Trükistest, blogidest ja sundeksemplari seadusest uues ajas

Mõnes mõttes oleme me täna jõudnud tagasi Gutenbergi-eelsesse aega, kus igaüks võis raamatu valmis teha, eelduseks oli vaid kirjutamisoskuse (või peaks ütlema tähtede joonistamise oskuse?) olemasolu. Selle meetodi ainus häda oli muidugi aeglane paljundamisprotsess ning samuti inimlikust eksimusest (ja vahel kindlasti ka tahtlikkusest) teksti tekkinud variatsioonid. Trükipressi tulekuga taandus käsikirjaliste infokandjate senine ainuvõim ning võimalikuks sai kiiresti ja ühetaoliselt toota nii teksti kui pilti ja sellest tulenevalt on võimukamad valitsejad ikka ja jälle üritanud nii mõjusat propagandavahendit oma kontrolli all hoida. Et kujundada avalikku arvamust endale sobivas suunas ning välistada oponentide sõnavõtud. Selline punnitamine ei olnud teatavasti küll kunagi sajaprotsendiliselt edukas ja iga riigikorra ajal on leidunud kusagil mõni konspiratiivkorter, kus töötas kompaktne trükipress, vorpides ametliku joonega mittesobivaid tekste. Olgu nende tootjateks siis Anvelt/Kingissepa tiim või nõukaaegsed keskkoolipoisid. Tõsi, viimased pidid tavaliselt kasutama kopeerpaberit ja vanavanemate trükimasinat, mis parimal juhul oli segastel asjaoludel jäänud KGB-s arvele võtmata. Tänaseks päevaks on sellised põrandaalused väljaanded juba ammu muutunud kollektsionääride ihalusobjektideks ning suurt osa neist ei leia ka ühestki raamatukogust. Tegelikult ei oska keegi isegi arvata kui palju selliseid trükiseid üldse valmistati ning hoolimata sellest, et ka ENSV-aegadel oli olemas seadus, mis reguleeris kõikvõimalike trükiste kogumist ja säilitamist raamatukogudes, ei ole ma eriti kindel, et julgeolekuorganid leitud lendlehtedest või muudest riigivastastest trükistest eksemplare toonastesse erifondidesse andsid.

Ka Eesti Vabariigis on olemas sundeksemplariseadus, mis kohustab trükise valmistajat või tellijat tasuta loovutama teatud osa eksemplare (sõltuvalt trükisest kahest kuni kaheksa eksemplarini) ja kui te lasete näiteks enda pidupäevaks trükkida ilusa pildikese ning vinjettidega pulmakutse, mille tiraaž on üle 50 eksemplari, siis ka sellest peate te seaduse järgi raamatukogudele sundeksemplarid saatma. Või üle-eelmise näitega paralleeli tuues, kui te trükite sadakond riigivastast pamfletti, siis samamoodi ka neist.

Seadus on iseenesest hea ja kasulik aga paraku oleme me tänaseks niikaugel, et selle täitmine on jäänud puhtalt kirjastajate heasoovlikkuse kanda. Üsna tihti juhtub, et ootamatult ilmub välja mõni trükis, mille olemasolust pole ühelgi raamatukogul kõige õrnemat aimugi ja kaugeltki mitte alati pole tegu paarileheküljelise väljaandega, mõnigi kord ilmub eikusagilt välja kümme aastat tagasi trükitud ning vahel isegi mõningates raamatupoodides müüdud, rohkem kui sada lehekülge paks raamat. Peale selliseid avastusi kehastuvad komplekteerimisosakondades istuvad inimesed ümber detektiivideks ning hakkavad seda trükist taga ajama. Tihti (kuid mitte alati) isegi edukalt. :)

