Kõik mis lubatud...

...tuleb ju kirja panna.

"Üks lõhub Tallinnas portselanmunne
Teine paneb kodus pudeleile punne"

(Ennetades Kunstiakadeemia inimesi - märksõnadeks esiteks Emanda värskest õppejõust alluv ja teiseks Neiu S....)

Virtuaalelu esimene etapp sai otsa

Täna sulges Yahoo lõplikult aastaid nende käes olnud Geocities'e tasuta serveriruumi pakkuva veebikeskkonna uksed. Just seal, West Hollywood'i "naabruskonnas", pesitses mu kõige-kõige esimene veebileht. Idler's page, kui mu mälu nüüd ei peta. Idler tuli muidugi maailma kõige naljakama raamatu "Kolm meest paadis (Koerast rääkimata)" (eesti keeles ilmunud 1923., 1978., 1994. ja 1999. aastal) autori Jerome K. Jerome teiste, veidi vähem tuntud teoste peategelase järgi.

Iseenesest on muidugi tähelepanuväärne, et see, mis seoses kunagises xoom.com'i serveris sündinud ancientboy lehega unarusse jäi, elas oma virtuaalelu viimatimainitust oma kaheksa aastat kauem.

Kümme aastat varem - 18/10/99 - 24/10/99

ancientboy's weekly notes. 18/10/99 - 24/10/99.

Monday I experienced one of the most frightening situations so far. I described it for myself as feeling of death, good friend Pierre said that in better way: when body decides to move without mind. But more likely all this was from depression or stress. And most important, it passed away.

The counter of this site was wrong again. It's sixth time, I had to correct it so far, but I am too lazy to find another one.

I got e-mail where I was informed that some pictures on gallery pages are missing. When I checked, everything looked okay, both via WWW and FTP, so I think that probably it was some temporary mess in systems of Xoom and in some period some parts of pages weren't accessible.

More technical stuff. New, redesigned version (with more pictures!) of Ancient galleries are on my working desk and however I won't give out any dates (because if I do so, I have to worry about these and the result is another mess), I hope to upload these in nearer future. And thanks to everybody who sent me good ideas, thoughts and images! Any feedback is extremely welcomed also in future.

Aleks is now back in Netherlands and I won't see him before next century...

Tuesday night I ordered 4 CD-s from one of Estonian online CD-shop but haven't received these so far (I'm writing this on Tuesday again, 7 days later), so it looks like this is another service that sucks. But we don't have the choice.

Friday again was the top day of the week. I met two of the funniest girls in the world and in exchange for this big laugh I promised to mention them here. So, Katrin and Heidi, you two were unbelievable, especially the underwear and umbrella part!!! And then I got weird unsigned personal e-message which is too good to be true, it is possible that somebody from behind dark curtain of past is coming into the light once again...

So, this week's story was probably too personal and weird but I won't give any more details before I am sure. Because I may be wrong.

Identiteedikriisis vaevlev vastassooihar

Lähtudes kodumaiste staarblogijate I² vildakast loogikast* ja asjaolust, et ma olen viimase aasta jooksul vähemalt kolm korda "heteroklubis" jõnksumas käinud, olen ma ilmselt paduhetero. Näh, isegi hea, et veel vanuigi ning endalegi ootamatult sellist asja teada sain, nüüd teab siis vastavalt käituda.

Aga samas olen ma käinud ka Nightman'is, Angelis ja teistes sellistes kohtades nii siin- kui sealpool riigipiiri... Appike küll, mul on vist ikkagi identiteedikriis?
___
* s.o. "keda kasvõi üks kord on Angelis (tegelikult piisab tõenäoliselt Sauna tänavastki) nähtud, on homo!"

Niisiis. Tervitused. Seekord ilma sooviloota.

Kes käisid, suur tänu tulemast! See oli tore (loodetavasti ka teile) ning kunagi teinekord saab seda korratud. Variatsioonidega teemale.

Keda ei olnud, noh, ise olete süüdi. Vaevalt mind enne kümmet aastat uuesti SELLISES narrikostüümis näeb. Kui siiski. :)

Ning last but not least, supererilised special mega maxi ultra thanks'id lähevad loomulikult Mr. B. ja Nutika Naise aadressile. Aitäh!

Kümme aastat varem - 11/10/99 - 17/10/99

ancientboy's weekly notes. 11/10/99 - 17/10/99.

A friend of mine laughed this week that now I'm officially old... Anyway, I want to thank you all who sent me sincere birthday greetings and promise to answer to all of you personally, even if it needs some time. Well, older men just need some more time to deal with things!

I didn't had "normal" birthday party this year (where all the people come into your apartment and next midday you'll find your fridge empty and trash everywhere) but all this action happened in many places within two days and I have to say that this, a bit chaotic party, was much more interesting.

Some unholy men (or women?) sent me a weird e-mail where they promised to save my soul and heal me from homosexuality and all this for free. They have an universal and excellent cure for this - Holy Bible and faith! Christ, I always thought that Estonia is too small for that kind of lunatics but looks like I was wrong.

This week I found 4 more (different and heavy!) advertising catalogues from foreign companies in my mail-box, looks like somebody had added me to some list of potential customers. But I don't mind because I can always give them away, so for example Disneyland's winter season program is very popular among my friend's kids.

First signs of upcoming Christmas season are here and it looks like this year it will be real asylum because it's not only the Christmas but also Y2K hysteria. Everything is covered with 2000: chocolate, matchboxes, champagne glasses, hats... I've already seen young man (cute one, BTW) who have green 2000 in his blonde hair. Real madness.

Air Balticust

Blogosfäärist leidsin sellise jutu: Reisile Air Baltic’uga – tänan rohkem mitte!!!. Iseenesest tragikoomiline lugu sellest, kuidas ostetud lennureisi asemel inimene bussiga sõita sai.

Millest mina aru ei saa, on see, miks need reisijad sellega nõus olid. Hakkasin juba sinna blogisse kommentaari kirjutama aga siis mõtlesin ringi. Pealegi tuli meelde, et ma pole vist meie mullusest Türgi-reisist kriipsugi kribanud. Olgu siis nüüd natuke selle reisi algusest, sellest ajast, mis Air Baltic'u probleemidega seondus.

