Spioneerimas 2

Ühel ilusal pärastlõunal, mil Emand oli tulnud oma tudengipõlve teekannus keema läinud vee auru vilinal välja laskma, võtsime me iseendalegi ootamatult ette veel ühe spionaaži, mis on oma aega tegelikult oodanud kordades kauem kui eelmine. Teel asutusse teatas Emand küll tagasihoidlikult häbenedes, et tema on seal juba mitu korda käinud ja mina pidin siis etendama šokeeritud kaaskondse rolli, süüdistades teda täielikus ebalojaalsuses aga ta arvas selle peale resoluutselt, et see ei lähe siis ikkagi kohe üldse mitte arvesse kui ta on olnud sunnitud kuhugi minema töise seltskonnaga ning kui talle ei anta sihtpunkti valikul mingit sõnaõigust. Nojah, siis ehk võib-olla tõesti, pidin ma möönma...

Sisenesime. Asutuses oli üks neljane laudkond, kes hakkas otsi kokku tõmbama, veel ühe laua taga istusid kaks inimest kes osutusid asutuse oma töötajateks ja meie. Lisaks kaks baarmeni-ettekandjat. Ehk siis ei saa öelda, et see oleks väga ülerahvastatud olnud. Me purjetasime oma lauda, istusime natuke aega ja lõpuks purjetasin ma tagasi leti juurde, et menüüd võtta. Noh, tont teab, äkki seal ongi niimoodi kombeks.

Hulga aja pärast, umbes minut peale seda kui ma olin Emandale poolihääli porisenud, et kui keegi ei taha meie raha saada, siis me võime ju ka mujale minna ning lähemegi kui me peame veel veerand tundi ootama, laekus teenindaja lauda tellimust võtma. Palusime siis endale lauda kanda kaks rabarberimartiinit, ühe pasta di pomodoro, tom kha (kuhu nad osa nimest panid, sellest ma virisen allpool) ning pool portsu sake maki't.


Jook laekus mõistliku aja jooksul ning oli väga hea. Samas, eks seda ongi väga keeruline ära rikkuda. Igatahes leidsime me, et seda võib sinna teinekordki jooma minna (kui ise ei viitsi näiteks kodus teha) ning et vabalt võiks baarmeni oskused ka veidi keerulisemate drinkidega proovile panna. Mul ei ole muide mingit põhjust arvata, et ta ka nende rohkemate viguritega jookidega briljantselt hakkama ei saaks. So far so good.


Siis tulid korraga lauda pasta, supp ja makid. Et me olime end väikese laua taha majutanud, oli kogu kraami ära mahutamisega tillemaid probleeme aga hakkama me saime. Ja siis avastas Emand oma tomatise pasta juures mitmeid "põnevaid" nüansse. Esiteks oli farfalle keedetud "eesti moodi", see tähendab ikka korralikult pehmeks, lipsukesed murenesid tükkideks juba ainuüksi läheneva kahvli ees tuleva õhujoa mõjul. Noh, ma ütleks huupi, et al dente'st olid need juba vähemalt viie (kui mitte enama) minuti kaugusel. Tomatine kaste oli samuti huvitav, lähenedes vist juba molekulaargastronoomia valdkonda, sest täiesti arusaamatul moel olid kokad suutnud üksteisest eraldada tomati viljaliha ja kastme vesise vedeliku. Takkapihta oli see kaste veel ka liiga magusaks keedetud. Tegelikult nägi see kõik välja nagu lahja tomatimahla sisse istutatud pastaports, millele oli siia-sinna vahele pistetud paar tomatitörtsu, peale poolekslõigatud kirsstomat ja ilus basiilikuleht ning üle puistatud üllatavalt kõva juustuga. Ei, mitte kõva nagu parmigiano reggiano või pecorino vaid pigem kõva nagu kuivanud. Igatahes arvas Emand, et ehk annab seda natukene päästa hea extra virgin oliiviõliga ja kui ma seda palumas käisin, siis saabus see lauda kenas väikeses valges klaasist koorekannus, mis mind hirmsasti naerma ajas aga nagu ma olen hiljem aru saanud, tunduski see ainult mulle koomiline. Sest kõik, kellele ma olen seda rääkinud, vaatavad imestunult mulle otsa ja küsivad, et kus see nali siin oli ja et milles seda siis oleks pidanud serveeritama, viieliitrises kanistris või? Nojah... Õli muide oli korralik.

Kokkuvõttes, võimalik, et kokal oli lihtsalt halba päev ja tõenäoliselt tuleks neile teine võimalus anda aga selge on see, et selle esimese kogemuse põhjal ei julgeks küll kellegile soovitada sinna pastat sööma minna.


Minu tom kha gai. Iseenesest täiesti söödav, viriseks põhiliselt kahe asja pärast. Hea küll, tegelikult kolme asja pärast. Esiteks olid nad kaugelt liiga tagasihoidlikud tšilliga. Tom kha gai peab olema ikka korralikult suud õhetama panev aga selles leemes oli küll aru saada, et pipralised on köögis olemas olnud aga supi sisse neid just väga palju ei jõudnud. Või arvestades mu spekulatsiooni vürtside päritolu kohta (vt. kolm lõiku allapoole), otsustati ühest pakist teha pigem rohkem kui vähem supiportse.

Jah, ma saan aru, et õhtumaalaste jaoks tehakse orientaalsed toidud endiselt tunduvalt mahedamad aga kui nüüd tuletada meelde seda, et asutuses tituleeriti seda ikkagi vürtsikaks supiks, siis pingutaks see tavapärasel, menüüsid ühest kolme piprani illustreerival skaalal väga kõvasti punnitades välja ehk kolmveerand piprakauna, ei rohkem.