Muide, kuna igasuguste trükiste säilitamine nõuab ruumi ja nende kogunedes üha rohkem ka raha, siis samal ajal on kuluaarides käimas vihane kakelung (vaid üks näide) selle üle, kui palju neid sundeksemplare koguvaid raamatukogusid ikka olema peaks (loe: "võtame seni mitmete raamatukogude vahel jaotunud raha neilt üldse ära ning anname sellest natukene ühte kohta, lisaks muule saame sellega rahakraaniga ka toreda hoova, millega meie poolt väljavalitud asutust ja selle tegemisi meile sobivas suunas mõjutada") ja kes need priviligeeritud ikka olema peaks. Üks põhjendusi on see, et niikuinii kõik sunnakad ei laeku. Selle taustaks aga omakorda asjaolu, et ka praeguse korra juures ei ole suudetud tagada kõigi trükiste saadavust isegi Tallinnas JA Tartus, rääkimata siis igas sundeksemplari saama pidavast raamatukogust. Ja ma ei räägi siin mingitest wanradt-koell'idest, raamatukogude andmebaasi ESTER järgi on mitmeid raamatuid ka viimasest aastakümnest, mida on Suure Neliku (Rahvusraamatukogu, Akadeemia, Tartu Ülikool ja Kirjandusmuuseum) peale kokku vaid üksainus eksemplar. Minu meelest kehtib siin küll seaduspära, et vähendades sundeksemplaride arvu ning nende komplekteerimisega tegelevaid raamatukogusid, tõuseb tõenäosus, et mingi trükis haihtubki kaduvikku, kordades. Aga muidugi, selle asemel, et teha jõupingutusi seni kehtiva seadusandluse paremaks täitmiseks, on ju lihtsam seadust "leebemaks" muuta. Boonusena saab praegusel raskel ajal ka natuke raha kokku hoida. "Fuih!", nagu ütleks Nero Wolfe.

Tõeline probleem on aga uute aegade saabumisel tekkinud mujalt. Samasugune nagu on igasuguste "vastaliste" trükistega ja see on asjaolu, et lihtsalt keegi ei suuda enam ka parima tahtmise juures hallata Eestiga seotud trükimaterjali kogust. Nagu ma alguses ütlesin, oleme me jõudnud tagasi Gutenbergi-eelsesse aega kuid erinevuseks on see, et "tähtede joonistajate" arv on dramaatiliselt kasvanud ning kunagi kiivalt valitseva kliki kontrolli all olnud paljundusseadmed on muutunud igapäevaseks. Ja me ei räägi ammu enam tavalistest uduse pildiga xerox-masinatest, igaüks saab täna lasta endale "päris" raamatu valmistada, mis trükitakse ja köidetakse professionaalses trükikojas ja mille tiraažiks on täpselt nii mitu eksemplari kui te soovite. Kasvõi üksainus. Tahate teha enda fotodest ilusa klantspaberil pildialbumi? Aga palun! Soovite oma blogist valitud palasid raamatuks vormistada? Ei mingit probleemi! Teil on sahtlipõhjas kooliajal kirjutatud poeem oma lemmikhamstri mälestuseks? Loomulikult, trükime ära!

On-demand trükkimine pole iseenesest muidugi mingi uudis kuid senini on see peamiselt olnud konkreetsete kirjastusfirmade kulude kokkuhoiu võte kui nad on mõnda väga spetsiifilise sisuga ja suhteliselt kõrge hinnaga raamatut välja andnud. Konkreetne füüsiline raamat trükiti valmis alles siis kui sellele tekkis ostja. Tänaseks on sellele lisandunud võimalus, et sisuliselt igaüks võib täiesti mõistliku hinnaga toota oma raamatu. Me kõik oleme muutunud potentsiaalseteks kirjastajateks ning ainus, mida meil oleks vaja teha, on kasutada online-teenuseid pakkuvaid firmasid (näiteks Apple, Blurb jne), kus ühe raamatueksemplari hinnad algavad paarisajast kroonist ning mida suuremaks läheb tiraaž, seda odavamaks mõistagi ka hind.

Hää küll. Sundeksemplariseadus räägib tiraažist, mis on suurem kui 50 eksemplari. Seega langeks vastutus seaduse täitmise eest ikkagi sellise raamatu "kirjastajale". Et kui trükiarv ületab pooltsadat eksemplari, siis saadab seaduskuulekas Eesti Vabariigi kodanik oma üllitisest nõutud eksemplarid ka raamatukogudele. Aga vähemalt Blurb (kindlasti ka mitmed muud firmad, postkaartide puhul - jah, ka postkaardid käivad sundeksemplari seaduse alla - näiteks kasvõi Moo) on teatud tingimustel võimaldanud kellegi disainitud trükitooteid osta suvalisel inimesel suvalises maailmanurgas ja seda, kuipalju ühte või teist trükist parasjagu mingiks ajaühikuks on valmistatud (ehk millal see ületab maagilise 50 piiri), ei oska ka enam algne "kirjastaja" öelda. Mida sellistel puhkudel peale hakata?