Kaasal oli vaja eelmise aasta kevadel nädalaks Istanbuli lennata ja et ma kavatsesin kaasa sõita, siis me hakkasime samuti odavamaid pileteid otsima ning lõpuks jäid sõelale kaks firmat. Meie suhteliselt tavapärane tšehhide rahvuslik lennukompanii ja Air Baltic. Lätlaste kasuks sundis seekord otsustama parem ajagraafik, sest muidu oleksime me pidanud nii sinna- kui tagasilennul 4-5 tundi Prahas passima. Parasjagu selline loll ajavahemik, et tunnikeseks linna sõita pole nagu mõtet ning kõik see aeg lennujaamas passida on tappev. Niisiis Air Baltic, kus lendude vaheline aeg oli vaid tunni ringis.

Kena. Tellisin piletid ja maksin need Estraveli kaudu ka kinni. Kõik reisiks vajalikud dokumendid lubati paar nädalat enne lendu meile kätte toimetada ja elu oli lill. Kuni ühel hetkel imbus kusagilt läbi info, et lätlased on oma lennuplaani ootamatult muutnud ja ajad enam ei klapi. Üks Tallinnas tudeeriv asiaat, kes samuti samale üritusele pidi lendama, muutis lõpuks oma piletibroneeringu ära ning otsustas siiski Praha kaudu lennata. Vaene kutt! Ta oli lõpuks tänu lennukite hilinemistele ikka üsna kurnatud...

Tähelepanuväärne oli aga asjaolu, et meile ei suvatsenud keegi ametlikult midagi teatada kuigi ka AB kodulehelt oli selleks ajaks juba uus lennuplaan kirjas ning tõesti oli selge, et sellega me oma jätkulennule ei jõua. Samas polnud meil veel ka hoolimata makstud rahast konkreetseid reisidokumente käes ja lõpuks muutus mu kaasa juba natuke murelikuks. Mis tähendas, et reisikorraldaja (siinkirjutaja isikus) võttis jalad selga ning marssis Estravelisse.

Uurisime graafikuid, veendusime nende absurdsuses ja siis üritas tütarlaps AB-st täpsemat infot välja kaevata. Esimesed katsed tulemusi ei andnud ja me leppisime kokku, et ta helistab mulle niipea kui ta on targemaks saanud. Õhtuks juba oli ning edastas mulle AB konstanteeringu, et ups! jah, tõesti lennuplaan muutus ja selle lennuga me nüüd enam ei jõua õigeks ajaks Riiga, et Istanbuli viiva teraslinnu peale ringi potsatada. See oli muidugi nüüd küll suur üllatus. Veel suurem üllatus tuli aga siis kui ma uurisin, et mismoodi see olukord siis laheneda võiks ja tütarlaps edastas mulle AB seisukoha, et nemad maksavad meile Tallinn-Riia piletite raha tagasi ja neid ausalt öelda ei huvita, kuidas me sinna ja pärast sealt tagasi Tallinna saame.

Ptruu! mõtlesin mina. Ja proovisin veel heaga asju ajada ning leebe ja malbe olla. Mis tähendas, et pikkade läbirääkimiste tulemusena tegi AB esimese möönduse ning oli nõus meile maksma tagasi TLL-RIX piletiraha ja lisaks tasuma ka meie bussipiletid Tallinnast Riiga ning tagasi. Me olime isegi põhimõtteliselt sellega peaaegu nõus aga siis selgus, et sobiliku ajaga hommikust bussi pole, õhtuse bussiga minek oleks tähendanud hotelliööd Riias ja seda nad enam maksma ei nõustunud. Meie kah mitte. Põhimõtteliselt. Ning öise liinibussiga sõitmiseks olen ma natuke liiga mugav. Seda enam, et siis oleks me ikkagi pidanud mitu tundi lennujaamas konutama.

Umbes selle koha peal tegi AB tädike järjekordse ja nende jaoks saatusliku vea. Kuigi ta oli juba korra lubanud maksta kinni ka meie taksoarve (ikka TLL-RIX ja tagasi - kuigi see oleks olnud väga keeruline protsess ning raha me oleks saanud alles peale arvete esitamist, s.t. KUI muidugi oleks saanud...), võttis ta selle sama kiiresti ka tagasi ning teatas uuesti pahuralt, et üldiselt teda nagu ei huvita kah, mis meist saab ja üleüldse võime me ka jala Türgi poole astuma hakata. Hea küll, päris sellises sõnastuses see ei olnud aga mõte oli sama. Lisaks oli mul juba varasemast niigi natuke piinlik, et üks tore Estraveli tütarlaps olude sunnil meie kemplemise vahendajaks olema pidi. Mis kokkuvõttes tähendas, et nüüd oli see kõik juba isiklik. :)

Juhtumisi ma natuke teadsin Euroopa Liidu lennureisijate õigustest ning tuletasin sellest ühte ja kolmandast meelde. Ning peale mõningast üsna teravat sõnavahetust olid asjalood niimoodi, et lõpuks me lendasime oma Istanbuli lennu eelõhtul Tallinnast Riiga, seal ootas meid meie sealne Air Balticu töötajast "reisisaatja", kes muretses meile takso, saatis meid sellega linna, SAS Radisson'i, kus meile oli reserveeritud vist mingi sviidihakatis (ma pole varem kunagi nii suures hotellitoas ööbinud), lennufirma poolt oli kinni makstud ka mitmekäiguline õhtusöök kahele (hea küll, veinipudeli ostsime ise) Radissoni üllatavalt heatasemelises restoranis ning hommikusöök oli iseenesestmõistetav. Peale mida ootas meid taas takso, mis meid tagasi lennujaama sõidutas ning poole tunni pärast olime juba Istanbuli lendava lennuki pardal. Me leidsime igatahes, et meie poolest võivad nad ka teinekord oma lennuplaane niimoodi muuta. :)

Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks. Ärge laske lennufirmadel endale pähe istuda. Neil on EU reeglitega vägagi konkreetsed vastutuspiirid paigas, ükskõik, mida nad teile alguses rääkida üritavad. Seiske oma õiguste eest ja kui teil on lennukipilet, siis ärge kuramuse pärast nõustuge öö läbi mingi imeliku bussiga sõitma.

