Pasta kõrvitsaseemnepestoga

See oli mõned päevad tagasi, siis kui mul kodus veel kraanist vett tuli ja elu potilill (kas vesiroosi saaks potis kasvatada?) oli, mil ma võtsin ette oma söögikraamikappi veidi kriitilisemalt üle vaadata. Ja leidsin sealt praktiliselt kaks aastat seisnud pestopurgi, mille me kunagi Professori juubeli tähistamise aegu Viinist koju tarisime. Ehtne austerlane ja nende (eelkõige siis muidugi Graz'i linna kandi) spetsialiteet ehk kõrvitsaseemnepesto. Kõrvitsaseemneõliga ja puha. No ja kuna selle best before oli tõtt-öelda juba mõne nädala eest kätte jõudnud, siis ma lihtsalt pidin sellega midagi ette võtma. Sest ära viskamine ei olnud absoluutselt an option, esiteks oli see mu mäletamist mööda kaunikesti kallis purgikene ja teiseks on Emanda (ja vahel ka kaasaga) peetavad Solgipangeklubi istungid meid piisavalt treeninud, et mõni päev üle säilivusaja läinud tärmin meid nüüd küll ei heiduta.

"Nojah, kui pesto, siis pesto," ütles fantaasiavaene mina iseendale, "siis ju lihtsalt peab selle all olema pasta." Rabasin seega kapist ühe pesa ehtsat, sellist laiemat lindnuudlit meenutavat itaalia munapastat (kindlasti on sellel ka mingi udupeen nimetus aga ma isegi ei viitsinud seda pakilt välja lugeda, rääkimata siis meelde jätmisest) ja virutasin selle potti. Keerasin pestopurgilt kaane maha, proovisin seda kraami ja otsustasin, et üks ports kenasti krõbedalt krõmpsuks lastud kysla seibikesi on täiesti vältimatud. Need ongi need helepruunikad ja kohati auklikud (nagu taani raha, eksole) asjad, mis ka pildilt kenasti näha.

Kui ma olin ülalpool presenteeritud foto juba ära teinud, siis ma leidsin, et kuigi aurav, on pastaollus kaugelt liiga kuiva väljanägemisega ja surasin kogu sellele kremplile peale veel ühe kena mahlase sidrunipoole lapikuks pressimisest saadud vedeliku. Kusjuures mulle see sümbioos täitsa meeldis. Uut (ja mahlasemat) fotot ei viitsinud aga tegema hakata.

Itaalia köök (noh, antud juhul siis ilmselt Põhja-Itaalia ja Lõuna-Austria segunenud köök) on muide üks mu alati toimivatest ettekäänetest, miks peab (tsiteerides Katit) "veint jooma". Sest olgem ausad, vähemalt pastad on küll ilma veinita väga poolikud. Pitsa kõrvale võib veel rahulikult kasvõi tsotsa-tsoolat või ölutit juua aga pastade juures täiendab (enamasti! - aga mitte obligatoorselt) valge vein maitset rohkem kui rubla võrra.

Ja õnneks oli mul veinikapis samuti täiesti olemas ehtne austerlane (Wachau piirkonna Grüner Veltliner), mille seltsimees Maimu mulle nädalapäevad varem külas käies pruukostiks tõi aga mille avamiseni me tookord ei jõudnud, sest nii palju oli eelnevalt vaja ju proovida erinevaid vahutavaid vedelikke. :P

Seega sain ma nüüd uhkes üksinduses (mis iseenesest polnud ju eesmärk aga kedagi polnud läheduses või hõikeulatuses...) kõike seda proovida ja no oli ikka hea küll! To cut the long story short: see kõrvitsaseemnevärk oli tegelikult väga mõnus ja ma tõesti ei tea, miks Eestis keegi midagi sellist teha pole võtnud. Aeg-ajalt ostaks mina seda värki küll.
- - - - -
Jah, see oli siis. Aga nüüd on teised ajad. Nüüd ma käin päeviti kohvikuid ja muid söögikohti mööda (sest kodus väga palju süüa ei saa - nõusidki ei saa ju pesta, eksole) ja õhtuti - nagu näiteks täna - hiilin pimeduse varjus endale küla peale poolsalaja mikroahjus pop-corn'i tegema.

Kui jaanipäev varsti ei laeku, siis ma kolin osaliselt ilmselt ema juurde tagasi. Vähemalt seniks kuni see igikelts ära sulab. :)