Spioneerimas

Kui ma ükskord oma elukohajärgses kohvikus seltskonnaga istusin ja veini rüüpasin, tuli jutuks asjaolu, et linna ühes väikeses söögikohas on hakatud pakkuma päevaroogasid, mis kandsid küll veidi eksklusiivsemat "Ärilõuna" nime ja et keegi pole neid proovimas käinud ning et lõppude lõpuks võiks keegi ju ikkagi minna. Need keegid olime ilmselgelt mina ja mu kaasa, niisiis jõudsime lõpuks mõne päeva eest nii kaugele ja tegime mainitud söögikohaga taastutvust. Kunagi aastate eest sai seal ikka vahel käidud aga huvitavad kogemused toonaste teenindajatega ning oluliselt paremate alternatiivide teke hakkasid meid nende söögisaalist mööda käima sundima. Nüüd siis suundusime uuele ringile ja alljärgnev on avalik aruanne tookordsele teema tõstatajale. :)

Kui me kohale jõudsime, oli aeg ühe lõuna jaoks tõtt-öelda juba veidi hiline. Võimalik muidugi, et tunglevad näljaste hordid olid varem juba jõudnud ära käia aga erilise rahvarohkusega see restoran silma ei paistnud. Üks tütarlaps sõi salatit, teine rääkis vahetpidamata telefoniga ja oligi kõik. Etteruttavalt võib öelda, et veidi enne seda kui me enda roogadega ühele poole saime, laekus veel kolm härrasmeest ja sellega külastajate arv tollel ajal ka piirdus.


Esimene käik nimega "Mahlane kanasalat". Kogu kolmiku kõige kehvem roog. Osa rohelisest salatist ilmutas juba kergeid närtsimise tundemärke, tomat oli lausa kehva maitsega, lödine ja kuivanud koorega. Kana oli suhteliselt maitsetu ning takkapihta oli kogu see krempel üle valatud meie arvates sinna üldse mitte sobiva magusa balsaamikukastmega. Seal oleks võinud olla pigem klassikaline õli ja veiniäädika kaste aga ju see siis tundus liiga labane?


Põhiroaks oli "Ahjupraad sealihast värske salati ja koorekastmega". Selline hea klassikaline, lihtne ja lollikindel toit. Seapraad oli nagu peab, ilma igasuguste moodsate vunkideta ("Täpselt nagu vanasti kodus", kommenteeris mu kaasa), mis ehtsa seaprae lihtlabaselt ära rikuksid. Kui viriseda, siis kartul oli ehk veidi vesisepoolne aga ega need kartulid kevadeti ka taludes enam esimeses värskuses ei olnud. Ainus asi, mis teenis ära veidi valjema porisemise, oli lisandiks hakitud värske kapsas, mis oli lihtsalt kohutavalt kõva. Samas, jänestele ja hamstritele oleks kindlasti meeldinud.


"Pannkoogid toormoosiga". Desserdiga oli tegelikult selline lugu, et me enda teada läksime küll glasuuritud pirni sööma aga vahepeal oli menüü lihtsalt muutunud. Samas oli see ehk paremgi, sest korraliku pirni tegemine on tõsine väljakutse (tegelikult on juba meie kaubandusvõrgust kokkamiseks sobiliku pirni leidmine iseenesest üks rist ja viletsus) ning me oleks kergesti võinud pettuda, meie pannkoogid olid aga suured ja tõsiselt head. Ei olnud nad ei nätsked ega vintsked ( ;) ) ja toormoosiga oli kokk saavutanud täpselt õige magusa ja hapukuse tasakaalu.

Et eelnevad kaks päeva olid meil olnud sisustatud rohke alkoholiga, siis tellisime toidu kõrvale ainult jäävett, mis laekus suures kannus, laimiviilakad sees. Portsud olid suured ja isegi meie, kes me ei ole just eriti närbi isuga, leidsime pärast kõigi kolme roa ärasöömist, et kahest käigust oleks küll ja veel olnud.

Plusside hulka käib ka selle söögikorra hinnakujundus, mis on mõistlik. Tõsi, mitte odavaim aga 30+60+30 krooni (või kolm käiku korraga 110 krooni; kannuvesi oli tasuta) on ka praeguses ajas täiesti talutav. Soojade roogade taldrikud olid korralikult soojendatud, salvrätid olid riidest ja neid vahetati peale põhiroaga ühele poole saamist. Võimalik küll, et selle põhjuseks oli hoopis asjaolu, et me julgesime neid vahepeal sihtotstarbeliselt kasutada ja tütarlapsel ei olnud kuhugi mujale panna pannkoogi söömiseks vajalikku lauahõbedat. Noad-kahvlid-lusikad käivad seal majas nimelt salvrättide peal. Natuke naljakas (kadakasakslik on küll veidi vale sõna aga see läheb parema puudumisel sinnapoole küll) olid ka serveerimisel esinenud ülipüüdlikus ja kohatine epataaž aga selle nullisid teenindaja kätte tõmmatud kindal olevad plekid ja ta riietest õhkuv odava sigareti hais.

Kokkuvõttes, kõiki asjaolusid arvestades selline kena keskmine koht. Me oleme einestanud paremates ja samas oleme me kindlasti söönud ka hullemates kohtades.