse alla Kaplinna poole. Holland-Belgia-Prantsusmaa-Vahemeri-Alžeeria-Niger-Nigeeria-jne. Seda Aafrikat on tõesti ikka kole palju ja ainus märkimisväärne sündmus oli mõnesajakilomeetrine põige ookeani kohale kui me möödusime Kongodest. Ju siis Kinshasas olid jälle mõned maa-õhk raketid valedesse kätesse jõudnud, sest Angoola põhjapiiri juures tulime maa kohale tagasi ning siis lahutas meid Lõuna-Aafrika Vabariigist veel vaid Namiibia. Mis tähendas küll sellegipoolest veel päris mitut lennutundi...

Pardateenindus oli aga see-eest tasemel. Mulle üldse meeldib KLM-i köök, isegi nende "võileivad" Tallinn-Amsterdami liinil on ühed parimad, mida ma lennukites saanud olen, rääkimata sellest, et see oli vist eelmisel kevadel kui meile tulpidemaa pealinnas käies toodi lennukis minu norimise peale ("Perhaps you can surprise us with some extraordinary selection?") kusagilt salakapist välja pudel ehtsat hiina punaveini. Cabernet sauvignon ja puha ning hoolimata kummalisusest selle kõige juures veel ka väga hea. Tõsi, seda oligi neil väidetavalt täpselt üks pudel veel järel (või nad ei raatsinud meile lihtsalt rohkem anda) aga kusagilt mujalt, ei õhus ega ka maa peal, pole ma niigi palju Hiinas valmistatud veini saanud. :) Aafrika-reisil Amsterdamist Kaplinna suundudes pakuti meile aga kolm korralikku söögikorda ning soovi korral sinna vahele veel ka igatsorti näkitsemist. No ja sel korral oli siis ka esimene kord kui ma sõin lennukis jäätist. Rääkimata sellest, et polnud mingi probleem üha uusi ja uusi veini- ning Cointreau-pudeleid tühjendada ja stjuuardesside-stjuuardite naeratus ei vähenenud tühja taara kogunedes mitte üks raas. Erinevalt mõne teise lennuliini teenindajatest, kes veavad hapu näo ette juba siis kui teist veinipudelikest julged küsida. Vähe sellest, hoolimata viimaste aastate üha suuremast kokkuhoiust oli neil KLM-is isegi Drambuie't ning teisigi hitt-kleepekaid pakkuda, mida praegu suures osas Euroopa lendudel ei saa enam raha eestki osta (me räägime tavalisest turistiklassist, eks ole). Nii et selle koha pealt olen ma KLM-iga küll igati rahul.

Lõpuks ometi hakkasime kohale jõudma. Kas olid lendurid tublid või tõukas meid kogu tee mahe tagantbriis või ongi selles lennuplaanis mingi üsna kopsaka varuajaga arvestatud, ma ei tea. Igatahes maandusime me Kaplinnas hoolimata tunduvalt hilisemast väljalennust vaid mõned minutid peale algset graafikujärgset aega. No ja siis hakkas tsirkus maalepääsemisega, mille käigus tulime me õnneks paraja ajavaruga väga õigele järeldusele, et hoolimata Tallinna abivalmist tütarlapsest, kes tõesti lasi meie pagasi Durbanini välja (miks arvuti seda üldse lubas, me ei saanudki lõpuks aru) peame me oma kohvririsu ikka ise üle piiri vedama. Passikontrollis oli avatud kolm auku, igaühes igavlev neeger, kelle peamine tegevus seisnes ta selja taga seisva semuga vastastikku haukumises (seda, et see vist xhosa keel on, sain ma hiljem alles Durbanis aru) ja siis nad vahetasid iga paari-kolme minuti tagant kohti. Seni istunud tegelane tõusis ja teine istus ning mõne aja pärast vahetasid nad uuesti. Mu kaasa passi tudeerisid nad tülpinud nägudega kokku ikka mitu head minutit, vaatasid seda nurga alt, raputasid, hõõrusid, nuusutasid ja peaaegu et katsusid keelega, enne kui viisa peale templi läratasid ning sinna midagi ka pastakaga sodisid. Mul läks veidi kiiremini aga kummaline kogemus oli see sellegipoolest. Peast käis igatahes läbi, et mis siis saab kui nüüd keegi otsustab meid riiki mitte lasta. Kükita siis seal pärapõrgus mingis kuradi eikellegitsoonis kuniks kahe nädala pärast lennukiga tagasi saab...

