Kui ma ükskord oma elukohajärgses kohvikus seltskonnaga istusin ja veini rüüpasin, tuli jutuks asjaolu, et linna ühes väikeses söögikohas on hakatud pakkuma päevaroogasid, mis kandsid küll veidi eksklusiivsemat "Ärilõuna" nime ja et keegi pole neid proovimas käinud ning et lõppude lõpuks võiks keegi ju ikkagi minna. Need keegid olime ilmselgelt mina ja mu kaasa, niisiis jõudsime lõpuks mõne päeva eest nii kaugele ja tegime mainitud söögikohaga taastutvust. Kunagi aastate eest sai seal ikka vahel käidud aga huvitavad kogemused toonaste teenindajatega ning oluliselt paremate alternatiivide teke hakkasid meid nende söögisaalist mööda käima sundima. Nüüd siis suundusime uuele ringile ja alljärgnev on avalik aruanne tookordsele teema tõstatajale. :)
Kui me kohale jõudsime, oli aeg ühe lõuna jaoks tõtt-öelda juba veidi hiline. Võimalik muidugi, et tunglevad näljaste hordid olid varem juba jõudnud ära käia aga erilise rahvarohkusega see restoran silma ei paistnud. Üks tütarlaps sõi salatit, teine rääkis vahetpidamata telefoniga ja oligi kõik. Etteruttavalt võib öelda, et veidi enne seda kui me enda roogadega ühele poole saime, laekus veel kolm härrasmeest ja sellega külastajate arv tollel ajal ka piirdus.
Esimene käik nimega "Mahlane kanasalat". Kogu kolmiku kõige kehvem roog. Osa rohelisest salatist ilmutas juba kergeid närtsimise tundemärke, tomat oli lausa kehva maitsega, lödine ja kuivanud koorega. Kana oli suhteliselt maitsetu ning takkapihta oli kogu see krempel üle valatud meie arvates sinna üldse mitte sobiva magusa balsaamikukastmega. Seal oleks võinud olla pigem klassikaline õli ja veiniäädika kaste aga ju see siis tundus liiga labane?
Põhiroaks oli "Ahjupraad sealihast värske salati ja koorekastmega". Selline hea klassikaline, lihtne ja lollikindel toit. Seapraad oli nagu peab, ilma igasuguste moodsate vunkideta ("Täpselt nagu vanasti kodus", kommenteeris mu kaasa), mis ehtsa seaprae lihtlabaselt ära rikuksid. Kui viriseda, siis kartul oli ehk veidi vesisepoolne aga ega need kartulid kevadeti ka taludes enam esimeses värskuses ei olnud. Ainus asi, mis teenis ära veidi valjema porisemise, oli lisandiks hakitud värske kapsas, mis oli lihtsalt kohutavalt kõva. Samas, jänestele ja hamstritele oleks kindlasti meeldinud.
"Pannkoogid toormoosiga". Desserdiga oli tegelikult selline lugu, et me enda teada läksime küll glasuuritud pirni sööma aga vahepeal oli menüü lihtsalt muutunud. Samas oli see ehk paremgi, sest korraliku pirni tegemine on tõsine väljakutse (tegelikult on juba meie kaubandusvõrgust kokkamiseks sobiliku pirni leidmine iseenesest üks rist ja viletsus) ning me oleks kergesti võinud pettuda, meie pannkoogid olid aga suured ja tõsiselt head. Ei olnud nad ei nätsked ega vintsked ( ;) ) ja toormoosiga oli kokk saavutanud täpselt õige magusa ja hapukuse tasakaalu.
Et eelnevad kaks päeva olid meil olnud sisustatud rohke alkoholiga, siis tellisime toidu kõrvale ainult jäävett, mis laekus suures kannus, laimiviilakad sees. Portsud olid suured ja isegi meie, kes me ei ole just eriti närbi isuga, leidsime pärast kõigi kolme roa ärasöömist, et kahest käigust oleks küll ja veel olnud.