Kümme aastat varem - 04/10/99 - 10/10/99

ancientboy's weekly notes. 04/10/99 - 10/10/99.

So the last summer of this century is over and it's raining every day. And all the normal people are enjoying last warm weathers before millennium somewhere in South. So my friend with his family is now on Cyprus (and possibly also in Israel and Egypt), another friend will fly to Tenerife next Friday and one man will travel to Florida in first week of November, using my money. My money because he earned this with renovating our house...

This was the week of NetAid. Within 14 years since Live Aid it has been many similar acts but this is the first time when I have had the same feeling as on summer of 1985. So I am very excited to see the TV overview of this giant show next Saturday. Music can change or even save the world indeed!

However I don't like Bono's new song at all...

But I do like new Eurythmics, latest single of Pet Shop Boys (New York City Boy - anybody surprised about that fact?) and actually I need so many new CD-s that I either have to rob the bank or find rich uncle.

Disneyland Paris surprised me with sending me their winter-season brochure. But as the pics are clear and beautiful, I think I like their advertising policy.

Aleks decided to go for short trip too. He's in Russia! As much as I understood, he will visit Novgorod, Moscow and St. Petersburg - all three capitals of Russia from different periods of time. I have been in these all (truth, some 12 years ago) and I like Novgorod most. Moscow is far too big (and also too expensive and dangerous now), same can be said for St. Petersburg but Novgorod is like the essence of Russian best parts. Lovely place and great people.

So I am alone with my Disneyland book and e-mails from everywhere (got one "Hi!"-message from Thailand, BTW) and trying to fix my mind for next week's routine.

Angels & demons decoded (2009)

Angels & demons decoded
Lavastaja: ?
2009
http://imdb.com/title/tt1440730/

Ma hakkasin seda vaatama naiivsest lootusest näha veel põnevaid kaadreid Roomast ja Vatikanist. Kui ehk kokku viie minuti jagu liikuvat pilti kunagisest Hadrianuse mausoleumist ja praegusest Castel Sant'Angelo'st välja arvata, siis ei olnud siin absoluutselt mitte midagi, mida poleks varem näinud või millest poleks varem kuulnud. Ja seegi, millest räägitakse, oleks rahulikult mahtunud ära kaks korda lühema ajavahemiku sisse.

History Channel'i jaoks toodetud dokumentaal sisaldab endas "emafilmist" võetud lõputuid kordusi (mitmeid stseene näidati koguni kümmekond korda), natuke rääkivaid päid, kes targutavad ammu läbinäritud teemadel ning poliitkorrektsuse mõttes antakse sõna ka katoliku kiriku esindajatele, kes kasutavad seda võimalust selleks, et vaatajale siiralt otsa vaadates neil silmnägu täis valetada ja väita, et Vatikanis on absoluutselt kõik avalik. Noh, hea küll, ehk välja arvatud näiteks need mõningad osad Vatikani arhiividest, millele ligipääs on suletud ainult inimeste endi huvides ja tegelikult polevat see minimaalne anomaalia üldse märkimist väärtki.

Ajaraisk.

2/10

"Vähemdab vijakust"

Ega ei teeks vist paha neid hoiatussilte kirjutavad ja kindlasti kõrgelt haritud ning hiiglaslikku palka saavad kodanikud veelkord kooli saata...

Ammulisui

Klõpsisin öösel natuke Marillioni-teemaliste saitide linkidel kuni üks seisukoht suutis mind jälle üllatada. Seda viimast muide ei juhtu enam just väga tihti.

Teatas keski Schotti-nimeline tegelane oma lehel (spetsiaalselt ei viita sellisele idiootsusele), et noh, see "Misplaced childhood" on ju muidu tõesti päris tore album aga selline lapse kujutamine ümbrisel teeb teda väga murelikuks...

See pedohüsteeria on ikka tõesti juba ülijaburaks läinud. Mark Wilkinson joonistas plaadiümbrise Fish'i konkreetsete näpunäidete järgi ja neid seepärast nüüd pedofiilias süüdistada on eriti absurdne. Praktiliselt kõik sümbolid ja kujundid, mis seal näha, on tihedalt seotud laulude sõnumiga ja muidugi on tähelepanuväärne, et tähelepanelik kodanik ei tunne absoluutselt muret haraka ja kameeleoni kujutamise pärast. Ma saan siit teha vaid kaks võimalikku järeldust: kas on kodanik ignorantne madalamate eluvormide suhtes ning nende saatus talle üldse korda ei lähe või ei söanda (seni veel latentsesse?) zoofiiliasse kalduv kodanik susile hundi nime anda.

Ilmselt tuleks hüsteeriku meelest lapsed üldse ära keelata. Näiteks saata nad täiskasvanute silmade alt ära mõnele rangelt valvatavale eraldatud territooriumile, kuskohast neid siis 18. sünnipäeval (mõningates riikides muidugi ka 21. sünnipäeval) välja saadetakse ning enam kunagi tagasi ei lasta. Kõikjalt tuleks ära koristada kõik lapsi kujutavad pildid, raamatud (need oleks kõige parem muidugi üldse kõik ära põletada) ja muu selline ning karmi karistuse ähvardusel peaks keelama laste mainimise ka igapäevavestluses. Tehnika arendes, mil valede mõtete mõtlemine meid kontrollima pandud eriti üllastele ja veatutele isikutele momentaalselt teatavaks saab, on muidugi lihtne ka kõik sellised degenerandid juba eos isoleerida. Nii-öelda kuritegude ennetamise programmi raames.

Kümme aastat varem - 27/09/99 - 03/10/99

ancientboy's weekly notes. 27/09/99 - 03/10/99.

