Kümme

See oli küll juba mitu päeva tagasi, mil Ööhulkur mulle teada andis, et ta on mu suunas ühe meemi teele pannud. Ja et praegu on talvine aeg, siis võttis sellel läbi lume sumbates kohalejõudmine natuke aega ning see koputas ukse taga just täpselt siis ja praegu, kui ma parajasti kaminat kütan ning püüan endale leida igasugu ettekäändeid, et mitte midagi tarvilikku ning ühiskonnale kasulikku korda saata.

Niisiis küsimused teemal "mida sa tegid siis kui...":

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Päris kindel on see, et ma kasvatasin sel ajal usinasti enda jäsemeid (ja ehk ka muid kehaosi) pikemaks. Millegi muu väitmine võiks juba enesepettuse valdkonda kalduda, lõppude lõpuks oli see ju NII ammu...

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Pole õrna aimugi. Lennoni surmast muide kuulsin ma alles mitu aega hiljem kui (vist) "Noorte Hääles" miski sellekohane lühidokumentaaljutuke ilmus. Selline propagandamaiguline oli teine, rääkides südantlõhestava loo sellest, kuidas maailma rahu eest võidelnud mees julmalt mõrvati kui ta peale mitmeaastast lapsekasvatamispausi uuesti söandas plaate ilmutama hakata. Just sellest artiklist jäi meelde ka paari päeva eest meie seast lahkunud kirjanikuhärra Salingeri nimi ning sel ajal väga jaburana tundunud raamatupealkiri. "Kuristik rukkis". Mitte et lugudel banaanikala püüdmise parimast päevast või puuseppade sarikate kõrgele tõstmisest nüüd oluliselt vähemjaburad pealkirjad oleks.

3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986
Kah mäluauk. Ilmselt jõin ma juba siis liiga palju aga õnneks ma enam ei mäleta seda. :)

Veidi hiljem kui ümbruskonnast tuttavaid onusi sinna minema hakkas (ja mõned sealt isegi tagasigi tulid), kuulsin ma skeemidest, mida üritati rakendada, et nõukogude mehe sunduslikust aukohustusest pääseda. On ka tähelepanuväärne, et kui muidu pidime me seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel üsna rutiinse regulaarsusega osalema tsiviilkaitseõppustel, jooksma häiresignaali peale distsiplineeritult varjendisse (ühel korral algkoolis, kus varjend lihtsalt puudus, küll ka lihtsalt majast välja kooli kõrvale asfaldiplatsile - ilmselt seekord saatsid pahad imperialistid sellise uuendusliku aatomipommi, mis kasutati hoonetes seespidiselt...), kuulama mingit tarka juttu ja vahtima värviliste piltidega plakateid, milledel kujutet moondunud jäsemeid, tuumapuravikke ning igasugu huvitavaid versioone löövetest, põletushaavadest ja muust sellisest, siis Tšernobõli aegadel midagi sellist ei toimunud. Kõik oli normaalne, vaid meie füüsikaõpetaja soovitas mokaotsast, et tema meie asemel veedaks neil päevil, mil kiirgavate elementaarosakeste pilve serv turistina Eestimaad väisas, võimalikult palju aega kindlate kiviseinte vahel ning ei pistaks oma nina õue. Me vist isegi järgisime seda nõuannet.

4. Balti kett 23.8. 1989
Olin teist aastat vene kroonu koosseisus Eestit okupeerimas. Vaatasime lätlaste ja leedukatega telekast seda ketivärki ning ilmselt jõime pärast kusagil tagumistes garaažides end varjanud KrAZ-260-e mugavas kabiinis oma salavarudest võetud ukraina samakat, haukasime peale ukraina soolapekki ning jõrisesime seda ketilaulukest "Estija, Latvia, Lietuva". Leedu keeles seepärast, et leedu poisid ainsana oskasid meist talutaval tasemel laulda. :)

5. Estonia uppus 28.9.1994
See oli üks neist kordadest, kus uudisekildudest kujunes alguses natuke nihkes pilt. Ah et laev uppus ära või? No hea küll, eks inimesed saavad siis teiste laevadega oma sihtkohta edasi sõita. Tegelikkus jõudis hiljem veidi suurema pauguga kohale.

Kusjuures üks lugu oli ju veel sellega, et ma oleks teoreetiliselt võinud samal laeval olla. Nimelt pidime me paar kuud varem koos sõbrapoisi ja ühe ruotslasega äärepealt tegema ühisfirma aga ma lihtsalt ei viitsinud asju ajada ning kogu see värk jäi ripakile. Kannatamatu rootslane leidis endale lõpuks siit teise kompanjoni ning nad pidid hakkama Eestisse arvutustehnikat tarnima ja sõitsid mingit lepingut sõlmima. Eesti kutt kasutas võimalust ning lendas päev varem Stockholmi, rootslane läks aga selle saatusliku laevareisiga ning sinna alla ta jäigi.

Ütle siis veel, et laiskusest ei ole kasu.