Plusside hulka käib ka selle söögikorra hinnakujundus, mis on mõistlik. Tõsi, mitte odavaim aga 30+60+30 krooni (või kolm käiku korraga 110 krooni; kannuvesi oli tasuta) on ka praeguses ajas täiesti talutav. Soojade roogade taldrikud olid korralikult soojendatud, salvrätid olid riidest ja neid vahetati peale põhiroaga ühele poole saamist. Võimalik küll, et selle põhjuseks oli hoopis asjaolu, et me julgesime neid vahepeal sihtotstarbeliselt kasutada ja tütarlapsel ei olnud kuhugi mujale panna pannkoogi söömiseks vajalikku lauahõbedat. Noad-kahvlid-lusikad käivad seal majas nimelt salvrättide peal. Natuke naljakas (kadakasakslik on küll veidi vale sõna aga see läheb parema puudumisel sinnapoole küll) olid ka serveerimisel esinenud ülipüüdlikus ja kohatine epataaž aga selle nullisid teenindaja kätte tõmmatud kindal olevad plekid ja ta riietest õhkuv odava sigareti hais.
Kokkuvõttes, kõiki asjaolusid arvestades selline kena keskmine koht. Me oleme einestanud paremates ja samas oleme me kindlasti söönud ka hullemates kohtades.
01 aprill 2009
Spioneerimas
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Khm, rääkides suurest isust... siis oled Sa, kas pilte ülipüüdlikult photoshoppinud või ei ole sul aimugi, mida õgardlus tähendab... Need pildid on igatahes linnupette moodi. Ja-jaa, ma tean küll, selline gurmaanide asi... muix
Irw. Tegelikult need fotod ehk veidi petavad (moblaga tehtud, sest fotokas jäi koju...) aga taldrikud on seal majas suured ja näiteks ka seapraadi oli seal üksteise peale laotud mitu kihti, mida fotolt korralikult näha ei ole. Nagu ka pannkoogi paksust jne. :)
Võrreldes kasvõi näiteks ühe mu hetke lemmikrestorani Ribe portsudega, olid need ikka vähemalt topeltsuured.
Kuigi ma kujutan ette, mida Sa mõtled ja ma võin kinnitada, et ka minu sõrme ning pool kätt takkapihta (seni...) on Isand Õgardlus endale võtnud. Ma olen vahetevahel kodus ikka haaranud kah konkreetselt potitäie mingit söödavat asja ette ja lasknud kahvlil/lusikal niikaua käia kuni vähegi veel oli võimalik toitu sisse toppida. Ja siis tunni aja pärast ägisedes seda kõike korranud. Kuigi mingit õiget isu ei olnud juba esimene kord... :D
Pirnid ja kodumaine kaubandusvõrk... sel teemal võib lõputult itkeda... iga kord tõotan, et enam ei osta... aga siis läheb ühel korral õnneks... ja leiadki end taas osturiske teostamas...
See ei kehti muidugi ainult pirnide kohta, kasvõi need õnnetud tomatid, mis vahel harva on imehead aga enamasti saab poest siiski keemiat täis topitud ja absoluutselt maitsetuid kivikõvu tomatikujulisi "asju", mis võivad kodus rahulikult ka kuu aega seista, ilma et kaotaksid grammigi oma söödamatust ilust. Või virsikud. Või nektariinid. Üsna tihti isegi õunad. Või palju muid puu- ja köögivilju...
Tänud spioon kirjatuvile! Ilma sinuta ma kobaks pimeduses;)
Eksole! Liialdad nagu sageli. :)
Muide, kuigi pimeduses kobades võib vahel igasugustesse huvitavatesse olukordadesse sattuda ja mõningatel juhtudel kipub selline pimesikumängu sukeldumine seega olema eesmärk omaette, on juba ammustel aegadel elanud esivanemad sellesama pimeduse leevendamiseks leiutanud tõhusa abinõu: nimelt üks hubiseva leegiga põlev küünlajupp ajab alati asja ära ning aitab lahkelt seintele pikki ja heitlikult tontlikke varjusid maalida! :D
Postita kommentaar