"Ta oli rikas!"

Tsitaat pisukese eellooga.

Eile õhtul sattusin juhuslikult vestlema ühe Ameerika Ühendriikidest pärit, oma koduosariigis üsnagi prominentse hilises keskeas paariga, kes olid Eestit vist juba viiendat korda väisamas. Kui me olime jutuga jõudnud sinnamaale, missuguseid soolatoose minevikus kasutatud on ja paari meespool väljendas hämmastust, et mismoodi sool ikka oli lahtiselt mingis kaaneta kausikeses ja kuidas sealt ikka seda mingi lusikakesega toidule tõsteti (hämmingu tagamaaks lääne inimese tüüpilised hirmud: ebahügieenilisus ja mis kõik veel) ning et tema lapsepõlvekodus kasutati küll juba kinnist topsi, kust igaüks siis maitseainet vajadusel toidule raputas ja et tsiviliseeritud maailmas käis soola tarbimine niimoodi juba sajandeid ning muu blaa-blaa-blaa. Eks ole, kodanikud riigist, mis on nii noor, et näiteks Katariina-aegsed mündid tunduvad neile eelajaloolistena, on ju veendunud, et just nende kodumaa on alati olnud tsiviliseerituse tipp - /sarcasm off.

Hää küll, eks meil kõigil ole oma "pimetähnid" ja et muidu oli tegu väga toredate inimestega, lasin ma selle jura kõrvust mööda ning tuletasin ajaloost meelde näiteks Tsaari-Venemaal valmistatud tõsiselt eksklusiivseid soolatoose (ikka neidsamu pealt lahtisi, tilluke lusikas sees ja sageli veel ka vääriskividega inkrusteeritud), mida õukonna tarbeks valmistasid juba toona ilmakuulsad meistrid. Fabergé ja need teised.

Paari naispool muutus selle peale melanhoolselt mõtlikuks ning siis arenes nende endi vahel järgmine vestlus:

Proua: "I remember, my grandfather had the ones like this, they used those
all the time..."
Härra (veidi šokeeritult): "So your granddad was russian???"
Proua (tõstis uhkelt pea üles, vaatas mehele silma ja teatas): "No. But he
was rich!"

Ma pidin naerukrambid saama.