Tuesday night I was sitting in pub with Aleks and we had just finished our beers (it was fourth round, I believe) when he saw a platinum blonde girl stepping into the pub. He had always been crazy about Marilyn Monroe (he once told me that he have in his Amsterdam apartment two pics of her from Andy Warhol's serie and when "Some like it hot" - the only Marilyn movie which was shown here on Soviet time - was in our cinemas some 20 years ago, he lived there, sitting on every single show) and however this girl wasn't exactly the reincarnation of Marilyn, hair-colour was everything Aleks needed to turn himself up. So, after a little mess the girl was in our table and after more hour, they were cuddling like lovebirds and I started feel myself extremely bored. It was a time for change indeed and then everything changed. Young man entered the room and decided that he's that girl's boyfriend and have to fight for her (long lost) virginity. So he just walked to us and hit Aleks... To make long story short, the result was a proper fight between them, runaway girl, Aleks' black eye, other guy's bloody shirt and my lost purse. Which was luckily found next day, without cash of course.

So, it was second time with Aleks in pub and result was my not so good reputation, stolen 1500 krooni (ca 100 dollars) and nothing which could be called satisfaction. Nevertheless we decided to go out on Friday again. So we choosed another bar and nothing interesting happened until we ordered pasta and white wine. After we had drank 3 large beers each. So, waitress bring our wines and that clumsy straight guy did something stupid and result was two broken wine-glasses, wine on our clothes and floor... Needless to say that now I'm not in their Top 5 list of customers either.

Heietus. Lasteaastast pingviinideni.

Me olime kümneaastased nagamannid, kui me teel koolist koju klassivennaga üsna nahaalselt sõiduteele astusime ja vahel selle ainsa auto, mis tookord viie minuti jooksul tänavat mööda sõitis, pidurite kriiksudes seisma sundisime jääma. Ise kisasime tähtsalt ja valjult: "Lasteaastat meenutades!" 1979. aasta oli nimelt Lasteaasta, arvatavasti isegi üleilmne (ma mäletan praegu isegi selleks puhuks N. Liidus ilmutatud postmarki) ning ilmselt oli toonasest propagandast natuke kasu, sest isegi kohaliku parteibossi must Volga hoidus meil üle varvaste sõitmast. Nojah, eks see boss elas ju lõppude lõpuks muidugi ka meie kõrvalmajas.

Mul ei ole enam õrna aimugi, kuskohast tuli see mõte (ilmselt mõnest ulmeraamatust, sest päris lambist me seda vaevalt välja mõtlesime ning ma kahtlen, et selleteemalisi teadusuudiseid kusagil oli - või kui, siis ehk "Horisondis"?) aga umbes samal ajal oli meil tõsine arutelu teemal "Kuhu läheb muusikasalvestustehnoloogia." Meil kummalgi olid kodus vinüülplaadimängijad ja lindimakid ning kuidagi tekkis teemaks absoluutselt võimatu variant, et tulevikus on laulud ühe kivikese peal. Selline kuubikujuline kivitükk, kus sees on muusika ja seda saab veel niimoodi mängida, et midagi seal ei liigu. Ma ei mäleta enam aga usun, et juba see mõte oli iseenesest nii absurdne (sel ajal oli muusika saamiseks vaja ju mässata kergesti praksuma hakkavate vinüülide ning vahel lootusetult sassi minevate makilintidega ja need kõik liikusid muusikamängimise ajal nii, et vähe polnud) ning meil ei jätkunud võhma mõelda edasi, et mismoodi seda siis sealt taasesitatakse.

Täna tuli see kõik jälle meelde, kui ma olin esiteks suures arvutis mälupulga pealt vaadanud ära Wolverine'i filmi ning nüüd kolin kohe voodisse, kus mind juba ootab mu läpakas ja on sellesama "kivi" pealt valmis mulle viimaseid "Madagascari pingviinide" seiklusi näitama.

Ei kulunud kolmekümmet aastatki kui "kivi" peal ei ole mitte ainult muusika, vaid ka filmid ja igasugu muu kraam. Seega veelkord märk sellest, et alati tasub oma soovidega olla ettevaatlik. Neil on rumal komme täide minna.

Söögikraamist

Et ma ei viitsi praegu midagi muud kasulikku ja raha sisse toovat teha, siis heietan natuke.

Hiljutine "piimahinnasõda" ei jäänud ka provintsilinnas märkamata. Mu tavapärases toidupoes (jah, ma tean, et praeguseks on see kujunenud üheks kallimaks aga no ma lihtsalt ei viitsi sinna pärapõrgusse, kus odavamad poed on, marssida) oli tükk aega väljas kena hinnasilt "Meieri piim 1 l. 4.40". Ja selle kõrval veel paar silti (Farmi ja Alma vist, kui mälu ei peta), kus tunduvalt kõrgem hind. Nali oli aga selles, et sel ajavahemikul ei õnnestunud minul küll seda odavat piimapakki kusagil näha. Õigupoolest polnud seal isegi sellist kohta, sest kõik "augud" olid hõivatud konkurentide kallima toodangu poolt. Sellest pole muidugi midagi, sest pood sai vähemalt näidata, et ka neil on odavat piima olnud. Võimalik, et ainult öösel ja ainult Tarbijate Kooperatiivi juhtkonnale. Täna oli aga minu üllatuseks konkurentide toodang koomale tõmmatud ning Meieri piim letis tagasi. Pilk hinnasildile näitas ka põhjust, hind on roninud tagasi "normaaltasemele".

Samal teemal lugesin hiljuti mingi tegelase nõudmist, et piimaliiter peab poes maksma vähemalt seitsme krooni ringis. Nojah, midaiganes, mõtlesin, aga mis on saanud mitte nii väga ammusest nõudmisest, et piimaliitri kokkuostuhind peab vähemalt võrduma liitri diiselkütuse hinnaga?

- - -

On üks toode nimega ""Toome" salat". Selline kurgist, porgandist, sibulast, õlist ja maitseainetest gemüüse, mida "Salvest" ja selle eelkäijad vist aegade algusest peale tootnud ning purki toppinud on. Vot sellega on sihuke kummaline lugu, et kunagi eelmisel aastatuhandel meeldis see mulle hirmsasti ja suviti maal vanaema juures olles juhtus vahel niimoodi, et ma päeva jooksul midagi muud kui seda ja toonast nõukaaegset versiooni chili sin carne'st (mis kah kenasti purki pandud oli) ei söönudki. Noh, võib-olla veidi pannileiba ja kanget ning külma piparmünditeed ehk kah. Kui neid viimaseid parajasti oli.

