Norbert Bisky on saksa kunstnik, kes sündis 1970. a. Leipzigis Ida-Saksamaa funktsionäri peres, kus - nagu Norbert ise on rääkinud - religiooni aset täitis kommunism. Papa, nagu ühele ehtsale karjerist-kommunistile (keda muuhulgas kahtlustatakse ka omaaegses tihedas koostöös Stasi'ga) kohane, on tal muide veel praegugi aktiivne tegevpoliitik. Norbert lõpetas üheksakümnendatel Berliinis Universität der Künste ning osales kahel suvel ka Salzburg Summer Academy's. Tänaseks on mehest endast saanud professor, kelle tööde näitused on toimunud New York'ist Indiani ja Iisraelist Lõuna-Koreani, sinna vahele veel lugematud ülesastumised paljudes Euroopa riikides, sealhulgas veidi üllatuslikult ka Leedus. Ta tööd kuuluvad lisaks mitmete Saksamaa (ning teiste riikide) galeriide ja kollektsionääride kogudele muuhulgas ka näiteks New York'i MoMA kollektsiooni. Ning kuigi maalid on ta peamiseks väljundiks, on mees teinud ka joonistusi, skulptuure ja installatsioone.
Kunstnik elab Berliinis, ostab oma pintslid alati ühest ja samast Kreuzberg'il asuvast ärist ning maalib nendega enamasti suureformaadilisi, tugevasti DDR-i ametlikust kunstistiilist (s.t. sotsialistlikust realismist) mõjutatud plakatlikke teoseid. Ta on oma töödes oskuslikult sulandanud ühte Aleksandr Deineka sotsrealismi ja möödunud sajandi keskpaiga pop-art'i, lisades sellele kõigele ehtsakslaslikku esteetikat à la Leni Riefenstahl. Muidugi võiks neid töid tituleerida ka postmodernistlikeks kui sellest terminist poleks juba ammu saanud sõnakõlks, mida topitakse absoluutselt igale poole kui midagi paremat pähe ei tule.
Maalidel paranduste tegemiseks kasutab Bisky kõrvatikke ja kuna neid kulub vahel ikka korralikult (ühe maali peale olevat tal ükskord kulunud viis suurt karbitäit), siis ostab neid nõnda suurte portsude kaupa nii et üks kaaskondse tervise pärast muret tundma hakanud kaupmees lõpuks lausa küsis Norbertilt, et kas tal on kõrvadega mingeid väga tõsiseid probleeme. Kusagil 2007/2008 a. paiku hakkas ta töödes seni aastaid valitsenud heledad toonid vahetuma tumedate vastu ja ta praegused maalid on allpoolesitatutest enamasti oluliselt süngemad ning oma rohke gore-likkusega nõrganärvilisematele usutavasti üsna vastuvõtmatud. Mulle need ta uued pildid oma ärarebitud peade, kannibalismi ja muu sellise jälkusega lihtsalt ei meeldi. Arvatakse, et oma osa sellel muutuse süvenemisel oli ka ta noorema venna surmal.
"Oberon" on see pilt, mis mulle kunagi ammu ta töödest vist esimesena silma jäi ja et see ongi niimoodi juba pikemaks ajaks kummitama jäänud, siis ma lihtsalt pidin selle jutu siia kirja panema. Muide, nüüd ma tean ka, miks meie enda (kuigi juba aastaid samuti Berliinis elava) Ivar Kaasiku maalid nii tuttavad tunduvad. :)
(Foto: Nina Lüth)
4 kommentaari:
Küll kunstnikud panevad oma teostele ikka keerulisi nimesid...
Võtame või näiteks selle "Oberoni".
"Mmmm...ahhh"?
:-D
(Jajah, loomulikult pidi see pilt tegelikult väljendama midagi väga sügavmõttelist ja filosoofilist, kuid mu harimatu silm ja labaselt otsekohene mõtteviis pole võimelised seda lihtsalt tabama
:-P)
P.S. Nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, miks Ulmeguru peab suureks kunstiks jäätist suhutoppivat naist.
(just kidding)
Mnjah. Vahel ei teeks tõesti paha kui pildi kõrvale käiks ka kunstnikupoolne seletav sõnaraamat. :) Mina pole samuti siiani aru saanud, miks just Oberon või õigemini, milline neist? Kas keskaegsete prantslaste imeilus kääbusest haldjas (kelle vaateperspektiivist nelja noormehe keskel oleks pilt nagu "võetud" - mida täpselt ta seal kuttide keskel parajasti teeb, see jääb juba rikutuma fantaasia jaoks lahendada) või hoopis Shakespeare'i haldjakuningas, kes vehkis ringi oma silmadesse tigutatava võlutinktuuriga, mis pani "ravitud" armuma esimesse olendisse, keda nad silmi avades nägid - sestap ka poiste kinnised silmad?
Kõik ülejäänud lugematud Oberonid (Nibelungidest läbi Goethe kuni kasvõi Zelazny'ni välja) pärinevad ju põhimõtteliselt neist kahest tegelinskist aga see kõik ei vii põrmugi lähemale antud pildi lahtimõtestamisele. :D
Pildi nime lahtimõtestamatus on ilmselt taotluslik, tasakaaluks siis teosele endale, mis on suht...khmm, otsekohene. :-D
Postita kommentaar