No igatahes niimoodi ei läinud. Olime lõpuks kenasti Aafrika taeva all ja et kell hakkas südaööd näitama, siis oli meil vaja leida transport oma hotelli. Vaesed ida-eurooplased nagu me oleme, valisime omal ajal ööbimispaigaks hotelli Ritz ja Kaplinn on ses mõttes üks kummaline linn, et odavat ühistransporti (bussid, rongid ja muu selline) lennujaamast linna praktiliselt ei eksisteeri. Enam-vähem ainus võimalus on võtta takso. No ja tulime me siis rõõmsalt sealt uste vahelt välja ning leidsime, et praktiliselt kõik autofirmad on öö tulekuks oma luugid ja uksed juba sulgenud. Ainult kahes letis põles veel tuli ning vaid ühes neist oli keegi ka kohal. Õieti hakkas meile alguses leti tagant silma hästi asjaliku väljanägemisega pisike peake, mis kuulus ehk viie-kuue-aastasele tõmmule poisile. Suundusime sinnapoole ja siis kerkis sealt ka üks naeratav pakistanlasest papa, kes väga kiiresti ja professionaalselt tegi meile selgeks meie võimalikud variandid nii öiseks taksosõiduks kui ka võimalikeks tuurideks Kaplinna ümber, mida nende firma korraldab. Lõpuks tellisime ja maksime ära takso ka järgmiseks hommikuks hotellist lennujaama, et Durbanisse edasi lennata ning kuigi ma suhtusin alguses natuke kahtlevalt sellesse kõigesse ning porisesin midagi teemal, et kui nüüd see takso ikkagi välja ei ilmu, et siis läheb meil lennukile jõudmisega väga kiireks, sujus kõik absoluutselt ilma mingite probleemideta nii järgmisel hommikul kui ka kõigil edaspidistel kordadel, mil me selle firma teenuseid kasutasime.

Õigupoolest ongi kõik see kirjutis üks vana võlg, sest seal käies ühes oma lobisemishoos lubasin ma firmaomanik Faried Fakier'ile, et tutvustan ta ettevõtmist ka nii eksootilises keeles nagu seda on eesti keel. Ei, meile ei tehtud mingit allahindlust (ehk tegu ei ole siin makstud reklaamiga :) ) vaid lihtsalt nii firma kui selle omanik on seda reklaami igati väärt, nii sujuvat ja professionaalset teenindust (ning sealhulgas veel väga mõistliku hinnaga) ei kohta maailmas just sageli. Omanik muide on üks väga asjalik ja sümpaatne mees ning kes olude sunnil (ta "tööautod" olid ühe ootamatult kaela langenud tellimuse tõttu kõik teisi otsi tegemas) meid terve päeva Hea Lootuse neeme kandis oma isikliku luksusmersuga ringi vedas. Kuna me olime vaid kahekesi, ei hakanud ta meie tellimuse täitmiseks asendusautot otsima, vaid tuli ise, muudkui vabandas ette ja taha, et tegu pole paraku täpselt meie tellitud autoga (milleks oleks tegelikult pidanud olema mingi mikrobussi tüüpi asjandus) ja ta tõesti loodab, et sellest probleemi ei ole aga et kui me ikka kuidagi ei soostu ta pirakas limusiinis poolsaare vaatamisväärsustega tutvuma, siis ta loomulikult leiaks meile ka teistsuguse lahenduse. Noh, me kaasaga olime armulikud ja arvasime, et me võime seal nahkistmetel ju lösutada küll ning tumendatud klaasidest neid imesid vaadata, mida seal maailma lõpus näha oli. Faried oli absoluutselt kõik ära organiseerinud kuni selleni välja, et lisaks tavalistele agressiivsetele paavianidele, nunnudele pingviinidele ja teistele, nägime me ära ka ranniku lähedal ukerdava vaala ja see on juba midagi, mida teised passivad päevi ning nädalaid ja siis kah ei satu neile elukatele peale. :)

Ehk kes Kaplinna satuvad, siis tasub tõsiselt kaaluda võimalust lasta oma transport korraldada firmal nimega Randy's tours. Praeguses Kaplinna lennujaama ümberehitamise tohuvabohus võib nende leti asukoht muutunud olla aga kodulehelt peaks sellegi kohta täpsemat infot saama. Ja Faried'i võib meie poolt ka alati tervitada. :)
--------------------
Seekordsed pildid pätsasin mitu kuud tagasi veebist (mu enda fotokas oli lennukis lihtsalt väga sisse pakitud olekus) ja olen kahjuks ära unustanud, kuskohast täpselt.