6. Diana suri 31.8. 1997

Olin kodus , tegelesin ilmselt mingi paberijamaga ning vaatasin silmanurgast teleka uudistesaateid, kus neid Pariisi kaadreid kedrati lõputult edasi ja tagasi. Diana matuse otseülekande ajal tegime me minu meelest oma kunagisest põllumaast aastakümnetega võsaks saanud "metsas" natuke küttepuid aga tänu videomaki-nimelisele tehnikaimele vaatasime tseremooniat hiljem lindilt.

7. saabus aasta 2000
Eelnevalt kindlustusin igaks juhuks paljukäratud Y2K probleemi vastu, tehes oma olulisematest e-mailidest, mingitest vajalikku infot täistuubitud exceli-tabelitest ja muust sellisest ketastele paar tagavarakoopiat. 31. detsembri õhtul tõin vanaema maalt linna, sõime õhtusöögi ja siis sõitsin mina maale tagasi, panin oma tolleaegse traditsioonilise aastavahetusplaadi (Eloy "Silent cries and mighty echoes") mängima ning lugesin ihuüksi suures maamajas enne magamaminemist natuke ühte raamatut. Millist, ei mäleta.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
See tundus alguses veelgi absurdsem kui "Estonia" lugu. "Hea küll," mõtlesin ma kodus CNN-i vaadates, "kaksikornid veel aga et ka Pentagon, mille läbimatust kaitsetsoonist oli mitte väga palju varem pasundatud, see muudab selle kõik uskumatuks." Mis iganes seal siis ka tegelikult ei toimunud, fakt on see, et seekord läks mu kaasal napilt õnneks. Oli ta ju just mõned päevad varem Ühendriikidest tagasi koju jõudnud, kasutades selleks täpselt sama lennuvälja, kuskohast tõusid õhku ka tornidesse kihutanud aeroplaanid.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Mina muidugi vabandama aga see uudis ei tekitanud minus küll mingeid erilisi emotsioone. Eks ta oli juba mõnda aega oma üle vindi keeratud veidrustega mittefännide jaoks üks paras zombi ju niikuinii ning pikemat aega tundus, et see on ju vaid aja küsimus, millal asi ära vormistatakse. Ühest küljest muidugi kahju ka, et kunagi tõesti andekas olnud inimene nii vara ära läks. Andekus lõppes minu meelest tal aga "Dangerous"-albumiga ning kõik hilisem oli juba tragikoomika valdkonnast. Tõsi, olles nüüd ära vaadanud ka "This is it'i", tuleb tunnistada, et juhul kui selle filmi näol tegu ei olnud eriti suurejoonelise pettusega, oli MJ suuteline veel esinema, laulma ja hüplema küll. Aga kõik need vokaal-verbaalsed häälitsused, mis tal laulusõnade vahel suust välja tulid, olid juba rohkem kui piinlikud.

10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Kas eile oli mingit uudist, mida peaks tuleviku tarvis meelde jätma?

Keskpäeva paiku helistas siinses blogis Koogineiu nime all figureeriv tütarlaps ning arvas, et ta tuleb mulle kohe külla ning siis me võiksime pärast ehk Lõksu minna klaasikesele veinile. Mõeldud-tehtud, polnud me ju umbes-täpselt pool aastat kokku saanud. Lõpuks lobisesime seal mitu tundi ning siis läks tema spaasse mingile tüdrukute saunapeole ja mina kulgesin ühte varasemat lubadust täitma.

Täna see-eest oli palju tähelepanuväärsem päev. Kuigi me saime Koogineiuga uuesti kokku ja seekord ühines ka tööandja korraldatud väljasõidust toibunud Emand meiega, oli hittsündmuseks fakt, et esimest korda selle aja jooksul, mis ma seal oma majas elanud olen, külmus lõuna paiku lõpuks siis ka mul veetoru ära. Hommikul veel oli ja lõuna ajal enam netu. Niipalju siis tänasest külmapealinna tiitlist siin perifeerias.

11. Lennart Meri matused, 26. 03. 2006
See ei olnud küll algses meemis aga kuna ma natuke selle värgi jälgi veebi mööda taga ajasin, siis leidsin, et vähemalt kahel juhul oli ka see küsimus lisatud. Millele on lihtne vastata. Me hakkasime samal hommikul Tallinnast läbi Praha Ateenasse lendama ning olime natuke mures, et kas Eestisse saabuvate (ja siit hiljem lahkuvate) prominentsete väliskülaliste tõttu meie TLL-PRG lend üldse toimub. Aga toimus, jõudsime mõne tunni pärast ilusasti ka Kreekasse ning veel paar tundi hiljem kui me olime keset linna laiuvate Hadrianuse raamatukogu varemete kõrval leidnud ühe imepisikese (ja seda sümpaatsema) oikumeenilise kiriku, panime Lennule sinna kõige suurema küünla, mida oli võimalik sealt leida. See oli ikka rohkem kui meeter pikk...