Ja siis nii umbes kuuendas-seitsmendas klassis käis klõks ja ma hakkasin seda salatit mitte nüüd just jälestama aga ignoreerima igatahes. Mitu suve ootas meil maamaja sahvris kümmekond nukrat purki avamist kuni vist vanaema ise lõpuks neile halastas ja ühe sünnipäeva ajal kartulisalati sisse hakkis. Sel ajal tehti kartulisalatit ju teatavasti ikka ämbrikaupa.

Niimoodi olin ma end ikka päris hea hulga aastaid sest ahvatlusest edukalt eemal hoidnud kuni mingi aeg tagasi poes riiulite vahel uidates poolhajameelselt selle purgi korvi tõstsin. Kodus imestasin natuke aega ise kah aga et salat oli juba laual ja kisas valjusti: "Keera mul kaan maha!", "Proovi mind!!" ja "Ainult üks amps, eksju!!!", mis mul siis muud üle jäi.

Noh ja nüüd ma ostan seda jälle üsna regulaarselt ning ootan põnevusega hetke, mil see taas vastukarva käima hakkab. Ajalool olevat ju komme ringiratast käia. :)

- - -

Ma olen mugav inimene. Õigupoolest kohutavalt mugav ja veel kohutavamalt laisk. Mis tähendab, et mulle meeldivad igasugused leiutised, mis rasket igapäevarutiini talutavamaks suudavad muuta. Hea küll, lisaks ülalmainitule on mul tavaliselt suhteliselt keeruline mööda minna ka ahvatlevast magusroast. Või headest juustudest. Näiteks koos hea šampanjaga (hea küll, vaesel ajal peab ka cava või Sekt asja ära ajama - vähemalt senikaua kuni see külm ja kuiv on). Või artišokkidest ja veel umbes tuhandest söödavast produktist.

Aga jääks siinkohal siiski selle va magusa juurde. Mitmel pool maailmas (ning eriti muidugi Saksamaal) on üheks selliseks ahvatluseks kõikvõimalikud sügavkülmutatud koogi- ja tordinimelised asjad. Või noh, mis nimelised, ikka lausa ehtsad asjad. Sellised, et ostad poest, viid hotelli ja paned tunniks-paariks näiteks kapi otsa sulama (ei, sealt ei hakka mingit vett tilkuma), teed veel ringi linna peal ning naased oma ajutisse koju, kus ahvatlev dessert ootamas. Muidugi võiks ju head kooki ka mõnes kohvikus või restoranis nautida aga praktilise ja koonerdava ida-eurooplasena võin ma kinnitada, et sama raha eest saab hotellitoaversiooni kasutades märgatavalt rohkem. Mis küll ei tähenda, et kohvikud ja restoranid seepärast nüüd tähelepanuta jääksid. :)

Viimatisel Saksamaareisil proovisime me näiteks Bailey's-e kreemiga täidetud profitroole (mis olid sõna otseses mõttes taevalikud - eriti kui neid ampsata poole sulamise pealt, mis tähendas, et täidis oli sellises mõnusas jäätisekonditsioonis... mmmmm!!!) ja oma sajandeid kestnud tagasisõidu esimeseks õhtuks ostsin poest kaasa ühe väga mõnusa Kir Royal-tordi. Kaasa mul küll porises, et tema ei saa aru, miks see just kir royal on kui mustadele sõstardele (mis olid tõesti suured valitud marjad ja sealjuures veel ka väga hea maitsega) lisaks ei suutvat tema küll kusagil šampanjat tuvastada ning üleüldse olevat see kohutavalt täitsa tavalise tordi moodi. Mis muidugi oligi asja mõte.

Aga nüüd siis küsimus. Millal meil saaks selliseid asju ostma hakata? Ja ma ei mõtle ainult Tallinnas Stockmannis või Kaubamajas (mitte et praegu neid sealt saaks), vaid millal need ka provintsilinna pidevasse müüki jõuavad? Saksamaal ma ostsin neid ju just mitte Berliinist (kus neid muidugi samuti saada on), vaid Rostockist.

Inkheart (2008)

Inkheart
Lavastaja: Iain Softley
2008
http://imdb.com/title/tt0494238/

Taaskord oli täiesti selge, et ma lihtsalt pean vaatama filmi, kus üheks peaosaliseks on Brendan Fraser ning teemaks raamatutriloogia esimesel osal põhinev fantasy-seiklus. Takkapihta on muidugi ka lugu ise äärmiselt intrigeeriv: kui teatud andega, nn. "hõbekeelega" inimesed mingit raamatut valjusti ette loevad, saab sinna kirja pandu käegakatsutavaks reaalsuseks.

On juba kombeks saanud, et noortele inimestele mõeldud fantaasiakirjandust kiputakse automaatselt maha tegema, kusjuures paljud materdajad pole ise just väga tihti mõnda seesugust raamatut kättegi võtnud ning veel vähem lugenud. Mina vahel loen (tänavustest leidudest seni parim on jätkuvalt Artemis Fowl'i seeria ning muidugi Coraline) ja peaaegu alati vaatan ka selleteemalisi filme ning pole nad ühti nii halvad kui traditsiooniline eelarvamus väita püüab. Hea küll, "Inkheart'i" triloogiat olen ma seni küll ainult kusagil poes sirvinud aga soodsa võimaluse tekkides soetaks sellegi endale lugemiseks.

Cornelia Funke oli selleks ajaks juba rahvusvaheliselt tuntud saksa kirjanikuproua, kui ta 2003. a. oma Tintenherz'i avaldas. Raamat jutustab 12-aastasest tüdrukust, kes ühel päeval avastab, et ta raamatuköitjast isa on aastaid varjanud oma saladust ja siis läheb mölluks. Omamoodi huvitav seos hilisema filmiga on selles, et peale ingliskeelse tõlke ilmumist saatis Funke ühe pühendusega autorieksemplari Brendan Fraser'ile, tänades teda inspiratsiooni eest Mortimer "Hõbekeele" tegelaskuju loomisel. Fresar'il polnud kõige õrnematki aimu, mis tädi see selline on, kes teda raamatutega pommitab ja alles guugeldamine andis talle teadmise, et tegu on täiesti tuntud ja tunnustatud kirjanikuga.

