Flash Gordon (1980)

Flash Gordon
Lavastaja: Mike Hodges
1980
http://imdb.com/title/tt0080745/

Ming Halastamatu on üks kangesti hiinlase nägu pahalane, kes pesitseb kusagil seal ülevalpool pilvi ning kes ühel mitte nii heal päeval hakkab puhtast igavusest jupphaaval Maad hävitama. Maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid ja muu selline on tal kenasti süstemaatiliselt kaugjuhtimispuldile kirja pandud ning oma saatanliku naeru saatel ta neid nuppe ka sõtkub.

Umbes samal ajal hakkab staarsportlane Flash Gordon puhkuselt tagasi lendama ning tutvub turbulentsis rappuvas lennukis nägusa ajakirjanikupreili Dale Arden'iga. Peagi loobitakse lennukit juba igas suunas ja ühel hetkel kaovad kokpitist ka piloodid ning meie kangelane peab lennuki tagasi ühes tükis maa peale tagasi tooma. (Mitte nagu originaalkoomiksis, kus nad kasutavad langevarju.) Noh, enam-vähem see tal õnnestubki. Mitmete eksootiliste kasvuhoonetaimede hinnaga.

Niisiis leiavad Flash ja Dale end ootamatult purustatud kasvuhoone omaniku, hullu teadlase, dr. Hans Zarkov'i juurest, kes meelitab/sunnib noored enda leiutatud kosmoseraketti ning järgnenud kakluse käigus suudavad nad loomulikult natuke raketi suurt punast stardinuppu taguda ja nii nad üles lähevadki. Teadlane on nimelt veendunud, et ta on lahendanud Maad tabanud kataklüsmide saladuse ning ainsateks põhjusteks saavad olla avakosmosest lähtuvad mõjutused. Mis tähendab, et tuleb lennata sinna, et nii-öelda kätt elu pulsil hoida. Muidugi on tal õigus ja varsti selgub, et asi on veelgi hullem, nimelt on igavlev Ming valmis Kuud Maale kukutama.

Edasi tuleb palju kangelastegusid, natuke romantikat, veel kangelastegusid (korralikule kangelasele kohaselt sureb Flash nende käigus kohe mitu korda) ja kõige lõpus happy end. Või noh, kui viimast kaadrit arvestada, siis kaugemas perspektiivis ehk ka mitte nii happy.

See on üks kummaline film. Vaatasin seda eile öösel üle aastakümnete ja see on ajale ikka väga halvasti vastu pannud. Tegelikult mõtlesin ma esimese kolmandiku peal paaril korral, et panen masina kinni. Ja siis mingist hetkest peale läks lõpuni ludinaga välja. Ilmselt sellest hetkest kui ma hakkasin seda vaatama mitte kui kultusliku camp-filmi (mida see kolmekümne aasta eest kahtlemata oli, see oli isegi nii camp, et väljaspoolt Suurbritanniat kukkus üsna suure kolinaga kassadest läbi) vaid kui selle kultusliku camp-filmi paroodiat. Aga tõsi ta on, et nii kehva kvaliteediga efekte ei oleks nii suure eelarvega filmist, mis valmis tervelt kolm aastat peale esimesi tähevarsi, küll enam oodanud. Omal ajal pätakana kõlbas muidugi vaadata küll. :)

Paar "ahaa!" kohta oli ka. Nüüd ma siis tean, kuskohast Cameron oma Avatari hõljuvad mäed võttis ning samuti kõlab siin esimest korda Queen'iga seonduvalt fraas "Who wants to live forever". Nimelt on Queen "Flash Gordon'i" filmi enamiku muusika autoriks ja esitajaks (olles filmiajaloos esimeste rockbändide seas, kellele selline ülesanne anti - praegu kohe ei tulegi peale Pink Floyd'i kedagi varasemat meelde...) ning kuigi ülalmainit fraas tuleb pistrikmeeste (kes tõele au andes näevad rohkem küll välja nagu postapokalüptilises maailmas elavad ning oma öid ja päevi bakhanaaliatega sisustavad peainglid) pealiku suust, kulus veel vaid mõni aasta ja rokkarid kirjutasidki ühe teise filmi ("Highlander", eksole) heliriba tarvis ühe oma suurimatest hittidest.

Nostalgiapunktid.

6/10