Niipalju praegu trükistest. Sundeksemplari seadus sätestab lisaks trükistele aga ka muude väljaannete kogumise reeglid, sealhulgas käivad sinna alla ka võrguväljaanded, millede andmebaasi peaks koostama ja säilitama Eesti Rahvusraamatukogu. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis ei ole siiani küll veel suudetud konkreetselt ära määratleda, mis asi see "võrguväljaanne" ikkagi on (kas näiteks blogid käivad sinna alla? aga internetipõhised fotoalbumid?) ja RR vist ei tegele ise võrgu kaardistamisega vaid kasutab seaduse tekstile tuginedes võimalust, et võrguväljaande avaldaja peab selle neile ise teatavaks tegema. Kui paljud firmad, kes iga kuu upload'ivad võrku üles kasvõi .pdf-formaadis kasutusjuhendeid või reklaammaterjale (mis minu hinnangul on kahtlemata kõige ehtsamad võrguväljaanded), sellest seadusepunktist üldse teadlikud on ja kui paljud seda kasutavad?

Veel blogidest. Asjaolu, et ma käisin ühel päeval kusagil kellegagi söömas ja veini joomas, ei ole tõesti oluline (välja arvatud ehk ainult juhul kui toonasest kaaslasest ühel päeval Eesti jaoks oluline persoon saab :) ) ja see ei pea kusagil aegade lõpuni talletatud olema. See, mida kirjutavad oma blogides aga näiteks meie poliitikud või juba tunnustatud kultuuritegelased (arvamusliidrid, kui soovite), on olulisem ning ma ei näe ühtki põhjust, miks me peaksime selle säilitamisest loobuma. Mihkel Mutt küsis eilses Postimehes just poliitikutele mõeldes: "Kellele kuulub blogi?" ja see andis täna Marko Mihkelsonile võimaluse Mutile rõõmsalt vastata, et tema blogis saab kirja küll kõik see, mida ta oleks valmis ka Riigikogu kõnepuldist maha hüüdma. Ehk siis tema blogi on tema nägu ja kuulub talle nii eraisiku kui poliitikuna. Hää küll, ehk tema puhul nii ongi aga ma tean ka teisi blogivaid/bloginud riigikogulasi, kes on oma tekste hiljem redigeerinud ja koguni kustutanud kuna need ei vastanud enam päevapoliitilistele vajadustele või olid lausa kompromiteerivateks muutunud. Kas Rahvusraamatukogu (kes on samal ajal ka Parlamendiraamatukogu) on ikka salvestanud sääl kõrgel Toompeal istuvate, meie kõigi esindajate ja meie saatuse üle otsustajate elektroonilised mõtteavaldused ja seda kõigis nende versioonides?

Loomulikult ei ole selles midagi uut kui ma ütlen, et põhimõtteliselt on selle seaduse täitmise tagamine minu arvates võimatu ülesanne, sest kogu eestikeelset (ja seadusest tulenevalt tegelikult ka muukeelset kuid Eesti kultuuriruumiga seonduvat) trüki- ja elektroonilist meediat ei jõua sajaprotsendiliselt keegi kokku koguda. See võiks ju olla ideaal aga seda, et see utoopia valdkonnast reaalsuseks saaks, oleks tõenäoliselt võimalik saavutada vaid globaalselt kontrollitavas maailmas. Ja kuigi rahvuskultuuri kokkukogumise seisukohalt ei olekski see ehk nii halb idee, siis mõte Suure Venna teistest tegudest (sealhulgas ka sellesama rahvuskultuuri piiramisest tsenseerimise läbi) on midagi, mis mulle kohe väga kindlasti üldse ei meeldi.