Niisiis on raamat armastatud ja müüb ikka veel nii mis mühiseb. Filmiga on lood aga natuke keerulisemad. Võib-olla on asi selles, et rohkem kui pooletuhandeleheküljeline romaan mahutati vägisi tunni ja kolmveerandi sisse ning see siis stoorist tulenevalt veel ka rohke digiefektisoustiga üle valati? Äktšionit ju nagu oli, lugu oli kah aga midagi jäi puudu. Ehk oli tegu lihtsalt üleprodutseerimisega, filmi klopsiti ju kokku lausa mitu aastat?

Helen Mirren pahura raamatukoina oli muidugi võrratu ja väärib omaette äramärkimist, nagu ka Paul Bettany (kes enam-vähem alati varastab show kui ta ekraanile ilmub) ja mõned pahalased (kelle nimed ma olen sujuvalt suutnud praeguseks ära unustada - igatahes ei mõtle ma kodanik Serkis't, kes oli seekord kaunikesti ühe kahemõõtmelise pappnuku moodi) esitasid samuti väga toredaid karaktereid aga sellega see ka piirdub. Tahaks loota, et triloogia teine osa suudab ekraanile jõudes (igatahes on New York Times Inkspell'i tegemise juba jõudnud välja kuulutada) tavapäraseid kaanoneid murda ning saab üllatuslikult olema parem kui esimene.

Nääh, vaevalt küll...

5/10

Zorro, the gay blade (1981)

Zorro, the gay blade
Lavastaja: Peter Medak
1981
http://imdb.com/title/tt0083366/

Legendi Zorrost teavad ju kõik. Seda aga, et sel mõõga-, maski- ja keebikangelasel üle-eelmise sajandi keskpaiku ka briti kroonile alluvas mereväes teeninud geist kaksikvend oli, nii paljud enam ei tea. George Hamilton õnneks teab ja näitab kenasti, mismoodi vend vennale vaeste kaitsmise raskes töös vajadusel ülla abikäe ulatab. Noh, muidu ei saakski keegi üldse aru, et tegu on mitme mehega aga sel va kaksikvennal on mõnevõrra kummaline maitse. Nimelt on ta veendunud, et veidi värvi teeb Zorro traditsioonilisele kostüümile ainult head ja nii ilmub ta rõhutute eest võitlema küll sarlakpunases, küll leherohelises ja vahel isegi kuldses keebis. Koos nende keepide juurde kuuluvate toon-toonis aksessuaaridega muidugi.

Õigupoolest oli mul algul mõte, et tegu on sama filmiga, mis kunagi seitsmekümnendate lõpus või kaheksakümnendate alguses meiegi kinodes jooksis. Noh, see homoteema on siin ju selline, et pisukeste tsensuurikääridega oleks saanud selle nõnda välja võtta, et ainult väga terased vaatajad oleksid asjale pihta saanud. Aga hiljem hakkasin mõtlema, et tõenäoliselt sai see film esiteks natuke liiga hilja valmis ning teiseks oli rahvusvahelise imperialismi peamise kantsi filmide näitamisega Nõukogude Eestis just nii nagu sellega oli. See tähendab, et eriti ei olnud. Pigem võib see omaaegne, väga ähmaseid mälupilte (ja omal ajal meie klassis oma paarinädalast kõikematvat Zorro-vaimustust) tekitanud film olla hoopis itaallaste 1975. a. versioon Alain Delon'iga peaosas? Ehk siis kui toosamune ette jääb, siis peaks sedagi kaema.

Aga see selleks, siinne "lõbusa tera" Zorro-film oli kah igavesti koomiline. Dialoogikirjutajad olid natuke rohkem kui natuke vaeva näinud ja kaunis ilusaid pärle oli tekstis üsna tihti.* Siia juurde veel kohati ikka üsna absurdseks kiskuv story-line (no kohe filmi alguses näiteks sõidab Diego hobuvankriga Madriidist otse San Francisco'sse Californias, Diego traditsiooniliselt tumma teenri Paco üks põhitegevusi on peremehele sellele saabunud kirjade ettelugemine... eee... ette etlemine? jne jne) ja tulemuseks on mulle üsnagi mokkamööda omaaegne farss.

8/10
___
* näiteks:
Florinda: [rääkides oma abikaasast] Do you know he only makes love to me 12 times a year?
Don Diego: Well, once a month is not so bad.
Florinda: No, he makes love to me 12 times in one night and then, zip, nothing!

või:
Don Diego Vega: If I give my lands to the people, where are we going to live?
Charlotte Taylor Wilson: Boston!
Don Diego Vega: Boston?
Charlotte Taylor Wilson: Yes! It is the only civilized city. They have the best art, the best music...
Don Diego Vega: You have to been kidding me... I was in Boston for a week, and I never heard a decent Mariachi playing

või:
...

Burger (et sändvitšil üksi igav poleks)

Kümme aastat varem - 20/09/99 - 26/09/99

ancientboy's weekly notes. 20/09/99 - 26/09/99.

Began as a laughing marathon. After centuries I met Aleks, a guy from my childhood, again. Didn't heard much about him for fifteen years at least but as I learned, this is not surprising as he's living in Amsterdam since 1989. Now he decided to come back for a while and watch how we live here in Estonia without him. All I can say is, that life with this clown in same town is much more fun than without!

Against wishes of Raingods the house is under the roof at last. And all the paperwork is ready too, so it looks like we still will got our licence for renovating before the renovating is actually finished. Bureaucracy! If anybody knows a good method how to fight against them, feel free to share it with me.

Friday I had a chance to buy an album, full of old (ca 1900-1925) real photo post cards, mostly showing young half-naked men in action. Never before got so many cards from one place for my own collection, somebody had done very good job in the past!

He wolf! :)

Sändvitš

Lõpuks ometi on mu elukohajärgse kohviku tütarlapsed läbi lugenud tervisliku toitumise aluste käsiraamatu ning samas hakanud ka klientidele individuaalselt lähenema. Täna oma tavapärast kana-sellerisalatiga sändvitši sööma minnes leidsin, et neiu S. (koostöös neiu K.-ga) oli spetsiaalselt minu dietoloogilisi vajadusi arvestades mulle ilmselt tugeva suurendusega luubi all valmis nikerdanud ööpäevast kalorinormi katva portsjoni.


