Veidi värvi südaöisesse linna

Üsna sürr on öösel keset südalinna vehelda sõprade restorani väliterrassil värvipottide, pintslite ja prantsuse vahuveinipudelitega. Ehk siis eile õhtul ja ööl vastu tänast toimus improviseeritud happening teemal "Valmistame terrassi suveks ette ja teeme ilusaks." Minu osaks oli peremehe soovi kohaselt peamiselt küll vastutusrikas ülevaataja roll, kes näitas näpuga ette vähe värvi saanud kohti ning muuseas pidi kogu aeg ka värvijate veiniklaase hoidma. Ühel hetkel oli neid mu kätte kogunenud juba tükki viis...

Ka Emand vehkis ennastunustavalt pintsliga, vahepeal natuke isegi asfalti värvides ja kuigi ma soovitasin tal sinna ühe kena sebra võõbata, pesid abivalmis tüdrukud võimalike ekstsesside vältimiseks selle siiski lõpuks tänava pealt maha. Vahepeal jõudsin ma veel mööduvatele turistidele veidike aktiivset reklaami teha, kohalikele noortele söögikoha varjatud võimalusi tutvustada ja mõnda kodumaise kunstiilma prominenti, kes olid suvitusvisiidil vist oma une-eelset jalutuskäiku tegemas, sellise meeleoluka performance'i konfereerimisega šokeerida. Kuigi ma usun, et kõige rohkem võis neid šokeerida hoopis taaskord kinnitust leidnud tõsiasi maailma väiksusest. Vähemalt nelja meist tundsid nad varasemast ajast ja väga erinevatest kohtadest ning nüüd oli see kamp äkki kõik kuidagimoodi kokku sattunud. Nojah, igatahes oli tegu sellise lõbusa ja glamuurse ettevõtmisega, mida kogunes pealt vaatama üksjagu (pool)tuttavaid (kellede õpetussõnad läksid õhtu edenedes aina totakamateks) ja mille kajastamiseks me üritasime isegi ühe telejaama reporter-operaatorit kohale tellida. See ei viitsinud küll tulla ja ei jõudnud täna kuuldavasti end oma laiskuse pärast ära kiruda. :)

Loo moraal? Ega ei olegi, lihtsalt selline olukirjelduslik laast. Aga samas tõi see mulle meelde ka tõestisündinud loo ühest hoopis varasemast ajast ja hoopis teisest kohast, kus ühe praeguse restoraniomaniku sugulane omal ajal samuti populaarset söögikohta pidas ning kui ühel heal päeval tänav ootamatult hangedest ummistunud oli ja linnaisad selle tahke vee koristamisega kuidagi toime ei tulnud, võtsid mainit söögikoha kunded labidad pihku ning rookisid kõrtsu ukseesise lahti. Kõik ainult selleks, et saaks oma stammkohas süüa ja aega veeta. Päevaküsimuseks on aga nüüd loomulikult see, et kui palju Eestis üldse on selliseid söögikohti, mille sagedased külalised millekski nii ekstreemseks valmis oleks?