Teiseks oli täiesti arusaamatu, miks serveeriti suppi traditsioonilise koriandri asemel kolme tüümiani oksakesega??? Vabandust, aga mis on tüümianil pistmist tom kha gai'ga? Oleks siis veel sidrunirohigi olnud, eriti kui arvestada, et need tüümianioksad olid peaaegu sama puised. :) Suure saladuskatte all võiksin ma peakokale öelda, et nüüd on ka provintsis värsket koriandrit saada peaegu iga päev. Oli muide ka sel päeval, käisin spetsiaalselt kontrollimas.

Ja kolmandaks on samuti täiesti arusaamatu, miks supi nimi ära kastreeriti. 'Tom kha gai' tähendab otsetõlkes keedetud galangaliga kana ja kuigi supis oli kana täiesti olemas, oli see nimest kadunud. Mulle polegi vist kusagil mujal sellist versiooni ette jäänud, Tais on küll olemas ka mitmeid teisi analoogilisi suppe ('tom kha talay' mereelukatega, 'tom kha tofu' tofu'ga jne) aga keegi ei tarvita ainult galangaliga piprast kookoseleent. Ainus, mida ma suudan selle veidra versiooni päritolu kohta välja mõelda, on Santa Maria vürtsisegu, millest arvatavasti ka ses asutuses nimetet suppi tehakse ning mille pakendil on tõesti selline nimekuju. Ainult, et seal on see niimoodi seepärast kirjutatud, et tegu on vürtsiseguga, millele siis vastavalt kas kana või mereande lisades saab kas tom kha gai või tom kha talay. Spekulatsiooni tõenäolisust kinnitab ka asjaolu, et täpselt nagu ka vürtsisegu pakil antud näidisretseptil, olid ka selles supis sees viilutatud šampinjonid, mida tai klassikalises retseptis loomulikult ei ole. Seentega (ja selles kontekstis ei ole šampinjonid seened!) versioon on hoopis 'tom kha het'.


Kui me olime oma pasta ja supiga ühele poole saanud, siis oli meil maki'deni jõudmiseks ilmselgelt laual liiga palju tühja taarat. Et keegi ei kibelenud seda ka ära viima, siis võtsin ma lõpuks ohjad lihtsalt enda kätte ja tõstsin need (nõud, mitte ohjad) lihtsalt meie laua kõrval asuvale postamendile. Emand keeldus kategooriliselt pulkadega söömast ja haaras otsustavalt oma maki-rulli näppude vahele (mental note for myself: hakka Emandale uuesti pulkadega söömist õpetama), mina, kes ma ikkagi pulgad käiku lasin, avastasin, et me olime üsna õnneliku otsuse teinud, tellides vaid pool portsu ehk neli maki't. Nagu igasuguste sushi-sugulaste juures ikka, saab kõik alguse riisist. Ja see riis ei olnud algatuseks sushi-riis, teiseks ei suutnud mina seal küll tuvastada riisiäädikat ja kolmandaks oli see keedetud kenasti korralikuks klimbiks kleepunud riisipudruks ja ma naersin Emandale, et ta oleks võinud rahulikult selle ka pulga otsa torgata ja siis sellega lagunemisohtu kartmata nagu pulgakommiga ringi vehkida. Sojakastme asemel (mis sellesse pudrusse niigi kuidagimoodi sisse imbuda ei tahtnud) oleks võinud seal vabalt olla ka näiteks tikrikissell. Hea küll, ma saan aru, et sushi on moodne sõna ja puha aga siis võiks natukene selle tegemisega ka vaeva näha. Mitte ilmaasjata ei veeda Jaapanis õpipoisid meistrite juures aastaid ainult riisi keetes ja kõik ei saagi seda kunsti selgeks. Ja selliseid, heas mõttes häid käsitööoskusi ei hakka kunagi ükski masin asendama. Tegelikult kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis see viimane faux pas võimendas mõnevõrra ka mu kriitikat varasema söögikraami kohta aga on neil siis vaja end reklaamida sushi-paigana? Või pakkuda kanafileega maki't?? Või tituleerida oma firma-maki's peituvat makrat uhkelt krabiks???

Mis veel? Portsud on korralikud ja hinnatase on mõistlik aga jällegi, pigem ma maksan veidi rohkem ja saan seda, mis mulle tõesti meeldib. Eks see muidugi sõltub ka maitsest, sest nagu ma varemgi kusagil olen kirjutanud, tegi üks meie seltskonda sattunud proua mõne aasta eest Itaalias skandaali, teatades, et need kuradi itaallased jätavad makaronid keetes tooreks (loe: al dente) ja ei anna nende kõrvale korralikku toitvat hakkliha-jahu-hapukoorekastet. Järeldus oli ühene, itaallased ei oska üldse süüa teha, isegi mitte itaalia enda toite! Nii et on täiesti võimalik, et kellegile meeldivad just sellised pudrused "maki'd". No ja kui meeldivad, siis lasku aga käia.

Mulle jälle meeldisid asutuses kasutusel olevad nõud, mis olid mõnusa kujuga ja samamoodi mõnus oli neist toidukraami tarbida. Samuti on üldine miljöö muhe ja koht tundubki olevat kaunis mõnus pisema (kuni neli inimest) seltskonnaga niisama jõmisemiseks. Selles suhtes oli mul tegelikult varem vastupidine eelarvamus ja pean tunnistama, et see osutus valeks. Nii et on täiesti võimalik (kui MaSud ja muud loomad rahakotti täiesti tühjaks ei tee ning ma oma sapise kriitika pärast sisenemiskeeldu ei saa :) ), et me maabume mingil ajal sinna dringiklaasi taha istuma aga söömiseks eelistan ma praegu küll mõningaid teisi kohti.