Ja kuigi ma olen sellisest eripakkumisest südamepõhjani liigutatud, valmistab mõningat meelehärmi siiski asjaolu, et teised kliendid said natuke* suuremaid portsjone. :)
_________
* OK, tegelikult ikka KÜMNETES KORDADES suuremaid...

Geiteemalised vuudised*

1. Poolas sai mingi tädike trahvi selle eest, et ta korduvalt ja järjekindlalt enda naabruses elavat gay-paari verbaalselt solvas. Riigi loodeosas elav 44-aastane Anna S. peab nüüd kohtuotsuse järgi maksma kopsaka, viieteistkümne tuhande zloti (ca 56'550 krooni) suuruse summa valuraha selle eest, et ta Ryszard Giersz'i ja tema elukaaslast Tomasz't avalikult halvustavate väljenditega tituleeris. (via BBC)

2. Harry Potter annetas suure summa raha fondile, mis tegeleb LGBTQ-noorte enesetappude ennetamisega. Daniel Radcliffe, kes on varemgi korduvalt oma intervjuudes avaldanud sellistele ettevõtmistele toetust, astus nüüd oma annetusega ühenduse 'The Trevor Project's Circle of Hope' liikmeks. Ühendusse kuuluvad võtmeannetajad, kelle ressurssidest on The Trevor Project juba kümme aastat jaganud informatsiooni ning muuseas hoidnud ülal ka näiteks ööpäevaringset kriisitelefoni.

Daniel Radcliffe ütles asjakohases intervjuus, et "it's extremely distressing to consider that in 2009 suicide is a top three killer of young people, and it's truly devastating to learn that LGBTQ youth are up to four times more likely to attempt suicide than their heterosexual peers. I deeply hope my support can raise the organization's visibility so even more despondent youth become aware of The Trevor Helpline's highly trained counselors and Trevor's many other resources. It's vitally important that young people understand they are not alone and, perhaps even more important, that their young lives have real value." (via The Trevor Project)

3. USA kõrgeima tsiviilautasu, Vabaduse medali said tänavu teiste seas ka Harvey Milk, Billie Jean King ja Edward M. Kennedy. Esimene neist tänu hiljuti valminud filmile ilmselt tutvustamist ei vaja, King on endine profitennisist ja esireket ning üks esimesi kapist väljas lesbisid suures spordis, JFK senaatorist noorem vend võitles kogu oma elu paljude muude asjade seas ka erinevate inimeste võrdsete õiguste eest. Presidendipaar andis 16 Medal of Freedom'it üle eelmise kuu keskel. (via Guardian)
_____________
* Sõna vuudised kuulub loomulikult keeleuuendamise valdkonda ja tähendab vanu uudiseid. :)

Wired ja tänavused tosin maailma muutvat ideed

Jep, nagu ikka, on Wired ka tänavu välja pakkumas ideid, mis võiksid maailma muuta. Hea küll, eelkõige siiski USA-d aga sellega koos kahtlemata ka kogu maailma. Ja kuigi Marek (ja võimalik, et veel nii mõnigi teine) neist juba kirjutas, ei tee küll küllale liiga.

Niisiis, daamid ja härrad, tosin viisi, mismoodi meie praegust allakäiguspiraalil liugu laskvat maailma uuesti redelist üles rühkima panna:

1. Luua riiklikul tasandil küberrünnakrühmlased. Ja seda ka tunnistada, sest mina küll ei usu, et sellega juba ammu ei tegeletaks. Laiemate hulkade kaasamine võiks anda aga tõenäoliselt "pahade" vastu võitlemisel paremaid tulemusi. Eksole, me kõik ju mäletame filme "Revenge of the nerds"

2. Seni lootusetuteks autsaideriteks peetud autistite töölerakendamine. Näiteks IT-vallas, mis vähemalt taani ettevõtja arvates oleks väga kasulik ettevõtmine. Mees muide ei kahtleks ka omaenda autistist poega raskele progejate orjatööle rakendamast.

3. Inimeste kloonimisele rohelise tule andmine. Tugevaimaks pooltargumendiks fakt, et identsed kaksikud on ju põhimõtteliselt samasugused kloonid ja nende puhul pole üldjuhul ju märgata nagu mingeid ebainimlikkuse ilminguid. Kuigi mina vähemalt ei saa aru, kuhu kurat nad need inimesed siin planeedil veel panevad, kui nad neid lausa tööstuslikult juurde tootma hakkavad.

4. Surmale tünga tegemine. Keski (ei, mitte Keskerakonna) analüütik, Ralph Keeney on välja uurinud, et saja aastaga on inimeste endi valikutest (suitsetamine, ülesöömine, AIDSi ajastul ilma kondoomita seksimine jne jne) tingitud surmade arv tõusnud umbes kümme korda. Keeney tehtud uuring näitas, et kui aastal 1900 oli eelmainitud põhjustel surnud inimesi 15-64 aastaste seas 5 protsenti, siis sada aastat hiljem oli see number juba 55 protsenti. Ehk siis võiksid inimesed veidi rohkem oma käitumiste peale mõelda ja kaaluda, kas näiteks selle kolm sekundi võitmine, mis kulub turvavöö kinnitamisele, on väärt võimalikku fataalset lõppu?

5. Lõpetada Aafrikale (loe: Aafrika türannidele) abi andmine. Sest see ei jõua kunagi korrumpeerunud isevalitsejate kaukast kaugemale ja nood kindlustavad selle abil vaid oma võimu ning abi tegelikult vajavateni ei jõua kunagi nisuivakestki. Sõltumata sellest, kui palju triljoneid sinna veel pumbata.

6. Tühjendada vanglad. Norrast tuleb korralikult põhjendatud ettepanek drastiliselt vähendada praegust praktikat, kus vanglad on täis mittevägivaldseid, nn. kuritegusid (ettepaneku autor kasutaks neil juhtudel pigem terminit "soovimatud teod" - näiteks kui mingi naga näppab kellegi taskust rahakoti, on see praegu kuritegu, kui seesama naga virutab raha omaenda vanemate tagant, on see äkki hoopis perekonna siseasi...) sooritanud isikuid, mis näiteks USA maksumaksjale läheb maksma 22 tuhat dollarit iga kinnipeetu kohta aastas. Muide, "Vabaduse maal" on maailma kõige rohkem vange elanike arvu kohta. Selles suudab ta juba isegi Venemaad ületada...

7. Slummide ja getode säilitamine. OK, see kõlab pealtnäha räigelt ja küüniliselt (vähemalt neile, kes neid kohti oma silmaga näinud on) aga idee on, et tegemist on loomuliku võitluskeskkonnaga, kuskohast väljuvad tugevamad ja nutikamad. Need on omamoodi inimtõuaretuse katsepolügoonid ja sealt edasi liikujatest on laiemas perspektiivis kasu kogu inimkonnale. Näiteks Kaplinna ümbritsevate karbikülade puhul nägin ma seda oma silmaga. Kogu Mustast Aafrikast voolab sinna kokku sadu tuhandeid (kui mitte miljoneid) inimesi ja kuigi Kaplinn on jätkuvalt üks maailma tänuväärsemaid praktiseerimiskohti kuuli-, torke- ja lõikehaavu ravivatele kirurgidele (tegelikult ei tea keegi, kui palju seal slummides inimesi elab ja kui aastas mõned sajad või tuhanded jäävadki kadunuks, ei lähe see enamasti kellegile suurt korda), on sealne edasiliikumine selgelt näha. Nagu meie sealne autojuht rääkis, võivad need, kes endale karbikülades juba kindla peaaluse leidnud on, end esimeste suurte sammude puhul kogukonna hierarhias tõusmisel õnnitleda. Kui nad veel mingi aja pärast linnas tööd suudavad saada ja end oma papp- ja vineerkastidest osmikutest välja murravad, on tegu väga kõvade tegijatega. Või siis kriminaalidega aga viimaste karjäär ei pidavat üldiselt väga kaua kestma, selle eest hoolitsevad juba teised nendesugused. Meie sealoleku ajal visati üks selline näiteks kilomeetri kõrguselt Lauamäelt lihtsalt alla ja et tegu oli isegi sealses keskkonnas üsna ebatavalise juhtumiga, siis pasundasid sellest pea kõikide ajalehtede esiküljed.

8. USA profispordi reorganiseerimine. Et see teema jätab mind täiesti ükskõikseks, siis ei viitsi ma seda isegi kommenteerida.

9. Eutanaasia legaliseerimine. Sellest on tegelikult juba niipalju räägitud, et ka siin pole enam midagi juurde seletada.

10. Haiguslugude avalikustamine. Ettepaneku autori sõnul sureb meditsiinilise info kehva liikumise tõttu USA-s igal aastal sama palju inimesi kui nad kaotasid kogu Vietnami sõjas. Ametlik põhjendus on muidugi privaatsuse kaitsmine aga samas on olukord nii absurdne, et ka patsient ise ei saa enda tervikliku haiguslooga tutvuda, rääkimata siis kolmandatest isikutest. Kuigi ettepanek põhineb USA andmetel, on sarnane seis ka meil. Või meil on asi tegelikult hullemgi, sest kõiki meie e-haiguslugusid saavad lugeda kõik vastava loa omanikud ja mina ei riskiks küll kihla vedada, et kusagil juba ei rända kopsakad andmebaasid, kus sees ka näiteks fakt, et mul lapsepõlves keskkõrvapõletik oli. Või et kunagise naabritüdruku sandistas purjus peaga opereerima tulnud, muidu nii respekteeritud kirurg.

11. Riskimine. Muidugi nutikalt ja mõistlikkuse piirides. On tõestatud, et inimesed, kes elavad kontrollitult ohtlikku elu, on üldkokkuvõttes õnnelikumad ja ka edukamad. Eksole, vaata või "Jackassi" hullusid kuigi vähemalt nemad on minu meelest selle pideva noateral käimisega juba end mõnevõrra veristanud...

Kindlasti ei ole tark riskida, süües näiteks munasalatit, mis on vedelenud terve päeva palava päikese käes kuid süüa fugu'ga sushit mõnes Yokohama elitaarsemas restoranis võib olla just see, mis elule vunki juurde annab. Noh, vähemalt siis kui see seda kala puhastamisel juhtunud mõne ettenägematu apsaka tõttu just ära ei võta. :)

12. USA kaitsekulutuste vähendamine. Tegelikult on ajakirjas igavene pikk ja iseenesest täiesti huvitav jutt Robert Gates'iga aga saame näha kuidas see kenna roosamanna ka tegelikkuses teoks saab. Alguses on ju kõik uued mehed ilusat juttu ajanud. :)

Marillion - Hard as love (Acoustic version from L=M, 2009)

Kümme aastat varem - 13/09/99 - 19/09/99

ancientboy's weekly notes. 13/09/99 - 19/09/99.

A week, full of nothing. Only brighter moment was a week-end when I was on my way back home from Pärnu and met accidentally good old friend of mine. He came back from Tallinn where he had some business conference and to my big surprise he had one of his bloodiest enemies in his car. I happen to know both of them and I had listened plenty of monologues about how bad other is plus more of that kind stories, they have against each other. And now they were like lovebirds on the wire, drinking coffee and having very sweet conversation...

This gave me a push to think about the "keep smiling" attitude. I am not very sure that this part of our civilization is something we have to be proud of. You have a nice talk with somebody and as soon as you turn your back, he or she might use the knife.

Rekord

Senine rekord pideval liikumisel punktist A punkti "kodu" on löödud. Oma kümnekonna tunniga. Teisipäeva õhtul kell kümme istusime sõprade juures meid sadamasse viivasse autosse ja täna kell kaheksa õhtul (ehk siis nelikümmend viis tundi hiljem) jõudsin kodutee lõpp-punkti. Statistika huvides võib ka märkida, et antud teekonna läbimiseks veetsime need toredad tunnid kokku kolmes laevas, kahes sõiduautos, kahes bussis, ühes rongis, ühes trammis ja ühes taksos.

Mujal oli tore aga kodus on veelgi toredam. :)